Mul on üks teema juba kaua aega südame peal. See tuleb taas meelde nüüd aasta lõpus, kui inimesed mõtlevad mööduvale aastale ning teevad plaane uueks aastaks. Lisaks, tuli see üles ka täna, kui andsin intervjuu võistluskoolisõidu eetika teemal. Üldiselt ei võta ma omaalgatuslikult avalikult kunagi sõna „küll on halvasti“ teemadel ega too enda initsiatiivil sotsiaalmeedias negatiivseid näiteid asjadest, mida hobustega seoses halvasti tehakse, vaid püüan see-eest alati praktikas oma treeningutes näidata ning õpetada, kuidas oleks targem tegutseda, et mitte liigselt negatiivsele keskenduda ja olla vaid teoreetiline õhku hõiskaja. Aga kuna see teema puudutab väga paljusid osapooli (ja mitte kõiki, kes viibivad minu treeningtunnis kohapeal), siis olen otsustanud selle kohta väikese arvamusavalduse kirjutada. See teema toob ilmselt lauale palju vastandlikke probleeme, arvamusi ning sõnavõtte, kuid nii see siis lihtsalt on. Kui alljärgnev ei käi sinu lapse ratsakooli kohta, siis on kõik hästi, kuid on paljusid talle- eriti sportgruppidega tallid- kus selline käitumine on tavapärane praktika. Ma räägin sellest, kuidas ratsakoolide treeningtundides õpetatakse lapsi olema hobuse vastu karmid, et mitte öelda julmad. Ja seda rutiinselt. Probleemil on muidugi suur taust: esmalt hobused ise, kellega siis lastel on probleeme (muidu nad nii ei käituks) ning teiselt täiskasvanud, kes treeninguid läbi viivad. Need vaesed ratsakooli hobused, kes on kas igavesti aeglased või tuliselt ärevad ning selleks, et lapsed nendega „hakkama saaksid“, õpetatakse neid, et füüsilise sunniga saab hobuse tegema seda, mida tunnis vaja. See tähendab steki ja jalgadega löömine, tikutama ja suust saagima. Ja ikka selleks, et hobust kiiremaks saada, peatada, pöörata või „pea asendit ilusaks saada“. Lastele õpetatakse, et kui poni ei lähe edasi, siis tuleb teda rohkem jalgadega ja stekiga lüüa ning kui ta ei jää seisma, siis rohkem suust tõmmata. Jah, tundub, et mongilite-stiilis ratsutamine on tänapäeval möödanik, kuid seesugune pilt on tegelikult väga sage... näen ja kuulen seesugust käitumist peaaegu igal pool, kui käin „teistmoodi“ trenne andmas. Siis on muidugi sportlased, kes õigustavad oma käitumist hobuse xyz asjaolude tõttu või nimetavad näiteks pidevat ratsmesurvet peenete sõnadega nagu „toetamine“ jne. Okey, ma tean, millest ma räägin, sest laias laastus on see ka see, mida mulle kunagi õpetati. Ma lõpetasin ratsaspordi, sest mul kästi pidevalt hobust suust saagida, kasutada abiratsmeid ning rohkem suruda, et hobune hakkaks tegema seda, mida vaja... ma ei olnud nõus seda tegema ning asusin otsima teisi treeningmetoodikaid. Las ma ütlen selle nüüd selgelt välja, kui keegi peaks selles veel kahtlema: see ei ole normaalne käitumine ega viis kuidas hobuseid treenida. Ja seda ka siis, kui sinu ümber on ratsanikke- ka medalitega pärjatud ratsanikke- kes seda teevad! Aga tagasi ratsakoolide juurde. Ma mõtlen, et kui vaid lapsevanemad sügavamalt mõistaksid, et nende lapsi, kes läksid treeningutele suurest hobuste armastuses, õpetatakse järjepidevalt elusat tundlikku looma probleemide korral LÖÖMA, siis nad ei laseks sellisel asjal juhtuda või võtaks oma lapse seesugusest trennist ära. Kas mõnes teises huvialaringis oleks selline asi aksepteeritav, et laps peab looma lööma ja sikutama, et täita eesmärk või harjutus? Aga see on täiesti tavaline hobuste treenimise maailmas, sh laste treeningutel. Edukas laps ratsakoolis on see, kes sunnib ponid kiiremini enda sõna kuulama ning kui laps on rohkem „pehmo“ ega taha /suuda seda teha, siis jääb ta „amatööriks“. Seesugune käitumine on 21. sajandil täiesti uskumatu. Kui koeri, tiigreid, delfiine või kaelkirjakuid treenitaks sedamoodi, siis oleks see kohe suure kella küljes. Tahan rõhutada, et kindlasti ei poolda hipsteritest „puukallistajate“ mõtteviisi, et hobune võib teha mis tahab ja valida, mida teeb või et suulised, stekk ja kannused on halvad, kuid soovin vaid tähelepanu tuua sellele, mis moodi neid kasutatakse ning missugune on suhtumine, mida lapsele õpetatakse. Steki kasutamine ei ole probleem, sest stekk peaks olema nö dirigendi kepp, mis suunab hobuse keha teatud piirkonda liikuma mingisse suunda, kuid hetkel käib jutt steki kasutamisest löömisega seoses, sest see on viis, kuidas seda ratsakoolides tavaliselt kasutakse. Olen nii mõnigi kord näinud Tartu linna tänavapildis kõndimas pisikesi tüdrukuid ratsariided seljas ning väike sätendav roosa stekk käes... See on isegi haiglane, et lastele on välja mõeldud oma varustus, mis omakorda normaliseerib olukorda. Lastele õpetatakse, et ponid on üleannetud ja neile peab koha kätte näitama või et muud moodi neid edasi liikuma ei saagi. Treenerina näen, et „laisad“ hobused on 1) märguannete ebatäpse andmise tõttu muutunud tuimaks (vajalik psühholoogline ümbertreenimine) ning 2) kehaliselt väga jäigad, raskusega esiotsal, rinnakorv vajunud liigselt õlgade vahele (vajalik kehaline ümbertreenimine/rehabilitatsioon). Et seesuguseid hobuseid edasi liikuma või aeglasemaks saada õpivad noored ratsanikud oma keha liigselt pingestama ega suuda hobuse liikumisega kaasa minna (liikumist mida küll kahjuks selliste hobuste kehas ka eriti ei ole sel hetkel, kuid mis pole normaalne). Kõik väikesed lapsed, kes on minu trennides olnud ning varasemalt alustanud ratsakoolis ratsutamisega, ei oska hobust enda all tunnetada vaid neid on õpetatud, et hobust tuleb vaid „juhtida“. Neile ei ole kunagi õpetatud, et hobusega tuleb koos liikuda või siis kui nad isegi seda kuulnud on, pole treeneril olnud oskust seda lahti seletada ega teha vastavaid harjutusi selle arendamiseks (mida laps peab oma kehaga tegema). Siis teisalt on ka muidugi need ratsakooli hobused, kes on „tulised“ ehk vaesed ärevuses ülitundlikud hobused, kelle seljas õpib noor ratsanik taaskord vaid oma keha pingestamist, et mitte iga kõrvalehüppe peale maha sadada. Tihti ütlevad ratsanikud, et nad ei pea sellise hobusega üldse midagi sundima, et ta „tahab ise minna“ või et „alati hüppab“, kuid nägemata, et seesuguse agara edasiminemisega kaasneb väga suur emotsionaalne ja füüsiline pingestatus: ärevus koos kehaliste stressi märkidega. Nende hobustega ei saa midagi rahulikult teha, sest nad reageerivad kõigele ja kõigile ning täidavad märguanded lausa neurootilise kiirusega. Need noored ratsanikud näevad, et on normaalne oma eesmärkide nimel tekitada hobusele seesugust hirmu (ärevus on hirm) ning ebamugavust. Nüüd on aga lugejad küsimuse ees, et mida siis teha nende ratsakooli hobustega? Kui hobune ei liigu või tirib või hammustab või on harjutustel kange (ei painuta näiteks) või kihutab? Kõikide nende käitumiste taga on põhjus ning hobuse käitumist peab: 1) märkama 2) analüüsima ning 3) proovima järk-järguliselt muuta Suurem osa seesuguseid probleeme- eriti ratsakooli hobustega- ei lahene kohesel. Ka minu treeningtunnis. Vaja on plaani, kuidas hobuse käitumist pikema aja jooksul muuta ning mida kõik selle hobusega kokku puutuvad/treenivad inimesed peavad arvestama ning tegema. See on aga see, mida ratsakoolides ei tehta, sest laps peab praegu saama üle selle tõkke hüpatud või just praegu saama selle hobuse galopile ning sundima hobust seetõttu seda tegema, isegi kui on palju- palju faktoreid, mis kõik räägivad selle vastu. Mul on aastate jooksul olnud lugematuid õpilasi, kellel on käitumis- või kehalise probleemiga ratsakooli hobune või poni ning see takistab head füüsilist treeningut sel hetkel. Ainult, et keegi pole aru saanud, et tegemist on probleemiga ning seda oleks vaja "ümber treenida" pika aja jooksul enne kui laps saab selle hobuse või poniga turvaliselt ja hästi sõita ja oma istkut arendada. Nad peavad hakkama hobuse treeneriteks sel hetkel aga kas see on normaalne? Juba edasijõudnud lapse puhul tegelikult on, kuid algajaga kindlasti mitte. On hädavajalik, et ratsakooli hobune saaks järjepidevalt „ümbertreenimise“ treeninguid: et laisk hobune õpiks oma keha lõdvestama ning tervikuna läbi keha liikuma ning ülierutunud hobune psühholoogiliselt lõdvestuma. Et edasiajamise märguandeid tuleb uuesti õpetada minimaalse surve-vabastamise metoodikal ning treeningutes tuleb rohkem leida positiivse kinnitamise hetki hobuse „õige“ käitumise esinemisel. Hobune ei tea, mis on "õige"- neil puudub selline ajutöö, me peame suunama hobust meile sobiva käitumise suunas ka siis kui neil esineb probleemkäitumine. Aga muutusi saab teha ka lühiajaliselt ühes treeningus. Tuleks kontrollida varustus: esitaks, asetada sadul õlgade taha (ning teiseks lasta sadula paneelid korralikult villaga ära toppida - seda küll ei saa koheselt teha aga käib sadulate probleemiga koos) ning kolmandaks lasta sadulavöö ning kapsel veidi lõdvemaks. Uskuge mind, need on kõige sagemad ratsakooli hobuste varustuse probleemid, mida lapsed kogu aeg valesti teevad. Õpetada ratsanikule hobuse stressi märkide nägemist ja analüüsima hobuse käitumist inimese käitumisega seoses, õpetada hobusega üheskoos liikumist ja tema tunnetamist läbi puusade, tegema suunamuutusi ja üleminekuid minimaalse käte tööga, kergendama tasakaalus ja mis kõige tähtsam: õpetada, kuidas nende poni või hobust järk-järgult oma märguannetele tundlikmaks muuta või vastupidi, kuidas ülitundlikku hobust järk-järgult desensibiliseerida. Ja muidugi, et mitte unustada keskkonna tähtsust: võib-olla on vaja muuta hobuse pidamistingimusi... On äärmiselt tähtis, et noor ratsanik teeks mitmeid aastaid (jah, aastaid!) istaku- ja tasakaaluharjutusi, et saavutada kätest ja jalgadest iseseisvat istakut, et ta oma halva tasakaalu, vähese koordinatsiooni ja tunnetusega hobust pidevalt tuimemaks või ülitundlikumaks ei muudaks. Hobune õpib kogu aeg- juba noor ratsanik peab mõistma, et tema oskamatuse tõttu võib tekkida probleeme hobuse käitumises või treeningus ning see peaks olema ratsaniku oluline motivaator oma istaku ja käitumise järjepidevaks parandamiseks juba päris ratsutamistreeningute alguses. Jah, täiskasvanud peavad tegema kõik selleks, et laste hobused oled õppimiseks sobivad (ja, need eelpoolmainitud hobused ei ole!), kuid noor ratsanik peab siiski mõistma päris varakult, et ta võib oma tegevusega (või tegevusetusega) põhjustada hobusele ebamugavust või valu ning hobusega sõitmine ei ole „lõbusõit“. Minu järgmise aasta soov on see, et üha rohkem ratsakoolide omanikke ja treenereid hariks ennast (ja vajadusel treeniks regulaarselt ümber oma ratsakooli hobuseid), luues tõeliselt hobust väärtustava keskkonna, kus lapsed saaksid õppida paljusid pehmeid elulisi väärtusi ning enda kehalist arendamist hobuste abil.
0 Comments
|
Ratsutamiskunst.ee blogi ..... on Eda Vallimäe poolt kirjutatud artiklite ja teooriamaterjali kogumik. Lugemiseks vali allolevast tulbast sobiv kategooria. Blogiarhiiv
April 2022
Kategooriad
All
|