 Kapson on suulistevaba valjastus, mille puhul juhitakse hobust nina esiküljelt. Eestis on kapson varasemalt tuntud rohkem kordepäitsete nime all. Mujal maailmas leiab kapson, lisaks kordetamisele edukat kasutamist ka käekõrval töötamisel ning ratsutamisel- seda nii algratsastusel kui ka koondamistel, koos ja ilma suulisteta. Kuidas kapson toimib? Kõigi aegade suurim ratsutamismeister F. R. De La Gueriniere kirjutab kapsonist kui olulisest tööriistast hobuse treenimisel, kuid mainitseb, et seda võivad kasutada vaid ratsanikud, kes sellega ümber käis oskavad ning kelle käsi on pehme ja järeleandlik. Kapsoniga saab treener hobust ilma teda suust häirimata:
Kapsoni oluline kasutuspõhimõte on pea asetuse (kuklast külje suunas) mõjutamine. Läbi kukla asetsuse muutmise, muutub ka hobuse tervet keha läbiv painutus. Läbi külgsuunalise painutuse, soodustame me ette-alla sirutatust. Külgpainutuse eesmärgiga töötab iseenesest ka trenselsuuline. Samas pole kapson (ega trenselsuuline) loodud hobuse pea/kaela asendi kontrolliks alla suunas (mida teeb kangsuuline). Liiga karm trenselsuulise kasutamine soodustab ratsme taha minemist (kaela „murdumine“ 3.-4. kaelalülist). Kapsoniga esineb aga kukla ja kaela väärasendit vähem, sest mõjutus toimub nina esiküljelt, mitte alalõualuult. Selle mõistmiseks tuleb hetkeks mõelda funktsionaalse anatoomia peale. Kapsoni ninarihm asetseb ninaluul, mis on jäigas sideliiduste ühenduses teiste koljuluudega, sh kuklaga. See tähendab, et nina pealt hobust mõjutades on võimalik muuta hobuse pea ja kaela sissepoole asetust, mis on vajalik ratsastusel kogu keha hõlmava paine saavutamiseks. Hobuse kukal on otseses ühenduses selja lülisambalülidega, mis viib vaagnani ning see tagujalgadeni. Seega, mõjutades hobuse pea asendit ninalt, saame efektiivselt mõjutada ka kogu hobuse keha asendit. Sellel põhinevad ka kapsoniga töötades kasutatavad juhtimisvõtted. Suus kasutatava trenselsuulise mõju on aga alalõualuule, mis on liikuvas ühenduses hobuse koljuga läbi alalõualiigese . Seega tähendab see ka liikuvat ühendust muuhulgas ka kuklaga ning mis võimaldab noorel ja domineerivate käte juhtimisvõtetega sõidetud hobusel võtta kergemini kukla ja kaela valeaseneid, andes meie poolpeatuste märguannetele järgi küll alalõualiigesest (suust), kuid mitte kehast. Kuidas kapsonit sobitada? Kapsonit võib kasutada eraldiseisvalt, ilma suuliseta, tööks käekõrval ja sadulas ning kordetamisel. Tööks käekõrval või sadulas saab kapsonit kombineerida ka trensel- või kangsuulisega. Selleks, et kapson- nagu iga teine hobuvarustuse osa- oleks efektiivne tööriist, kuid samas ei teeks hobusele haiget, on oluline kindlustada et see passiks hästi. Kapsoni sobitamine on sama oluline kui suulise sobitamine, sest hobuse ninapealne on samuti väga tundlik seal asuvate paljude valutundlike vabade närvilõpmete tõttu. Lisaks võib halvasti istuv kapson segada hobuse hingamist või äärmuslikes olukordades murda ka hobuse ninaluu. Viimase vältimiseks ei tohiks hobust kunagi kapsonist kinni siduda. Kapsoni ninarihm peaks olema sobitatud nagu kapsel: asuma umbes 2 sõrme laiuse kaugusel põsenukist ning kinnitatud ümber nina nii, et vähemalt 1 sõrm mahub sinna alla. Kurgurihm tuleks kinnitada vaid nii kõvasti, et see takistaks põserihmal hobuse välimisse silma liikumast (takistada kapsonil liigselt hobuse pea ümber liikumast). Ninarihma eesmine osa peaks liibuma võimalikult hästi ümber hobuse nina ning rauast osa ei tohiks olla ei liiga lai ega liiga kitsas. Samas nii mõnedki treenerid, kes kasutavad kergusel põhinevaid juhtimisvõtteid, asetavad veidi lõdvemalt kinnitatud kapsoni ninarihma ka madalamale kui kahe sõrme kaugus põsenukist- sellisel juhul tuleb jälgida, et see ei hakkaks hobuse hingamist segama (pidev puristamine) ega muljuks liigselt hobuse ninaluude peeneid distaalseid osasid. Hästi istuv kapson võimaldab rakendada hobuse ja inimese vahel kergusel põhinevaid juhtimisvõtteid. Kust kapson pärineb? Kapsoni ajalugu ulatub vähemalt tagasi antiikaega (kui mitte kaugemale), kust on säilinud maalikunsti teoseid, mis näitavad ratsmete kinnitumist lisaks hobuse suule ka nina esiküljele. Hiljem leidis kapson laialdast kasutust Ibeeria poolsaarel (tänapäeva Portugal ja Hispaania), kus kasutatakse seda edukalt tänapäevani doma vaquera- nimelise karjaajamise ratsutamisstiilis kangvaljastuse puhul trenselsuulise asemel. Seal tuntakse kapsonit serreta nime all, mille ninaosa koosneb jäigast U-kujulisest rauast, mis on nahaga polsterdatud. Serreta on väga stabiilne, kuid kuna ninaraud ei paindu, siis on selle sobitamine laiema ninaga hobustele (soojaverelised ja raskeveo tõud) raskendatud. Serretad on tuntud ka kui nn hammastega kapsoniga, kuid mitte kõikidel serretadel ei ole ninaosa siseküljel rauast nagasid. Viimaste kasutamine hobuste treenimisel ei ole kindlasti tänapäevane treeningviis. Ka mujal Euroopas on kapsonit kasutatud juba aastasadu. Lõuna- Prantsusmaalt on pärit paindliku ninarauaga kapson, mida tuntakse caveçon’i nimega. Prantsusmaa suur ratsutamismeister ning üks tähtsamaid tänapäevase hobuste ratsastuse loojaid, Francois de la Gueriniere (1688-1751), kirjutab kapsoni kasutamisest hobuse treenimisel ka oma koolisõidu piibliks saanud raamatus “Ecole de Cavalerie”. Selle kapsoni ninaosas kasutakse tänapäeval peamiselt väikestest lülidest koosnevat jalgrattaketti, mis on nahaga polsterdatud. Selline kapson on kerge ja stabiilne, kuid samas oma paindlikuse tõttu sobitub hästi erineva ninakujuga hobustele. Tänapäeval on selline kapson laialt kasutatuses prantsuse koolkonna koolisõidus ning akadeemilises ratsutamiskunstis Bent Branderupi järgi. Ka Viini Ratsakoolis, Austrias kasutatakse jätkuvalt veel hobuste treenimisel kapsonit (tuntud kui kappzaum sks. keeles). See kapson on tavaliselt üleni nahast ninaosaga, mida tutvustas varasemalt ratsutamismeister Antonie de Pluvinel (16.-17. saj). Selline kapson võimaldab eriti peenete juhtimisvõtete andmist, kuid on oht, et see hakkab kasutamise käigus hobuse ninal liigselt ringi liikuma ning tuleb seetõttu eelnevatest veidi tugevamini kinnitada. Problemaatiliseks võib kujuneda ka nahast kapson kui ninaosa on väga pehmest materjalist ja/või väga peenike.
Videomeenutus sellest, kuidas neli eestlast käisid vabakuulajatena Soomes Bent Branderupi treeningkliinikus (31.10.-01.11.15), Granasa tallikompleksis (Degerby, Inkoo). Sama treeningkliiniku teooriakonspekt on siin.  Kordetamine on alati teema, mille kohta on palju küsimusi: kas, kuidas ning kui palju seda üldse teha?
Klassikalises ratsutamiskunstis on kordetamine- nagu käekõrval treenimine- oluline hobuse treeningu osa. Kordetööl liigub hobune ringsel trajektooril ning selleks, et säilitada otsesus, peab tema terve keha võtma painde. Selleks punktis läheb enamasti asi keeruliseks: ilma korrektse paindeta pole hobune ringil liikudes tasakaalus ja liigub justkui mootorratas, mis kurvil püsti püsimiseks tuleb kallutada liikumise suunda. Kui sellele lisada ka suur kiirus, on selline treening tõesti hobuse kehale ja vaimule kurnav. Ratsutamiskunstis on aga kordetamise esmane eesmärk- nagu käekõrval töötamiselgi- saada hobune külgsuunas painutama, astuma sisemise tagujalaga keha raskuskeskme alla ning sirutama seejärel oma ülaliini ette-alla suunas. See toimub kõigis kolmes allüüris, liikumisel on rahulik ja voolav rütm ning kasutatakse samu märguandeid, mis käekõrval töötamisel. Lisaks hääle, kehakeele ja piitsamärguannetele on kapsonilt antavad ratsmemärguanded alati kerged ja selgelt mõistetevad: need on poolpeatused ninalt külg-, ette-, alla- ,üles- või tahasuunas, olenevalt sellest, kuidas on meil vaja hobuse pea ja keha asendit korrigeerida. Kordetamisel kehtib kindlasti mõte, et vähem on rohkem ja eelkõige tuleks rõhuda enda ning hobuse tundlikkusele, heale algele ja püüdlusele, mitte kiirusele või asendi absoluutsele korrektsusele. Head kordetamist! |
Ratsutamiskunst.ee blogi ..... on Eda Vallimäe poolt kirjutatud artiklite ja teooriamaterjali kogumik. Lugemiseks vali allolevast tulbast sobiv kategooria. Blogiarhiiv
April 2018
Kategooriad
All
|
RSS Feed
