"Two minds must want, what two bodies can."
Bent Branderup
"Arusaamisel on kolm taset:
- mõistmine oma mõistusega
- mõistmine oma kehaga
- mõistmine oma südamega.
Kui sa alustad südamega, teed sa sellest religiooni. Kui sa alustad kehast, siis teed sa sellest võimlemise. Kui sa alustad mõistusest, teed sa sellest teaduse." Bent Branderup
"Miks me tegelikult hobuseid treenime? Mis annab meile õiguse ratsutada elusolendil, kes pole ratsutamiseks loodud? Liiga tihti veedab hobune 23 tundi päevas talliboksis ning ta võetakse välja kui spordivahend. Ratsanik ei ole teadlik hobuse iseloomust ega vajadustest ega sellestki mida hobune ratsaniku heaks teeb. Vastuseks sellele küsimusele saame ainult öelda, et meil ei ole mingit õigust seda teha. Inimene ei saa kunagi hobust valitseda- saame ja peame nägema hobuseid kui partnereid, koheldes neid vajaliku austuse ning imetlusega selle soorituse eest, mida nad meile annavad.
Hobuse klassikaline ratsastus, milles ka käekõrval treeningul on oluline roll, püüab pikendada hobuse tervist ning teha elu meiega koos elamisväärsemaks,. Seda muidugi juhul, et hobust peetakse tema liigile sobival viisil. Armastus, kannatlikkus, tundlikkus ja – kõige rohkem- kaastunne peaksid saatma meie läbikäimisi hobustega. See on vähim, mis me saame pakkuda oma neljajalgsetele sõpradele, kes on nõus meid saatma selle pikal teel."
- endine Viini Ratsakooli ratsanik Alfons J. Dietz raamatus "Training the horse in hand. The Classical Iberian Principles." (2004)
"Kui hobune ei tee meiega koostööd, ütleks ta justkui meile, et me ei ole piisavad. Me peame olema rohkemat. [...]
Koostöö hobusega algab meie enda kehast ja meelest. Meie enda "kodust". [...] Selleks, et olla hobusega ühenduses, on mul vaja eneseteadvust, - taju, teadvustada enda energiat ja enda tundeid. Tehnikast ei piisa. [...]
Lõdvestu. Lõpeta pidev asjade tegemine. Me teeme pidevalt liiga palju: me mõtleme ja käitumine liigselt. See viib meid iseendast - ja seega ka hobusest- kaugemale. Selle muutmine on esimene samm. [...]
Ära oota alati midagi. See loob negatiivse pildi: hobune peaks tegema seda ja seda... aga ta ei tee. Pilt on alati negatiivne. Me ootame hobustelt alati midagi. Ära oota, lihtsalt ole. Olemine ei ole negatiivne, see on täiuslik. See on täielik."
- Klaus Ferdinand Hempfling filmis "The Path of The Horse" (2008)
"Kui sa õpid vaid tehnikat, on sinu võimalused väga piiratud. Kui sa õpid tundma aga hobust ennast, on su võimalused piiramatud." - Mark Rashid
[Loomulik] hobukäsitlus on kunst valitseda enda- mitte hobuse- liikumist, mõtteid, tundeid ja käitumist. ~ Mark Rashid
"Ratsutamise saladus on teha vähe asju, õigesti. Mida rohkem teeme, seda vähem edeneme. Mida vähem teeme, seda rohkem edeneme." ~ Ratsutamismeister Nuno Oliveira (1925–1989)
See mis lahutab kahte suurt filosoofilist ratsutamiskoolkonda, ei ole mitte humaansus versus jõhkrus, vaid see, kas ratsutamist väärtustatakse tema metafoorsete meditatiivsete omaduste poolest. [...] Mõlemad treeningstiilid võivad vormida hästi treenitud hobuseid, kuid ainult üks neist vormib ka hästi õpetatud inimesi.[...] Selline psühholoogiline meditatiivne lähenemine ei ole omane vaid ratsutamiskunstile- näiteks Idamaades rakendavad võitluskunstide praktiseerijad palju oma ala vaimseid-psühholoogilisi aspekte.[...] Harjutused eraldiseisvalt ei ole viiteks klassikalisele ratsutamiskunstile. See mis ühendab Xenophoni, Pluvineli ja de la Guerinere’i ei ole tehniline. See on esteetiline. See on kunstipärane.[...] Ükskõik kui hea on ratsaniku tehnika, võib ta jääda kinni teatud arengutasemele. Meditatiivses praktikas tähendab see seda, et inimene on jäänud kinni teatud psühholoogilisele arengutasemele. Peaasjalikult jäänud kinni ego valitsetavasse maailma.“
- Paul Belasik raamatus "Exploring the Dressage Tehniques: journeys into the art of classical riding“ (1994)
"Xenophon [vanakreeka ajaloolane ja kirjanik, temalt pärineb 4.saj eKr teos, mida peetakse klassikalise ratsutamiskunsti esimeseks kirjalikuks ülestähelduseks] oli üks esimestest kinnitama, et hobused võivad saada korrektse treeninguga veelgi ilusamaks, mitte iialgi koledamaks. Ma soovin lisada sellele, et kui hobune muutub töö käigus koledamaks, siis on see eksimatu tõestus valest koolisõidu treeningust."
~ Alois Podhajsky (1898-1973, endine Viini Ratsakooli pearatsanik)
„Selle järgi kuidas ratsanik hobust kiidab või karistab, saab teha huvitavaid järeldusi tema iseloomu ning mõistuse kohta."
– Alois Podhajsky (endine Viini Ratsakooli pearatsanik) raamatus „The complete training of horse and rider.“
"Sa ei saa oma hobusega töötada kahel päeval: eile ja homme. Sa pead töötama sellega, mis sul hetkel on." Bent Branderup
Ratsutama suudab igaüks õppida, sest ratsutamine on oskus. Et osata, on vaja katsetada ja harjutada, mitte aga ainult välist efekti taotleda. Kui oskus on omandatud, tuleb edaspidi harjutamisel pöörata tähelepanu ka välisele vormile. {...]
Ratsutamine on kaunis ja võib saada kunstiks. Igaüks peab end meeleldi kunstnikuks. Aga ainult seda, keda juhib tõelne kutsumus, kes kõigest hingest hobuse psüühikat mõista püüab ja saavutab kooskõla hobusega ainult tunnetamise abil, ilma vägivallata. See tunnetamine ei ole mingi “must maagia”. Igaüks võib selles jõuda vägagi kõrge astmeni.
[...] Ratsastamine lõppeesmärk on ilu– täielik harmoonia ratsaniku ja hobuse vahel. Hobusest peab näha olema, et ta ennast hästi tunneb, ja ratsanik ei tohi lasta märgata, kui raske on seda saavutada.”
Wilhelm Müseler ("Ratsutamisõpetus", 1933)
"Selleks et kontrollida elusolendit, peame õppima kontrollima iseennast. Ratsutamine nõuab meilt head meeleolu ja rahulikkust. Ratsanik ei tohiks kunagi tunda hirmu, kärsitust või viha."
- kuulus ratsutamistreener ja loomaarst Udo Bürger, raamatus "Vollendete Reitkunst" (1959)
"Koolisõidu partnerluse suurimad vaenlased on kärsitus ning inimloomuse soov teisi elusolendeid domineerida." Walter Zettl
"Head ratsanikku iseloomustab kaks omadust: kirg ja kannatlikkus. Kui meil on liiga palju kirge, siis jookseme tihti peaga vastu seina. Kannatlikkus hoiab meid aga teel, hoiab meid arenemas."
- ratsutamismeister Bent Branderup
Marcel Proust: „Tõeline avastusretk ei seisne uue maastiku otsimises, vaid uute silmade saamises."