Foto: www.bitless-art-of-riding.com Selle aasta kevadel käisin ma Belgias ning veetsin õppenädala treener Jossy Reynvoet tallis. Jossy on professionaalne treener (ja endine sepp-rautaja), kes õpetab hobuseid ja inimesi , kasutades loomuliku hobukäsitluse ja suulistevaba ratsutamiskunsti põhimõtteid. Tema kodu- ja Facebooki lehte illustreerivad inspireerivad pildid koolisõidu treeningust ilma suuliseta- hobused sooritamas koondatud harjutusi ja lõdvestatust, korrektse liikumisega ning ilma sunnita, inimesed istumas hobuste seljas tasakaalus (ning vaid ratsutamispatja kasutades). Liikumine on vaba ja voolav, väljendades juhtimisvõtete kergust ja inimeste taktitunnet. Kuidas seda saavutada?- see küsimus tekkis minulgi :) Jossy juures veetsin ma kokku seitse päeva: selle aja sisse jäid minu treeningtunnid tema hobustega, võimalus vaadata Jossy treeninguid enda hobustega ja treeningusse toodud hobustega ning kuulata ja õppida teiste õpilaste treeningutest. Lisaks jäi selle nädala sisse ka Rootsist pärit treeneri Hanna Engströmi treeninseminar ( teooriakonspekt selle kohta asub SIIN) ning võimalus näha ja arutleda Jossyga ka rauavaba kabjahoolduse (barefoot trimming) teemal. Miks ma alles nüüd- paar kuud hiljem- sellest räägin ning materjale avaldan? Sellepärast, et seal nähtud ja õpitud asjade seedimine- proovimine on aega just nii kaua võtnudki :) Jossy oskas tuua mu tähelepanu istakuprobleemidele (eluaegne õpe!!!) ning seal õpitud hobukäsitluse võtted on mind aidanud just hobuste probleemkäitumise mõistmisel ning seda just hetkel ratsastusse toodud eriti kartliku hobuse õpetamisel. Seal õpitu teooriakonspekt on samuti avalikult saadaval ning leitav SIIT. Jossy on äärmiselt sümpaatne ning pühendunud treener, kes jagab oma teadmisi ja oskusi kõigiga, kes on sellest huvitatud. Selleks, et hobukäsitluse ja ratsutamiskunsti treeningut ka Eestis rohkem tutvustada, nõustus Jossy tegema minuga live intervjuu. Minu õppenädala viimasel päeval istusime me maha nende kodu aias ning Jossy rääkis mulle oma loo... Jossy, alustame algusest: miks sa hakkasid hobustega tegelema? Kui ma olin laps, oli mu isa hobuseparsnik: ta ostis ja müüs ponisid. Tema suhtumine hobustesse oli aga teistsugune, sest meil oli tervelt 45 aastat vanusevahet. Mulle meeldis lapsena hobustega suhelda- mitte neid treenida- kuid mu isa heitis mulle tihti ette, kuidas ma ei tohiks sedamoodi hobustega olla või tegin ma pidevalt midagi valesti. Mina ja teised poisid tegelesime tihti hobustega ilma sadula ja valjasteta, kasutades vaid nööri. Kui mu isa oli kodust ära, siis me läksime ponidega metsa ratsutama, mängisime indiaanlaseid ning kõigil oli tore. Aga see muutus, kui sain teismeliseks. Ma hakkasin märkama ratsaspordi maailma sära: uhked ja kallid hobused, päikese käes helkivad suulised ja sadulad ning pikad ratsasaapad, kaunistatud hobusetekid ja võimsad hobuseveo autod. Ma tahtsin saada osaks sellest raha valitsetud säravast maailmast. Ma hakkasin sõitma sadula ja suulisega ning võtsin sportlastelt treeningtunde, et õppida koolisõitu ja hüppamist. Lisaks läksin kooli, et saada rautajaks. Kuskil sügaval sees oli mul aga tunnetus nende ponide järgi, kellel polnud säravat varustust ega uhket liikumist, kuid kes olid rahulikud, turvalised ning kellega ei olnud kunagi probleemi. Muutused said alguse paarist erilisest hobusest minu eluteel. Nimelt, ostsin ma oma naisele ühe hobuse, kellel oli väga hea hüppevõime ning kes oli näiliselt justkui igatpidi korras. Saabununa uude koju, läks see hobune aga sõnaotseses mõttes hulluks: ta oli agressiivne, hammustas ja lõi. Me jõudsime arusaamisele, et endised omanikud andsid midagi sellele hobusele, et teda rahustada. Ma läksin tagasi müüja juurde ning ütlesin, et see ei ole see hobune. Müüa oli nõus küll hobuse tagasi võtma, kuid ma oleks kaotanud väga palju raha... otsustasin, et ma hakkan selle hobuse probleemidega ise tegelema. Ma võtsin kogu varustuse ära, lõpetasin ratsutamistreeningud ning vaikselt hakkas meie vahele tulema omavaheline side. Mõne aja pärast sain ma temaga ka ilma suuliseta ratsutada ning asjad hakkasid ühe paremaks minema. Samal ajal töötasin ma rautajana, ratsastasin teiste inimese hobuseid ning võistlesin takistussõidus. Kasutades suulist otseloomulikult. Aga selle hobuse tõttu hakkasid mu silmad avanema. Muidugi, tasub ära manida, et keegi ei olnud huvitatud sellest, mis me tegime. See oli tõeline dilemma, ma jooksin nagu vastu seina. Mulle öeldi, et ma olen hull. [Naerab] Aga sellest hallist märast sai väga hea takistussõidu hobune. Me ei saanud küll tegelikult võistelda, sest mulle öeldi pidevalt: sa võid hüpata palju tahad, kuid mitte võistlustel! Sain sõita ainult madalamates klassides, sest hobusel ei olnud suulist suus. Hobune oli aga suurepärane: ta tegi kõike, ta oli mentaalselt minuga. See kõik pani mind ühe enam mõtlema, et hobustega on võimalik ka teistmoodi tegutseda. Mulle meeldis olla koos hobustega, luua see ühendus, saada nende sõbraks ning suuta ka nendega hästi hüpata. Kui aga hobused said heaks, siis nad müüdi Itaaliasse, Hispaaniasse või mujale. Kui ma oli 30 aastane, siis oli mul üks hea hobune, keda ma olin treeninud viimased kolm aastat. Ta oli edukas kõrgemates klassides ning omanik otsustas ta ära müüa. Uued omanikud soovisid seda hobust aga kaks nädalat testida. Neile meeldis see hobune ning pärast testmisperioodi ostsid nad ta ära. Mina ei saanud aga endise omaniku käest selle hobuse müügist mitte midagi, sest ma ei treeningud teda viimastel nädalatel. See oli mulle suur löök. Ma võtsin aja maha ning otsustasin hobuste treenimisest loobuda: helistasin kõikidele hobuseomanikele ning panin punkti. See oli suur muutus. Kas siit edasi hakkaski arenema mõte suulisevabast ratsutamiskunstist? Aasta aega ei teinud ma hobustega siiski mitte midagi. Ainuke hobune, keda ma nägin, oli üks väike valge poni minu tagaaias, kes aitas muru pügada. Ühel päeval istusin aga köögis, vaatasin aknast välja ning nägin oma väikest tütart Karenit selle poni seljas. Ilma varustuseta ning ilma mulle midagi ütlemata. See oli pilt minu lapsepõlvest! Mu naine oleks muidugi peaaegu südamerabanduse saanud, sest tema arvates oli see väga ohtlik. Ma rahustasin ta maha, et vastupidi- see on imeline! Otseloomulikult hakkasin ma oma tütar toetama ning õpetama. Ma tundsin, et see oli algus tõelisele hobukäsitlusele- sellele, mis ma tegelikult hobustega teha tahtsin. Ma polnud kindel, kuhu see kõik viib, kuid otsustasin siiski hakata taas hobustega tegelema. See oli aasta 1993, kui ma astusin taas hobumaailma. Selleks hetkeks olin ka aru saanud, et ilma suuliseta ratsutamiseks peab olema mul hobusega hea ühendatus. Ja ma mõtlen siinkohal tõelist ühendatust, sest ilma selleta võib suuliseta ratsutamine olla väga ohtlik. Kuid ka suulisega ning ilma mentaalse ühenduseta võib olla väga ohtlik! Mõistsin, et on oluline õppida veel palju enamat: kuidas muuta hobuste elutingimusi ning söötmist loomulikumaks. Kas sa hakkasid siis alguses lastele teistsugust hobuste treeningut õpetama? Jah! Kui ma oma tütart tagaaias õpetasin, külastasid meid tihti ka naabrid, kelle juures asus koertekool. Need inimesed oli väga üllatunud, sest see, mida nemad püüdsid teha koertega, tegin mina koos oma tütre ja tema poniga. Nad ei teadnud, et selline asi on üldse inimese ja hobuse vahel võimalik. Edasi läks lugu juba sedamoodi, et ostin ka endale hobuse ning hakkasin nende samade koerainimeste lapsi õpetama. Sa hoolitsed ka oma hobuste kabjade eest ise, järgides rauavaba kabjahoolduse (barefoot hoofcare/barefoot trimming) põhimõtteid. Kuidas sa selleni jõudsid? Kui ma olin 18 aastane, siis õppisin ma kuus aastat koolis, et saada sepaks ja rautajaks. Ma töötasin rautajana kuni selle ajani mil ma ka takistussõidus võistlesin. Enne kui ma lõpetasin, käisin ühes Centered Riding treeningkliinikus, mida andis Wendy Murdock (http://www.murdochmethod.com/ ). Seal kohtusin ühe ameeriklasega, kes oli rauavaba värkimise praktiseerija: ta oli õppinud seda, kuidas hobused kulutavad oma kapju looduses ise ning missugune on loomupäraselt tasakaalus kabi. Ta jagas lahkelt oma teadmisi ning iga õhtu veetsin ma koos temaga hobuste kapju värkides. Pärast seda kogemust sain ma aru, et soovi hobuseid enam rautada. Paar aastat hiljem, kui hakkasin õpetama teadlikku hobukäsitlust ning hobuste treeningut ilma suuliseta, oli rauavaba kabjahooldus selge jätk, et loobun ka rautamisest. Tänasel päeval on meil tallis aga nii palju hobuseid, et kõiki ma enam ise värkida ei jõua, sest suurem osa ajast ma siiski õpetan. Kui tihti Sa hobuseid värgid? Üldiselt värgin ma oma hobuseid iga nelja nädala tagant. Kes on Sinu suurimad iidolid, suurimad õpetajad? Ma arvan, et mul ei ole iidolit. Ma imetlen kõiki: nii oma õpilasi, kui ka oma õpetajaid. Iga hobune on erinev, iga inimene on erinev. Iga indiviidi tunnetus on erinev. Me ei tohiks imetleda vaid ühte ja ainsat. Ma arvan, et ma olen ... koguja. Ma kogun oma õpetajate, oma õpilaste ja oma hobuste erinevaid kogemusi. Pole olemas ühte ainuõiget varianti, sest me oleme kõik inimesed ning meil on erinevad vaated. See erinevus muudab meid tugevamaks. See on ka see, mida ma ütlen oma õpilastele: mina ei ole see, kes teab kõike. Ma püüan oma hobustega hästi üheskoos aega veeta ning kui inimestele see meeldib, siis ma võin neid õpetada. Aga ma õpin ka ise. Üks tõeline meister on minu jaoks siiski olemas. See on Bent Branderup. Ka tema ei ole täiuslik- keegi ei ole- kuid minu jaoks on ta minu esimene tõeline meister. Olen õppinud palju erinevatelt spordi- ning hobukäsitluse treeneritelt, kuid nad on kõik olnud vaid õpetajad. Bent on aga meister. Oma töös ja pühenduses on ta õpetanud mulle väga palju hobuste biomehaanikat- see oli see, mis oli minu varasemast treeningust puudu. Ma keskendusin väga palju hobukäsitlusele ning selle, kuidas meie hobusega ning hobune meiega suhtles, kuid ma olin veidi ära unustanud nende kehad. Hobuseid treenides on meil nii hobuse keha kui meel. Bent on mulle õpetanud, kuidas me peaksime ka hobuse kehaga töötama, et treening tema tervist ei kahjustaks. Me võime hobuse halva hobukäsitlusega ära rikkuda või teda hulluks ajada, kuid me võime ka hobuse keha ära rikkuda halva füüsilise liikumisega. Need kaks poolt peavad olema tasakaalus. Mõnikord on see dilemma- peame keskenduma rohkem hobusele meelele, mõnikord tema füüsisele. Siinkohal on oluline teadlikkus, et me paneks neid asju tähele. Sinu jutust käib tihti läbi sõna „teadlikkus“ (awareness). Mis omadusi on veel vaja, et saavutada hobustega hea (mentaalne) ühendatus? Ole sina ise! („Be grounded!“) See tähendab, et tunne ennast enda kehas kui kodus. Paljud inimesed ei taju, et nad ei ole ise ma kehas sees. Teisalt: rahulikkus. Võta aega enda ja hobuse jaoks. Pea meeles, et hobustega on kõik väikesed sammud. Hoia oma fookus seal, kuhu tahad jõuda, kuid tee sinna on vaid väikeste sammukeste haaval. Nii nagu inimlapsed lähevad lasteaega, algkooli, põhikooli jne, siis sama on ka hobustega- see kõik võtab aega. Sa ei saa minna kiiremini. Üks suurimaid probleeme on selles, et me tahame nendega teha igasugu toredaid asju- kohe ja praegu- kuid meil pole tihti õrna aimugi, kuidas seda saavutada. Ole teadlik hobusega koosolemisest. Selles kombinatsioonis ei ole tegelikult midagi loomulikku. Mulle ei meeldi tegelikult ka see sõnapaar „loomulik hobukäsitlus“, pigem on asjad seotud teadlikkuse ja tajuga. Loomulik on koosolemine inimeste vahel ning hobuste vahel, kuid nüüd on meil uus dimensioon. Ma arvan, et meie töö on hobuseid selles koosluses juhatada, näidata neile ühendatust inimesega, keskendumist ja suhtlemist. See on ka minu treeningute baas: lõpetada üksteisest eemale jooksmine ning näidata hobusele, et inimest võib usaldada, järgida ning et me võime koos paremaks kasvada. Miks on oluline luua hobusega mentaalne ühendatus? Kui sa oled loonud mentaalse ühendatuse oma hobusega, siis on kõik lihtsalt palju toredam :) Hobune saab teadlikuks inimesest ning ühistest tegevustest, ta paneb meid tähele. Ta on rohkem teadlik sinust tema seljas, ta ei ole hõivatud asjadega, mis teda ebamugavalt tundma panevad ning sinust- ja treeningust- eemale viib. See kõik algab maa pealt läbi kehakeele, kus inimene suhtleb selgel ja konstansel viisil, püsides ise vaimselt koos hobusega. Hobune õpib, et ta saab loota inimese poolsele juhendamisele ning usalda meid. Kuigi sinu hobused ei kanna kunagi suulisi- ning mõned neist pole seda kunagi oma elu jooksul teinud- siis on nad õppinud liikuma ka koondatult ning sooritama tavalise ratsutamise mõistes keerulisi liikumisi. Kas hobuse koondamine on vajalik? Miks me peaksime seda talle õpetama? Jah, ma arvan, et koondamine on väga vajalik. Kuid ainult lõdvestunud kujul, lõdvestunud seljaga. Me ei saa hobust lihtsalt kokku tõmmata- see ei ole see. Selleks, et meid oma seljas kanda, peavad nad õppima oma keha rühti parandama ning see võtab aega. Minu jaoks on tõeline suulistevaba ratsutamiskunst see, kui hobust ei ole treenitud suulisega, vaid päris algusest peale on see olnud suulistevaba. See tähendab, et me peame õpetama hobusele, kuidas reageerida survele pehmelt, kergelt ning kuidas hoida oma selga sirutatuna ratsme poole ka koondamiste ajal. Kõik hobused on erinevad ning mitte kõik ei ole oma kehas ühtemoodi andekad, kuid koondamine põhiliikumistes on võimete kohane igale hobusele- ka ilma suuliseta- ning lausa hädavajalik nende tervisele, kui me nendega liikumisharjutusi soovime teha. Varem ei kasutanud ma võimlemisharjutusi, kuid nüüd tunnen, et see oli üks suur auk minu treeningus. Jossy, mis on sinu suurim soov? Mida sa teeksid, kui sulle antaks üks võlusoov? [Naerab!] Oh, minu suurim soov on see, et mul ei oleks vaja raha. Et ma saaksin elada koos oma pere ja sõpradega ning kõigi hobustega siin üheskoos. Jah, meil on vaja raha, et jääda ellu selles veidras maailmas, kuid tegelikult on minu ainsaks sooviks rahu maa peal, et iga elusolend võiks teha seda mida ta tahaks teha ning tunda põhjust, miks ta elab. Ma olen väga õnnelik, et minu ümber on sellised inimesed. Ärgata hommikul üles, oodates põnevusega päeva tegevusi, veeta aega oma hobustega ning sarnaselt mõtlevate inimestega- ma elangi sellist elu! Olen tänulik, et õpilased tulevad mu juurde ning küsivad minu abi. See on imeline tunne, et ma saan neid ka aidata. Olen lihtsalt selle kõige eest äärmiselt tänulik! Aitäh veelkord Jossyle! Vaata ilusaid pilte ja videosid Jossy Facebooki lehelt SIIT. Jossy juures veedetud õppenädala treeningkonspekt asub SIIN. Eda Vallimäe ©
0 Comments
5.märtsil toimub taaskord sissejuhatav istakutreeningu seminar. Sel korral teen koostööd ka joogaõpetaja Kairi Rebasega. Mis on ühist joogal ja hobuste treenimisel ratsutamiskunsti põhimõtete järgi?
Mis on minu enda seos joogaga? Jooga avastasin ma aastal 2007, mil lugesin Gunnar Aarma joogaraamatuid, proovisin asanaid iseseisvalt ning käisin aasta hiljem ka ka juhendatud joogatundides. Mind paelus idee harmooniast, voolavast liikumisest ning hetkes olemisest läbi meditatsiooni. Aksepteerimisest mu peas, tugevusest ja nõtkusest mu kehas. Kuid mu keha tõrkus: ma ei suutnud keskenduda hingamisele ega püsida asendites- mitte midagi tegemine oli piin, sest mu keha ja mõte tahtis pidevalt ringi sipelda. Mäletan ühte mõtet Gunnari raamatust, et inimene peab jooksma piisavalt palju kordi vastu seina, et saada aru, et sein on kõvem kui pea: et meil saaks villand sellest, mis meiega on ning pööraksime pilgud sissepoole. Läbi hobuste jõudsin ma paar aastat hiljem tagasi jooga poolt õhku jäänud ideeni: kasutada mingit (füüsilist) tegevust, et ennast emotsionaalselt ja vaimselt arendada. Pärast Inglismaale suundumist, et seal harmoonilist hobutreeningut õppida, avastasin üsna pea: selleks, et saada heaks hobuseinimeseks (treeneriks), pean ma saama ka paremaks inimeseks. Harmooniliseks suhteks hobusega ei piisanud vaid minu teadmistest ja oskustest tehnilises, biomehaanilises jne vallas, vaid sama oluliseks kujunesid hoopis „pehmemad“ väärtused, nagu näiteks teadlikkus (hetkes püsimine), rahulikkus ja kannatlikkus, hinnangute andmise vähendamine, tänulikkus, kehataju ning voolavus (elastsus ja sujuvus) liikumises, hingamine ja enesekindlus, lõdvestatus ning muidugi tunnetus. Seda mida õppisin praktilistes tundides, sai kinnitust ka raamatutest. Näiteks kuulus klassikalise koolisõidu treener ja edendaja Paul Belasik kirjutab oma raamatus "Exploring the Dressage Tehniques: journeys into the art of classical riding“ (1994) järgmist: „See mis lahutab kahte suurt filosoofilist ratsutamiskoolkonda, ei ole mitte humaansus versus jõhkrus, vaid see, kas ratsutamist väärtustatakse tema metafoorsete meditatiivsete omaduste poolest. [...] Mõlemad treeningstiilid võivad vormida hästi treenitud hobuseid, kuid ainult üks neist vormib ka hästi õpetatud inimesi.[...] Selline psühholoogiline meditatiivne lähenemine ei ole omane vaid ratsutamiskunstile- näiteks Idamaades rakendavad võitluskunstide praktiseerijad palju oma ala vaimseid-psühholoogilisi aspekte.[...] Harjutused eraldiseisvalt ei ole viiteks klassikalisele ratsutamiskunstile. See mis ühendab Xenophoni, Pluvineli ja de la Guerinere’i ei ole tehniline. See on esteetiline. See on kunstipärane.[...] Ükskõik kui hea on ratsaniku tehnika, võib ta jääda kinni teatud arengutasemele. Meditatiivses praktikas tähendab see seda, et inimene on jäänud kinni teatud psühholoogilisele arengutasemele. Peaasjalikult jäänud kinni ego valitsetavasse maailma.“ Sama sõnumit kannavad ka loomuliku hobukäsitluse õpetajad, kes samuti suunavad nägema hobust oma õpetajana. Näiteks Klaus Ferdinand Hempflingi sõnad filmist „Path of the Horse“ (2008): "Kui hobune ei tee meiega koostööd, ütleks ta justkui meile, et me ei ole piisavad. Me peame olema rohkemat. [...] Koostöö hobusega algab meie enda kehast ja meelest. Meie enda "kodust". [...] Selleks, et olla hobusega ühenduses, on mul vaja eneseteadvust, - taju, teadvustada enda energiat ja enda tundeid. Tehnikast ei piisa. [...] Lõdvestu. Lõpeta pidev asjade tegemine. Me teeme pidevalt liiga palju: me mõtleme ja käitumine liigselt. See viib meid iseendast - ja seega ka hobusest- kaugemale. Selle muutmine on esimene samm. [...] Ära oota alati midagi. See loob negatiivse pildi: hobune peaks tegema seda ja seda... aga ta ei tee. Pilt on alati negatiivne. Me ootame hobustelt alati midagi. Ära oota, lihtsalt ole. Olemine ei ole negatiivne, see on täiuslik. See on täielik." Olen avastanud, et hetkel on jooga see, mida vajan ning püüan üha rohkem tuua teadlikkuse treeningut ning joogapraktikat ka oma igapäevaellu. Kas see on ainuke viis, et ennast arendada või et ennast hobustega koos hästi tunda? Kindlasti mitte. Teadlikkust (mindfulnessi) saab arendada joogast täiesti iseseisvalt, seda saab harjutada kusiganes ja ükskõik millise kehalise treeninguga ( või ilma füüsilist treeninguta). Olen alati seda meelt, et igaüks- olgu ta siis kas ratsutaja, kes soovib istakut parandada või näiteks alaseljavaluga patsient teraapias- peab leima endale meelepärase (ja reaalselt sooritatava) kehalise treeningtegevuse (mis jah, võiks keha mitmekülgselt arendada, sest pikemas plaanis tekitavad ühesuguste liigustusmustritega treeningud ülekoormust, näiteks ainult jooksutreeningud ei arenda ratsutaja kehalisi omadusi piisavalt mitmekülgelt). Peale jooga on hea istaku jaoks näiteks sobilikud treeningteraapiad näiteks veel tantsimine (eriti ladina päritolu tantsud, kaasaegne tants), tai chi, terapeutiline võimlemine (sh jõutreeningud) jpt. Ja teekond jätkub! Teemakohast lugemist järgnevatest raamatutest:
„The Path of the horse“ („Hobuse teekond“) on 2008. aastal valminud dokumentaalfilm alternatiivsest hobukäsitlusest. Endine ratsutamistreener Stormy May jättis maha oma karjääri, sest olenemata edukast treeneri- ja ratsutajatööst oli miski tema hobustega läbikäimise teel kaduma läinud. Ta läks seda miskit otsima. Oma filmis intervjueerib ja külastab ta mitmeid maailmatuntuid alternatiivseid hobuinimesi nagu Klaus Ferdinand Hempfling (loomuliku hobukäsitluse õpetaja, õppinud hobuseid ja nende käsitlemist nende vabas keskkonnas Hispaanias, spetsialist kehakeele ja vaimu kaasamisel hobuste treenimisse, mitmete menukate raamatute autor), Alexander Nevzorov (suuliste- ja valjastustevaba kõrgema koolisõidu edendaja, mitmete raamatute autor), Carolyn Resnick (loomuliku hobukäsitluse õpetaja, hobuste loomulikul käitumisel baseeruvate „Waterhole Rituals“ printsiipide autor, samuti mitmete edukate raamatute autor, Linda Kohanov (hobuste-assisteeritud psühhoteraapia edendaja ja treener, menuka raamatu „Tao of Equus“ autor), Mark Rashid (loomuliku hobukäsitluse õpetaja, passiivse liidrirolli edendaja, paljude menukate raamatute autor), Kim McElroy (hobukunstnik, kelle teosed on tuntud oma müstilisuse ja emotsionaalsuse poolest). Esmapilgul näib, et need treenerid (ja/või ka paljud teised, keda me teame) on üksteisest väga erinevad: nad kannavad ja kasutavad erinevat varustust ning neil kõigil võivad olla (inimestest õpilaste jaoks) välja töötatud erinevad „programmid“. Lähemal vaatlusel selgub aga et nende vahel on ka palju ühist: nad kõik õpetavad rohkem seda, mida meie saame hobustelt õppida, mitte niipalju seda mida meie neile saame õpetada. Nad kõik tõstavad hobuseid üles meie õpetajateks! Neid võiks iseloomustada ka kui loovaid natuure, nad veedavad palju aega käesolevas hetkes, nad tunnevad ennast enda kehas ja olemises hästi ja harmoonias. Nad käsivad meil endil areneda: vaimselt ja ka kehaliselt. Nad lubavad olla hobustel nemad ise, nende treeningud baseeruvad eelkõige tunnetusel ning alles teisejärguliselt teatud printiipidel. Kohati radikaalse filmi tegelik mõte ei ole ilmselt meid hobuste treenimisest ja kasutamisest täielikult võõrandada, vaid tuua rohkem tähelepanu sellele, et mida rohkem vabadust on meis endis, seda rohkem vabadust on ka meie hobustel. Film on täispikkuses vaadatav ka internetis: http://ourhorses.org/ On olnud raske mitte tähele panna taaskord šokeerivaid meediakajastusi võistluskoolisõidu teemal Euroopa Meistrivõistlustelt Aachenist, mis on pannud hobuste heaolu ning klassikalise koolisõidu printsiibid surve alla. Kuigi sarnased skandaalid on kestnud juba aastakümneid, siis on see järjekordne tõestus, et inimeste mained, alati peale tiksuv aeg ning suured rahad, on lihtsalt klassikalise koolisõidu inimeste arusaamistest välja puksinud. Seda olenemata, et FEI ise seda oma määrustikes jätkuvalt nõuab. Olen ka otsustanud, et ei hakka seesuguseid kajastusi ja postitusi sel lehel jagama, küll aga püüan ma jagada seda, kuidas hobustega harmoonilisemalt suhelda. Aachenis toimunu ja sarnaste teemade arvamusliidrite sõnavõtte ja mõlemapoolseid arutelusid leiab paljudelt teistelt lehekülgedelt (millel edukaks orienteerumiseks läheb küll vaja treenitud silma ning hobuse ratsastamisealast haridust). Tegelikult on aga oluliseks hoopis see, kuidas igaüks meist oma hobusega käitub: kuidas mina suhtun oma hobusesse, kuidas mina teda käsitlen ja treenin? Pole olemas ainuõiget metoodikat või pole olemas kedagi, kes oleks „valmis“, kuid on olemas põhimõtted, mis kindlustavad hea ratsutamise. Tahe hobust mõista ja austus on mõned neist. Keegi meist ei ole perfektne ning alati saab tehnikat juurde õppida ja harjutada ja harjutada...kuid laiemas plaanis tuletab see küündimatu ideaalsus mulle meelde hoopis seda, et hobune ei ole masin! Mul on vaja tunnetada. Parim mis ma teha saan, ning millega ma kunagi ei eksi, on kuulata hobust: tegeleda sellega, mis on siin ja praegu. See tähendab lõdvestumist sellese hetke, olgu see maa peal või seljas. Lõdvestun.. lasen lahti oma keha ja oma meele sellest müüdist, mille ma ise oma pähe olen loonud ja mis ei lase mul ennast ja hobust kõrvalt vaadata. Minna vooluga kaasa, mitte kogu aeg korrigeerida, rohkem tunnetada- mida ma saan hetkel teha (ka treeningus), et mina ise või hobune hakkaks ennast paremini tundma? Võib-olla peaksin ma hoopis midagi vähem tegema? Ei ole vaja ilmtingimata teha keerulisi ratsastusliikumisi, vaid oluline on esmalt tuua tähelepanelikkus ja teadlikkus sellese hetke- mida, kus ja milleks ma teen- ning hobuse-inimese omavaheline lävimine muutubki eriliseks, ükskõik mis tasemel või maas või sadulas ma seda teen. Ja treening pole kindlasti vaid seebimullipuhumine: hea treening nõuab nii hobuselt kui inimeselt distsipliini ja füüsilist pingutust aga teadlikustamise juures ei ole midagi tähtsamat kui püüda hobust tõeliselt kuulata ja aru saada, mida ta tahab mulle öelda ning siis vastata nii taktitundeliselt nagu ma tahan, et hobune omakorda mulle taas vastaks. Ja see ongi hea treening! "Ratsutamiskunst- see nimi on paljude huultel, kuid mis siis ikkagi on ratsutamiskunst? Kas see on kunst ratsutada või treenida hobuseid kõrgeimale tasemele? Ei, ratsutamiskunsti mõte lebab palju sügavamal. See algab sellest, kuidas ma oma hobust käsitlen ning kui taktitundeliselt ma seda teen."
"Miks me tegelikult hobuseid treenime? Mis annab meile õiguse ratsutada elusolendil, kes pole tegelikult ratsutamiseks loodud? Liiga tihti veedab hobune 23 tundi päevas talliboksis ning ta võetakse välja kui spordivahend ratsaniku poolt, kes on teadmatuses hobuse iseloomu ja vajaduste osas või mida hobune teeb ratsaniku heaks. Vastuseks sellele küsimusele- me saame ainult öelda, et meil ei ole mingit õigust seda teha. Inimene ei saa kunagi hobust valitseda, me saame ja peame nägema hobuseid kui partnereid ja kohtlema neid vajaliku austuse ning imetlusega selle soorituse eest, mida nad meile annavad." "Hobuse klassikaline ratsastus, milles käekõrval töötamisel on oluline roll, püüab pikendada hobuse tervist ja teha elu meiega koos elamisväärsemaks, eeldusel et hobust peetakse tema liigile sobival viisil. Armastus, kannatlikkus, tundlikkus ja – kõige rohkem- kaastunne peaks saatma meie läbikäimisi hobustega. See on vähim, mis me saame pakkuda oma neljajalgsetele sõpradele, kes on nõus meid saatma selle pikal teel." - endine Viini Ratsakooli ratsanik Alfons J. Dietz raamatus "Training the horse in hand. The Classical Iberian Principles." (2004) Paul Belasik on klassikalise koolisõidu õpetaja Ameerikas. Ta on kirjutanud mitmeid raamatuid koolisõidust ning teinud muuhulgas koostööd ka veterinaararsti Dr. Hilary Claytoniga, kes- olles ka ise koolisõitja- on spetsialist hobuse biomehaanika ning koondamise teemal. Lisaks biomehaanikale tundub Paul Belasikil olevat eriline huvi hobuste treenimise artistlikule ning filosoofilisele küljele- ta on uurinud ka seda, missugune potensiaal on hobustel inimese arendamisel. Oma raamatus „Exploring the Dressage Tehniques: journeys into the art of classical riding“ (J.A. Allen, 1994) kirjutab ta järgmist: [...]See mis lahutab kahte suurt filosoofilist ratsutamiskoolkonda, ei ole mitte humaansus versus jõhkrus, vaid see, kas ratsutamist väärtustatakse tema metafoorsete meditatiivsete omaduste poolest. [...] Mõlemad treeningstiilid võivad vormida hästi treenitud hobuseid, kuid ainult üks neist vormib ka hästi õpetatud inimesi.[...] Selline psühholoogiline meditatiivne lähenemine ei ole omane vaid ratsutamiskunstile- näiteks Idamaades rakendavad võitluskunstide praktiseerijad palju oma ala vaimseid-psühholoogilisi aspekte.[...] Harjutused eraldiseisvalt ei ole viiteks klassikalisele ratsutamiskunstile. See mis ühendab Xenophoni, Pluvineli ja de la Guerinere’i ei ole tehniline. See on esteetiline. See on kunstipärane.[...] Ükskõik kui hea on ratsaniku tehnika, võib ta jääda kinni teatud arengutasemele. Meditatiivses praktikas tähendab see seda, et inimene on jäänud kinni teatud psühholoogilisele arengutasemele. Peaasjalikult jäänud kinni ego valitsetavasse maailma.“
Seda väljendavad hästi loomuliku hobukäsitluse õpetaja Klaus Ferdinand Hempflingi tsitaadid filmist "The Path of The Horse" (2008):
"Kui hobune ei tee meiega koostööd, ütleks ta justkui meile, et me ei ole piisavad. Me peame olema rohkemat. [...] Koostöö hobusega algab meie enda kehast ja meelest. Meie enda "kodust". [...] Selleks, et olla hobusega ühenduses, on mul vaja eneseteadvust, - taju, teadvustada enda energiat ja enda tundeid. Tehnikast ei piisa. [...] Lõdvestu. Lõpeta pidev asjade tegemine. Me teeme pidevalt liiga palju: me mõtleme ja käitumine liigselt. See viib meid iseendast - ja seega ka hobusest- kaugemale. Selle muutmine on esimene samm. [...] Ära oota alati midagi. See loob negatiivse pildi: hobune peaks tegema seda ja seda... aga ta ei tee. Pilt on alati negatiivne. Me ootame hobustelt alati midagi. Ära oota, lihtsalt ole. Olemine ei ole negatiivne, see on täiuslik. See on täielik." Alljärgnevas blogiartiklis räägib koolisõidutreener Karen Kohlf, kuidas loomuliku hobukäsitluse põhimõtted tema ratsastuse treeningskaalat muutsid. Ta kirjutab sellest, kuidas ta varem tegi väga palju koolisõidutreeningut: õppis tehnikat, et luua hobusega paremat suhtlemist, mis viiksid harmoonia ja (mõlema) õnnelikuseni. Tal oli tunne, et harmoonia saabub siis, kui ta on selgeks saanud x või y tehnilise nipi või liikumise. Et harmoonia on kuskil kaugel. Ta veetis palju aega tehes koolisõitu ning vähe aega olles õnnelik ja rahul. Loomuliku hobukäsitluse treening tõi aga tema prioriteetidesse muutused. Nüüd tunneb ta, et ta on lihtsalt õnnelik. Ja kuna ta on õnnelik, siis on lihtsam olla oma hobusega harmoonias. Ja kui nad on harmoonias, siis läbi tehnika on neil lihtsam teha ka koolisõitu. Ta eesmärgiks on olla rohkem õnnelik ja rahul- enda ja oma hobustega ja teha rohkem asju, mis seda juurde loovad. Ta nendib, et ratsastus ja hobukäsitlus täiendavad üksteist: koolisõit üksi võib teha meid väga kitsarinnaliseks ning loomulik hobukäsitlus lasta meil edasise arengu ära unustada. http://dressagenaturally.net/reading-room/essays/46-the-dressage-naturally-training-scale-for-happy-athletes_ |
Ratsutamiskunst.ee blogi ..... on Eda Vallimäe poolt kirjutatud artiklite ja teooriamaterjali kogumik. Lugemiseks vali allolevast tulbast sobiv kategooria. Blogiarhiiv
April 2022
Kategooriad
All
|