Kõik, kes minu ratsatreeningutes pikemalt käinud, siis teavad, et need ei ole päris tavapärased ratsutamistreeningud :) Enda ja hobuse keha tunnetamiseks, tasakaalus istaku ning lõdvestunud hobuse saavutamiseks ei kasuta ma pea kunagi väljendeid "selg sirgeks ning kannad alla" vaid
- asendite ja liigutuste metafoore ning ettekujutusi,
- kehasendite käelist assisteerimist,
- harjutusi klassikalisest koolisõidust (ratsutamiskunstist),
- harjutusi Centered Ridingu metoodikast
- harjutusi ning põhimõtteid füsioteraapiast/anatoomiast/biomehaanikast

Ja mõnikord on kasulikud ka pallid ja padjad või kummid Fotol demonstreerib Karmen Kalinina massažipalle oma istmiku all ;) Seesuguste pehmete pallide kasutamine ratsaniku istmiku all võib anda mitmeid erinevaid võimalusi:
- aitab ratsanikul oma istmikuluud paremini üles leida ning tajuda kahe istmikuluu eraldatud liikumist alla-ette-üles
- annab ratsanikule uue, tavapärasest erineva toepinna ehk toob ta oma harjumuspärasest istakust välja- see loob aga võimaluse kehataju arenguks, et uusi ja võib-olla ka paremaid asendeid oma kehaga võtta
- võimaldab leida "neutraalasend" oma alaseljas ehk ravib hästi nii toolistakus ratsanikke, kes istuvad kumera alaseljaga oma tagataskute peal kui ka liignõgususega ratsanikke
- kuna pallid tõstavad istmikuluud puusaliigesest kõrgemale, siis vabastab see pingeid ka ratsaniku puusadest- ratsanik õpib põlvede ülestõmbamise (ja jaluste kaotamise ) asemel paremini oma reisi ja põlvi just puusadest sügavamale ümber hobuse sirutama.

Eda Vallimäe

Eda Vallimäe

Hobuse saba liikumine kõneleb hobuse selja tervisest. Nii nagu hobuse lülisammas liigub iga sammuga, peab ka saba kaasa liikuma- ta on ju lülisamba üks osa! Üks hea ratsastuse välimääraja on see, kas hobune liigutab ainult jalgu või õõtsub ta läbi selja (ing. keeles „back mover“ ja “leg mover“). Need, kes läbi selja õõtsuvad, ei liiguta oma jalgu nii kõrgele, sest see pole biomehaaniliselt lihtsalt võimalik ning nende saba õõtsub rahulikus rütmis kaasa. Need, kes esijalgu efektselt väga kõrgele liigutavad, on seljast kanged ning ei suuda tagujalgadega enda keha alla astuda, et selg saaks pehmemaks muutuda.

Liikumise ajal liigub hobuse selg nagu üks suur vaat, mis pöörleb pikisuunaliselt ümber oma telje - see tähendab, et üks seljapool langeb ning pöördub sissepoole.

Mida ratsahobuse saba juures tähele panna?

* Kui hobuse saba on liikumisel tema tagajalgade vahel, siis on ta tõenäoliselt hirmul või valudes. Sama kehtib ka seisuasendi kohta. Juba vana hobusemeeste tarkus on tõsta seisva hobuse saba ülesse, sest see annab infot hobuse terviseseisundi ja iseloomu kohta: füüsilises valus või vaimselt pinges hobune ei lase oma saba tõsta. Õpitud abituse puhul võib sama saba olla aga justkui surnud („sült“), samas võib see tähendada ka äärmist lõdvestumist. Otsustamisel tuleb jälgida kogu hobuse kehakeelt ning hetke olukorda.

* Kui hobuse saba on liikumise ajal paigal ja allapoole, siis liikumine tema kehas ei liigu läbi kogu keha, vaid jääb „seisma“ enne tagujalgadeni jõudmist. Selline hobune on tavaliselt füüsiliselt kehast kange, üle ratsme või tugevalt esiotsal.
​
* Kui hobune vehib oma sabaga kiiresti ja korduvalt näiteks üleminekute, hüpete, jalavahetuste või külgliikumiste ajal, siis võivad juhtimisvõtted olla liiga tugevad (liiga „valjud“) või on hobune mingil põhjusel frustreeritud. Näiteks ei ole normaalne koondavate harjutuste ajal pidevalt sabaga vehkiv hobune- see on märk, et treeningus on midagi valesti.  Mõningane hobuse saba vehkimine raskema töö õppimisel on normaalne, sest hobune väljendab ennast oma sabaga. Rasket tööd tuleb küsida vähe korraga, tihedate pauside, premeerimisega. Mõlemal juhul tuleb jälgida hobuse kogu kehakeelt (sh tema nägu), et otsustada, kas tegemist on negatiivse märgiga.

* Kui hobune kannab oma saba sirge või üsna sirgena, siis see on märk, et hobuse selg on liiga pinges.

* Kui hobune kannab oma saba vaid ühel küljel on see märk asümmeetriast tema kehas. Hobuse lülisammas, sh tema saba, peab painduma vasakule ja paremale kogu pikkuses. See tähendab, et liikudes päripäeva (paremal ratsmel) peab hobune olema kuklast kuni sabani sissepoole painutatud- ka tema saba peaks asetsema sissepoole! Seega annab saba asend meile märku ka sellest, kas hobune painutab ennast läbi kogu keha.
​

Eda Vallimäe ©

​2106. aastal viisin oma Tartu Ülikooli terviseteaduste magistriõpingute käigus läbi ratsutajate selja tervise alase teadusuuringu (TÜ eetikakomitee loa nr 254/T-6) nimega „Kroonilise alaseljavalu levimus Eesti ratsutajaskonna hulgas ning naisratsutajate alaselja funktsionaalne seisund“. Osa sealt kogutud statistikast jõudis ka minu magistritöösse, mille pealkiri oli "Alaseljavalu levimus Eesti naisratsutajate seas ning erinevused treeningharjumustes alaseljavaluga ja alaseljavaluta uuritavate" (2017; juhendaja füsioteraapia assistent, MSc, K. Medijainen). Tulenevalt kogutud andmete suurest hulgast, mida etteantud magistritöö mahu  juures poleks olnud võimalik piisava detailsusega käsitleda, otsustasin magistritöös keskenduda just alaseljavalu probleemi kaardistamisele Eesti naisratsutajate seas, jättes funktsionaalsete testimistulemuste (mis saadi füsioterapeutilise hindamise käigus) andmed magistritööst välja. 

Antud magistritöö eesmärgiks oli välja selgitada alaseljavalu levimus Eesti naisratsutajate seas ning kirjeldada  naisratsutajate treeningspetsiifikat ja –harjumusi võrrelduna alaseljavaluga ning alaseljavaluta uuritavatel.
 
Uurimismeetodikana kasutati küsitlusankeeti, mis hindas naisratsutajate alaseljavalu (esinemissagedust, tugevust ja kestust), teisi skeletilihasüsteemi kaebusi, treeningharjumusi ning – spetsiifikat ning subjektiivset hinnangut oma istakule. Koguvalimi moodustas 234 naisratsutajat, keskmise vanusega 26,5 ± 7,7, neist 64 jäi alagruppide võrdlusest välja ning vastavalt 89 ning 81 uuritavat moodustasid alaseljavaluga ning alaseljavaluta grupid.
 
Antud töö tähtsamad tulemused olid järgnevad: Eesti naisratsutajate alaseljavalu hetkelevimus oli 64,5 %, keskmine VAS skoor 2,6 palli. 48 % ratsutajatest esineb valu harva ning 1/3 esineb krooniline alaseljavalu. Alaseljavalu tugevus ei sõltu kehamassiindeksist ega treeningtundide arvust. Keskmiselt veedavad naisratsutajad sadulas 6,3 tundi, alaseljavaluga ning alaseljavaluta  ratsutajate treeningukoormuses ei esinenud erinevusi. Professionaalide alaseljavalu tugevus ja levimus on harrastusratsutajate omast kõrgem. Alaseljavaluga naisratsutajatel esineb valukaebus täisistakus ning nad eelistavad kasutada pigem poolistakut või kergendamist. Poolte alaseljavaluga naisratsutajate valukaebus suureneb treeningute ajal.  
 
Töö lühikokkuvõtteks saab öelda, et alaseljavalu on Eesti naisratsutajate levinud tervisekaebus, mis ei ole seotud kehamassiindeksi ega treeningtundide arvuga. Alaseljavalu võib treeningutega nii leeveneda kui ägeneda ning sõltuda ratsutaja treeningharjumustest – ning spetsiifikast. 

Antud töö täistekst- koos teemakohase teaduskirjanduse ülevaatega ning detailsete uurimistulemustega- on alljärgnevalt ka üles laetud. Head lugemist!
Eda Vallimäe © ​

​Käekõrval võimlemisharjutustega alustamiseks ei ole ei ole vaja muud varustust kui hästi passivat kapsonit, kordenööri või veidi pikemat talutusnööri ning koolisõidustekki. Esimene asi, mida hobune kapsonit kandes õpib, on kapsonile avaldatavale survele järgi andmine. Ilma selleta ei ole järgev treening koos poolpeatuste märguannetega üldsegi mõeldav. Algusest peale on väga oluline, et hobune püsib vabalt meie poolt antud asendis (hobuse pead ei hoita asendis) ning me alustame alati väikseimast võimalikust survemärguandest.  Selleks on oluline, et  märguandeid ninalt tuleb anda alati taktitundega ning kui hobune annab poolpeatusele järgi, siis tuleb surve ka koheselt lõpetada. Isegi kui me järgmisel hetkel peame andma poolpeatuse uuesti, tuleb surve siiski vahepeal katkestada. Vaid sellisel juhul saame me treenitud hobuse puhul piisavaks poolpeatuse märguandeks vaid sisemise ratsme kerge värina. Sedamoodi treenides püsib hobune juhtimisvõtele ergas ning kerge. Märguannete kinnistamisel, eriti juhtimisvõtete õppimise faasis, on hea idee survel põhinevaid märguandeid kombineerida maiuse ja/või häälega preemeerides. Positiivsed on ka rohked pausid (seismine ja paitamine või pingevaba jalutamine). Parim oleks kinnistada kindel häälmärguanne, mille puhul hobune teab, et ta tegi õiget liigutust ning lõpetab tegevuse (järgneb puhkus ja/või paitamine, maius). Hea teoreetilise teadmise, kuidas märguandeid koos häälkäskluste ja maiusega üles ehitada, saab Tuire Kaimio „Koos hobusega“ raamatust.

​Samuti ei tohiks hobune karta stekki (ega piitsa) ning peaks selle puudutust kehal rahulikult austama. Kui hobune on piitsa suhtes ärev, siis tasub aeg maha võtta ning teda hirmust üle saamisel aidata. Selleks sobib piitsa rahulik näitamine hobusele ning sellega kogu keha silitamine, koos rohkete pauside ja premeerimisega. Iseenesest mõistetavalt ei tohiks ratsastustreeningul piitsa kasutada valu tekitamise eesmärgil, vaid märguandena. Alustada kehakeelest ja/või häälkäsklusest ning steki hobuse keha poole suunamise, puudutamise või koputamisega. 

​Seistes peab hobune õppima oma pead ette-alla asendisse tooma. Läbi selle sirutuvad ülaliini (kaela ülaosa ja selja) lihased ning selg tõuseb üles. See harjutus mõjub rahustavalt ka hobuse psühhikale. Inimene seisab hobuse nina ees ning küsib taktitundeliselt minimaalse võimaliku survega hobuse nina ette ja alla poole. Oluline on mitte suruda hobuse nina sissepoole, vaid lasta tal sirutada ette. Kohe kui hobune survele reageerib, vabasta surve. Soovi ja vajaduse korral võid taaskord märguandeid kombineerida maiuspreemiaga.

​Kui hobune püsib lõdvestatult ette-alla asendis, on aeg küsida külgsuunalist painet. Korrektne külgsuunaline paine leiab aset kogu kehas (sabast kuklani), kuid peamised pidepunktid, mida on kerge jälgida ja korrigeerida, on
- pea sissepoole asetsus kuklast (ing. kl head carriage, sks. kl Stellung)
- ja sisemise puusanuki ettepoole asetsus (ing. kl sideways bending, sks. kl Biegung).

On äärmiselt oluline, et paine läbiks kogu keha: kui pea ja kael on ette-alla sirutatud, saame me sissepoole peaasetsusega tuua ettepoole sisemise puusanuki. Viimane on heaks eelduseks järgmiseks sammuks, et hobune saaks astuda sisemise tagujalaga keha raskuspunkti alla (ingl. kl step under, sks. kl Untertreten).

Inimene seisab hobuse nina ees ning küsib taktitundeliselt minimaalse võimaliku survega hobuse nina ette ja alla ning seejärel küljele. Noor hobune tahab külgsuunalise survele järgi minna ning kipub kohe oma jalgu liigutama- kui see juhtub, siis palu tal tagasi astuda ning alusta uuesti. Hobune peab võtma paindeasendi ilma oma jalgu liigutamata. Õige külgsuunalise painde jaoks on oluline esmalt peaasetus sissepoole (alalõualuu liigub alla-sisse suunal), misjärel on eesmärgiks "võtta küljele kaasa" kogu hobus lülisammas. Hobuse tagakeha paindeasetust näeme me enim nimme-ristluuliigesest, kui hobune toob oma vaagna sisemise niudeluuoga ettepoole ning tema saba asetub sissepoole. 
Kohe kui hobune survele reageerib, vabasta surve. Ära sunni hobust asendit hoidma, kui ta seda teha ei soovi. Tee paus ja proovi taktitundeliselt uuesti. Soovi ja vajaduse korral võid taaskord märguandeid kombineerida maiuspreemiaga.

Nii nagu inimestel, esineb ka hobustel kehapoolte vahelist  skeleti-lihassüsteemi asümmeetriat. Harjumuslikult on kõigil hobustel kergem kanda ennast ühe tagujalaga rohkem kui teisega. Selleks, et hobune saaks liikuda tasakaalus peab ta õppima kandma ja painutama mõlemat tagujalga võrdselt.  Selline asümmetria tähendab, et hobune eelistab olla vähesel määral ühele poole rohkem paindes: selle kehapoole (nn nõgus kehapool) lihased on  harjusmuspäraselt lühenud ja liiga pinges (vajavad venitamist ja sirutamisharjutusi) ning hobusel on lihtsam kanda enda keharaskust selle sisemise tagujalaga. Teise kehapoole (nn kumer kehapool) lihased on harjumuspäraselt väljavenitatud asendis (vajavad tugevdamist) ning hobune ei suuda ennast selle tagujalaga kanda (tõukab jalga kehamassi alt ära). Treeninguga ei suuda me seda tendentsi lõplikult ära kaotada, kuid kõikide hobusete liikumist ja enesekandmist on treeninguga võimalik parandada ning otsesuse parandamisel on selles oluline võtmeroll. Hea ratsastustreening on hobusele nagu terapeutiline rühitreening inimesele.  
Lisaks parandavad seesugused sissejuhatavad harjutused hobuse tasakaalu (keharaskuse jaotumist) ringliikumisel ning on eelduseks järgnevatele harjutustele, milleks on külgliikumised.