Õpilaste tagasiside

Arma ratsatalu treener Mare Kalme:

"Oleme juba kaks aastat Edaga koostööd teinud, et oma tallis käivatele õpilastele jagada uusi teadmisi ja oskuseid. Kõik algas sellest, kui osalesin ise Eda koolitusel ja leidsin, et maatöö oleks suurepärane vahend meie talu hobustele (keda kasutame peamiselt õppehobustena ja turismis) leidmaks paremat tasakaalu ja töötamaks õiges asendis. Oma igapäevast tööd peavad hobused tihti tegema päris algajatega, mis on hobusele küllaltki raske just seetõttu, et märguanded on ebaselged. Käekõrval tööd tehes saan nad jälle tundlikumaks muuta ning seljas pole nii palju vaja käiagi (paljud ju väiksemad laste ponid). Meie õpilastele meeldib samuti Eda trennides käia, sest tunnid on väga huvitavad ja individuaalsed. Lapsed osalevad nii istakutrennides hobuse seljas kui ka käe kõrval, et mõista paremini hobuste käitumist ning enda kehakeelt. Grupid saavad alati ruttu täis ja uut trenni oodatakse suure huviga. Igal juhul jätkame oma koostööd, sest nii hea on näha, kuidas hobused seda tööd naudivad. Ning suured ja väiksed õpilased proovivad oma istakut ja märguandeid aina parandada ja täiustada. Lapsed õpivad mõistma, et ratsutamises on kogu aeg midagi õppida ja see on väga huvitav."

Karine Rajasaar:
Eda on käinud minu juures treeningtunde andmas 2016. aastast alates, mil tegin esimest tutvust ratsutamiskunsti, sirgsustreeningu ning maatööga. Seejärel olen nautinud iga hetke sellest teekonnast. Tunnen, et see on just see, kuidas tahan oma hobusega suhelda. Iga treening on sammuke lähemale kergusele hobuse liikumises ning minu teadlikusele oma keha suhtes. Edast õhkub jäägitut pühendumist ning ta teab alati, kui paljuks mina või hobune sel hetkel võimelised oleme. Igas treeningtunnis kordame üle kodutöö ning võtame ette järgmise ülesande. Eda juhendab harjutuste sooritamist taktitundeliselt, kuid konkreetselt ning annab ausat tagasisidet. Väikestest detailidest kasvab välja keeruline harjutus. Ootan iga uut tundi põnevusega ning harjutan hoolega kodutööd. Minu hobusest on saanud tundlik ja innukas treeningukaaslane, kes iga uue harjutuse võtab vastu kui väljakutse ning mille sooritamise üle ta uhke on.

Anu:

Eda jäi mulle esmalt silma "Oma hobu" jaoks kirjutatud artiklitega. Hakkasin lugema tema blogi ja vaatama soovitatud viiteid. 2016 algul Eda läbi viidud istakuseminarid olid väga populaarsed, osalesin oli kasulik! Eda fänniks sain 2016 aprillis toimunud käekõrval tööd tutvustaval seminaril Sõbra tallis. Ühe osaleja vedas tema hobune kolm korda järjest maneežist välja ja Eda õpetas seejärel hobusele kombeid. Näitas leebelt, aga kindlalt, mis on lubatud ja mis mitte. Mind vaimustas kuidas ühe seminaritunni jooksul muutus „ülekäte“ lastud looma käitumine silmnähtavalt paremaks. Nägin kui olulised on õigel hetkel antud märguanded ja kuidas oskusliku järeleandmisega on võimalik hobusele stressivabalt õpetada, mida temalt oodatakse. Suve algul juhtunud õnnetuse järel ei saanud ma mõnda aega ratsutada ja hakkasin otsima võimalusi oma hobuse käekõrval treenimiseks. Esimesed tunnid õnnestus võtta Marius Schneideri seminaril kohatud Saija Autiolt 2016 sügisel ja nägin kuidas mu seni endasse sulgunud hobune hakkas Saijaga suhtlema … tahtsin ise ka sedasi osata ja asusin harjutama :) Mul on kogenud ja heade kommetega hobu, seadsin sihiks õppida harjutusi tegema nii, et neist oleks hobusele kasu ja meil oleks koos tore. Üksinda ilma treenerita pusimisse ma ei usu ja kui 2017 suvel kuulsin, et Eda on meie kanti tulemas, võtsin ühendust. Eda õpetab nii mind kui hobust ja jätab kodutöö, trennid on põnevad ja motiveerivad. Olen väga rahul ja plaanin jätkata kuni Eda jaksab ringi sõita ja trennipäevi teha.

Foto autor: Anett Jaadla

Marge Kaljuste:
Olen tegelenud akadeemilise ratsutamiskunstiga alates märtsist 2016. Alguse sai kõik sellest, et ostsin endale 4 aastase noore hobuse ning arvasin end olevat suuteline teda õpetama. Peale paari ebaõnnestunud katset temaga kontakti luua- või pigem teda ennast kuulama panna mõtlesin juba teisti ja otsustasin abi otsida.
Teadsin, et minu sõbrad võtavad tunde Edalt. Kui Eda oli taas meie kanti tulemas, registreerisin ennast trenni võtma. Esimesest kohtumisest jäi mulle väga võimas mulje, Eda seletas asju lihtsas keeles ning ei andnud millegagi mõista, et saamatu olen. Nii hakkasin tasapisi pusima ja see tunne teha midagi koos oma hobusega on imeline. Kogu õpetatu /kogetu on andnud mulle enesekindlust ja innustanud alustatud teekonda koos oma hobusega jätkama.

Marjeta Lumiste:

"Kui 2016 aastal sain endale oma esimese hobuse siis üsna pea sai selgeks, et päris omal käel ma oma hobusega suhtlemisega hakkama ei saa. Vähemalt mitte sellises kvaliteedis ja koostöös, mida ma tahtsin. Lahendust otsides ja Eda kodulehe leides, oli kohe selline õige sisetunne. Raamatutest ja youtube´i videodest võib küll vaadata harjutusi aga need ei aita sul näha ise ennast kõrvalt. Eda on aidanud mul näha väikseid detaile nii minu enda kehakeele kui hobuse omasid, mis on osutunud ülioluliseks. Teiseks meeldib mulle väga Eda paindlikkus ja taktitunne inimeste ja loomadega suhtlemisel. Ma tean, et ma võin julgelt oma muredest ja mõtetest rääkida ilma, et need saaksid halvakspanu või kuidagi negatiivset kriitikat. Pigem saavad neist toredad arutelud ja ühised lahenduste leidmised. Eda on selline haruldane treener, kellel on tugev nii praktika kui teooria nii inimeste kui loomadega suhtlemisel, ülipeen tunnetus ja sõbralik, hooliv suhtumine."

Kirke:

"Olen tegelenud akadeemilise ratsutamiskunstiga alates oktoobrist 2015. Alguse sai see teekond läbi soovi teha midagi uut ja põnevat, midagi, mis ei keerleks ainult ratsutamise ümber, midagi, mis arendaks meid läbi maatöö.
Alustasime nii tavalisest asjast nagu hobuse õige käsitlemine: tuli välja, et ei ole see nii tavaline midagi, need pisikesed halvad kombed, mis on mulle endale omaseks saanud nagu nt tirimine, olid ebavajalikud, kõik, mida vaja oli, oli väike, kuid konkreetne märguanne, mis toimis palju efektiivsemalt. Hakkasime tegema ka õiget kordetamist, kus on edasiviiv jõud ja tagasitoov jõud. Õppisin hobusega suhtlema läbi kehakeele, mitte läbi kordenööri, see oli pigem suunanäitaja. Hakkasime üksteist palju paremini mõistma, meie suhtlus muutus korraga nii palju kergemaks.
Edasi liikusime LFS-i juurde [lühend inglise keelest: lateral bend- forward down- stepping under], see tegi silmad ette, mida peaks tähendama tegelikult tasakaalus hobune, see tõi välja ka põhilised vead, mida parandada. Vabatreening arendas samuti üksteise mõistmist. Õlad sees harjutus andis juurde tasakaalu ja keha kontrollimist läbi kergete märguannete, hobune sai end korralikult painutada. Just alustasime ka traaversi õppimisega. Samuti tegime algust ratsutamistreeningutega ning võin öelda, et vist alles nüüd hakkan aru saama, mida tähendab üks ,,hea istak”.
Mulle meeldib see koht, kuhu me oleme juba jõudnud ning olen elevil, mis meid veel ees ootab. Kõik, kes tahavad lahedat teekonna akadeemilise ratsutamiskunsti maailmas ette võtta, soovin teile kõige enam just kannatust ning nautige täiel rinnal hobusega koosveedetud aega."

Elerin Innos:

"Eda on käinud mind korra kuus juhendamas alates 2015. aasta juunikuust. Suviti palaval parmuhooajal, talvel põlvini lumes ja poris. Ilm pole vabanduseks. Tema trennides keskendume teadlikule hobukäsitlusele: kuidas suhelda oma hobusega dialoogi vormis, et mõlemad osapooled üksteisest mõistaksid. Õpin ka seda, kuidas treenida oma hobust käekõrval ja ratsutades, et ta oleks tugev, nõtke ning kergesti juhitav, kasutades eetilisi treeningpõhimõtteid hobuse tervist kahjustamata.
Eda trennis ei teki tunnet, et ma ei oska või mu hobune pole piisavalt hea. Ta lähtub nõuannete andmisel hetkesituatsioonist, ei nõua minult ja hobuselt seda, milleks me veel valmis pole. Kõige rohkem meeldib mulle see, et ta oskab hobust kuulata ja näha ning tänu tema tähelepanekutele avanevad ka minu silmad iga kord järjest rohkem.
Olin eelnevalt ka iseseisvalt praktiseerinud maatöö harjutusi, kuid nüüd tagantjärgi mõeldes tegin neid harjutusi lihtsalt harjutustena: teadsin, et neid peab tegema- selleks et hobusega kontakti parandada- kuid tegin neid nagu korrutustabelit, ilma hobust tegelikult tähele panemata. Tänu Edale on minu ees avanenud hobusega suhtlemise täiesti uus dimensioon. Olen saavutanud oma hobusega suhtlemise, mis põhineb teineteise mõismisel, usaldusel ja koostööl. Mu hobuste silmad säravad ja see ongi kõige tähtsam!"

Inga Mear:

"Eda trenne sattusin ma võtma juhuslikult tänu sõbrannale, kes on klassikalise ratsutamiskunsti tulihingeline austaja ja praktiseerija ning väga entusiastlikult soovitas. Minu „hobusehullus” sai alguse siis, kui olin viie-kuue aastane. Ma ei ole kunagi tegelenud hobuspordi ega võistlemisega, vaid olen olnud 20 aastat tallimees. Niisiis, kuna pool elu on möödunud hobuste keskel, siis arvasin, et oskan ja tean... Nüüd ma muudkui avastan hoopis teistmoodi maailma koos hobustega: kuidas olla hobusele parem partner ning saavutada koostöö ja omavaheline harmoonia. Oleksin justkui nagu leidnud uue suhtlus- ja käsitlusmeetodi, mille läbi hobustest paremini aru saada ja ka ennast hobustele paremini arusaadavaks teha. Need trennid on õpetanud mind olema enda ja hobuse suhtes tähelepanelikum, kannatlikum ja hoolivam ja mis peamine, on avanud mu silmad nägemaks paljutki hobuse vaatenurgast."

Kerli Kolberg:

"Olen väga rõõmus, et leidsin sellise inimese nagu Eda. Hakkasin otsima inimest, kes aitaks mul end hobustele paremini mõistetavaks teha, kui võtsime oma esimesed ponid. Mõlemad noored poisid, ratsastamata ja õpetamata. Pisike poni Killu oli alguses rohkem kahel jalal kui neljal :) Harjutasime käekõrval kõndimist ja lõpuks ka kordetamist, kuid sain aru, et miskit ei toimi- Killu jookseb lihtsalt hirmust ja ei saa tegelikult üldse aru, mida ma temalt soovin. Sain aru, et ma pean endale kedagi appi kutsuma, kes aitaks mul hobustega paremini suhelda. Minu jaoks on oluline, et õpetamine oleks loomale meeldiv protseduur ja kogemus ning, et toimuks loomulik suhtlemine loomaga. Kuigi Eda on meie juures käinud üsna vähe, olen temalt väga väga palju õppinud. See, kuidas ta suudab rahulikult suhelda nii hobuse kui inimesega, on suurepärane. Eda ei võrdle kunagi kedagi, vaid võtab just seda paari sellel hetkel nii nagu nad on ning jälgib arengut- igaüks on indiviid ja kõiki ei saa võtta ühe normi järgi. Ja just see mulle Eda puhul väga- väga meeldib, et ta muudab õppimisprotsessi meeldivaks nii hobusele kui ka inimesele. Loomulikult kõige selle juures on teadmised need, mida Edal samuti väga palju on ja mida ta lahkelt ka soovijatele jagab :). Iga kord mõtlen, kuidas see tund jälle nii ruttu läbi sai ja jään uut ootama. Olen väga tänulik, et Eda leiab aega meie juures käia ning korralda ka hobukäsitluse õpipäevi laiemale kuulajaskonnale."