 „The Path of the horse“ („Hobuse teekond“) on 2008. aastal valminud dokumentaalfilm alternatiivsest hobukäsitlusest. Endine ratsutamistreener Stormy May jättis maha oma karjääri, sest olenemata edukast treeneri- ja ratsutajatööst oli miski tema hobustega läbikäimise teel kaduma läinud. Ta läks seda miskit otsima.
Oma filmis intervjueerib ja külastab ta mitmeid maailmatuntuid alternatiivseid hobuinimesi nagu Klaus Ferdinand Hempfling (loomuliku hobukäsitluse õpetaja, õppinud hobuseid ja nende käsitlemist nende vabas keskkonnas Hispaanias, spetsialist kehakeele ja vaimu kaasamisel hobuste treenimisse, mitmete menukate raamatute autor), Alexander Nevzorov (suuliste- ja valjastustevaba kõrgema koolisõidu edendaja, mitmete raamatute autor), Carolyn Resnick (loomuliku hobukäsitluse õpetaja, hobuste loomulikul käitumisel baseeruvate „Waterhole Rituals“ printsiipide autor, samuti mitmete edukate raamatute autor, Linda Kohanov (hobuste-assisteeritud psühhoteraapia edendaja ja treener, menuka raamatu „Tao of Equus“ autor), Mark Rashid (loomuliku hobukäsitluse õpetaja, passiivse liidrirolli edendaja, paljude menukate raamatute autor), Kim McElroy (hobukunstnik, kelle teosed on tuntud oma müstilisuse ja emotsionaalsuse poolest). Esmapilgul näib, et need treenerid (ja/või ka paljud teised, keda me teame) on üksteisest väga erinevad: nad kannavad ja kasutavad erinevat varustust ning neil kõigil võivad olla (inimestest õpilaste jaoks) välja töötatud erinevad „programmid“. Lähemal vaatlusel selgub aga et nende vahel on ka palju ühist: nad kõik õpetavad rohkem seda, mida meie saame hobustelt õppida, mitte niipalju seda mida meie neile saame õpetada. Nad kõik tõstavad hobuseid üles meie õpetajateks! Neid võiks iseloomustada ka kui loovaid natuure, nad veedavad palju aega käesolevas hetkes, nad tunnevad ennast enda kehas ja olemises hästi ja harmoonias. Nad käsivad meil endil areneda: vaimselt ja ka kehaliselt. Nad lubavad olla hobustel nemad ise, nende treeningud baseeruvad eelkõige tunnetusel ning alles teisejärguliselt teatud printiipidel. Kohati radikaalse filmi tegelik mõte ei ole ilmselt meid hobuste treenimisest ja kasutamisest täielikult võõrandada, vaid tuua rohkem tähelepanu sellele, et mida rohkem vabadust on meis endis, seda rohkem vabadust on ka meie hobustel. Film on täispikkuses vaadatav ka internetis: http://ourhorses.org/
0 Comments
 Klaus Ferdinand Hempfling on teatritöö ja tantsimise taustaga maailmakuulus loomuliku hobukäsitluse õpetaja. Ta räägib ja kirjutab palju sellest, kuidas meie suhe hobusega on ka ratsutamiskunsti tuumaks. Oma raamatus „Dancing with Horses. The Art of Body Language“ toob ta välja kuus hobustega suhtlemise reeglit. Lühidalt kõlavad need järgnevalt:
1) Iga hetk ja liigutus kannab endas informatsiooni. Ka tujul on suur mõju meie enda ja hobuse kehale ning vaimule. 2) Vähem on rohkem. 3) Kasuta samu märguandeid, ära aja hobust segadusse. 4) Tihti on meie liigutused hobustega koos olles äkilised ja mõtlematud- me ei ole hetkes ja oma kehas kohal. Noori hobuseid see ärritab, vanemad hobused aga lõpuks harjuvad sellega: nad muutuvad tuimaks ja ei pane meid enam tähele. See on aga täpselt vastupidine sellele, mida me soovime. Hobuseid käsitledes peaksid meie liigutused peavad olema teadlikud, voolavad, pehmed- peaaegu nagu tantsusammud- ja sellisest voolavast liikumisest tulevad sujuvad märguanded. Niimoodi püsib hobune ergas ning reageerib ka väiksematele märguannetele. 5) Pehmemalt- pehmemalt- ja nüüd vaid mõtle selle peale. 6) Koputa enne sisenemist. Ära ehmata hobust uute märguannetega, vaid „koputa“ ehk anna hobusele märku ja anna talle aega, et nüüd tuleb tegevuse muutus. Ta saab ennast ette valmistada ning reageerida ilma liigse pingeta. Seda väljendavad hästi loomuliku hobukäsitluse õpetaja Klaus Ferdinand Hempflingi tsitaadid filmist "The Path of The Horse" (2008):
"Kui hobune ei tee meiega koostööd, ütleks ta justkui meile, et me ei ole piisavad. Me peame olema rohkemat. [...] Koostöö hobusega algab meie enda kehast ja meelest. Meie enda "kodust". [...] Selleks, et olla hobusega ühenduses, on mul vaja eneseteadvust, - taju, teadvustada enda energiat ja enda tundeid. Tehnikast ei piisa. [...] Lõdvestu. Lõpeta pidev asjade tegemine. Me teeme pidevalt liiga palju: me mõtleme ja käitumine liigselt. See viib meid iseendast - ja seega ka hobusest- kaugemale. Selle muutmine on esimene samm. [...] Ära oota alati midagi. See loob negatiivse pildi: hobune peaks tegema seda ja seda... aga ta ei tee. Pilt on alati negatiivne. Me ootame hobustelt alati midagi. Ära oota, lihtsalt ole. Olemine ei ole negatiivne, see on täiuslik. See on täielik." |
Ratsutamiskunst.ee blogi ..... on Eda Vallimäe poolt kirjutatud artiklite ja teooriamaterjali kogumik. Lugemiseks vali allolevast tulbast sobiv kategooria. Blogiarhiiv
November 2019
Kategooriad
All
|
RSS Feed