Kuidas alustada hobuse võimlemistreeninguga käekõrval?

1. Ettevalmistus

Selleks, et hobusega võimlemisest ei kujuneks üks suur lükkamine-tõmbamine ja arusaamatus, siis on oluline, et hobune ja inimene on loonud omavahelise suhtluskeele. Seda on võimalik teha maatööga, kus läbi teadliku hobukäsitluse meetodite õpib inimene hobust kuulama, märkama tema käitumist ja tagasisidet meile, kasutama kergusel põhinevaid märguandeid, looma turvalisi situatsioone enda ja hobune jaoks ning nägema hobuses partnerit. Hobusele õpetab teadlik hobukäsitlus "kombeid", meid austama, järgima ja usaldama. 
Hobukäsitluse kohta saab rohkem lugeda siit: LINK. Alles pärast seda saame me tegelema hakata hobuse ratsastusega (võimlemisharjutused, hobuse keha ja tasakaalu suunamine ja korrigeerimine) kas seljas või läbi käekõrval treeningu.

2. Varustuse ning maa pealt antavate märguannetega harjumine

​Käekõrval võimlemisharjutustega alustamiseks ei ole ei ole vaja muud varustust kui hästi passivat kapsonit, kordenööri või veidi pikemat talutusnööri ning koolisõidustekki. Esimene asi, mida hobune kapsonit kandes õpib, on kapsonile avaldatavale survele järgi andmine. Ilma selleta ei ole järgev treening koos poolpeatuste märguannetega üldsegi mõeldav. Algusest peale on väga oluline, et hobune püsib vabalt meie poolt antud asendis (hobuse pead ei hoita asendis) ning me alustame alati väikseimast võimalikust survemärguandest.  Selleks on oluline, et  märguandeid ninalt tuleb anda alati taktitundega ning kui hobune annab poolpeatusele järgi, siis tuleb surve ka koheselt lõpetada. Isegi kui me järgmisel hetkel peame andma poolpeatuse uuesti, tuleb surve siiski vahepeal katkestada. Vaid sellisel juhul saame me treenitud hobuse puhul piisavaks poolpeatuse märguandeks vaid sisemise ratsme kerge värina. Sedamoodi treenides püsib hobune juhtimisvõtele ergas ning kerge. Märguannete kinnistamisel, eriti juhtimisvõtete õppimise faasis, on hea idee survel põhinevaid märguandeid kombineerida maiuse ja/või häälega preemeerides. Positiivsed on ka rohked pausid (seismine ja paitamine või pingevaba jalutamine). Parim oleks kinnistada kindel häälmärguanne, mille puhul hobune teab, et ta tegi õiget liigutust ning lõpetab tegevuse (järgneb puhkus ja/või paitamine, maius). Hea teoreetilise teadmise, kuidas märguandeid koos häälkäskluste ja maiusega üles ehitada, saab Tuire Kaimio „Koos hobusega“ raamatust.

​Samuti ei tohiks hobune karta stekki (ega piitsa) ning peaks selle puudutust kehal rahulikult austama. Kui hobune on piitsa suhtes ärev, siis tasub aeg maha võtta ning teda hirmust üle saamisel aidata. Selleks sobib piitsa rahulik näitamine hobusele ning sellega kogu keha silitamine, koos rohkete pauside ja premeerimisega. Iseenesest mõistetavalt ei tohiks ratsastustreeningul piitsa kasutada valu tekitamise eesmärgil, vaid märguandena. Alustada kehakeelest ja/või häälkäsklusest ning steki hobuse keha poole suunamise, puudutamise või koputamisega. 

3. Keha sirutamine ette alla 

​Seistes peab hobune õppima oma pead ette-alla asendisse tooma. Läbi selle sirutuvad ülaliini (kaela ülaosa ja selja) lihased ning selg tõuseb üles. See harjutus mõjub rahustavalt ka hobuse psühhikale. Inimene seisab hobuse nina ees ning küsib taktitundeliselt minimaalse võimaliku survega hobuse nina ette ja alla poole. Oluline on mitte suruda hobuse nina sissepoole, vaid lasta tal sirutada ette. Kohe kui hobune survele reageerib, vabasta surve. Soovi ja vajaduse korral võid taaskord märguandeid kombineerida maiuspreemiaga.

4. Keha painutamine küljele

​Kui hobune püsib lõdvestatult ette-alla asendis, on aeg küsida külgsuunalist painet. Korrektne külgsuunaline paine leiab aset kogu kehas (sabast kuklani), kuid peamised pidepunktid, mida on kerge jälgida ja korrigeerida, on
- pea sissepoole asetsus kuklast (ing. kl head carriage, sks. kl Stellung)
- ja sisemise puusanuki ettepoole asetsus (ing. kl sideways bending, sks. kl Biegung).

On äärmiselt oluline, et paine läbiks kogu keha: kui pea ja kael on ette-alla sirutatud, saame me sissepoole peaasetsusega tuua ettepoole sisemise puusanuki. Viimane on heaks eelduseks järgmiseks sammuks, et hobune saaks astuda sisemise tagujalaga keha raskuspunkti alla (ingl. kl step under, sks. kl Untertreten).

Inimene seisab hobuse nina ees ning küsib taktitundeliselt minimaalse võimaliku survega hobuse nina ette ja alla ning seejärel küljele. Noor hobune tahab külgsuunalise survele järgi minna ning kipub kohe oma jalgu liigutama- kui see juhtub, siis palu tal tagasi astuda ning alusta uuesti. Hobune peab võtma paindeasendi ilma oma jalgu liigutamata. Õige külgsuunalise painde jaoks on oluline esmalt peaasetus sissepoole (alalõualuu liigub alla-sisse suunal), misjärel on eesmärgiks "võtta küljele kaasa" kogu hobus lülisammas. Hobuse tagakeha paindeasetust näeme me enim nimme-ristluuliigesest, kui hobune toob oma vaagna sisemise niudeluuoga ettepoole ning tema saba asetub sissepoole. 
Kohe kui hobune survele reageerib, vabasta surve. Ära sunni hobust asendit hoidma, kui ta seda teha ei soovi. Tee paus ja proovi taktitundeliselt uuesti. Soovi ja vajaduse korral võid taaskord märguandeid kombineerida maiuspreemiaga.

5. Ette-alla sirutuse ja külgpainutuse säilitamine liikumises

​Harjutuse eesmärgiks on õpetada hobusele ennast liikumises sirutama ette-alla, säilitada kogu keha läbiv paine ning julgustada teda astuma sisemise taguajalaga tugevamalt keha keskpunkti alla. 

See eeldab hobuse peaasetsuse (poolpeatused kapsonilt või suust) ja edasiminemise (stekk suunatud sisemisele säärele) kontrolli liikumise ajal. Külgsuunaline paine paneb hobust veel rohkem ette-alla suunas sirutama ja keharaskuskeskme alla astuma ning treeneri roll on hoida hobust sisemine sääre ümber pehme ning säilitada aktiivne, kuid mitte kiirustav edasiliikumine. Harjutada tuleks mõlemal ratsmel (alguses sammus, hiljem traavis), suunamuutuseks võib alguses seisma jääda, uue painde võtta ning  seejärel edasi minna. Suunda võib vahetada ka nn sikk-sakk liikumisena (number 8 kujund), kus inimene ise liigub hobuse nina eest teisele poole. ​

---

​Kokkuvõte

Nii nagu inimestel, esineb ka hobustel kehapoolte vahelist  skeleti-lihassüsteemi asümmeetriat. Harjumuslikult on kõigil hobustel kergem kanda ennast ühe tagujalaga rohkem kui teisega. Selleks, et hobune saaks liikuda tasakaalus peab ta õppima kandma ja painutama mõlemat tagujalga võrdselt.  Selline asümmetria tähendab, et hobune eelistab olla vähesel määral ühele poole rohkem paindes: selle kehapoole (nn nõgus kehapool) lihased on  harjusmuspäraselt lühenud ja liiga pinges (vajavad venitamist ja sirutamisharjutusi) ning hobusel on lihtsam kanda enda keharaskust selle sisemise tagujalaga. Teise kehapoole (nn kumer kehapool) lihased on harjumuspäraselt väljavenitatud asendis (vajavad tugevdamist) ning hobune ei suuda ennast selle tagujalaga kanda (tõukab jalga kehamassi alt ära). Treeninguga ei suuda me seda tendentsi lõplikult ära kaotada, kuid kõikide hobusete liikumist ja enesekandmist on treeninguga võimalik parandada ning otsesuse parandamisel on selles oluline võtmeroll. Hea ratsastustreening on hobusele nagu terapeutiline rühitreening inimesele.  
Lisaks parandavad seesugused sissejuhatavad harjutused hobuse tasakaalu (keharaskuse jaotumist) ringliikumisel ning on eelduseks järgnevatele harjutustele, milleks on külgliikumised.