WIKTORIA, sündinud 2006. a, Eesti sporthobune
Wiktoria ehk Viki on olnud minu käe all treeningus alates 2017. aasta suvest, 2018. aasta algusest aga päris minu hobune. Viki on hobune, keda ei saa kuidagi haneks tõmmata ega "ära osta", vaid temapoolne austus tuleb hea ja õiglase käsitlemisega ära teenida. Ta on olnud inimese vastu pigem skeptiline, eelnevalt ka agressiivne ning seda kõike ilmselt varasema väärkohtlemise tõttu. Temaga tegelemine ja treenimine on olnud üks suur vaimse ja füüsilise rehabilitatsiooni projekt.
Ta on sündinud Vesneri tallis, kuid noorhobusena müüdi Tallinnasse, kust aastaid hiljem leidis tee tagasi oma sünnikoju, kus meie teed ristusid. Kahjuks jõudis ta sünnikoju pärast seda, kui oli hüljatud, sest tema halva käitumise tõttu ei suudetud temaga enam ratsutada. Tema kasvataja ostis ta tagasi ning andis võimaluse uueks eluks. Kõigepealt sai Viki pikalt puhata ning 2017. aasta suvel alustasin tema süstemaatilise ümbertreenimisega. Tema isapoolne põlvnemine on täielikult hannoveri tõugu, kuid ema poolt jookseb tema veenides ahhal-tekiini, trakeeni ja araabia hobuse verd. Ta on tundlik ja koostööaldis, kuid sellist hobust on kerge oskamatu käsitlemise ja treenimisega hulluks ajada... Kui ma temaga alustasin oli ta vaimselt väga ärev, null kannatust ja kergesti vastu hakkav, tema liikumine oli pinges, ta ei suutnud kunagi päris paigal seista, kui tema ümber oli liikumist, ta võis vabalt inimesele otsa astuda, kui miski muu ta tähelepanu püüdis, ta ei suutnud üksi maastikul käia jne... Mitte kõik need probleemid ei ole täielikult lahenenud, kuid meie suhe on oluliselt paremaks läinud. Oleme suutnud kehtestada piirid ning aeg-ajalt tuleb neid üle tugevdada, sest kui inimene tema silmis ei ole piisavalt hea liider, siis otsustab ta tegutseda oma äranägemise ja kogemuse järgi. Ta on väga tark hobune! Õrnus ja temaga koos aja veetmine, keerulistes (ärevates) olukordades rahulikkuse ja selge käsitlemise säilitamine on tema usaldust ja huvi inimese vastu oluliselt kasvatanud.
Vikil on ka kaks füüsilist laadi probleemi- tema kabjad ja tema puusad. Ta maandus esijalgadega nö varvas ees (navikulaarsündroom), mis tekitab liigset pinget õlgadele ning esijalgade painutajakõõlustele. Olen tema peal katsetanud rauavaba kabjahoolduse tehnikaid ning tema kabjad ning esijalgade tervis läheb ainult paremaks. Teiseks, Viki parem puus on vasakuga võrreldes tugevalt asümmeetriline (parem puus on vasakust oluliselt kõrgem), mis talle küll longet ei põhjusta, kuid tekitab probleeme liigestele (ebaühtlane koormus), samuti ratsatustreeningus, kus hobune peab mõlemale poole võrdselt oma keha painutama ning mõlemat tagajalga kasutama. Viki eelistab seista parem tagajalg, kas kaugel kehast tagapool või liiga palju keha all. On paras väljakutse õpetada teda selle jalaga enda keha kandma ning koondama. Ratsastus maa peal, eriti külgliikumised, on olnud tema puusadele ja seljale tõeline liikumisravi!
Mulle meeldib, et Viki vaimne ja füüsiline tervis esitab mulle väljakutseid ning sunnib mind ennast arenema. Areng temaga on samas mõnikord tõeliselt vaevaline: lugematud tunnid hobukäsitluse treeningut, kaks korda kuus värkimised, regulaarsed venitused jalgadele ning kümneid ja kümneid elektriravi massaži kuure on meie igapäev. Ma teen seda kõik temaga ise, sest see arendab mind ning meie omavahelist suhet. Soovin, et ta tunneks ennast füüsiliselt paremini, oleks käitumiselt enesekindlam ja julgeks piiride raames ennast väljendada. Akadeemises ratsutamiskunstis on tema tasemeks hetkel groundwork testi tase, minu eesmärk on jõuda Squire tasemeni temaga.
Ta on sündinud Vesneri tallis, kuid noorhobusena müüdi Tallinnasse, kust aastaid hiljem leidis tee tagasi oma sünnikoju, kus meie teed ristusid. Kahjuks jõudis ta sünnikoju pärast seda, kui oli hüljatud, sest tema halva käitumise tõttu ei suudetud temaga enam ratsutada. Tema kasvataja ostis ta tagasi ning andis võimaluse uueks eluks. Kõigepealt sai Viki pikalt puhata ning 2017. aasta suvel alustasin tema süstemaatilise ümbertreenimisega. Tema isapoolne põlvnemine on täielikult hannoveri tõugu, kuid ema poolt jookseb tema veenides ahhal-tekiini, trakeeni ja araabia hobuse verd. Ta on tundlik ja koostööaldis, kuid sellist hobust on kerge oskamatu käsitlemise ja treenimisega hulluks ajada... Kui ma temaga alustasin oli ta vaimselt väga ärev, null kannatust ja kergesti vastu hakkav, tema liikumine oli pinges, ta ei suutnud kunagi päris paigal seista, kui tema ümber oli liikumist, ta võis vabalt inimesele otsa astuda, kui miski muu ta tähelepanu püüdis, ta ei suutnud üksi maastikul käia jne... Mitte kõik need probleemid ei ole täielikult lahenenud, kuid meie suhe on oluliselt paremaks läinud. Oleme suutnud kehtestada piirid ning aeg-ajalt tuleb neid üle tugevdada, sest kui inimene tema silmis ei ole piisavalt hea liider, siis otsustab ta tegutseda oma äranägemise ja kogemuse järgi. Ta on väga tark hobune! Õrnus ja temaga koos aja veetmine, keerulistes (ärevates) olukordades rahulikkuse ja selge käsitlemise säilitamine on tema usaldust ja huvi inimese vastu oluliselt kasvatanud.
Vikil on ka kaks füüsilist laadi probleemi- tema kabjad ja tema puusad. Ta maandus esijalgadega nö varvas ees (navikulaarsündroom), mis tekitab liigset pinget õlgadele ning esijalgade painutajakõõlustele. Olen tema peal katsetanud rauavaba kabjahoolduse tehnikaid ning tema kabjad ning esijalgade tervis läheb ainult paremaks. Teiseks, Viki parem puus on vasakuga võrreldes tugevalt asümmeetriline (parem puus on vasakust oluliselt kõrgem), mis talle küll longet ei põhjusta, kuid tekitab probleeme liigestele (ebaühtlane koormus), samuti ratsatustreeningus, kus hobune peab mõlemale poole võrdselt oma keha painutama ning mõlemat tagajalga kasutama. Viki eelistab seista parem tagajalg, kas kaugel kehast tagapool või liiga palju keha all. On paras väljakutse õpetada teda selle jalaga enda keha kandma ning koondama. Ratsastus maa peal, eriti külgliikumised, on olnud tema puusadele ja seljale tõeline liikumisravi!
Mulle meeldib, et Viki vaimne ja füüsiline tervis esitab mulle väljakutseid ning sunnib mind ennast arenema. Areng temaga on samas mõnikord tõeliselt vaevaline: lugematud tunnid hobukäsitluse treeningut, kaks korda kuus värkimised, regulaarsed venitused jalgadele ning kümneid ja kümneid elektriravi massaži kuure on meie igapäev. Ma teen seda kõik temaga ise, sest see arendab mind ning meie omavahelist suhet. Soovin, et ta tunneks ennast füüsiliselt paremini, oleks käitumiselt enesekindlam ja julgeks piiride raames ennast väljendada. Akadeemises ratsutamiskunstis on tema tasemeks hetkel groundwork testi tase, minu eesmärk on jõuda Squire tasemeni temaga.
URSPRUNG XX, 16.03.2007- 04.01.2018, inglise täisvereline
Ursprung ehk Hundu (ja ka Undu) oli minu esimene päris oma hobune. Pärast aastaid teiste hobuste treenimist ning ka pärast seda, kui sain aru, et ratsutamiskunstis on tähtis minu teekond enda hobusega, minu enda vigade ja edusammude tegemine, oli aeg käes päris oma hobuse jaoks.
Hundu sündis Saksamaal galopihobuste kasvanduses, kust ta pärast kaheaastate hobuste testimist välja praagiti ning galopivõidusõitudeks liiga aeglaseks tunnistati. Kahe ja poole aastasena sattus ta Eestisse, kus meie teed kohtusid. Olin treeninud noori hobuseid päris oma jagu, kuid oma isikliku hobusega on alati veidi teistmoodi, eriti kuna soovisin seekord teistmoodi- ratsutamiskunsti filosoofia ja võtete abil. Hundu käis minuga ka Saksamaal pikal reisil kaasas, kui olin 10 kuud praktikant erinevates tallides. Ta oli ise veel üsna nooruke, et tugevat füüsilist treeningut teha, kuid minu jaoks oli ta see-eest suur emotsionaalne tugi välismaa perioodil.
Hundu oli selgelt rohkem, kui lihtsalt üks hobune, vaid minu kaaslane just sel ajal, kui minu enda areng ratsutamiskunstis oli kõige hapram ning ka siis, kui alustasin ratsutamiskunsti teadlikku edendamist Eestis. Hundu oli minu inspiratsioon, ta oli mu õpetaja ja ka õpilane. Ilma temata ei oleks ma Eestis õpetamistöö ning edasise enesearenguga alustanud, tema kehaline areng oli hea näide, kuidas kasutada treeningut hobuse jaoks (hüvanguks), mitte hobust treeningu jaoks. Hundu oli alati olemas, oli alati tagaplaanil, ükskõik mis toimus mu elus. Ta oli peenetundlik ja tähelepanelik, ilma hinnanguteta, ta õpetas mulle omal vaiksel viisil, kuidas olla parem inimene. 2016. aastal ületasin Hunduga ka groundwork testi taseme (testi tegemine Soomes Bent Branderupi koolitusel).
2016. aasta lõpus hakkas tema tervis halvemaks minema, ta oli kõhna ja loid, arstid leidsid ja ravisid erinevaid probleeme. 2017. aastal tema tervis jätkuvalt halvenes igasugusest ravist olenemata, ta oli küll füüsiliselt elus, kuid vaim oli tema seest justkui läinud- ta oli kui elav surnu ning seda oli piin näha. Arstid arvasid, et tema probleemide allikaks on metastaseerunud melanoomkasvaja. Tal olid nahakasvajad juba väiksest saati kõrvadel ja päraku ümbruses, kuid need ei teinud talle kunagi probleemi. 2017. aastal ilmus suur kasvaja ka kõhu alla, pre- ja postmortem uuringud osaliselt kinnitasid siirdeid ka mujal organsüsteemides. Püüdsin alati kõik tema heaks teha, nii nagu tema tegi nii palju minu ja ratsutamiskunsti jaoks Eestis, kuid 2018. aasta alguses Hundu lahkus siit ilmast. Ma ei ole usklik inimene, kuid mõtlesin alati, et miks oli tal selline huvitav nimi: "ursprung" tähendab saksa keeles algallikat, päritolu või põhjust. Hundu oligi see põhjus, miks ma tegutsen hobusega just nii nagu ma tegutsen. Ju siis sai tema töö siin ilmas tehtud... Puhka rahus, mu kallis hobune!
Hundu sündis Saksamaal galopihobuste kasvanduses, kust ta pärast kaheaastate hobuste testimist välja praagiti ning galopivõidusõitudeks liiga aeglaseks tunnistati. Kahe ja poole aastasena sattus ta Eestisse, kus meie teed kohtusid. Olin treeninud noori hobuseid päris oma jagu, kuid oma isikliku hobusega on alati veidi teistmoodi, eriti kuna soovisin seekord teistmoodi- ratsutamiskunsti filosoofia ja võtete abil. Hundu käis minuga ka Saksamaal pikal reisil kaasas, kui olin 10 kuud praktikant erinevates tallides. Ta oli ise veel üsna nooruke, et tugevat füüsilist treeningut teha, kuid minu jaoks oli ta see-eest suur emotsionaalne tugi välismaa perioodil.
Hundu oli selgelt rohkem, kui lihtsalt üks hobune, vaid minu kaaslane just sel ajal, kui minu enda areng ratsutamiskunstis oli kõige hapram ning ka siis, kui alustasin ratsutamiskunsti teadlikku edendamist Eestis. Hundu oli minu inspiratsioon, ta oli mu õpetaja ja ka õpilane. Ilma temata ei oleks ma Eestis õpetamistöö ning edasise enesearenguga alustanud, tema kehaline areng oli hea näide, kuidas kasutada treeningut hobuse jaoks (hüvanguks), mitte hobust treeningu jaoks. Hundu oli alati olemas, oli alati tagaplaanil, ükskõik mis toimus mu elus. Ta oli peenetundlik ja tähelepanelik, ilma hinnanguteta, ta õpetas mulle omal vaiksel viisil, kuidas olla parem inimene. 2016. aastal ületasin Hunduga ka groundwork testi taseme (testi tegemine Soomes Bent Branderupi koolitusel).
2016. aasta lõpus hakkas tema tervis halvemaks minema, ta oli kõhna ja loid, arstid leidsid ja ravisid erinevaid probleeme. 2017. aastal tema tervis jätkuvalt halvenes igasugusest ravist olenemata, ta oli küll füüsiliselt elus, kuid vaim oli tema seest justkui läinud- ta oli kui elav surnu ning seda oli piin näha. Arstid arvasid, et tema probleemide allikaks on metastaseerunud melanoomkasvaja. Tal olid nahakasvajad juba väiksest saati kõrvadel ja päraku ümbruses, kuid need ei teinud talle kunagi probleemi. 2017. aastal ilmus suur kasvaja ka kõhu alla, pre- ja postmortem uuringud osaliselt kinnitasid siirdeid ka mujal organsüsteemides. Püüdsin alati kõik tema heaks teha, nii nagu tema tegi nii palju minu ja ratsutamiskunsti jaoks Eestis, kuid 2018. aasta alguses Hundu lahkus siit ilmast. Ma ei ole usklik inimene, kuid mõtlesin alati, et miks oli tal selline huvitav nimi: "ursprung" tähendab saksa keeles algallikat, päritolu või põhjust. Hundu oligi see põhjus, miks ma tegutsen hobusega just nii nagu ma tegutsen. Ju siis sai tema töö siin ilmas tehtud... Puhka rahus, mu kallis hobune!