Vabatreening on treening ilma nöörideta, kasutades vaid kehakeelt, häält ja stekki. Nii nagu koeri õpetatakse ilma nöörita inimese jala kõrval liikuma, on see võimalik ka koos hobusega :)

Videos on näha minu Wikooria vabatreeningut. See kõik on veel päris alguses, kuid juba sellel tasemel on see tõeliselt vahva ;) 
Võib tekkida küsimus, et kuidas seda saavutada? Ikka läbi maatöö ja võimlemisharjutuste.
Vikiga tegutseme aga edasi ning varsti juba uus video meie arengust . 

Hobuse saba liikumine kõneleb hobuse selja tervisest. Nii nagu hobuse lülisammas liigub iga sammuga, peab ka saba kaasa liikuma- ta on ju lülisamba üks osa! Üks hea ratsastuse välimääraja on see, kas hobune liigutab ainult jalgu või õõtsub ta läbi selja (ing. keeles „back mover“ ja “leg mover“). Need, kes läbi selja õõtsuvad, ei liiguta oma jalgu nii kõrgele, sest see pole biomehaaniliselt lihtsalt võimalik ning nende saba õõtsub rahulikus rütmis kaasa. Need, kes esijalgu efektselt väga kõrgele liigutavad, on seljast kanged ning ei suuda tagujalgadega enda keha alla astuda, et selg saaks pehmemaks muutuda.

Liikumise ajal liigub hobuse selg nagu üks suur vaat, mis pöörleb pikisuunaliselt ümber oma telje - see tähendab, et üks seljapool langeb ning pöördub sissepoole.

Mida ratsahobuse saba juures tähele panna?

* Kui hobuse saba on liikumisel tema tagajalgade vahel, siis on ta tõenäoliselt hirmul või valudes. Sama kehtib ka seisuasendi kohta. Juba vana hobusemeeste tarkus on tõsta seisva hobuse saba ülesse, sest see annab infot hobuse terviseseisundi ja iseloomu kohta: füüsilises valus või vaimselt pinges hobune ei lase oma saba tõsta. Õpitud abituse puhul võib sama saba olla aga justkui surnud („sült“), samas võib see tähendada ka äärmist lõdvestumist. Otsustamisel tuleb jälgida kogu hobuse kehakeelt ning hetke olukorda.

* Kui hobuse saba on liikumise ajal paigal ja allapoole, siis liikumine tema kehas ei liigu läbi kogu keha, vaid jääb „seisma“ enne tagujalgadeni jõudmist. Selline hobune on tavaliselt füüsiliselt kehast kange, üle ratsme või tugevalt esiotsal.
​
* Kui hobune vehib oma sabaga kiiresti ja korduvalt näiteks üleminekute, hüpete, jalavahetuste või külgliikumiste ajal, siis võivad juhtimisvõtted olla liiga tugevad (liiga „valjud“) või on hobune mingil põhjusel frustreeritud. Näiteks ei ole normaalne koondavate harjutuste ajal pidevalt sabaga vehkiv hobune- see on märk, et treeningus on midagi valesti.  Mõningane hobuse saba vehkimine raskema töö õppimisel on normaalne, sest hobune väljendab ennast oma sabaga. Rasket tööd tuleb küsida vähe korraga, tihedate pauside, premeerimisega. Mõlemal juhul tuleb jälgida hobuse kogu kehakeelt (sh tema nägu), et otsustada, kas tegemist on negatiivse märgiga.

* Kui hobune kannab oma saba sirge või üsna sirgena, siis see on märk, et hobuse selg on liiga pinges.

* Kui hobune kannab oma saba vaid ühel küljel on see märk asümmeetriast tema kehas. Hobuse lülisammas, sh tema saba, peab painduma vasakule ja paremale kogu pikkuses. See tähendab, et liikudes päripäeva (paremal ratsmel) peab hobune olema kuklast kuni sabani sissepoole painutatud- ka tema saba peaks asetsema sissepoole! Seega annab saba asend meile märku ka sellest, kas hobune painutab ennast läbi kogu keha.
​

Eda Vallimäe ©

​2106. aastal viisin oma Tartu Ülikooli terviseteaduste magistriõpingute käigus läbi ratsutajate selja tervise alase teadusuuringu (TÜ eetikakomitee loa nr 254/T-6) nimega „Kroonilise alaseljavalu levimus Eesti ratsutajaskonna hulgas ning naisratsutajate alaselja funktsionaalne seisund“. Osa sealt kogutud statistikast jõudis ka minu magistritöösse, mille pealkiri oli "Alaseljavalu levimus Eesti naisratsutajate seas ning erinevused treeningharjumustes alaseljavaluga ja alaseljavaluta uuritavate" (2017; juhendaja füsioteraapia assistent, MSc, K. Medijainen). Tulenevalt kogutud andmete suurest hulgast, mida etteantud magistritöö mahu  juures poleks olnud võimalik piisava detailsusega käsitleda, otsustasin magistritöös keskenduda just alaseljavalu probleemi kaardistamisele Eesti naisratsutajate seas, jättes funktsionaalsete testimistulemuste (mis saadi füsioterapeutilise hindamise käigus) andmed magistritööst välja. 

Antud magistritöö eesmärgiks oli välja selgitada alaseljavalu levimus Eesti naisratsutajate seas ning kirjeldada  naisratsutajate treeningspetsiifikat ja –harjumusi võrrelduna alaseljavaluga ning alaseljavaluta uuritavatel.
 
Uurimismeetodikana kasutati küsitlusankeeti, mis hindas naisratsutajate alaseljavalu (esinemissagedust, tugevust ja kestust), teisi skeletilihasüsteemi kaebusi, treeningharjumusi ning – spetsiifikat ning subjektiivset hinnangut oma istakule. Koguvalimi moodustas 234 naisratsutajat, keskmise vanusega 26,5 ± 7,7, neist 64 jäi alagruppide võrdlusest välja ning vastavalt 89 ning 81 uuritavat moodustasid alaseljavaluga ning alaseljavaluta grupid.
 
Antud töö tähtsamad tulemused olid järgnevad: Eesti naisratsutajate alaseljavalu hetkelevimus oli 64,5 %, keskmine VAS skoor 2,6 palli. 48 % ratsutajatest esineb valu harva ning 1/3 esineb krooniline alaseljavalu. Alaseljavalu tugevus ei sõltu kehamassiindeksist ega treeningtundide arvust. Keskmiselt veedavad naisratsutajad sadulas 6,3 tundi, alaseljavaluga ning alaseljavaluta  ratsutajate treeningukoormuses ei esinenud erinevusi. Professionaalide alaseljavalu tugevus ja levimus on harrastusratsutajate omast kõrgem. Alaseljavaluga naisratsutajatel esineb valukaebus täisistakus ning nad eelistavad kasutada pigem poolistakut või kergendamist. Poolte alaseljavaluga naisratsutajate valukaebus suureneb treeningute ajal.  
 
Töö lühikokkuvõtteks saab öelda, et alaseljavalu on Eesti naisratsutajate levinud tervisekaebus, mis ei ole seotud kehamassiindeksi ega treeningtundide arvuga. Alaseljavalu võib treeningutega nii leeveneda kui ägeneda ning sõltuda ratsutaja treeningharjumustest – ning spetsiifikast. 

Antud töö täistekst- koos teemakohase teaduskirjanduse ülevaatega ning detailsete uurimistulemustega- on alljärgnevalt ka üles laetud. Head lugemist!
Eda Vallimäe © ​

Turvaliselt Soomes kohal!

Enne seminari käisime soomlasest ratsutamiskunsti huvilise Saija ja tema abikaasa juures õhtusöögil ning hobuseid vaatamas. 

Individuaaltreeninguid Bentiga oli nädalavahetuse peale kokku kolm, samuti oli kolm teoorialoengut. Esimeses ja teises tunnis keskendusin treeningule maa peal. Tegelesime hobuse koondamise parandamisega läbi koondpeatuse harjutuse ning traaversi. Oma teises tunnis sooritasin positiivsele tulemusele ka maatöö ja kordetamise testi. See test on hobuse ja inimese baastreeningu kontroll ehk test juhtimisvõtetest. Kindlas koreograafilises järjekorras tuleb sooritada harjutusi just nagu koolisõidus skeemi sõites, vaid selle vahega, et kõik harjutused on maa peal. Maatöö harjutused on sammus ning hobune peab demonstreerima mõlemal ratsmel ette-alla sirutatust ja kogu keha küljele painutamist, koondsammu, õlad sees ning traavers harjutust nii madalas raamis kui koondatult, küljendamist, sammupiruetti ning renversit. Lisaks koosneb test kordetamisest koos korrektsete üleminekutega kõikide  allüüride vahel (samm, samm-peatus, peatus- samm, samm-traav, traav-samm, traav-peatus, peatus-traav, traav-galopp, galopp-samm) ning hobune peab taaskord näitama head ette-alla sirutatust ning kogu keha painet, säilitama üleminekutel kindlat ringjoont, püsima juhtimisvõtete vahel ning vahetama sujuvalt suunda läbi ringjoone. Kuigi mul oli probleeme renversi sooritusega, siis läbisin ma testi! Nüüdsest on minu maatöö ja kordetamine Benti poolt kinnitatud :) See muidugi ei tähendab, et kõik oli perfektne, kaugel sellest. Testi läbimine tähendab, et suudan probleeme näha, analüüsida ning olukorda parandada. Nii nagu nimi ütleb, on see test juhtimisvõtetest, mitte perfektsusest :)

Hundu treeningute vahepeal oma jalutuskoplisse minemas. Taustal paistab osa Granasa tallikompleksist, mis on  ehitatud aktiivtalli stiilis (spetsiaalne hobuste vabapidamistall, mille eesmärgiks on pakkuda hobustele rohkem liikumist, sotsiaalset kontakti karjas ning slow-feed koresööta).

Teooria ja treeningud toimusid maneežis kella 9 hommikul kuni kl 19.30ni õhtul- see tähendas, et riietuda tuli soojalt!

Selline tore eestlaste punt (vasakult): Siim, Elerin, hobune Ursprung, mina, Marju ja Piret.

Tagasiteel koju! Mul on väga hea meel, et minu hobusele ei olnud see Soome reis sugugi nii stressirikas, kui ma ette kartsin. Hundu on varem palju reisinud, sh ka kaks pikka laevareisi, kuid pärast pikki reise on tema enesetunne alati pigem kehva olnud. Seekord oli aga lugu teistmoodi. Üks põhjustest tuleneb ehk heast ettevalmistusest ja planeeringust, kuidas tagada reisi ja seminari ajal hobuse loomupäraste vajaduste rahuldamine ning rahulikkus, teisalt tunnen, et osaliselt on see tingitud ka sellest, et läbi loomuliku hobukäsitluse treeningu on meie omavaheline suhe palju tugevam ning hobune usaldab mind rohkem. Nägin selgelt, kuidas võõras keskkonnas minu kohalolek ja tavapärased, tuttavad ja rahustavad toimingud tema stressitaset alandasid, ta oli rahulikum ja enesekindlam. Kasutasin ka massaži, et teda oma kehas paremini tundma panna. Treeningute eel ja ajal oli ta rahulik ning uudishimulik, soovis inimestega suhelda ning kuuletus tundides just nagu kodus. Seesugune seminar ei olnud talle vaimselt liiga raske, vaid just täpselt mugavustsooni piirist väljas nö kollases tsoonis. Nüüd on aga nii minul kui hobusel mõnda aega väljateenitud puhkus :)  

Eda Vallimäe © ​

Oktoobri lõpus käisin koos oma hobuse Hunduga Soomes, Helsingi lähedal Bent Branderupi treeningkliinikus.
Bent Branderup annab treeningseminari Soomes iga aasta ühe korra, neid seminare korraldab Sara Autelo, Granasa tallis Degerby lähedal. Seminr kestis kaks päeva, kohal oli ca 65 vabakuulajat ning kaheksa hobusega osalejat. Eestist oli kohal lisaks minule veel neli vabakuulajat: Elerin, Marju, Piret ja Siim. Seminarireisi blogipositus (koos rohkemate fotodega) asub SIIN.

Selle aasta teooriakonspekt sai kirja pandud lähtuvalt sellest, mis mind ennast seekord rohkem kõnetas- mis oli uus või mis pani taaskord mõtisklema. Konspektis on nii Benti tsitaate (märgistamata küll), kui ka minu tõlgendusi tema ütlustest. Kõik on kirja pandud vabatõlkes, kuid püüdes siiski läbivalt samasid eesti keelseid termineid kasutada (mõnikord üsna raske eesti keele hobusõnava piiratuse tõttu). Kes soovib pikemalt (ja paremini strkutureeritud konspekti lugeda), siis 2015 aasta treeningseminari konspekt sai kirja pandud väga detailselt ja põhjalikult- see asub samuti siin blogis, otselink asub SIIN. 

​

• Me nimetame istakut esmaseks (primaarseks) juhtimisvõtteks, sest see on ainuke juhtimisvõte, mida ei saa ära lõpetada.
• Painutades tagajala kanda või põlve, peab sama poole puus langema, mitte tõusma nagu siis kui koonduse ajal taguots „hüpleb“.
• Koondamise ajal peame tõstma hobuse rinnakorvi tema õlgade (abaluude) vahel. Kuna me istume hobuse rinnakorvil, siis me surume seda niikuinii alla- treeningu eesmärk on õpetada hobust meid kandma ja see nõuab rinnakorvi tõstmist (see kumerdab ka selga).
• Me küsime hobuse ülaliini (so tema kaela ülaosa ja selja) pikenemist sellepärast, et keha vastaspoolel (so alumisel poolel) peavad lihased lühenema. See on see viis, kuidas hobune ennast kandma hakkab.
• Hobuse kõrvad peavad sammu käies liikuma ettepoole, käe suunas. Kui nad liiguvad tahapoole, on hobune seljast nõgus.
• Saksa keeles on sõna „stellung“, mis tähendab painet. Aga kuna painutamine („bending“) on tänapäeval väga segane termin, siis ma kasutan inglise keeles väljendit „stellning“. See tähendab, et hobune on pea asetusega sissepoole ning kogu lülisammas on sinna poole painutatud- paine peab läbima kogu keha.
• Ära tööta hobuse pea mõjutamisega, vaid pane tähele, kas märguanded lähevad läbi kogu lülisamba. Kui ei lähe, siis töötad ainult pea asetusega, kuid pea on vaid lülisamba üks osa. Me peame treeningus mõjutama kogu hobuse keha.
• Ratsutamiskunst on omamoodi teekond hobuse lülisambasse J Et kui kaugele, ja kas mõlemas suunas [so tagant ette ja eest tahapoole]  toimivad minu märguanded.
• Kui hobune on treeningus oma kaelast jäik, siis tähendab see seda, et ta nõjatub oma õlgadele (surub õlgasid allapoole).  Treeningu eesmärk on teha hobuse õlgasid kergemaks, et hobune meid kannaks, mitte lihtsalt ei transpordiks.
• Tagaveerdandid annavad hobuse õlgadele suuna.
• Kui hobusel on probleeme tagujalade kanna või põlve painutamisega (et enda keha alla paremini astuda), siis õpeta hobusele nende painutamist esmalt seistes. Küsi esmalt käega jalga üles, siis järk-järgult stekiga koputades. Jälgi, et jala tõstmine oleks keha alla, mitte taga (välja) suunas.
• Probleem kaelas on probleem jalgades.
• Kui pärast harjutusest väljumist ei suuda sa hobust sisemise säärega edasi sõita (ja ümber allapoole sirutatud istmikuluu) painutada, siis ei olnud ka see eelnev harjutus hästi sooritatud.
• Sel hetkel kui hobune on mõistnud traaversit, siis kasuta seda! Kasuta läbi traaversi hobuse välimise tagujala mõjutamist, et  parandada kandevõimet (koondamist).
• See, mida teen oma istakuga, testin kätega.
• Kas käekontakt läheb hobust koondades raskemaks või kergemaks? Kui koondamine on tehtud valesti, siis läheb kontakt raskemaks.  Kontakt peab minema kergemaks, kui see nii ei ole, siis ei olnud see koondamine.
• Hobune peab hakkama astuma otse ratsaniku keharaskuse alla, mitte tõukama tagujalgu enda keha alt tahapoole välja.
• Küsi koondpeatust (raskuse viimist tagujalgadele seistes), siis kui hobuse tagujalad on võrdselt keha all.
• Kui hobuse liikumine on raske istuda (loobib), siis on selle hobuse liikumine ka tema endale raske ja ebamugav- ta ei ole tasakaalus. Tasakaalust välja ja pinges kehaga ei ole ju tore liikuda- hobune tunneb sama.
• Kui me painutame hobust läbi istaku, siis tähendab see, et sisemine istmikuluu peab langema ja me kasutame ka vajadusel säärt (alt, jalg jääb sirutatud asendisse). Kui hobune on kitsa rinnakorviga, siis ratsanik tunneb, et reis langeb rohkem sissepoole, laia rinnakorviga hobuse seljas aga rohkem allapoole.
• Kui hobuse tagujalad astuvad tema õlgade suunas, siis on hobune sirge.
• Hobuse suu (pea) peab olema asetatud sinnapoole, kuhu hobune läheb. Kui hobune liigub voldil, siis peab ta liikuma sissepoole peaasetuses (ja paindes).
• Kui ratsanikul on raske tunnetada sisemise istmikuluu langemist, siis vabasta/tõsta hoopis välimist. Me tahame, et painutamise ajal hobuse rinnakorv roteerub (pöörab) väljast sissepoole, kuid me ei taha sisemist rinnakorvi osa alla suruda (selle tulemusel kukub hobune õlaga sisse) ,vaid see langeb seetõttu, et välimine külg tõuseb.
• Ratsaniku naba peaks alati näitama liikumise suunda, so. hobuse sisemisest kõrvast veidi sissepoole.
• Ratsaniku  õlad ja hobuse õlad peavad olema samas asendis. Jälgi külgliikumisi ja spiraalistaku puhul seda ka!
• Minimalism on see, mida meistrid teevad. Algajad teevad palju asju. Enamasti teemegi oma kehaga (istakuga) liiga palju.
• Me ratsutamine on istakuga (so puusad ja kehatüvi), mitte käte ja jalgadega. Kui me sõidame vaid käte ja jalgadega, siis me reisime hobusega, mitte ei ratsuta.
• Kõikide harjutuste ja asendite kvaliteeti saab testida vastupidisega, näiteks kui sa ei suuda minna koondusest otse ette-alla asendisse või traaversist õlad sees asendisse, siis on see treeningu kvaliteedi probleem.
• Kui treening näib lihtne, siis on see võib-olla kunst. Kui treening näib raske, siis on see ilmselt sport. Ja kui see näib lihtne, siis võib kindel olla, et seda oli väga raske saavutada.
• See, mida ratsanik tunneb oma kätes, ei suutnud ta mõjutada hobuse tagajalgades.
• Kui hobune saaks mõtisleda, siis mida ta arvaks minu istakust? Kas talla kiidaks seda?
• Kui hobune saaks mõtiskleda, siis mida ta arvaks minust kui tema õpetajast?
• Hobuse ja inimese vahel ei ole loomulikku suhtlemiskeelt. Lammas ja hunt ei suhtle omavahel looduses. Me peame looma ja õpetama- esmalt endale ja siis hobusele- seda suhtlemiskeelt.
• Õpetada hobusele, kuidas inimese juures õppida- see on meie raskeim ülesanne.
• Muuda on õpetamisstiil hobusele sobivaks.
• Kas ratsanik suudab õpetada hobusele jalgade andmist? Kui ei suuda, siis unusta traaversi õpetamine.
• Isegi õpetades hobusele, kuidas hästi oma jalgu anda, peab meil olema teadmisi sellest, kuidas hobune õpib, kuidas ta inimest näeb (suhtub), kuidas liiguvad jäsemete liigesed (mis suundades) jms.
• Küsi tagujalgu alati esmalt keha alla, mitte kohe taha poole, sest viimane on hobuse jaoks ebaloomulik liigeste liikumise suund.
• Sa ei saa õpetada midagi, mida sa ise ei oska teha.
• Õpi ise kõigepealt seda, mida sa soovid õpetada.
• Meie esimene hobune on alati projekt, mis läheb veidi (või rohkem) aia taha. Meil ei ole alguses vaja perfektset (ja kallist või suurepärase sugupuuga) hobust, et temaga koos õppida. Meie esimene hobune kannatab alati kõige rohkem, sest me alles õpime, kuidas saada hobuste õpetajaks. Kui aga järgnevate hobustega on samad probleemid, siis ei õppinud me esimesel ringil  midagi. Kui meie esimene hobune on kallis ja uhke, siis me lihtsalt maksame (maksime) rohkem, et seda hobust ära rikkuda. Sest me alati rikume enda vigadega oma hobuseid.
• Häid ratsutamisstiile on palju. See ei pea olema akadeemiline ratsutamiskunst. Häid ratsanike on igas ratsutamisstiilis, nagu on ka halbasid. Ratsutamiskunsti saab ka väga halvasti teha- stiil ei enneta halba treenimist.
• Otsi häid treenereid ja õpi nendelt.
• On täiesti mõtetu käia ringi (ka sotsiaalmeedias) ning rääkida seda, mis meile ei meeldi, selle asemel, et rääkida sellest, mis meile meeldib ja mis on hea.
• Kõige raskem juhtimisvõte on järeleandmine...
• Iga harjutuse eesmärk on descente de mains (pr keeles).  See tähendab, et hobune sooritab harjutust ilma käekontaktita, ainult istakust.
• Descente de jambes tähendab pr. keeles ilma sääreta, ainult istakust.
• Ratsmega mõjutan hobuse õlgasid, käega mõjutan hobuse suud (peasetust). De la Guerinere selgitab seda oma raamatus, kuid vanasti teadsid ratsanikud seda, tänapäeval aga enam mitte.
• Ratsutades: käsi küsib pea asetust, kuid ratsmega liigutan hobuse õlgasid sisse- või väljapoole ehk annan hobusele suuna.  Hobuse õlad määravad tema liikumise suuna, mitte tema pea. Keera õlad liikumise suunda- juhtides õlgu, juhime hobust. Mitte juhtides pead.
• Squire test on ratsaniku istaku test. See tähendab, et igas harjutuses on vähemalt mõni selline hetk, kus teisejärgulised märguanded (ratse, käsi, stekk, säär) on minimaalsed, so hobune sooritab harjutust läbi istaku. Squire tase on tegelikult enamusele hobustele saavutatav, kuid mitte iga ratsanik ei saavuta oma istakuga seda taset.
• Amatöör ei tähenda ratsaniku, kes ei tea, mida ta teeb, vaid see tähendab ratsanikku, kes teeb seda, mida ta armastab. Amatöör tuleb ladina keelsest sõnast amator- armastaja, armuke ja amare- armastama.
• Akadeemiline ratsutamiskunst ei ole religioon. Ratsutamiskunstis on kindlad põhimõtted, kuid ei ole alati A-B-C samme, kuidas me peaksime neid ellu viima. Meetodid (harjutused) nende põhimõtete ellu viimiseks tuleb valida vastavalt hobusele ja inimesele.
• Biomehhaaniliselt on traavis kergendamise mõte selles, et siis kui ratsanik toob oma ülakeha ettepoole, astub hobune oma sisemise tagumise jalaga edasi (nn välimisel esimesel jalal kergendamine, sest samaaegselt tõuseb ka see jalg) ning ettepoole viidud raskuskese on see, millele peab hobune järgnema. Selleks peab aga hobune olema õppinud ratsaniku raskuskeset järgima ning ettepoole kallutatud ülakeha puhul astuma rohkem pikemalt (ette-alla raamis) oma keha alla. Muidugi on kergendamine hea ka ratsaniku (ja hobuse) selja kaitseks, sest kui me ei suuda täisistakut korrektselt istuda, siis on parem, kui me ei istu seda väga palju.
• Kui hobune järgib mu istakut, siis vajan ma oma käsi minimaalselt. Koondpeatus on suurepärane vahend, et õpetada tunnetama oma keharaskuse ja juhtimisvõtete mõju hobuse keha vormimisel.
• Selle asemel, et juhtimisvõtteid suurendada, kui hobune ei reageeri, proovi teha hoopis vastupidist ning siis uuesti üleminek esimesse harjutusse. See parandab alati hobuse reageerimist.
• Õlad sees harjutuses peab ka ratsanik oma õlgasid veidi sissepoole keerama.
• Kui hobune ei ole tasakaalus, ei saa ta lõdvestuda.
• Kui me tunneme vastuhakku, siis see tähendab, et kuskil on pinge. Püüa aru saada, kust see tuleb. Sa ei pea üldse vastuhakkamisega tegelema.
• Alusta oma istaku ja hobuse tunnetamisega seistes ja sammus, kasutades selleks koondpeatust. Küsi hobusel liikuda ette-alla õlad sees suunal ning siis koondamist traaversi suunal.
• Kui hobune pöörab oma pead  (tilting) selle asemel, et asetada pea sissepoole paindesse, siis on see märk sellest, et tema rinnakorv ja välimine õlg on langenud alla.
• Suured sadulate põlvepadjad takistavad meil iseseisva ja hea istaku omandamist. 
• Hobuse pea on sümptom. Sina näed seda probleemi ja rahvas näeb ning sellepärast soovid sa seda peita. Aga las see olla ilmselge, et meil on see probleem- siis me saame sellega tegelema hakata. 

​Tsitaat pärineb ratsutamismeister Egon von Neindorffilt (1923-2004), kes antud videos juhendab oma õpilast ratsatunnis. Treening leiab aset Egoni poolt asutatud Ratsutamisinstituudis Karlsruhe linnas, Saksamaal.

Info hobuse, ratsaniku ja aastaarvu  kohta on minul teadmata. Treening toimub ajaloolises 1904. aastal ehitatud ratsutamismaneežis. Neindoffi poolt asutatud tall asub siiani Karlsruhe ajaloolises linnaosas, kus tegutseb ratsakool ning 1991. aastal Egoni enda poolt loodud sihtasutus (Egon von Neindoff Stiftung), mille eesmärk on säilitada klassikalist koolisõitu kuni Kõrgema Kooli tasemeni. Neindoffi õpetajateks oli tema enda isa ning hiljem Alois Podhajsky, Otto Lörke, Felix Bürkner jt. Ka ratsutamismeister Bent Branderupi üheks suurimaks õpetajaks on olnud samuti just Egon von Neindorff, viimane on ka Akadeemilise Ratsutamiskunsti Rüütelkonna grandmeister.

Seesugune ratsutamistreening võib paljudele (tänapäeva ratsakooli tundidega harjunud) inimestele tunduda veidi võõras. Enda silma treenimiseks  otsustasin koostada tagasihoidliku analüüsi antud video põhjal.

Video on hea praktiline näide klassikalise koolisõidu printsiipidest kesktasemel. Toon välja suurimad erinevused moodsa ratsakooliga võrreldes, lisaks tõlkisin ära mõned peamised juhised (tsitaadid) eesti keelde.
​

• Ratsaniku istak. Tasub tähele panna kui sirutatult ning tasakaalus ratsanik istub. Puudub silmaga nähtav  liigne istakuga edasisõitmine (puusa tahapoole, enda alla tõmbamine) või tahapoole nõjatumine (toolistak, õlgade viimine puusadest tahapoole). Neindoffi instruktsioon: „Ülakeha ettepoole- sa jääd liikumisest maha“, „Pane tähele, et Sa sügaval [sirutatult] istuksid!“, „Tunneta hobuse tagumiste jalgade astumist“, „Põlved sügavamale sadulasse.“

• Hobuse painutamine ratsaniku sisemise istmikuluu (ja sääre) abil. Neindoffi instruktsioon : „Sisemine puus rohkem ettepoole“, „Keera enda keha liikumisse: parem puus ettepoole, vasak tahapoole“, „Lase sisemisel tagujalal astuda keha alla“, „Võta tagasi [st poolpeatus, allapoole allüürile] tunnetusega.“

 
Puusade ja õlgade asetsus põhineb nn „spiraalistaku“ põhimõttel, mida tuleb rakendada kaarliikumistel (ning ka külgliikumistel): ratsaniku puusad peavad olema paralleelsed hobuse puusadega, ratsaniku õlad aga hobuse õlgadega. Kui hobune liigub painutatult (või ringjoonel), siis peab tema sisemine puus olema ettepoole asetatud, et sisemine tagujalg saaks keha alla tugevamalt astuda. Selleks, et painutusasend võimalik oleks, peab hobune sisemise õla sissepoole tooma (välimist õlajoont pikendama). Seda liigumist julgustab ka ratsanik oma istakuga: sisemine, ettepoole toodud puus (ja säär) on see, mille ümber hobune ennast painutab, samal ajal peab ratsanik oma sisemist õlga tagapoole pöörama (roteerima).

• Käte (ratsmete kasutamine) hobuse mõjutamiseks. Käte kasutamine on tõesti peaaegu nähtamatu, hobune on suust pehme, ei ole närviline ega üleliia süljega vahutav. Hobuse peaasend on verikaalis või vertikaali ees. Hobune pürgib ratsme poole, mitte ei ole ratsme taga! Neindoffi instruktsioone on videoklipis vist käte kohta kõige rohkem. Ta ütleb:   „Käed rohkem rahulikumaks.“, „Ratsmed ühte kätte ning hobune peab tööraamis püsima.“, „Kerge, sundimatu (pigevaba) käekontakt.“, „Anna sisemist ratset järele.“, „Võta paine ja anna järele.“, „Käsi peab olema järeleandlik.“, „Käsi rahulikumaks!“ (korduvalt!)

• Tempo. Läbi selja või läbi tagujalgade töötamisel ei ole otsest seost kiirusega. Kiirema tempoga pigem (eriti treenimata, tasakaalust väljas) hobune kaotab läbi selja õõtsumise. Hobune peab edasi liikuma (pürgima), kuid mitte nii, et tagujalad rohkem tõukavad, vaid vaja on kandmist ja keha alla asutmist. Ratsutamiskunsti treeningus ei ole kiiretel, äkilistel liigutustel kohta.  

Veel mõned head tsitaadid videost:

• "Mõtle alati ettevalmistusele."
• "Küljendamises on kõige tähtsam edasi, mitte küljele."
• Korduvalt veel "Anna järele!" ja "Käsi rahulikumaks!" 

 
Seesugune ratsutamine keskendub istakule, et läbi ratsaniku muutmise hobuse liikumist muuta. Hobune ei ole milleski süüdi- ta saab teha vaid nii palju, kui ratsanik laseb, oskab, küsib.  

Ja muidugi trenni lõpus- „Täna hobust!“. Kuid tasub mõelda, et seesuguses treeningus on pidevalt ka läbi istaku tänamise (järeleandmine, tasakaalus istumine) hetki  ;) 


Eda Vallimäe ​ ©