Mul on üks teema juba kaua aega südame peal. See tuleb taas meelde nüüd aasta lõpus, kui inimesed mõtlevad mööduvale aastale ning teevad plaane uueks aastaks.
Lisaks, tuli see üles ka täna, kui andsin intervjuu võistluskoolisõidu eetika teemal. Üldiselt ei võta ma omaalgatuslikult avalikult kunagi sõna „küll on halvasti“ teemadel ega too enda initsiatiivil sotsiaalmeedias negatiivseid näiteid asjadest, mida hobustega seoses halvasti tehakse, vaid püüan see-eest alati praktikas oma treeningutes näidata ning õpetada, kuidas oleks targem tegutseda, et mitte liigselt negatiivsele keskenduda ja olla vaid teoreetiline õhku hõiskaja. Aga kuna see teema puudutab väga paljusid osapooli (ja mitte kõiki, kes viibivad minu treeningtunnis kohapeal), siis olen otsustanud selle kohta väikese arvamusavalduse kirjutada.

See teema toob ilmselt lauale palju vastandlikke probleeme, arvamusi ning sõnavõtte, kuid nii see siis lihtsalt on. Kui alljärgnev ei käi sinu lapse ratsakooli kohta, siis on kõik hästi, kuid on paljusid talle- eriti sportgruppidega tallid- kus selline käitumine on tavapärane praktika. Ma räägin sellest, kuidas ratsakoolide treeningtundides õpetatakse lapsi olema
hobuse vastu karmid, et mitte öelda julmad. Ja seda rutiinselt.

Probleemil on muidugi suur taust: esmalt hobused ise, kellega siis lastel on probleeme (muidu nad nii ei käituks) ning teiselt täiskasvanud, kes treeninguid läbi viivad. Need vaesed ratsakooli hobused, kes on kas igavesti aeglased või tuliselt ärevad ning selleks, et lapsed nendega „hakkama saaksid“, õpetatakse neid, et füüsilise sunniga saab hobuse tegema seda, mida tunnis vaja. See tähendab steki ja jalgadega löömine, tikutama ja suust saagima. Ja ikka selleks, et hobust kiiremaks saada, peatada, pöörata või „pea asendit ilusaks saada“. Lastele õpetatakse, et kui poni ei lähe edasi, siis tuleb teda rohkem jalgadega ja stekiga lüüa ning kui ta ei jää seisma, siis rohkem suust tõmmata.

Jah, tundub, et mongilite-stiilis ratsutamine on tänapäeval möödanik, kuid seesugune pilt on tegelikult väga sage... näen ja kuulen seesugust käitumist peaaegu igal pool, kui käin „teistmoodi“ trenne andmas. Siis on muidugi sportlased, kes õigustavad oma käitumist hobuse xyz asjaolude tõttu või nimetavad näiteks pidevat ratsmesurvet peenete sõnadega nagu „toetamine“ jne. Okey, ma tean, millest ma räägin, sest laias laastus on see ka see, mida mulle kunagi õpetati. Ma lõpetasin ratsaspordi, sest mul kästi pidevalt hobust suust saagida, kasutada abiratsmeid ning rohkem suruda, et hobune hakkaks tegema seda, mida vaja... ma ei olnud nõus seda tegema ning asusin otsima teisi treeningmetoodikaid. Las ma ütlen selle nüüd selgelt välja, kui keegi peaks selles veel kahtlema: see ei ole normaalne käitumine ega viis kuidas hobuseid treenida. Ja seda ka siis, kui sinu ümber on ratsanikke- ka medalitega pärjatud ratsanikke- kes seda teevad!

Aga tagasi ratsakoolide juurde. Ma mõtlen, et kui vaid lapsevanemad sügavamalt mõistaksid, et nende lapsi, kes läksid treeningutele suurest hobuste armastuses, õpetatakse järjepidevalt elusat tundlikku looma probleemide korral LÖÖMA, siis nad ei laseks sellisel asjal juhtuda või võtaks oma lapse seesugusest trennist ära. Kas mõnes teises huvialaringis oleks selline asi aksepteeritav, et laps peab looma lööma ja sikutama, et täita eesmärk või harjutus? Aga see on täiesti tavaline hobuste treenimise maailmas, sh laste treeningutel. Edukas laps ratsakoolis on see, kes sunnib ponid kiiremini enda sõna kuulama ning kui laps on rohkem „pehmo“ ega taha /suuda seda teha, siis jääb ta „amatööriks“. Seesugune käitumine on 21. sajandil täiesti uskumatu. Kui koeri, tiigreid, delfiine või kaelkirjakuid treenitaks sedamoodi, siis oleks see kohe suure kella küljes.

Tahan rõhutada, et kindlasti ei poolda hipsteritest „puukallistajate“ mõtteviisi, et hobune võib teha mis tahab ja valida, mida teeb või et suulised, stekk ja kannused on halvad, kuid soovin vaid tähelepanu tuua sellele, mis moodi neid kasutatakse ning missugune on suhtumine, mida lapsele õpetatakse. Steki kasutamine ei ole probleem, sest stekk peaks olema nö dirigendi kepp, mis suunab hobuse keha teatud piirkonda liikuma mingisse suunda, kuid hetkel käib jutt steki kasutamisest löömisega seoses, sest see on viis, kuidas seda ratsakoolides tavaliselt kasutakse.

Olen nii mõnigi kord näinud Tartu linna tänavapildis kõndimas pisikesi tüdrukuid ratsariided seljas ning väike sätendav roosa stekk käes... See on isegi haiglane, et lastele on välja mõeldud oma varustus, mis omakorda normaliseerib olukorda. Lastele õpetatakse, et ponid on üleannetud ja neile peab koha kätte näitama või et muud moodi neid edasi liikuma ei saagi.
Treenerina näen, et „laisad“ hobused on 1) märguannete ebatäpse andmise tõttu muutunud tuimaks (vajalik psühholoogline ümbertreenimine) ning 2) kehaliselt väga jäigad, raskusega esiotsal, rinnakorv vajunud liigselt õlgade vahele (vajalik kehaline ümbertreenimine/rehabilitatsioon). Et seesuguseid hobuseid edasi liikuma või aeglasemaks saada õpivad noored ratsanikud oma keha liigselt pingestama ega suuda hobuse liikumisega kaasa minna (liikumist mida küll kahjuks selliste hobuste kehas ka eriti ei ole sel hetkel, kuid mis pole normaalne).

Kõik väikesed lapsed, kes on minu trennides olnud ning varasemalt alustanud ratsakoolis ratsutamisega, ei oska hobust enda all tunnetada vaid neid on õpetatud, et hobust tuleb vaid „juhtida“. Neile ei ole kunagi õpetatud, et hobusega tuleb koos liikuda või siis kui nad isegi seda kuulnud on, pole treeneril olnud oskust seda lahti seletada ega teha vastavaid harjutusi selle arendamiseks (mida laps peab oma kehaga tegema). Siis teisalt on ka muidugi need ratsakooli hobused, kes on „tulised“ ehk vaesed ärevuses ülitundlikud hobused, kelle seljas õpib noor ratsanik taaskord vaid oma keha pingestamist, et mitte iga kõrvalehüppe peale maha sadada. Tihti ütlevad ratsanikud, et nad ei pea sellise hobusega üldse midagi sundima, et ta „tahab ise minna“ või et „alati hüppab“, kuid nägemata, et seesuguse agara edasiminemisega kaasneb väga suur emotsionaalne ja füüsiline pingestatus: ärevus koos kehaliste stressi märkidega. Nende hobustega ei saa midagi rahulikult teha, sest nad reageerivad kõigele ja kõigile ning täidavad märguanded lausa neurootilise kiirusega. Need noored ratsanikud näevad, et on normaalne oma eesmärkide nimel tekitada hobusele seesugust hirmu (ärevus on hirm) ning ebamugavust.

Nüüd on aga lugejad küsimuse ees, et mida siis teha nende ratsakooli hobustega? Kui hobune ei liigu või tirib või hammustab või on harjutustel kange (ei painuta näiteks) või kihutab? Kõikide nende käitumiste taga on põhjus ning hobuse käitumist peab:
1) märkama
2) analüüsima ning
3) proovima järk-järguliselt muuta

Suurem osa seesuguseid probleeme- eriti ratsakooli hobustega- ei lahene kohesel. Ka minu treeningtunnis. Vaja on plaani, kuidas hobuse käitumist pikema aja jooksul muuta ning mida kõik selle hobusega kokku puutuvad/treenivad inimesed peavad arvestama ning tegema. See on aga see, mida ratsakoolides ei tehta, sest laps peab praegu saama üle selle tõkke hüpatud või just praegu saama selle hobuse galopile ning sundima hobust seetõttu seda tegema, isegi kui on palju- palju faktoreid, mis kõik räägivad selle vastu. Mul on aastate jooksul olnud lugematuid õpilasi, kellel on käitumis- või kehalise probleemiga ratsakooli hobune või poni ning see takistab head füüsilist treeningut sel hetkel. Ainult, et keegi pole aru saanud, et tegemist on probleemiga ning seda oleks vaja "ümber treenida" pika aja jooksul enne kui laps saab selle hobuse või poniga turvaliselt ja hästi sõita ja oma istkut arendada. Nad peavad hakkama hobuse treeneriteks sel hetkel aga kas see on normaalne? Juba edasijõudnud lapse puhul tegelikult on, kuid algajaga kindlasti mitte.

On hädavajalik, et ratsakooli hobune saaks järjepidevalt „ümbertreenimise“ treeninguid: et laisk hobune õpiks oma keha lõdvestama ning tervikuna läbi keha liikuma ning ülierutunud hobune psühholoogiliselt lõdvestuma. Et edasiajamise märguandeid tuleb uuesti õpetada minimaalse surve-vabastamise metoodikal ning treeningutes tuleb rohkem leida positiivse kinnitamise hetki hobuse „õige“ käitumise esinemisel. Hobune ei tea, mis on "õige"- neil puudub selline ajutöö, me peame suunama hobust meile sobiva käitumise suunas ka siis kui neil esineb probleemkäitumine.

Aga muutusi saab teha ka lühiajaliselt ühes treeningus. Tuleks kontrollida varustus: esitaks, asetada sadul õlgade taha (ning teiseks lasta sadula paneelid korralikult villaga ära toppida - seda küll ei saa koheselt teha aga käib sadulate probleemiga koos) ning kolmandaks lasta sadulavöö ning kapsel veidi lõdvemaks. Uskuge mind, need on kõige sagemad ratsakooli hobuste varustuse probleemid, mida lapsed kogu aeg valesti teevad. Õpetada ratsanikule hobuse stressi märkide nägemist ja analüüsima hobuse käitumist inimese käitumisega seoses, õpetada hobusega üheskoos liikumist ja tema tunnetamist läbi puusade, tegema suunamuutusi ja üleminekuid minimaalse käte tööga, kergendama tasakaalus ja mis kõige tähtsam: õpetada, kuidas nende poni või hobust järk-järgult oma märguannetele tundlikmaks muuta või vastupidi, kuidas ülitundlikku hobust järk-järgult desensibiliseerida. Ja muidugi, et mitte unustada keskkonna tähtsust: võib-olla on vaja muuta hobuse pidamistingimusi...

On äärmiselt tähtis, et noor ratsanik teeks mitmeid aastaid (jah, aastaid!) istaku- ja tasakaaluharjutusi, et saavutada kätest ja jalgadest iseseisvat istakut, et ta oma halva tasakaalu, vähese koordinatsiooni ja tunnetusega hobust pidevalt tuimemaks või ülitundlikumaks ei muudaks. Hobune õpib kogu aeg- juba noor ratsanik peab mõistma, et tema oskamatuse tõttu võib tekkida probleeme hobuse käitumises või treeningus ning see peaks olema ratsaniku oluline motivaator oma istaku ja käitumise järjepidevaks parandamiseks juba päris ratsutamistreeningute alguses. Jah, täiskasvanud peavad tegema kõik selleks, et laste hobused oled õppimiseks sobivad (ja, need eelpoolmainitud hobused ei ole!), kuid noor ratsanik peab siiski mõistma päris varakult, et ta võib oma tegevusega (või tegevusetusega) põhjustada hobusele ebamugavust või valu ning hobusega sõitmine ei ole „lõbusõit“.

Minu järgmise aasta soov on see, et üha rohkem ratsakoolide omanikke ja treenereid hariks ennast (ja vajadusel treeniks regulaarselt ümber oma ratsakooli hobuseid), luues tõeliselt hobust väärtustava keskkonna, kus lapsed saaksid õppida paljusid pehmeid elulisi väärtusi ning enda kehalist arendamist hobuste abil. 
​

Tervitused Taanimaalt! Täna juba teisipäev, kuid nädala kokkuvõtet veel ei olegi!? Olen elus :) Arvuti taha kirjutama pole lihtsalt viimasel ajal jõudnud...

Treeningutes oleme läinud muudkui sügavamale ja detailsemaks. Ikka kogu aeg tasakaalu, paindlikkuse ja tempo teemadel harjutusi tehes. Mõistan üha paremini ja paremini, miks külgliikumised ei ole mõeldud küljele liikumiseks, vaid edasi ja veidi küljele. Miks me räägime vähesest õlad-sees (õlad ees) liikumisest, et parandada tasakaalu. Millest sõltub hobuse selja tõusmine, tagujalgade paindumine, kuidas tunnetad läbi käekontakti hobuse keha sisse. Miks ei saa sõita lihtsalt edasi, kui hobune õlgadele kukub ning mis tunne on saavutada tõeline kergus, kui hobuse keha on järsku tõeliselt (aga hetkeks küll  :) ) juhtimisvõtete vahel. Ka minu „amelikud“ ratsutamistreeningd on alanud, põnev on olnud luua uusi ja vanu seoseid. Ratsutamistreeninguid Bentiga olen hetkel teinud Vikiga, sest Limpsule on muidu „erinevate teemade ampluaa“ natuke palju. Temaga tegelen peamiselt maa peal, lihvides asju maatöö testiks ning ratsutamist omal käel. Maa töös oli mul väike ahaa-moment renversi osas- nimelt sain ma päriselt aru, mis viga mul neli aastat tagasi Hunduga maatöö testi sooritades oli :D🤓 Aga ratsutamise osas on meil hetkel kavas seismine :)😂 Esmalt, et suuremat lõdvestatust saavutada (ta võiks muudkui teha asju!) seisame me minuteid ja minuteid- vaatame ringi, haigutame, sügame, nuusime, mälume aga seisame- ning teisalt ka seises koondpeatuse õppimine. Koondpeatuse puhul peab hobune õppima tunnetama ratsaniku istaku muutust seistes: viies oma keharaskuse eesmisele sisemisele jalale ja sirutades ülaliini ratsaniku käe poole, kui ratsanik võtab õlad sees istaku ning viima keharaskuse tagumisele sisemisele jalale, kui ratsanik annab traaversi märguanded. Ta on super kiire õppija ja väga muhe tegelene! Vikiga on ratsutamisel olnud teemaks
horisontaalse tasakaalu saavutamine, mis tähendab et hobune peab tõstma rinnakorvi õlgade vahelt (alt) üles, mis allamäge kehaga, tõukavate tagujalgadega on väääga keeruline. Alles pärast seda etappi tuleb kolmas tase, mis tagujalgade painutamine suurema koondamise saavutamiseks. Aga on hetki- nii maa peal kui ratsutades- kus ma olen Vikiga tundnud kõige suuremat kergust ja „justkui lendleb läbi õhu“, mida ma iial endatreeninud hobustega olen tundnud, nii et midagi on liikumas õiges suunas. 🤪 Viki on muutunud ka veidi sotsiaalsemaks inimeste osas, kuid ainult veidi 🙃 Siin on nad Limpsuga kahekesi koplis ja inimene käib pidevalt ringi, peab suhtlema ja kontakti võtma. Kogu see biomehaanika ja tasakaalu laager on aga Vikile hästi mõjumas. Ma arvan, et hästi mõjub nii talle kui ka Limpsule see, et lasen neil igal hommikul ca 20-30 min (vahelduvalt) samm-traav-galopp vabalt liikuda maneezis (karusellitreening ma nimetan seda). Koplites nad eriti ei liigu omakeskis ning seesugune ladusas tempos liikumine on hea nii käitumisele (õhupallist veidi õhu välja laskmiseks  :)😝) kui kõikidele organsüsteemidele.
Selleks korraks kõik. Kuigi päevad ei ole vennad, siis olen juba rahul oma siin olekuga ning kõigega, mida olen juba teinud, näinud, kogenud. Ahjaa, järka nädal on Elerin Innos minul külas- tõotab tulla äge nädal! 🤩🥳

Tervitused Taanimaalt! Mis on sel nädalal toimunud? Suuri sündmusi, millest lugusid pajatada, kahjuks ei ole. On olnud tavalised päevad, mis täidetud tallitööde, hobuste eest hoolitsemise, söögitegemise, hobutreeningute, Benti ja Kathrini treeningute vaatamise ja enda enda treeningute analüüsiga, koera treenimise ning jalutamisega, füüsilise võimlemise (jooga) ning magamisega. Ehk teisisõnu üks tõeline laager ning täpselt selline nagu eelnevalt ette kujutasin. Poes käimine ja koera või hobusega maastikul jalutamine on ainus aeg, mil aega, võimalust ja tahtmist maja juurest välja saada- kui erinev minu tavapärasest elust. Aga seesugune mõningane isolatsioon annab võimaluse tegeleda enesekaemusega, olgu teemaks isiklikud hobuste treeningu põhimõtted või elu prioriteerid üldiselt. Jah, tegelikult peaks selle vähese vaba aja sisse pigistama ka majandusaasta aruannete tegemise ning peas mõlkuva istakuõppe teooriamaterjali kokku panemise... aga küll jõuab!
Mõned mõtted ka treeningutest. Panen need kirja rohkem enda jaoks (kui läbi kirjutada, siis kinnistub paremini), kuid võib-olla saab siit keegi veel midagi kõrva taha. Õppimine toimub tihti spiraalina: ehk ei tule pidevalt uusi ägedaid ennekuulmatuid ja magic harjutusi, vaid toimub juba tuttavate harjutuste, olukordade, juhtimisvõtete, probleemide nägemise taas uues valguses- seda võiks ehk kokkuvõttes öelda selle nädala kohta.
Viktooriaga oleme maatöös harjutanud õlad sees ja traavers külgliikumisi pikemas, madalamas raamis ja koondatud, lühemas raamis. Tema jaoks oluliselt raskem pikemas raamis õlad-sees järgi teha koondatud õlad-sees, ilma et selle ülemineku ajal õlad tagujalgade positsioonist liigselt väljapoole kaoks. Siinkohal aitab väike „petmine“ küsides veidi traaversit enne koondatud õlad-sees harjutusi. Bent ütleb selle kohta, et tegelikult ei ole see mingi vale tegu- asjad peavad olema funktsionaalsed, me peame mõistma juhtimisvõtteid, meie hobused peavad mõistma juhtimisvõtteid, siis ei ole vahet, mis harjutust ma teen või mis järjekorras ma seda teen, kui see mind aitab ja hobuse tasakaal paraneb. Oluline on olnud rütmi (takti) kiirendamine, et pikast sammust saaks koondsamm: jalad veedavad vähem aega maaga kontaktis, tõusevad kiiremini, takt kiireneneb. On võimalik ka koondata säilitades aeglast rütmi, kuid siis peab hobune oluliselt kauem maaga kontaktis olevate jalgade peal „tasakaalu“ hoidma, mis teeb selle jällegi rohkem edasijõudnud harjutuseks. Kui hobune on esiotsaga kerge (nagu Limoncin), siis ei ole aeglasemas taktis koondsammu tegemine  ka alguses nii keeruline. Takti kiirendamine ning koondsammu harjutamine on seotud meie  suure probleemiga: mitte küsida sisemise tagumise jalaga edasi astumist nii, et hobune kukub esiotsale (pea madal, õlad madalal). Kuna Viki on pika kehaga soojavereline (pluss midugi see puusaprobleem, mille tõttu ta väldib tagujalgade alumiste liigeste kõverdamist), siis on tal väga kerge tõugata tagujalgadega oma keha edasi ning kukkuda raskusega esiotsale. Esijalad toimivad sellises olukorras  aeglustavate „piduritena ning voolav edasiliikumine petatub õlgades. Mõnikord ei ole  temaga edasiminek sisemise sääre märguande peale  piisavalt hea (tunneb, et liikumine jääb kinni) ning selle asemel, et teda veel edasi muudkui utsitada (ning ta oma niigi pika keha veel rohkem välja venitab ja lõpuks kuidagigi reageerib ning pikendab sammu või läheb traavi) on olnud eesmärk teda hoopis traaversiga koondata, mis toob liigse raskuse automaatselt õlgadelt ära ning siis kui see on toimunud, küsida sisemise sääre märguandega edasiminekut. Sellisel viisil üleminekuid harjutades oli sammu pikendamine või traav hoopis parema kvaliteediga. Bent on pannud mulle südame peale lõpetada temaga ära see sisemise tagujala edasiastumise harjutamine,  siis kui see ei tee olukorda paremaks (kui ta on juba raskelt õlgadel) ning kombineerida seda traaveriga. Oluline on olnud ka jälgida, kuidas tema nõrgem tagumine jalg (vasak) välimise jala asendis olles kipub mõnikord maha asetades pöörlema- sellisel juhul ei suuda see jalg kanda ning niigi tugevam sisemine (parem) tagumine jalg tõukab keha veelgi rohkem õlgadele ja kontrapaindesse. Traaversi tendentsiga „sirgelt“  liikudes aktiveerub aga  ka välimine jalg paremini. Meie eesmärk ei ole muidugi, et traavers peaks alati olema koondamiseks, kuid hetkel on see viis, kuidas uut ülemäge, kergusega liikumist Vikile õpetada. Mõne hobusega võib selleks olla õlad-sees, mõne hobusega see sõltub suunast. On tegelikult ainult üks põhjus, miks me teeme külgliikumisi ning külgliikumiste erinevaid „tendentse“: selleks et hobune astuks mõlema tagumise jalaga oma keha alla ning joondaks oma õlad vastavalt tagumikule. Selle tulemuseks on tasakaalu paranemine ja kergus (esiotsas/ratsaniku käes). Hobune peab õppima juhtimisvõtteid (sisemine-välimine ratse ja sisemine-välimine säär, maa pealt siis vastavalt stekimärguannetega), mille abil on meil võimalik teda hoida joondatuna. Vältisin praegu meelega sõna „sirge“ või „sirgsus“, sest tegelikult on ju tegemist esi- ja taguotsa omavahelise joondatusega, mitte absoluutse sirgsusega.
Mõistmine, et olen alusetult vältinud Vikiga koondamise „tendetsi“ küsimist, tehes harjutusi ja liikumisi vaid peamiselt madalas raamis, lootes, et see teda aja jooksul ka eest kergemaks teeb (pointless harjutamine lootuses, et „ühel päeval“ teatud probleemid kaovad, kuigi ma ei tee midagi/ei muuda midagi, et see juhtuma saaks hakata), tõi mind lähemale ka tema käitumisprobleemi mõistmisele. Nii mõnedki teavad, et Vikit võiks iseloomustada, kui „iseloomuga mära“, kes isegi tavalise käekõrval kõndimise ajal tihti kiirustab (inimesest mööda) ning nügib. Jah, ta teeb seda ärevas olukorras siiani, kuigi see ei ole ammu enam nii hull nagu alguses, kui ta oleks isegi inimesest üle jooksnud. Samuti on tal olnud on-off raskusi jalgade andmisega puhastamiseks, värkimiseks. Oleme väga palju „psühholoogilise“ aspektiga harjutusi ja lähenemi temaga teinud, mõni aeg tagasi sai ka selgeks, et esijalgade andmise raskendamise on minu jaoks selgelt seotud ka tema füüsilise puusaprobleemiga. AGA.. siin olles, pärast temaga treeninguid olen kogenud veel rohkem, et kui hobune ei ole raskelt õlgadel ega kasuta oma tagujalgu selleks, et esiotsa edasi lükata, on just teinud harjutusi, kus esiots on reaalselt kergem ning kontakt käes tuntav kergusena, siis kõnnib ta ka käekõrval palju paremini (paremas tasakaalus) ning suudab jalgu tõsta palju paremini kapjade puhastamiseks. Jah, ma olen ju seda ka  varem teadnud, et siin on seos, kuid.. ikkagi see spiraalis õppimine. Et käitumisprobleemi taga on suuresti ka tema keha, mis paneb ta niimoodi liikuma, et ta „potsatab“ inimesele otsa oma esiotsaga. Lisaks tulid mul silmade ette sellised suured (ja ma mõtlen suured!) soojaverelised (hellitavalt) koljatid, kellel veel halb keha koordinatsioon ning ratsanikul raskusi näiteks talutamisega, sest hobune loivab, vajub, tirib jne. Jah, suhtlemistreening (horsemanship) on sealkohal väga tähtis, kuid pikas plaanis samatähtis, ka sellistele hobustele tõelise koondamise õpetamine. Kui tähtis on sellistele hobusele hea kehakasutus ning oma taguotsaga esiotsa kandmine. Tihti mõeldakse, et koondus on mingi müstiline asi, mis juhtub kunagi siis, kui olen treeningus juba päris kaugel või see juhtub siis, kui sõidan hobusel pea rullis allüüre aeglaselt.. . Ratsutamiskunstis on koondamise tendets sees juba päris alguses, sest vaid nii on võimalik õpetada kergusega liikumist. Kui olen oma hobust algusest peale treeningus aastaid õlgade peale pannud ning siis ühel hetkel hakkan koondama, siis on ilmselge, et sellest ei tule midagi välja.
Koondamine ning hobuse kehalise tasakaalu parandamine viib sujuvalt ühe teise põhimõtteni, mida olen sel nädalal peas keerutanud. On levinud arvamus, et koolisõidu elemendid (ratsastus) on asjad, mis hobune teeb ju ise, vabalt koplis joostes, teiste hobustega mängides/show offides jne. Kui paljud hobused seda päriselt teevad? Ja kui nad üldsegi tasakaalus liikumist teevad, siis vaid 2-3 sekundit korraga. Suur hulk hobuseid ei ole aretatud ratsahobusteks ehk inimese kandmiseks,  vaid hoopis tagujalgadele lükkamiseks. Nende kehad ei ole loodud taguotsaga esiotsa kandmiseks, vaid neid on aretatud tagujalgadega tõukama- vastavalt kas siis kiiresti edasiliikumiseks või vankri vedamiseks. Ja kui neid ei ole aretatud selliseks aga nad ikkagi liiguvad niimoodi, siis on meie treening või pidamistingimused nad selliseks muutnud. On väga suur vahe, kas hobuse tagujalgades on tõukav või kandev tendets, kas tagumine kandejalg püsib maas kuniks esimene astuv jalg on maast lahti või vastupidi? Minu teine hobune Limoncin on õnneks tõesti loodud ratsutamiseks- tema keha on aretatud selliseks, et kanda ratsanikku ülesmäge. Jah, ka temal on kehalisi probleeme (kellel poleks!), kuid tema ja mõne „tavalise“ hobuse liikumise võrdlemine on nagu öö ja päev. Ma ei ütle seda mitte show-off-iks, vaid analüüsiks, et meie hobused peaks olema valitud vastavalt meie eesmärkidele. Muidugi, saab raskusega esiotsal olevat hobust õpetada ennast kandma (niimoodi õpibki kõige rohkem), kuid Limonciniga on olnud areng hoopis teistsugune. Me oleme aasta jooksul tegelenud väga sihipäraselt omavahelise suhte ja lõdvestusega, kuid alates paari kuu tagusest ajast on olnud fookus ka harjutustel. Tema jaoks ei ole maatöö harjutustel (sh külgliikumistel) väga suurt gümnastilist mõju, sest ta suudab neid teha juba praegu, erinevalt Vikist, keda on vaja füüsiliselt arendada ja temaga võimelda, et ta keha oleks selleks suuteline. Limpsuga on oluline õpetada juhtimisvõtted, need konstantseks saada ning siis anda vaid aega (st kogemust). Jah, tema keha tugevneb aja jooksul (lihasareng, liigeste painduvus), kuid ta ei vaja seesugust venitust-tugevdust võimlemisharjutustes nagu Viktooria (või paljud teised hobused). Selle uuesti mõistmine on olnud korraga hea ja halb uudis. Hea uudis, et pärast aastaid „keeruliste“ füüsiste treenimist, on hetkel tunne, et ma ei tee midagi ning hobune juba teab, mis ma tahan (ning tegemist ei ole advanced-schoolmasteriga!), halb uudis on see, et pean leidma alati empaatiat, aega ja teadmisi, et kõiki „tavalisi“ hobuseid ka sellel teel aidata. See tee, mida inimene on hobustele tegelikult ise ette pannud: saada ratsahobuseks. See peaks olema süstemaatilise arenguga tee, et graatsiline tantsijanna suudaks samamoodi tantsida ka siis kui tal on 60 kilogrammine (või kui raske igaüks ka on!) kott seljas...
Nüüd on aeg lõpetada. Olen tänast blogipostitust kirjutanud mitmes jaos, hetkel tulin just tagasi lennujaamast Benti koju toomast- igal nädalavahetusel (põhimõtteliselt, siiani oli nn talvepuhkus alates  jõuludest) käib ta üle kogu Euroopa nädalavahetuse treeningseminare pidamas. Tema transamine lennujaama ja tagasi  on üks praktikantide ülesannetest. Kuigi see teeb meie tööpäevad veelgi pikemaks, on see siiki tore vaheldus tallitööle ning annab võimaluse kuulata Benti põnevaid ja muhedaid lugusid hobustest ning ajaloost.

Järgmise nädalani!

Kaheteistkümnest nädalast ongi juba kaks möödas... Aeg lendab kiirelt!
Mul on jätkuvalt väga hea meel, et olen siin :) Trennid- need mille pärast ma siin olen- on sujunud hästi, hobused on kenasti kohanenud, algne võõras kohas olemisega kaasnev üksteise sõltuvus on nüüdseks möödunud ning pärast järk-järgulist üksi olemise eksponeerimist, suudavad mõlemad hobused teise jätta ning iseseisvalt kas koplis olla või minuga tegutseda. Hea meel on ka, et on olen just praegu siin Benti juures õppimas. Kui ma 10 aastat tagasi- või on see nüüd juba 11 aastat...- Marius Schneideri juures praktikal olin, siis rääkis ta mulle lugusid sellest, kui tema kunagi ammu samuti Benti juures käis praktikal ning kuidas ta pidi vagunelamus elama ning kuidas hiired ta leiva ära sõid :D Ajad on muutunud ning meil on väga head elamistingimused. Aga Mariuse juures sain ma intensiivse baastreeningu ning struktuuri, mille põhjal treenida aastaid ning mille baasil ka ise õpetama hakata. Veel aastaid hiljemgi tuli mõni asi meelde, et mis või kuidas me just tookord tegime. Käisin igal aastal edasi lühiajaliselt välismaal täiendusel, kuid nüüd oli aeg justnimelt uueks intensiivseks treeingperioodiks, mis annab teadmisi ja kogemusi järgisteks aastateks.  Minu õppimisstiil on ka pigem selline, et mulle  meeldib käia ja õppida ning siis kodus seda proovida, katsetada ja kogeda. Ei meeldi, kui keegi pidevalt kõrval kaagutab. See on ka muidugi see, mis õpetab ise mõtlema- ise olema enda igapäevane treener. Sama stiil on  ka Bentil- ta ei istu sul  iga trenn kõrval ega ütle mis harjutusi teha, vaid laseb annab kodutööd, et sa ise vahepeal pusiks.
Aga tagasi mööduva nädala juurde. Tallitööde rutiin on nüüdseks selge nagu seebivesi ... hehe see on tõesti detailne aga sellega on kõik hästi. Kahe inimesega tehtav! Sel nädalal toimus litsenseeritud Bent Branderup treenerite täiendkoolitus, millest kahel päeval viibisid nad ka tallis kohapeal. Üldiselt olid neil loengud ja brainstormid kohalikus konverentsimajas (siis kui meie tallitööd tegema pidime :D Aga tallis olles  demonstreeris Bent ühel päeval enda hobuseid ja oma tööd ning teisel päeval toimus huvitav workshop sadulate arendamise teemal. Nimelt Bent Branderupi-nimeline barokksadul on saamas uue kuue uue sadulasepa käel all. Tegemist on nahkraamiga sadulatega, mis on piisavalt paindlikud, et muganuda hobuse selja liikumisega ning võimaldada hobuse keha tunnetamist, kuid samas piisavalt stabiilsed, et kasutada jaluseid (sadula sees on metallist ees ja tagakaared, paneelides on villatope). Eriliseks teeb need sadulad ka fakt, et istmikuosa on võimalik laiemaks-kitsamaks-kõrgemaks ees või tagant vastavalt hobuse ja ratsaniku anatoomiale (istmikuluude laius, alaselja asend).
Proovin anda ka lühikese ülevaate minu treeningutest ja kodutööst sel nädalal. Limpsuga oleme keskendunud ette-alla raami saavutamisele, et tunda kuidas tagujalgade energia (Bent nimetab seda saksapäraselt swungiks) läbi kogu keha voolaks. Uueks harjutuseks meile on olnud traaversi küsimine kordetamise asendis (nn edasijõudnud kordetamistehnika). Seniks olin seda harjutanud vaid maatöö asendist, kuid mängleva kergusega hakkas ta aru saama, mida ma soovin, kui küsin sama olles distantil. See harjutus tuli päevakorda seetõttu, et seistes koondpeatuse harjutamisel jõudsime me (pool)peatuse kolmandasse faasi, milleks on tagajalgade liigeste painutamine. Esimese (pool)peatusega pean tunnetama, et kas swung kehas liigub ilma blokeeringuteta, teise taseme (pool)peatusega liigutan raskust vaagna suunas ning sealt edasi tundsin ma vastupanu tagujalgade liigestes. Ma tean, nüüd on juba pooled lugejad ära väsinud, et mis hiina keelt ma räägin aga need, kes koondpeatuse treeninguga tuttavad- now hold on :D Selleks, et maatöö asendis koondpeatust küsida ja muudkui selle vastupanuni jõuda, andis Bent idee küsida tagujalgade painutamist esmalt liikudes: justkuinimelt eelpoolmainitud kordetamise asendis traaversis. Ja Limpsu on saanud sellega mängleva kergusega hakkama: just nagu by the book osutan mina stekiga (ei puuduta) kannaliigesele, painutab ta seda rohkem, osutan sõrgatsile, toimub liigutus rohkem seal. Meie kodutöö on jõuda tagasi koondpeatuse juurde maatöö asendis ning siis kasutada sama juba selgeks õpitud taktikat tagajalgade liigeste painutamiseks.
Väga palju on olnud vestlusi erinevatel treeningaspektidel, millest kõige ei jõua siia kirja panna. Olen saanud küsida küsimusi kõikide suurte ja väikest detailide kohta :D
Viktooriaga on teemaks olnud maatöö testi elemendid. Seal on palju külgliigumisi ning meie fookus on olnud sellel, et mitte teha külgliikumisi eesmärgiga teha külgliikumisi, sest a) esiteks ei pruugi hobune sellisel juhul seda õigesti teha, vaid liigutab vaid jalgu risti-rästi b) külgliikumise mõte on parandada hobuse tasakaalu- seega vali õige „tendets“ igat harjutust. Raskusi on olnud õlad sees harjutusel välimise õla kergena hoidmisel, sest ülipainduva kaela tõttu on lihtne tal õlaga välja vajuda, mis omakorda seda kuidagi kergemaks ei tee. Teine oluline asi, mida harjutasime – eriti vasakul ratsmel liikudes Viki asümmeetrilise puusa tõttu- oli õlad sees harjutuses traaversi tendentsi hoidmine. Jah, ma tean, see kõlab kreisilt aga põhimõtteliselt tähendas see seda, et pean säilitama ta välimise tagumise jala kontrolli õlad sees või õlad ees harjutust tehes. Ja see töötas nagu magic J hobuse tasakaal koheselt paranes. Sealt edasi jõudsimega järeldusele, et vasakul ratsmel ei tohiks ma panna liigset rõhku sisemise jala edasi astumisele (mis oleks by the book nö esimene harjutusi), sest see jalg tõukab niigi liiga palju ning tasakaal paraneb, kui ta õpib teist jalga aktiivsemalt kasutama. Oluline ahha-moment tuli ka sellest, et selleks, et hobune saaks tasakaalu, peab tal olema korrektne asend. Ära oota vaid selle asendi saamist, vaid aita-näita hobusele seda asendit selgemalt.
Sel nädalavahetusel käisime koos teise praktikandiga ka väikesel maastikusõidul (ca 2,5h) mere äärde. Bent Branderup elab Taanis Lollandi- nimelisel saarel (jah, ma tean see nimi!), mille kõrval on teine saar nimega Falster (Taanis on palju saari). Nende kahe vahel on küll rohkem kanali moodi meri, kuid siiski meri. Minu super-duper hobune Limoncin tegi selle matka minuga ratsa kaasa. Pean ära mainitama, et see oli meie teine maastikul ratsutamine ning kõik oli lihtsalt väga hästi! Taaskord: kõik see aeg korraliku suhte, usalduse, lõdvestuse, juhtimisvõtete õpetamiseks, tasub ennast kuhjaga ära. Ahjaa, ma arvan, et ta nägi esimest korda nii suurt kodust vett... Hispaania mägedes vaevalt nii suurt järve on leidunud ning Eestis ei ole ta aasta jooksul veel veekogu äärde jõudnud. Igatahes, natuke imestunud silmadele ning äkitselt tekkinud suurele joogijanule, ei olnud mere ääres midagi muud. Aga tõesti olen uhke ja õnnelik, kui vahva hobune mul on!
Piltide järgi võib tunduda, et siin on ilm alati ilus, kuid kahjuks see päris nii ei ole. Tihti on MEGA tuuline, mis mulle tartlasena võõras (jah, olen juba Tõstamaa rannatuuled ära unustanud) ning samuti on siin päevi oavarrest  vihma ka alla kallanud. Aga täna oli üks vaikne, soe ning igati kevadist linnulaulu täis päev koos idüllilise maastikusõiduga.
Järgmise nädalani!