Harmooniat ei saa osta, teeselda ega peale sundida.

On olnud raske mitte tähele panna taaskord šokeerivaid meediakajastusi võistluskoolisõidu teemal Euroopa Meistrivõistlustelt Aachenist, mis on pannud hobuste heaolu ning klassikalise koolisõidu printsiibid surve alla. Kuigi sarnased skandaalid on kestnud juba aastakümneid, siis on see järjekordne tõestus, et inimeste mained, alati peale tiksuv aeg ning suured rahad, on lihtsalt klassikalise koolisõidu inimeste arusaamistest välja puksinud. Seda olenemata, et FEI ise seda oma määrustikes jätkuvalt nõuab. Olen ka otsustanud, et ei hakka seesuguseid kajastusi ja postitusi sel lehel jagama, küll aga püüan ma jagada seda, kuidas hobustega harmoonilisemalt suhelda. Aachenis toimunu ja sarnaste teemade arvamusliidrite sõnavõtte ja mõlemapoolseid arutelusid leiab paljudelt teistelt lehekülgedelt (millel edukaks orienteerumiseks läheb küll vaja treenitud silma ning hobuse ratsastamisealast haridust).

Tegelikult on aga oluliseks hoopis see, kuidas igaüks meist oma hobusega käitub: kuidas mina suhtun oma hobusesse, kuidas mina teda käsitlen ja treenin? Pole olemas ainuõiget metoodikat või pole olemas kedagi, kes oleks „valmis“, kuid on olemas põhimõtted, mis kindlustavad hea ratsutamise. Tahe hobust mõista ja austus on mõned neist. Keegi meist ei ole perfektne ning alati saab tehnikat juurde õppida ja harjutada ja harjutada...kuid laiemas plaanis tuletab see küündimatu ideaalsus mulle meelde hoopis seda, et hobune ei ole masin! Mul on vaja tunnetada. Parim mis ma teha saan, ning millega ma kunagi ei eksi, on kuulata hobust: tegeleda sellega, mis on siin ja praegu. See tähendab lõdvestumist sellese hetke, olgu see maa peal või seljas. Lõdvestun.. lasen lahti oma keha ja oma meele sellest müüdist, mille ma ise oma pähe olen loonud ja mis ei lase mul ennast ja hobust kõrvalt vaadata. Minna vooluga kaasa, mitte kogu aeg korrigeerida, rohkem tunnetada- mida ma saan hetkel teha (ka treeningus), et mina ise või hobune hakkaks ennast paremini tundma? Võib-olla peaksin ma hoopis midagi vähem tegema? Ei ole vaja ilmtingimata teha keerulisi ratsastusliikumisi, vaid oluline on esmalt tuua tähelepanelikkus ja teadlikkus sellese hetke- mida, kus ja milleks ma teen- ning hobuse-inimese omavaheline lävimine muutubki eriliseks, ükskõik mis tasemel või maas või sadulas ma seda teen. Ja treening pole kindlasti vaid seebimullipuhumine: hea treening nõuab nii hobuselt kui inimeselt distsipliini ja füüsilist pingutust aga teadlikustamise juures ei ole midagi tähtsamat kui püüda hobust tõeliselt kuulata ja aru saada, mida ta tahab mulle öelda ning siis vastata nii taktitundeliselt nagu ma tahan, et hobune omakorda mulle taas vastaks. Ja see ongi hea treening!

---