LIMONCIN, sündinud 2014. a, hispaania puhtatõuline hobune (PRE/Pura Raza Espanola)
Limoncin ehk Limpsu on nooruke poiss otse Andaluusiast Hispaania lõunarannikult, kes saabus minu juurde Eestisse 2018. aasta detsembris. Minu suur unistus omada hispaania tõugu hobust on saanud teoks! Samm-sammult õpib Limoncin inimesega usalduslikku suhtlemist, maatööd ning ratsutamist. Ta on hobune, kes on 100% inimese poole, tahab alati tähelepanu ning tegelemist. Tema põlvnemine (ning kehaehitus) võimaldavad tal mängleva kergusega sooritada ratsastuselemente, eriti koondamisega seotud harjutusi.
|
|
|
ALMEERA, sündinud 2017. a, ristand
|
Almeera on kasvav noorhobune, tasakaalukas ja rahulik. Minu juures 2020. aasta suvest.
Almeera õpib kõike päris algusest: kõike mida üks noorhobune inimeste maailma peab teadma ja oskama, et olla tundlik, rahulik ja koostööaldis. Kuigi ta on suur, tugev ja stabiilne, oskab ta juba omajagu kergusega liikuda! Olen põnevil, kuidas ta tulevikus edasi areneb. |
WIKTORIA, sündinud 2006. a, Eesti sporthobune
|
|
|
Wiktoria ehk Viki on olnud minu käe all treeningus alates 2017. aasta suvest. Viki on hobune, keda ei saa kuidagi haneks tõmmata ega "ära osta", ta on üks kõva iseloomuga pähkel, temapoolne austus tuleb hea ja õiglase käsitlemisega ära teenida. Ta on tõeline "kuninganna"! Varasema väärkohtlemise tõttu on ta olnud inimese vastu pigem skeptiline, temaga tegelemine ja treenimine on olnud üks suur vaimse ja füüsilise rehabilitatsiooni projekt. Suureks kehaliseks probleemiks on Viki tagujalad: ilmselt vaagnamurru tulemusel on vasak puus paremaga võrreldes tugevalt asümmeetriline (parem puus on vasakust oluliselt kõrgem). See vana trauma tekitab probleeme nii tema seljale kui tagujalgade liigestele (ebaühtlane koormus). Ka ratsastustreening on tema jaoks keeruline, sest madalam vasak puus ei lase võrdselt mõlemale poole keha painutada ega mõlemat tagajalga kasutada. Ratsastus maa peal, eriti külgliikumised, on küll olnud tema tagujalgadele, puusadele ja seljale tõeline liikumisravi, kuid seadnud treeningule ka palju piiranguid. Koondamise õppimine parandanud oluliselt tema tasakaalu ja lõdvestust.
Tema isapoolne põlvnemine on täielikult hannoveri tõugu, kuid ema poolt jookseb tema veenides ahhal-tekiini, trakeeni ja araabia hobuse verd. Ta on tundlik ja koostööaldis, kuid sellist hobust on kerge oskamatu käsitlemise ja treenimisega hulluks ajada...see mis ilmselt temaga varasemalt juhtuski. Kui ma temaga alustasin oli ta vaimselt väga ärev, tal puudus kannatus, hakkas kergesti vastu olenemata kui ilusti ma midagi küsisin, tema liikumine oli pinges ja tihti ettearvamatu, ta ei suutnud kunagi päris paigal seista, kui tema ümber oli liikumist, ta võis vabalt inimesele otsa astuda, kui miski muu ta tähelepanu püüdis, ta ei suutnud üksi maastikul käia jne... Mitte kõik psühholoogilised probleemid ei ole täielikult lahenenud, kuid meie suhe on oluliselt paremaks läinud. Õrnus ja temaga koos aja veetmine, keerulistes (ärevates) olukordades rahulikkuse ja selge käsitlemise säilitamine on tema usaldust ja huvi inimese vastu oluliselt kasvatanud.
Viki vaimse ja füüsilise tervise eest hoolitsemine on esitanud mulle uusi väljakutseid ning sundinud mind arenema varasemast veel rohkem. Ma teen lisaks treeningule paljusid protseduure ka temaga ise- värkimised, jalgade venitused ja selja massaž, samuti elektriravi massaž ja - stimulatsioon.
Hobusega Viktoria sooritasin aastal 2020 ka "squire" taseme ratsutamistesti.
Tema isapoolne põlvnemine on täielikult hannoveri tõugu, kuid ema poolt jookseb tema veenides ahhal-tekiini, trakeeni ja araabia hobuse verd. Ta on tundlik ja koostööaldis, kuid sellist hobust on kerge oskamatu käsitlemise ja treenimisega hulluks ajada...see mis ilmselt temaga varasemalt juhtuski. Kui ma temaga alustasin oli ta vaimselt väga ärev, tal puudus kannatus, hakkas kergesti vastu olenemata kui ilusti ma midagi küsisin, tema liikumine oli pinges ja tihti ettearvamatu, ta ei suutnud kunagi päris paigal seista, kui tema ümber oli liikumist, ta võis vabalt inimesele otsa astuda, kui miski muu ta tähelepanu püüdis, ta ei suutnud üksi maastikul käia jne... Mitte kõik psühholoogilised probleemid ei ole täielikult lahenenud, kuid meie suhe on oluliselt paremaks läinud. Õrnus ja temaga koos aja veetmine, keerulistes (ärevates) olukordades rahulikkuse ja selge käsitlemise säilitamine on tema usaldust ja huvi inimese vastu oluliselt kasvatanud.
Viki vaimse ja füüsilise tervise eest hoolitsemine on esitanud mulle uusi väljakutseid ning sundinud mind arenema varasemast veel rohkem. Ma teen lisaks treeningule paljusid protseduure ka temaga ise- värkimised, jalgade venitused ja selja massaž, samuti elektriravi massaž ja - stimulatsioon.
Hobusega Viktoria sooritasin aastal 2020 ka "squire" taseme ratsutamistesti.
URSPRUNG XX, 16.03.2007- 04.01.2018, inglise täisvereline
Ursprung ehk Hundu (Undu) oli minu esimene päris oma hobune. Pärast aastaid teiste hobuste treenimist ning ka pärast seda, kui sain aru, et ratsutamiskunstis on tähtis minu teekond enda hobusega, minu enda vigade ja edusammude tegemine- mitte vaid teiste inimeste hobuste treenimine mööda konveieriliini.. siis oli aeg käes päris oma hobuse jaoks.
Hundu sündis Saksamaal galopihobuste kasvanduses, kust ta pärast kaheaastaste hobuste testimist välja praagiti ning galopivõidusõitudeks liiga aeglaseks tunnistati. Siis sattus ta Eestisse, kus meie teed kohtusid. Olin treeninud noori hobuseid päris oma jagu, kuid oma esimese isikliku hobusega on alati veidi teistmoodi, eriti kuna soovisin seekord teistmoodi- täielikult ratsutamiskunsti filosoofia ja võtete abil. Hundu käis minuga ka Saksamaal pikal õppereisil kaasas, kui olin 10 kuud õpilane erinevates tallides. Ta oli ise veel üsna nooruke, et tugevat füüsilist treeningut teha, kuid minu jaoks oli ta see-eest suur emotsionaalne tugi välismaa perioodil.
Hundu oli selgelt rohkem, kui lihtsalt üks hobune, vaid minu kaaslane just sel ajal, kui minu enda areng ratsutamiskunstis oli kõige hapram ning ka siis, kui alustasin ratsutamiskunsti teadlikku avalikku edendamist Eestis. Hundu oli minu inspiratsioon, ta oli mu õpetaja ja ka õpilane. Ilma temata ei oleks ma Eestis õpetamistöö ning edasise enesearenguga alustanud, tema kehaline areng oli hea näide, kuidas kasutada treeningut hobuse jaoks (hüvanguks), mitte hobust treeningu jaoks. Hundu oli alati olemas, oli alati tagaplaanil, ükskõik mis toimus mu elus. Ta oli peenetundlik ja tähelepanelik, ilma hinnanguteta, ta õpetas mulle omal vaiksel viisil, kuidas olla parem inimene.
2016. aastal sooritasin Hunduga ka ratsutamiskunsti esimese tasemetesti: groundwork testi taseme (Granasa tallis, Soomes Bent Branderupi koolitusel).
2016. aasta lõpus hakkas tema tervis halvenema, ta oli kõhna ja loid, arstid leidsid ja ravisid erinevaid probleeme. 2017. aastal tema tervis jätkuvalt halvenes igasugusest ravist olenemata, ta oli küll füüsiliselt elus, kuid vaim oli tema seest justkui läinud- ta oli kui elav surnu ning seda oli piin näha. Arstid arvasid, et tema probleemide allikaks on metastaseerunud melanoomkasvaja. Tal olid nahakasvajad juba väiksest saati kõrvadel ja päraku ümbruses, kuid need ei teinud talle varem probleemi. 2017. aastal ilmus suurem kasvaja ka kõhu alla, pre- ja postmortem uuringud kinnitasid siirdeid ka mujal organsüsteemides. Püüdsin alati kõik tema heaks teha, nii nagu tema tegi nii palju minu ja ratsutamiskunsti jaoks Eestis, kuid 2018. aasta alguses lahkus Hundu siit ilmast. Ma ei ole ebausklik inimene, kuid mõtlesin alati, et miks oli tal selline huvitav nimi: "ursprung" tähendab saksa keeles algallikat, päritolu või põhjust. Hundu oligi see põhjus, miks ma tegutsen hobusega just nii nagu ma tegutsen... Puhka rahus, mu kallis hobune!
Hundu sündis Saksamaal galopihobuste kasvanduses, kust ta pärast kaheaastaste hobuste testimist välja praagiti ning galopivõidusõitudeks liiga aeglaseks tunnistati. Siis sattus ta Eestisse, kus meie teed kohtusid. Olin treeninud noori hobuseid päris oma jagu, kuid oma esimese isikliku hobusega on alati veidi teistmoodi, eriti kuna soovisin seekord teistmoodi- täielikult ratsutamiskunsti filosoofia ja võtete abil. Hundu käis minuga ka Saksamaal pikal õppereisil kaasas, kui olin 10 kuud õpilane erinevates tallides. Ta oli ise veel üsna nooruke, et tugevat füüsilist treeningut teha, kuid minu jaoks oli ta see-eest suur emotsionaalne tugi välismaa perioodil.
Hundu oli selgelt rohkem, kui lihtsalt üks hobune, vaid minu kaaslane just sel ajal, kui minu enda areng ratsutamiskunstis oli kõige hapram ning ka siis, kui alustasin ratsutamiskunsti teadlikku avalikku edendamist Eestis. Hundu oli minu inspiratsioon, ta oli mu õpetaja ja ka õpilane. Ilma temata ei oleks ma Eestis õpetamistöö ning edasise enesearenguga alustanud, tema kehaline areng oli hea näide, kuidas kasutada treeningut hobuse jaoks (hüvanguks), mitte hobust treeningu jaoks. Hundu oli alati olemas, oli alati tagaplaanil, ükskõik mis toimus mu elus. Ta oli peenetundlik ja tähelepanelik, ilma hinnanguteta, ta õpetas mulle omal vaiksel viisil, kuidas olla parem inimene.
2016. aastal sooritasin Hunduga ka ratsutamiskunsti esimese tasemetesti: groundwork testi taseme (Granasa tallis, Soomes Bent Branderupi koolitusel).
2016. aasta lõpus hakkas tema tervis halvenema, ta oli kõhna ja loid, arstid leidsid ja ravisid erinevaid probleeme. 2017. aastal tema tervis jätkuvalt halvenes igasugusest ravist olenemata, ta oli küll füüsiliselt elus, kuid vaim oli tema seest justkui läinud- ta oli kui elav surnu ning seda oli piin näha. Arstid arvasid, et tema probleemide allikaks on metastaseerunud melanoomkasvaja. Tal olid nahakasvajad juba väiksest saati kõrvadel ja päraku ümbruses, kuid need ei teinud talle varem probleemi. 2017. aastal ilmus suurem kasvaja ka kõhu alla, pre- ja postmortem uuringud kinnitasid siirdeid ka mujal organsüsteemides. Püüdsin alati kõik tema heaks teha, nii nagu tema tegi nii palju minu ja ratsutamiskunsti jaoks Eestis, kuid 2018. aasta alguses lahkus Hundu siit ilmast. Ma ei ole ebausklik inimene, kuid mõtlesin alati, et miks oli tal selline huvitav nimi: "ursprung" tähendab saksa keeles algallikat, päritolu või põhjust. Hundu oligi see põhjus, miks ma tegutsen hobusega just nii nagu ma tegutsen... Puhka rahus, mu kallis hobune!