|
Ratsutamismeister Bent Branderup ja hobune Tyson sooritamas levaadi
|
Mis on akadeemiline ratsutamiskunst?
Ratsutamiskunsti treening põhineb klassikalise koolisõidu (ratsastuse) ja tänapäevase eetilise hobukäsitluse põhimõtetel. Akadeemilise ratsutamiskunsti nimest ei tasu lasta ennast heidutada- see ei ole midagi elitaarset ega nõua kindlat hobust või varustust. See on treening igale hobusele ja inimesele, olenemata tasemest. Akadeemilise ratsutamiskunsti sümboliks on kentaur- harmoonia hobuse ja inimese vahel, nende liikumised ja kehad on kokku sulanud. Tähtsaim akadeemilise ratsutamiskunsti põhimõte on see, et treeningut kasutatakse hobuse jaoks, mitte hobust treeningu jaoks. See tähendab, et hobust treenitakse vastavalt tema võimetele, kasutades loogilisi ratsastusharjutusi ning ratsastustreeningut alustatakse alati maa pealt. Treening on selleks, et aidata hobusel liikuda koos meiega tasakaalus, taastada hobuse liikumise ilu ja graatsia. Seesugune lähenemine hoiab hobuse tugi-liikumisaparaadi tervist kõrge eani.
Ratsutamiskunst (sks reitkunst; ing art of riding) ei ole midagi uut, vastupidi- see praktika on väga-väga vana. Varasematel sajanditel õpetati Lääne- ja Lõuna- Euroopas ratsutamiskunsti akadeemiates või kanti põlvkondade kaupa perekonnas edasi. Sellest tuleb ka akadeemilise ratsutamiskunsti nimi- "akadeemiline" viitab akadeemiatele (millest hiljem said tänapäeva mõistes ülikoolid), kus õpetati aadlikele ratsutamiskunsti, võõrkeeli, matemaatikat, tantsimist jpm. Tänapäeval aga ei pea keegi meist olema aadlik, et praktiseerida seesugust ratsutamist.
Ratsutamiskunst näeb hobuste treenimist kui tantsimist, kus ratsanik peab olema kui džentelmen- tähelepanelik, taktitundeline, hoolitsev ja oskuslik- ning hobune peab olema kui naine, kes usaldab ennast džentelmenile. Kui ratsanik suudab oma istakuga hobust juhtida, sulavadki hobune ja inimene justkui kokku. Hea tants näitab ka emotsiooni: treening peab tegema hobuse enesekindlamaks ja uhkemaks ning ratsanik ei tohi välja näidata, kui raske on seda saavutada. Pühendumuse, keskendumise ja kehalise võimekuse kasvades saab seesugusest treeningust liikumiskunst hobusega.
Mida tehakse ratsutamiskunsti treeningtundides?
Ratsutamiskunsti treeningutes õpitakse hobukäsitlust, maatööd, käekõrval treeningut ning ratsutamist. Akadeemiline ratsutamiskunst paneb erilist rõhku hobuse ettevalmistamisele maa peal: selleks, et saavutada esmalt ühine suhtlemiskeel, muuta hobuse keha läbi võimlemisharjutuste elastsemaks ja tugevamaks ning õpetada talle juhtimisvõtteid, mida hiljem kasutab ka ratsanik seljast. Võimlemispõhised ratsastusharjutused on akadeemilise ratsutamiskunsti oluline osa- ilma selleta ei saa ei hobune ega ratsanik piisavalt tugevaks ja nõtkeks, et liikuda inimesega koos koondatult ja kergusega.
Hea ratsutamiskunsti treening on üles ehitatud niimoodi, et inimesest saab tema hobuse õpetaja- selle kõige paremas mõttes. Treeningud õpetavad hobuse käitumist paremini lugema ning olema teadlikum ka enda kehast, liikumistest ja emotsioonidest, samuti mõistma hobuse anatoomiat ja liikumise biomehaanilisi printsiipe.
Akadeemiline ratsutamiskunst võtab arvesse individuaalsust ning seepärast sobib see treening igale hobusele. Maatöö ja käekõrval treening on hobusele esmalt kui liikumisteraapia. Sarnaselt ratsutamisele, õpetab see hobusele, kuidas liikuda tasakaalus, sirutada ette-alla, painutada kogu keha mõlemal ratsmel ning sooritada külgliikumisi. Samuti õpetab ratsutamiskunsti treening, kuidas hobust koondada ilma sundluse ja vägivallata. Ratsutamistreeningutel pannakse suurt rõhku istakuõppele, hobuse ja enda asendite tajumisele ning kergusele.
Mis varustust on mul vaja?
Ratsutamiskunsti treening ei nõua spetsiaalset hobust, kostüümi ega uhket varustust- vaja läheb vaid üsna vähest. Varustus on vaid tööriistad, millega selgitada hobusele, mida me temalt soovime. Igal tööriistal on oma mõju ja vajadus. Samas ei ole ratsutamiskunsti treeningus kasutatav varustus ja selle vähesus kunagi piiravaks teguriks- ainsaks piiranguks on inimese oskused ja teadmised. Ratsutamiskunsti treeningut saab teha suulisega, ilma suuliseta, sadulaga ja ilma sadulata.
Esineb üks reegel kasutatava varustuse osas: treeningutes ei kasutata mitte kunagi fikseerivaid abiratsmeid, ei maa peal ega ratsutamisel: ratsanik õpetab hobusele läbi juhtimisvõtete, kuidas enda keha sirutada ratsme poole ning seejärel, kuidas seda koondada. Olulisim- ja enamasti ainuke konkreetne varustus, mida ratsutamiskunsti treeningutes kasutatakse, on kapson. Hobuse treeningut alustatakse alati suulisevabalt, mida hiljem võib/saab kombineerida suulise või nahast hakamooriga. Parema istaku ja hobuse tunnetuse saavutamiseks ratsutatakse tihti (ka kõrgemal tasemel) vaid ratsutamispatja kasutades.
Kust pärineb ratsutamiskunst?
Ratsutamiskunst põhineb ajaloolistel ratsutamismeisteritel alates antiigist kuni tänapäevani. Akadeemilist ratsutamiskunsti on viimastel aastakümnetel palju arendanud ja juhtinud ratsutamismeister Bent Branderup Taanist. Bent Branderup ja Egon von Neindorff (1923- 2004) lõid Akadeemilise Ratsutamiskunsti Rüütelkonna (Knighthood of the academic art of riding), et koondada ratsutamiskunsti õpilasi ja õpetajaid üle kogu maailma. Benti ja kümnete teiste akadeemilise ratsutamiskunsti õpetajate treeningseminaridel käib üle kogu Euroopa igal aastal sadu õpilasi.
Akadeemilist ratsutamiskunsti on kirjeldatud ka ajaloolise koolisõiduna: sajandeid enne seda, kui koolisõit 1912. aasta Stockholmi olümpiamängude kavva võeti või aadlid seda ratsutamisakadeemiates õppisid, oli hobuste treenimisel suur praktiline väärtus: aitamaks oma peremeest osavuse, tugevuse ja kuulekusega näiteks võitlusel, rüütliturniinil või karjaajamisel. Samas nagu tänapäeval on ratsutamikunst kõrgel tasemel sooritatuna omamoodi performance art, oli hobuse treenimine ka suurte ratsutamismeistrite lisaks praktilisele väärtusele ka kunst kunsti pärast. Ratsutamiskunsti- stiilis treeningut tuntakse ka barokkratsutamise, klassikalise ratsutamise, klassikalise koolisõidu ning kergusega ratsutamisena. Ratsutamiskunsti erinevad õpetajad on andnud oma stiilidele erinevaid nimesid, kuid neid kõiki ühendab sarnane eesmärk.
Kuulsamad ajaloolised ratsutamismeistrid on olnud:
Rohkem info akadeemilise ratsutamiskunsti kohta leiab näiteks siit: http://knighthoodoftheacademicartofriding.eu/
Ratsutamiskunsti treening põhineb klassikalise koolisõidu (ratsastuse) ja tänapäevase eetilise hobukäsitluse põhimõtetel. Akadeemilise ratsutamiskunsti nimest ei tasu lasta ennast heidutada- see ei ole midagi elitaarset ega nõua kindlat hobust või varustust. See on treening igale hobusele ja inimesele, olenemata tasemest. Akadeemilise ratsutamiskunsti sümboliks on kentaur- harmoonia hobuse ja inimese vahel, nende liikumised ja kehad on kokku sulanud. Tähtsaim akadeemilise ratsutamiskunsti põhimõte on see, et treeningut kasutatakse hobuse jaoks, mitte hobust treeningu jaoks. See tähendab, et hobust treenitakse vastavalt tema võimetele, kasutades loogilisi ratsastusharjutusi ning ratsastustreeningut alustatakse alati maa pealt. Treening on selleks, et aidata hobusel liikuda koos meiega tasakaalus, taastada hobuse liikumise ilu ja graatsia. Seesugune lähenemine hoiab hobuse tugi-liikumisaparaadi tervist kõrge eani.
Ratsutamiskunst (sks reitkunst; ing art of riding) ei ole midagi uut, vastupidi- see praktika on väga-väga vana. Varasematel sajanditel õpetati Lääne- ja Lõuna- Euroopas ratsutamiskunsti akadeemiates või kanti põlvkondade kaupa perekonnas edasi. Sellest tuleb ka akadeemilise ratsutamiskunsti nimi- "akadeemiline" viitab akadeemiatele (millest hiljem said tänapäeva mõistes ülikoolid), kus õpetati aadlikele ratsutamiskunsti, võõrkeeli, matemaatikat, tantsimist jpm. Tänapäeval aga ei pea keegi meist olema aadlik, et praktiseerida seesugust ratsutamist.
Ratsutamiskunst näeb hobuste treenimist kui tantsimist, kus ratsanik peab olema kui džentelmen- tähelepanelik, taktitundeline, hoolitsev ja oskuslik- ning hobune peab olema kui naine, kes usaldab ennast džentelmenile. Kui ratsanik suudab oma istakuga hobust juhtida, sulavadki hobune ja inimene justkui kokku. Hea tants näitab ka emotsiooni: treening peab tegema hobuse enesekindlamaks ja uhkemaks ning ratsanik ei tohi välja näidata, kui raske on seda saavutada. Pühendumuse, keskendumise ja kehalise võimekuse kasvades saab seesugusest treeningust liikumiskunst hobusega.
Mida tehakse ratsutamiskunsti treeningtundides?
Ratsutamiskunsti treeningutes õpitakse hobukäsitlust, maatööd, käekõrval treeningut ning ratsutamist. Akadeemiline ratsutamiskunst paneb erilist rõhku hobuse ettevalmistamisele maa peal: selleks, et saavutada esmalt ühine suhtlemiskeel, muuta hobuse keha läbi võimlemisharjutuste elastsemaks ja tugevamaks ning õpetada talle juhtimisvõtteid, mida hiljem kasutab ka ratsanik seljast. Võimlemispõhised ratsastusharjutused on akadeemilise ratsutamiskunsti oluline osa- ilma selleta ei saa ei hobune ega ratsanik piisavalt tugevaks ja nõtkeks, et liikuda inimesega koos koondatult ja kergusega.
Hea ratsutamiskunsti treening on üles ehitatud niimoodi, et inimesest saab tema hobuse õpetaja- selle kõige paremas mõttes. Treeningud õpetavad hobuse käitumist paremini lugema ning olema teadlikum ka enda kehast, liikumistest ja emotsioonidest, samuti mõistma hobuse anatoomiat ja liikumise biomehaanilisi printsiipe.
Akadeemiline ratsutamiskunst võtab arvesse individuaalsust ning seepärast sobib see treening igale hobusele. Maatöö ja käekõrval treening on hobusele esmalt kui liikumisteraapia. Sarnaselt ratsutamisele, õpetab see hobusele, kuidas liikuda tasakaalus, sirutada ette-alla, painutada kogu keha mõlemal ratsmel ning sooritada külgliikumisi. Samuti õpetab ratsutamiskunsti treening, kuidas hobust koondada ilma sundluse ja vägivallata. Ratsutamistreeningutel pannakse suurt rõhku istakuõppele, hobuse ja enda asendite tajumisele ning kergusele.
Mis varustust on mul vaja?
Ratsutamiskunsti treening ei nõua spetsiaalset hobust, kostüümi ega uhket varustust- vaja läheb vaid üsna vähest. Varustus on vaid tööriistad, millega selgitada hobusele, mida me temalt soovime. Igal tööriistal on oma mõju ja vajadus. Samas ei ole ratsutamiskunsti treeningus kasutatav varustus ja selle vähesus kunagi piiravaks teguriks- ainsaks piiranguks on inimese oskused ja teadmised. Ratsutamiskunsti treeningut saab teha suulisega, ilma suuliseta, sadulaga ja ilma sadulata.
Esineb üks reegel kasutatava varustuse osas: treeningutes ei kasutata mitte kunagi fikseerivaid abiratsmeid, ei maa peal ega ratsutamisel: ratsanik õpetab hobusele läbi juhtimisvõtete, kuidas enda keha sirutada ratsme poole ning seejärel, kuidas seda koondada. Olulisim- ja enamasti ainuke konkreetne varustus, mida ratsutamiskunsti treeningutes kasutatakse, on kapson. Hobuse treeningut alustatakse alati suulisevabalt, mida hiljem võib/saab kombineerida suulise või nahast hakamooriga. Parema istaku ja hobuse tunnetuse saavutamiseks ratsutatakse tihti (ka kõrgemal tasemel) vaid ratsutamispatja kasutades.
Kust pärineb ratsutamiskunst?
Ratsutamiskunst põhineb ajaloolistel ratsutamismeisteritel alates antiigist kuni tänapäevani. Akadeemilist ratsutamiskunsti on viimastel aastakümnetel palju arendanud ja juhtinud ratsutamismeister Bent Branderup Taanist. Bent Branderup ja Egon von Neindorff (1923- 2004) lõid Akadeemilise Ratsutamiskunsti Rüütelkonna (Knighthood of the academic art of riding), et koondada ratsutamiskunsti õpilasi ja õpetajaid üle kogu maailma. Benti ja kümnete teiste akadeemilise ratsutamiskunsti õpetajate treeningseminaridel käib üle kogu Euroopa igal aastal sadu õpilasi.
Akadeemilist ratsutamiskunsti on kirjeldatud ka ajaloolise koolisõiduna: sajandeid enne seda, kui koolisõit 1912. aasta Stockholmi olümpiamängude kavva võeti või aadlid seda ratsutamisakadeemiates õppisid, oli hobuste treenimisel suur praktiline väärtus: aitamaks oma peremeest osavuse, tugevuse ja kuulekusega näiteks võitlusel, rüütliturniinil või karjaajamisel. Samas nagu tänapäeval on ratsutamikunst kõrgel tasemel sooritatuna omamoodi performance art, oli hobuse treenimine ka suurte ratsutamismeistrite lisaks praktilisele väärtusele ka kunst kunsti pärast. Ratsutamiskunsti- stiilis treeningut tuntakse ka barokkratsutamise, klassikalise ratsutamise, klassikalise koolisõidu ning kergusega ratsutamisena. Ratsutamiskunsti erinevad õpetajad on andnud oma stiilidele erinevaid nimesid, kuid neid kõiki ühendab sarnane eesmärk.
Kuulsamad ajaloolised ratsutamismeistrid on olnud:
- Xenophon (4. saj eKr)
- Gueriniere (18. saj)
- Pluvinel (16.-17. saj)
- Steinbrecht (19.saj)
Rohkem info akadeemilise ratsutamiskunsti kohta leiab näiteks siit: http://knighthoodoftheacademicartofriding.eu/