Kõik, kes minu ratsatreeningutes pikemalt käinud, siis teavad, et need ei ole päris tavapärased ratsutamistreeningud :) Enda ja hobuse keha tunnetamiseks, tasakaalus istaku ning lõdvestunud hobuse saavutamiseks ei kasuta ma pea kunagi väljendeid "selg sirgeks ning kannad alla" vaid - asendite ja liigutuste metafoore ning ettekujutusi, - kehasendite käelist assisteerimist, - harjutusi klassikalisest koolisõidust (ratsutamiskunstist), - harjutusi Centered Ridingu metoodikast - harjutusi ning põhimõtteid füsioteraapiast/anatoomiast/biomehaanikast Ja mõnikord on kasulikud ka pallid ja padjad või kummid Fotol demonstreerib Karmen Kalinina massažipalle oma istmiku all ;) Seesuguste pehmete pallide kasutamine ratsaniku istmiku all võib anda mitmeid erinevaid võimalusi: - aitab ratsanikul oma istmikuluud paremini üles leida ning tajuda kahe istmikuluu eraldatud liikumist alla-ette-üles - annab ratsanikule uue, tavapärasest erineva toepinna ehk toob ta oma harjumuspärasest istakust välja- see loob aga võimaluse kehataju arenguks, et uusi ja võib-olla ka paremaid asendeid oma kehaga võtta - võimaldab leida "neutraalasend" oma alaseljas ehk ravib hästi nii toolistakus ratsanikke, kes istuvad kumera alaseljaga oma tagataskute peal kui ka liignõgususega ratsanikke - kuna pallid tõstavad istmikuluud puusaliigesest kõrgemale, siis vabastab see pingeid ka ratsaniku puusadest- ratsanik õpib põlvede ülestõmbamise (ja jaluste kaotamise ) asemel paremini oma reisi ja põlvi just puusadest sügavamale ümber hobuse sirutama. Eda Vallimäe
0 Comments
Tasakaalus ja hea istakuga ratsutamine sõltub sajast väikesest detailist, millest võiks rääkida pikalt ja kirjutada raamatuid. Täna tutvustan neist ühte- see on tuntud kui kõrv-õlg-puus-kand põhimõte, mis tähendab, et need ratsaniku piirkonnad võiksid olla sirgelt joondatud. Mida see aga tegelikult tähendab? Oma õpilastele ütlen tihti nii: kui ma võtaksin sõrmenipsuga hobuse tema alt ära, siis kuidas langeks ta maa peale? Kas tahapoole kallutades tagumik ees või oma jalgade peale langedes? Minu keha on hobuse seljas tasakaalus, kui langeksin oma vetruvatele jalgadele! Ja seda ka siis, kui mu jalus on lühem (näiteks poolistakus). Võib ka öelda, et õige ratsutamisistak ei sarnane mitte istumisele vaid pigem seismisele Fotodel on näha väga tüüpiline toolistak (vasakul) ning õigesti joondatud istak (paremal). Kogu konks seisneb aga seesuguse joondatud kehaasendi säilitamisel hobuse liikumise ajal Kui ratsaniku puusad või alaselg on pinges ja ei järgi hobuse selja liikumist, siis kompensatorselt kukubki ülakeha puusadest tahapoole ning ratsanik istub oma tagataskutele. Selline viga on väga sage just ka täisistaku praktiseerimisel. Vaene hobune tunneb aga seda, et ratsanik jääb liikumisest maha ning surub tema selga nõgusamaks. Õige on tuua oma õlad puusade kohale, alaselg neutraalasendisse, osa keharaskust reitele ning lasta puusaliigestel koos hobuse seljaga õõtsuda. Eda Vallimäe
Üks viis, kuidas saavutada stabiilsem ja hobusele usaldusväärsem käekontakt, on kujutada ette, et pean oma käsi ise kandma. Tavapärases ratsutamisõpetuses öeldakse selle kohta, et ratsaniku küünarnukist hobuse suuni/ninani peaks olema sirge joon. Aga tegelikult tähendab see seda, et kui ma oma käed küünarnukkidest kergelt kõverdan, siis pean neid ka ise "üleval hoidma", mitte viima sirgeks ja raskeks allapoole. See teeb ratsmekontakti kangeks ja liiga tugevaks, mille peale läheb hobune kas üle ratsme või ratsme taha. Lisaks on raskendatud õigete käemärguannete andmine ning hobune ei õpi ratsmekontakti poole pürgima. Mõnikord aitab ratsanikke ettekujutus, et nende käte all on justkui kandik, mis imeväel nende käsi altpoolt toetab või siis, et kandik on just nende käte peal: kui nad käed alla sirgeks lasevad, siis kandik kukub minema. Kandiku metafoor ei tähenda, et käed on tõstetud kõrgele, vaid lihtsalt seda, et ratsanik ise oma käte raskust kannaks Fotol on näha steki toetamine ratsaniku käte alla, et luua tunnetus kandiku olemasolekust. Lisaks lase vabaks ranne ning ära unusta, et ratsaniku käed ei seisa kandiku peal paigal : sammus ja galopis teeb hobune oma pea- ja kaelaga tasakaalu liigutust, mida ratsanik ei tohi takistada- tema mõlemad käed peavad hobuse peaga ette ja tahapoole kaasa liikuma. Eda Vallimäe 2106. aastal viisin oma Tartu Ülikooli terviseteaduste magistriõpingute käigus läbi ratsutajate selja tervise alase teadusuuringu (TÜ eetikakomitee loa nr 254/T-6) nimega „Kroonilise alaseljavalu levimus Eesti ratsutajaskonna hulgas ning naisratsutajate alaselja funktsionaalne seisund“. Osa sealt kogutud statistikast jõudis ka minu magistritöösse, mille pealkiri oli "Alaseljavalu levimus Eesti naisratsutajate seas ning erinevused treeningharjumustes alaseljavaluga ja alaseljavaluta uuritavate" (2017; juhendaja füsioteraapia assistent, MSc, K. Medijainen). Tulenevalt kogutud andmete suurest hulgast, mida etteantud magistritöö mahu juures poleks olnud võimalik piisava detailsusega käsitleda, otsustasin magistritöös keskenduda just alaseljavalu probleemi kaardistamisele Eesti naisratsutajate seas, jättes funktsionaalsete testimistulemuste (mis saadi füsioterapeutilise hindamise käigus) andmed magistritööst välja. Antud magistritöö eesmärgiks oli välja selgitada alaseljavalu levimus Eesti naisratsutajate seas ning kirjeldada naisratsutajate treeningspetsiifikat ja –harjumusi võrrelduna alaseljavaluga ning alaseljavaluta uuritavatel. Uurimismeetodikana kasutati küsitlusankeeti, mis hindas naisratsutajate alaseljavalu (esinemissagedust, tugevust ja kestust), teisi skeletilihasüsteemi kaebusi, treeningharjumusi ning – spetsiifikat ning subjektiivset hinnangut oma istakule. Koguvalimi moodustas 234 naisratsutajat, keskmise vanusega 26,5 ± 7,7, neist 64 jäi alagruppide võrdlusest välja ning vastavalt 89 ning 81 uuritavat moodustasid alaseljavaluga ning alaseljavaluta grupid. Antud töö tähtsamad tulemused olid järgnevad: Eesti naisratsutajate alaseljavalu hetkelevimus oli 64,5 %, keskmine VAS skoor 2,6 palli. 48 % ratsutajatest esineb valu harva ning 1/3 esineb krooniline alaseljavalu. Alaseljavalu tugevus ei sõltu kehamassiindeksist ega treeningtundide arvust. Keskmiselt veedavad naisratsutajad sadulas 6,3 tundi, alaseljavaluga ning alaseljavaluta ratsutajate treeningukoormuses ei esinenud erinevusi. Professionaalide alaseljavalu tugevus ja levimus on harrastusratsutajate omast kõrgem. Alaseljavaluga naisratsutajatel esineb valukaebus täisistakus ning nad eelistavad kasutada pigem poolistakut või kergendamist. Poolte alaseljavaluga naisratsutajate valukaebus suureneb treeningute ajal. Töö lühikokkuvõtteks saab öelda, et alaseljavalu on Eesti naisratsutajate levinud tervisekaebus, mis ei ole seotud kehamassiindeksi ega treeningtundide arvuga. Alaseljavalu võib treeningutega nii leeveneda kui ägeneda ning sõltuda ratsutaja treeningharjumustest – ning spetsiifikast. Antud töö täistekst- koos teemakohase teaduskirjanduse ülevaatega ning detailsete uurimistulemustega- on alljärgnevalt ka üles laetud. Head lugemist! Eda Vallimäe © Foto: www.bitless-art-of-riding.com ja erakogu 2016 aasta maikuu lõpus veetsin nädal aega Belgias Jossy tallis, et täiendada end hobuste ja ratsanike treeningu alaselt kasutades loomuliku hobukäsitluse (natural horsemanship) ja ratsutamiskunsti põhimõtteid. Allpool on leitav minu teooriamaterjali konspekt, mis on kirja pandud selle nädala aja jooksul. Siin on mõtteid maatöö, istaku, tunnetuse ning juhtimisvõtete kohta. Tegin Jossy'ga ka intervjuu, mida saab lugeda SIIT. Head lugemist! Esmalt peab hobune mulle järgnema (to follow), alles siis saan ma hakata teda juhtima (to lead).
Ära küsi liiga vara hobust enda kõrvale talutamise asendisse (to a leading position), ta peab enne sulle järgnema sinu taga käies. Alusta maatöö harjutustest, kus hobune peab järgnema, hoidma distantsi, peatuma ja taandama. Ta õpib lugema inimese kehakeelt, seda tähele panema, ning enda keha sellele vastavalt muutma. Kui vaja, siis korrigeerin (küsin teda edasi tulema koos minuga, taandan kui tuleb otsa). Hobune liigub, kui mina liigun ja seisab, kui mina seisan. Kui sa annad (maatööd) tehes hobusele märguandeid, siis märguande lõpetades too käed (õlavarred) oma keha lähedale tagasi neutraalsesse asendisse. Maa peal on hobusel kolm erinevat liikumise asendit:
Kui hobune järgneb mulle selja taga, siis hoidan 180* vaadet hobuse poole. Oota hobuse reageering ära- ära lisa enne märguannet juurde. Liiga kiire reageerimine on ärevus- sa ei taha tegelikult seda oma hobusesse. Ole oma keha keskmes: raskuskese on vaagnas, mitte oma peas. Hobukäsitluse juures on kõige tähtsam taju- teadvustada enda ja hobuse keha. Hobuse pea peab olema inimese poole. Hobusele peab õpetama, et ta seisaks paigal, et ta ei tohi liikuda. Kui sa suudad seda teha, siis hakkavad nad ka paremini liikuma. Minu käte (nööri) ja hobuse vahel peab alati olema pehmus, kergus. Kui ma olen oma kehas tasakaalus (raskuskese vaagnas) ning tähelepanuga käesolevas hetkes, siis on mu kontakt pehmem. Kasuta ka visuaalseid märguandeid, enne füüsilisi. Ka hääl on osa kehakeelest, mida kasutada enne füüsilist kontakti. Õpeta hobust liikuma siis, kui tema kehas on endorfiinid, mitte siis, kui seal on adrenaliin. See tähendab: küsi liikumist siis, kui hobune ei ole ärev/hirmul, vaid siis kui ta on rahulik. Kui hobusel on ekstra halb komme (probleemkäitumine), siis peab keegi seda talle selgelt ütlema, et see ei ole aksepteeritav. Kui hobusel on mingil põhjusel tekkinud komme- ja see tavaliselt kehva hobukäsitluse tagajärg- käest ära tõmmata, inimesele otsa joosta jms, siis tuleb hobusele öelda, et ta ei tohi niimoodi käituda. Ja see võib olla kõrvaltvaatajale karm. Aga selles korrigeerimises ei ole emotsiooni ega vägivalda. Järgmisel hetkel jätkan ma hobuse suunamist ja mõjutamist läbi kergete ja tunnetuslike märguannete- mitte kunagi ära pane viha sinna korrigeerimisse sisse. Sa tahad, et hobune sind usaldaks, reageeriks väikestele märguannetele, siis ole talle eeskuju! Treeningutel on struktuur ja me teame, et sedamoodi tegutsedes kõik toimib. Kuid- kes tegelikult seda kasutab: see on inimene, indiviid. Asi ei ole stuktuuris või tehnikas, vaid selles inimeses, kes seda kasutab. Mõnikord oleme me oma peas nii kinni, et me ei näe enam probleemi oma nina ees. Suhtlemine püüab anda kahe indiviidi vahel olevatele signaalidele tähenduse. Alati nii pehmelt kui võimalik, kuid nii rangelt kui vajalik. Kui sul on vaja käitumist korrigeerida, siis ära tee seda tundega, et ma tegelikult ei taha seda teha. Kui hobune on ärev või hirmul, siis kasuta talutamisel järgnemise (to follow) tehnikat, mitte käekõrval käimist. Hobune peab sel juhul järgima inimese tempot, lubama oma pead mõjutada. Selle tehnika kasutamine üks võti lõdvestuseks. Kasuta oma nööri otsa (millel on lapats) nagu hobused kasutavad oma saba üksteise käitumist korrigeerides. Hobune peab hakkama enda käitumist ja asendeid tähele panema. Pane tähele ruumi enda ümber: intiimne, personaalne, sotsiaalne ja avalik. Ära unusta seda ruumi ka hobusega tegeledes. Kui hobusega puudub ühendatus, siis on väga raske teha kõike muud [harjutusi]. Tagurdamine mõjub hobusele käitumist korrigeerivalt. Alati küsi esmalt käte/sõrmedega, siis alles nööriga. Kasuta nööri otsa (lapatsit) nagu hobused kasutavad saba (küljelt küljele). Hobune peab liikuma minuga samas tempos, kui ei liigu, siis korrigeerin. Kui hobune oskab inimest järgida, siis järgmisena küsin õlgade asendi muutmist. Õlgade liigutamist küljele küsin enne kui tagumiku küljele liigutamist. Hobune peab seisma seinaga paralleelselt. Kui su istak on juba alguses hobust koondav, siis kuidas sa küsid koondust? Täisistakul on kolm varianti:
Mõnikord peame keskenduma rohkem hobuse meelele, mõnikord tema kehale ning mõnikord ei ole ole võimalik neid eraldada. Mõnikord kaotame me hobuse liikumise kvaliteeti, kui me keskendume tema meelele ja omavahelisele suhtele ning mõnikord me kaotame veidi hobuse meelt, kui me keskendume tema liikumise tasakaalule. Hobune ei tohiks kunagi käele (so kontaktile) vastu tõmmata. Kui sa oled maa peal, siis sa pea vaatama tagujalgu- sa tunnetad neid oma käekontaktis. Küsi taandamist, et saada hobuse tagujalgu rohkem enda keha alla astuma. Kuid pane tähele, et hobune tagurdaks otse! Ratsaniku puusad liiguvad üles-alla sammus ja traavis. Kui ratsaniku puus langeb, langeb ka sama poole jalg. See tähendab,e t see jalg läheb vastu hobust ning siis on õige hetk hobust selle jalaga edasi sõita, sest ka siis sama poole tagajalg astub edasi. Sammus sõidan hobust edasi vahelduvate säärtega, mitte mõlemad sääred korraga. Jalg on hobuse vastas siseküljega, mitte tagaküljega. Hobune peaks painutama ümber ratsaniku sääre + ratsaniku ülakeha pööramise [rotatsiooni sissepoole]. Seda nii seistes, sammus, traavis kui galopis ning samuti kõigis harjutustes. Ratse tuleb appi, kui hobune vajab korrektsiooni. Hobuse seljas istumine ei ole nagu diivani peal lõdvestunult lebamine- see on aktiivne kehahoid! Treeni hobust tagurdama kolme erineva märguande peale: ratse/nöör, hääl, kehakeel. Kui hobune läheb käekontaktile vastu, siis ära võta survet pidevaks, vaid alati annan-võtan intervalliga, et käsi püsiks järelandlik. Siis annab ka hobune järgi. Taandamiseks too keharaskus rohkem reitele ning pane sääred peale, ratse ei lase edasi. Koondamiseks too rohkem raskust istmikuluudele, sääred peale, ratse ei lase edasi. Esimesel juhul on hobusel ruumi, et taandada, teisel juhul peab ta „istuma“ oma tagujalgele ning neid allapoole painutama. Selleks, et treenida hobust, peame arenema inimesena. On olemas hobuseinimesed ja inimesed hobustega. Enne kui õpetad hobust liikuma, õpeta teda seisma. Sadulasse istumine ei ole ratsutamine, see on ootamine. Hobune peab ootama! See õpetab talle kannatlikkust. Kõik märguanded peaksid olema pehmed. Isegi kui märguanne on suur, siis jääb ta siiski pehmeks. Ära pane negatiivset emotsiooni sinna sisse. Kõik põhineb tunnetusel ja kogemusel. Selleks, et hobust liikumise ajal premeerida, kasuta nautraalset kehaasendit ja häält. Ära jää oma kehaga märguandeid hoidma, taasta neutraalne asend nii kiiresti kui võimalik. Harjutuse edukus sõltub ettevalmistusest. Fotod: Google pildipank Maikuus veetsin ma õppenädala Belgias Jossy Reynvoet tallis, mil toimus ka Hanna Engströmi (Gotlandi Ratsutamisakadeemia, Rootsi) kahepäevane treeningkliinik. Hanna on ratsutamiskunsti treener, kelle märksõnadeks on istakuõpe, daamisadulaga ratsutamine ning tunnetus. Ülevaate Hannast ja tema hobustest ning treeningutest annab järgnev video: Sirgsustreeningust tuntud Marijke de Jong ning Hanna Engströmi ühine lõbus webinar: mis on ratsutamine ning hobuste treenimine? Hanna treeningkliinikus osalesin ma vabakuulajana ning jagan siinkohal enda teooriakonspekti, mis on kirja pandud Hanna enda sõnade järgi: Ole rohkem oma kehas! Taju ja tunneta seda. Ringliikumine toob rohkem nähtavale hobuse ja ratsaniku keha probleemsed kohad ja tasakaalutuse. Hobuse peab saama teadlikuks oma kehast ning selle asendist- ka nemad peavad arendama kehataju. Treeni oma hobust maa peal niimoodi, nagu sa temaga ratsutades käituks/treeniks. Keha ei ole vaid füüsis, see on ka meie harjumused, kogemused, ego, mõtted jpm. Mõnikord mõni komponent domineerib või domineerib vales suunas. Pane tähele, mis liikumisharjutus on hobuse lemmik ning siis võta selle harjutuse idee ka teistesse harjutustesse kaasa (sisse). Näiteks kui traavers teeb hobuse liikumise kangeks ning nõtkus kaob, siis püüa säilitada traaversis veidikene õlad sees harjutuse tendentsi, et säilitada hobuse painutamine ümber sisemise sääre ning seeläbi suurem nõtkus ka tema kehas. Kui sa oled hobustega sooritanud harjutusi käekõrval ning seejärel jätkad sadulas, siis võta endaga see sama tunne kaasa ka sadulasse. Hobune õpetab sulle, kuidas ta sooviks olla ja liikuda- me peame seda vaid nägema, tunnetama. Koondsamm ja piaffee vaheldumisi koondpeatustega parandavad viimase kvaliteeti (tagujalgade liigeste painutamist). Koonpeatus ei ole liikumise peatumine, vaid liikumine jätkub keha sees, ilma et jalad liiguks. Hobune painutab oma tagujalgade liigeseid, „istudes“ sügavamalt nendele peale, tema esiots muutub kergemaks. Koondpeatuse raskeim vorm on levaad. Järgi liikumist- ära suurenda seda liigselt. Kui me suurendame abistamisvõtet (juhtimisvõtet) liigselt, siis hakkab hobune rabistama. Ratsaniku jalg (alajäse) liigub ühes tükis alates puusast: kui ma keeran jalga puusast väljapoole, liigub väljapoole ka jalalaba ning kui ma keerab jalga puusast sissepoole, liigub sissepoole ka jalalaba. Õlad sees liikumises keera sisemise jala kanda (sääre sisekülge) rohkem hobuse poole ning välimise jala kanda veidi hobusest eemale. Traaversis/küljendamises keera sisemise jala kanda hobusest veidi eemale ning välimise jala kanda hobuse poole (sääre sisekülg hobuse poole). Ringliikumistel või nurga sõitmisel püsib ratsaniku istak nn spiraalistakus („spiral seat“): ratsaniku õlad peavad püsima paralleelsed hobuse õlgadega ning puusad hobuse puusadega. Kuid ära keskendu oma sisemise õla tahapoole pööramisele, kuivõrd oma välimise õla justkui pehmelt, kaarega ettepoole toomisele. Selleks, et sirgel liikumises hobust lõdvestada, kasutame me õlad ees (või isegi õlad sees) ning traaversi harjutusi. Stekk on su käe pikendus: sinna kuhu käsi ei ulata suunama, teeb seda stekk. Töötades käekõrval välimisest asendist (välimise õla kõrval) asub stekk painde säilitamiseks üle hobuse turja sees pool (ratsaniku sisemise sääre kohal). Suurenda ringliikumise diameetrit läbi õlad sees liikumise, siis saad hobuse ka rohkem lõdvestama ning sisemise jalaga enda alla astuma. Kui hobusel on kõrge laudjas, siis võtab tema treening 2-4 aastat rohkem aega, et ta õpiks oma taguotsa madaldama. Kui küsid edasi minemist, siis tee seda alati kerge õlad (s)ees tendentsiga- lase hobusel sisemise jalaga rohkem oma keha alla astuda. Igav on kogu aeg probleemidega töötada - ära unusta treenida ka seda, mida hobune juba hästi ja rõõmuga teeb. Kui hobune võtab painde, siis peab see olema terves tema kehas: tema lülisammas ja rinnakorv roteeruvad (pöörlemine ümber oma telje): sisemine rinnakorvi osa langeb ning välimine tõuseb. Ratsaniku istak peab seda lubama: sisemine istmikuluu langeb koos kogu sisemise jalaga, välimine reis tõuseb kergelt. Ratsanik jääb aga oma ülakehaga keskasendisse. Hobune peab olema oma kehas kohal. Ratsaniku puusad peavad tõusma ja langema liikumises, kuid parem on mõelda, et ma laienen üles ja ma laienen allapoole oma istakuga. Ära mõtle surumise peale. Harjuta maapeal treeningut ka hobuse selja tagant (pikkade ohjadega treenimine)- see lisab treeningusse uue dimensiooni. Peatus ei ole lihtsalt peatus, see on sel hetkel üks liikumise vorm. Maatöö või käekõrval treening ei ole lihtsalt kõndimine- see on suhtlemine. Kui sa teeb harjutusi koos hobusega, siis sa tahad piltlikult öeldes laulda, mitte lihtsalt tähti ükshaaval nimetada. Esmalt kontrolli lõdvestatust! Saagu see sinu rutiiniks. Enne kui küsid koondamist, lase kehal (lihastel) pikeneda, sirutada. Kas hobune on piisavalt lõdvestunud, et küsida koondamist? Kui mitte, siis tegele esmalt sellega. Liiguta oma keha siis, kui sa välja hingad (lõdvestad). Kuid alati on küsimus, kui palju ma lõdvestan. Lõdvestatus ei tohiks olla kiire järeleandmine, vaid rahulik lõdvestatuses püsimine. Sa tahad saavutada sujuvat flowd. Hinga oma alaselga [diafragmaalne nn „kõhuhingamine“, mis laiendab kehatüve ette, tahapoole ja külgedele]. Kui mul on tõeline ühendatus esi- ja taguotsa vahel olemas, siis võin küsida tagujalgadele kiiremat takti- siis ma koondan hobust! Kutsu hobune liikumisse, ära sunni teda. Ratsaniku märguanded võiksid olla justkui kutse liikumisse. Abistamisvõtted on abistamiseks, mitte sundimiseks. Hobuse rinnakorv roteerub ringliikumistel sissepoole, välimine pool tõuseb- siis tõusevad ka hobuse seljalihased [musculus erector spinae- seljasirutaja lihased], nad pikenevad ja kannavad siis ka ratsanikku paremini. Hobuse õlad peavad alati olema asetatud liikumise suunda, mitte nö liikumisest välja kukkuma. Korrektne tagumise jalaga keha raskuskeskme alla astumine tuleb korrektsest peaasetusest ja paindest. Hobuse selg ei pea õõtsuma suurelt („swinging back“), kuid oluline on, et see õõtsuks! Kui hakkad sooritama uut harjutust või sõitma pööret, siis ära tee nii: lõpetan (koos)liikumise ja siis pööran/võtan külgliikumiste asendi, vaid jätka lihtsalt liikumist ning muuda seda sujuvalt. Hobused soovivad oma keha jagada- neil on ruumi veel ühele hingele. Kui hobune kaotab liikumises oma raami (ühendatuse), siis kaotab ta ka oma tagujalad. Kui sa tunned ratsutades, et istak hakkab põrkuma, siis hinga suunaga oma alaselga. Kui hobune on treenitud, siis kasuta kaudseid juhtimisvõtteid peamiselt ning otseseid vaid korrigeerimiseks. Näiteks küsi seljas traaversit hoopis enda sisemise jalaga, viies kanda hobusest kaugemale [kogu jalg pöördub siserotatsiooni], selle asemel, et küsida välimise jalaga, viies kanda hobuse poole. Liikumise sees on oluline teha mikropause- alati ei ole vaja ega tarbekas jääda seisma selleks. Õpi lõdvestama liikumise sees- hinga, lõdvesta ning siis alustage uuesti. Ratsutamises ei ole midagi staatilist- sa ei saa midagi hoidma jääda, lase järgi ja kui vaja võta uuesti. Suurepärane harjutus ratsaniku poolistaku ja kergendamise parandamiseks ilma hobuseta on... KÜKK. Kuigi korrektses tehnikas sooritatud kükk (eriti veel lisaraskusega- hantel, kang, sangpomm jms) treenib kogu meie keha, siis keskendub see harjutus suuresti just kehatüve (alaselja) ning jalgade stabilisatsiooni- ja jõutreeningule, mis aitab ka ratsaniku hea istaku jaoks kaasa. Kükitreening muudab ratsaniku istakut poolistaku ja kergendamiseks jaoks mitmel moel:
Korrektset kükki saab alustada istumisest ja tõusmisest: see ongi juba oma olemuselt kükk! Siinkohal lühike õpetus:
Pane tähele!
Harjutust saad teha raskemaks mitut moodi:
Head treenimist! Ratsaniku jaoks on istak tema üks tähtsamaid töövahendeid. Meie keha ja rühti võib piltlikult käsitleda tornina, millel on klotside asemel hoopis hammasrattad ning mille kaudu kulgeb liigutuslik energia kehas edasi. Igale lihasele, mis tõmbab luukangi ühes suunas, on olemas ka vastastoimeline lihas. Korrektse rühi korral valitseb nende lihaste jõu ja elastsuse vahel tasakaal. Kui peaks juhtuma, et üks neist lihastest nõrgeneb, siis vastastoimeline lihas pinguldub ja vastupidi. Ühe hammasratta halb asend (rühimuutus), mis mõjutab kõiki hammasrattaid (istakut tervikuna). Keha biomehhanika osas on teljelisus ja lihastasakaal omavahel lahutamatud. See kehtib ka ratsaniku istaku osas. Kui keha pehme koe düsbalanss on halvast asendist tingituna kestnud juba kaua (ning sellest võib olla tekkinud ka eraldiseisvaid probleeme), ei ole ka klassikalise istaku saavutamine kohe võimalik ning keha vajab teraapiat. Esimene samm on aga parandada kehataju: selleks et midagi muuta, tuleb seda kõigepealt tajuda. Siinkohal väike check-list, mida enne igat treeningut sadulas hobusega sammu käies kontrollida: • Kas ma hingan rahulikult ja sügavalt ("kõhuga"/diafragmaga)? • Kas ma tunnetan mõlemat istmikuluud võrdselt? • Kas ma suudan oma vaagnat ette-taha liigutada ning hoida seda neutraalkaldes? Kas ma lasen hobusel liikumise ajal oma vaagnat paremale-vasakule langetada? • Kas ma suudan tõsta oma rinnakorvi ilma et see minu vaagna liikumist pärsiks? • Kas ma suudan oma ülakeha (õlgasid, rinnakorvi) vasakule ja paremale võrdselt pöörata? Kas mu õlad on paralleelsed hobuse õlgadega, kas mu puusad on paralleelsed hobuse puusadega? • Kas ma olen oma kehaga vertikaalis (kas mu õlg on mu puusaliigese kohal)? • Kas ma suudan oma õlavarsi ja käsi liigutada ülaseljast eraldiseisvalt? • Kas ma suudan tõsta mõlemad reied hobuse külgedelt lahti? Kas mu reied lebavad lamedalt vastu hobust? • Kas ma suudan tõsta ja langetada oma kandasid ilma, et surve istmikuluudel muutuks? Ratsutajate istakutreeningul räägitaks palju kõhulihastest, kuid targem on neid nimetada kehatüve süvalihasteks, mis on rahvakeeles tuntud kui korsetilihased. Kuigi ka pindmistel kõhulihastel (kõhu sirglihas ja sisemised ning välimised kõhu põikilihased) on hea istaku saavutamisel oluline roll, siis esmane kehatüve stabiilsus, et hoida lülisamba neutraalset asendit ja pakkuda alaseljale stabilisatsiooni, tuleb just korsetilihastelt. Korsetilihasteks on diafragma (jah see lihas, millega me hingame!), kõhu ristilihas (mis asub kõhulihastest kõige sügavamal ning kulgeb kahelt poolt selja tagant roietelt kõhu ette välja), vaagnapõhjalihased ning väiksed, kuid visad multifiduse-nimelised lihased meie lülisamba lülide vahel kehatüve tagumisel küljel. Need lihased-koos pindmistega aitavad meil hobuse liikumisega kaasa minna („sõita ristluuga“), kasutada istmikku hobuse (pool)peatamiseks ning istuda näiliselt justkui paigal. Selleks, et meie keha oleks hobuse seljas stabiilne peavad kehatüve lihased hobuse liikumisele kindla rütmiga kontraheerudes vastu töötama- kui nad seda ei tee, siis viib täisistakus sõitmine meid pidevalt tasakaalust välja ning ratsutamisest kujuneb pidev põntsumine. Ratsutaja jaoks ei ole tavaliselt probleemiks mitte pindmiste kõhu- ja seljalihaste tööle rakendamine või nõrkus, vaid just sügavate korsetilihaste töö. Süva kõhulihaste (kõhu ristilihase) ülesleidmiseks ja treenimiseks on sobilik järgnev harjutus rätikuga (soovitatud raamatus „Anatomy of Dressage“, H. & V. Schusdziarra, 2004). Selleks seisa sirgelt, vii abaluud taha ja alla, kõverda veidi puusad ja põlved justnagu hobuse seljas istudes. Lõdvesta oma keha selles asendisse ning püüa viia hingamine ülevalt rinnapiirkonnast alla kõhu suunas, lastes kõhul sissehingamise ajal veidi ettepoole võlvuda. Siis pane tavaline rätik ümber keha keskosa ning hoia kahelt poolt otstest kinni. Tunneta, et kui sa kätega tõmbad, läheb selg nõgusaks (pilt 1) ja Sa murrad ennast alaseljast. Selleks, et mitte lasta vaagnat ettepoole kaldesse, peab pingutama kõhu põikilihast, et vaagen püsiks neutraalkaldes (pilt 2). Tunneta pingutust just alakõhus- mõtle, et tahad viia puusanukke justkui üksteisele lähemale. Hoia ja siis lõdvestu. Püüa mitte pinguldada kõiki kõhulihaseid ning ülaselga kumerdada, vaid säilita sirutatus. Nüüd too tähelepanu tagasi hingamisele- ära tõmba kõhtu keskkohast lihtsalt sisse, vaid pinguta alakõhtu ning säilita hingamine. Kuigi ratsutamisel pole seesugust isomeetrilist (hoidega) lihastööd vaja, vaid lihased peavad pingulduma ja lõõgastuma hobuse liikumise tempos, on see harjutus efektiivne korsetilihaste teadvustamiseks ja tugevdamiseks. |
Ratsutamiskunst.ee blogi ..... on Eda Vallimäe poolt kirjutatud artiklite ja teooriamaterjali kogumik. Lugemiseks vali allolevast tulbast sobiv kategooria. Blogiarhiiv
April 2022
Kategooriad
All
|