Lühike ratsutamise ajalugu ehk ratsasporti on tehtud vaid viimased 80 aastat

• 10 000 a eKr- esimesed tõendid hobuste kodustamisest
• 2000 a eKr – hobuseid kasutati ainult kaarikute ees (hobuste turjakõrgus ca 120cm), levinud olid hobukaarikute sõjavõitlused (andmed näiteks Süüriast)
• ca 1000 a eKr- hobuseid aretati suuremaks ning neid kasutati ka ratsutamiseks (andmed Kreekast, Roomast, Egiptusest jm). Puudusid sadulad ja jalused. 
• ca 300 a eKr- elas kuulus sõjamees, filosoof Xenophon, kellest on säilinud esimene teadaolev ratsutamisõpetus (inglise keeles tõlgituna tuntud kui "On Horsemanship"). Seal rõhutatakse, et ratsutamise eesmärk on sõita hobust istmikuga, tähtsustakse koondamist ning seda, et hobuse peab eelkõige õppima oma keha alla astuma. Samuti sisalduvad detailsed õpetused selle kohta,kuidas hobusega ringi käia, kuidas head hobust valida, kuidas tema eest hoolitseda ning kuidas treeningus käituda jpm. Xenophoni tekstidest kumab suur austus ja imetlus hobuste vastu ning üks tema kuulsamaid tsitaate ütleb: selleks, et ratsanik saaks midagi saavutada, peab hobune oma tööd nautima.
• 0 eKr- ratsavägi moodustas sõjaväe olulise osa, andmed näiteks Persiast, Roomast. Jätkuvalt puudusid sadulad ning valjastusest kasutati (nagu varasemaltki) bosal-tüüpi suulistevabasid valjaid või trenselsuulist.
• 1000 a pKr- laialdaselt hakati kasutama sadulaid, jaluseid, kangsuulisi.

Vaas Kreekast, ca 500 eKr

Kreeklased ratsutamas. Relieef Parthenoni templist (Ateenas), ca 447–433 a eKr

Hollandi prints Maurits ja prints Frederik Hendrik demonstreerimas ratsutamiskunsti. Tundmatu autor, 17.saj

Rootsi kuningas Charles XI. autor: David Klöcker Ehrenstrahl, 17. saj

Escola Portuguesa de Arte Equestre (Portugali Ratsutamiskunsti Kool) demonstreerimas ajaoolist lähivõitlust hobuse seljas. Foto: PSML-RITA FERNANDES/ www.lusitanoportal.com

• ca 1500 a pKr- asutati esimesed ülikoolid, kus õpetati ka ratsutamist (sh ratsutamisakadeemiate algus). Oluliseks kujunes hobuse hea koondamise ning manööverdamise oskus. Ka sõdades kasutati jätkuvalt võitlemist hobuse seljast ning kõrge treenitusega hobune oli elulise tähtsusega. Õukondades kulutati aega ja raha, et hobuseid hästi treenida ning neid mitte ära rikkuda. Siit alates ilmusid esimesed senini kuulsad ja austatud ratsutamisõpikud mitmete ratsutamiskunsti meisterite poolt. Hakati ka kasutama süstemaatilisi võimlemisharjutusi, et hobuseid tugevdada. Samal ajaperioodil levis püssirohu kasutamine sõjalistes kontaktides (tulirelvade võidukäigu algus).
• ca 1700 a pKr- sõjaväes hakkasid domineerima tulirelvad- üha vähem kasutati (lähi)võitlusi hobuse seljast- kuna see ei olnud enam kriitilise tähtusega, siis ei treenitud ka hobuseid enam nii kõrgele tasemele. Hobustest kujunesid sõjaväes sõdurite transpordi loomad, et pikki vahemaid läbida, neid õpetati liikuma rohkem edasi, kui et ennast koondama ja kandma. Polnud enam aega ega raha, et hobuseid ette valmistada, vaid neid tuli treenida jooksvalt sõdurite transportimise ajal. Ratsutamiskunsti traditsioon hakkas siit alates tasapisi hääbuma. 

• ca 1930. aastad- autode ja masinate võidukäik, alates sellest ajast ei kasutatud hobuseid enam sõdades (transpordiks). Sõjaväelased soovisid siiski hobustega tegelemist jätkata- loodi esimesed ratsaspordi võistlused ning algasid ratsaspordialased tegevused.
• ca 1970. aastad- kõik said endale lubada autot ning hobuseid kasutati ka igapäevaelus üha vähem. Levima hakkas harrastusratsutamine ning vaba aja veetmine hobustega (inimesed said lubada endale hobusest lemmiklooma).

Eda Vallimäe © ​

Saksamaa leitnant Heinz Pollay ning hobune Kronos, 1936 Olümpiamängudel individuaalse koolisõidu võitjad. Foto: google