Viimastel kuudel olen sotsiaalmeedias jaganud pilte liimitud plastraudadest, mis on iga kord elevust ning küsimusi tekitanud- mis need on, kust neid saab, kuidas need all püsivad, miks selliseid kasutada jne. Otsustasin seda teemat veidi pikemalt avada, sest Eestis ilmselt tab-süsteemiga plastraudu tõesti kuskil ei kasutata (kas keegi mõnda muud liimimise tehnikat PLASTrauaga on teinud? Anna endast märku ning jaga kogemusi 😉)

Igatahes, lugu algab tegelikult sellest, kuidas nüüdseks üle 10 a tagasi hakkasin esmalt omal käel raamatute (sest siis oli internett veel lapsekingades) abil, hiljem välismaal professionaalide käel ning koolitustel, õppima rauavaba kabjahooldust. See oli tingitud asjaolust, et sepp lihtsalt ei käinud siis kui vaja oli ning isegi mina juba tollal sain aru, et õige kabjahooldust peaks olema midagi muud, kui vaid kabja lühikeseks lõikamine, eriti veel nii, et hobune pärast pikalt hellitab, probleemid püsivad, kabjad sümmetrilised, kiilud kitsad, ninad pikad ning kabjad näevad hoopis midagi muud välja, kui pildid heas tervises ja tasakaalus kabjadest.
Sellest ajast saati on barefoot kabjahooldus olnud mu suur hobi Mis on aga rauavaba kabjahooldus? Lühidalt öeldes tähendab barefoot kabjahooldus, et hobuse kapjade eest hoolitsetakse, st hobust värgitakse, söödetakse ja peetakse viisil, mille tulemuseks on tugevad, terved ja tasakaalus kabjad. Jah, see võib kõlada uina-muina lumehelbekese jutt, kuid tegelikult ei ole ;) ja PÄRISELT tõsised kabjaproffesionaalid tegelevad sellega, missest et Eestis see kõik veel lapsekingades. Aga tagasi teemasse. See kui palju ning mis pinnasel hobune liigub, mida ta sööb ning mismoodi ja mis aja tagant me teda värgime, mõjutab 100% hobuse kabjade tervist (ja tema üldtervist!). Barefoot tähendab otseloomulikult, et suurema toe ja kaitse vajadusel ei kasutata metallraudu, vaid kabjasusse ning plastraudu (nende kasutamise põhjuste kohta veidi hiljem). Metallraudade vastasus on tegelikult täielikult põhjendatud ega sarnane mingile sektiliikumisele :P (täiesti teaduslikult korduvalt uuritud): metallraud vähendab kabjamehanismi- see tähendab, et loomulik kabja amortisatsioon väheneb ning tagant lahtine (st nö kõige tavalisem ja levinum hobuseraud) raud tekitab kabja tagaosa deforeerumist (kaudaalne läbivajumine) ning atrofeerumist (kabja kiilupatjade kõhetumine- need on kabjad ühed suurimad amortisatsiooni tagamisel). Välismaal ka sepad juba tunnevad neid probleeme ära ning on leiutatud lahendusi ja alternatiive ka nö traditsionaalses sepatöös (järjepidev kiilu toestuse kasutamine avatud metallraudadega, naeltega löödud tagant kinnised plastrauad, vajadusel ja võimalusel IGA aasta vähemalt paar kuud ilma raudadeta olek, et kabja sisemised struktuurid saaksid taastuda jne jne).

Antud kirjutis tahaks aga avada liimitud plastraudade teemat. Miks liimitud- kas naelad on ka pahad? Ma arvan, et naelte kasutamine raua kinnitamisel (olgu siis tegemist plast- või metallrauaga) ei ole omaette suureks probleemiks. Jah, nael läbib kabja valgeviiru ning vale asetuse korral on küll oht nii infektsiooniks kui ka valureaktsiooniks. Naelad ise aga suurel määral kabjamehhanismi toimimist ei takista (seda võivad teha liiga tagumise asetusega naelad küll), uuringud on hoopis leidnud, et need liimimise tehnikad, mille puhul liim asetatakse ka kabja alla, pärsib rohkem kabjamehhanismi toimimist, kui naeltega kinnitatud rauad. Miks see kabjamehhanism nii oluline on? See on esiteks kabja loomulik (st evolutsioonilaselt loodud) viis toimimiseks: kokkupuututel maapinnaga kabja tagaosa laieneb ja avardub ning kabi madaldub, mis pakub sõnaotseses mõttes vedrustust hobuse luulisele struktuurile (ja seeläbi kehamassile), et vältida põrutust ning teisalt pumpab kabjamehhanism keha distaalsetesse osadesse (sh kapjadesse) verd. Viimane on aga ülioluline kudede verevarustuse tagamisel ning arenemisel/taastumisel. Ehk kui hobune liigub vähe või kabi ei ole (värgitud) tasakaalus, siis on kapjades ka vähenenud verevarustus ning suurenevad varem mainitud pehme koe atroofia.

Tagasi plastraudade juurde. Mis need nüüd ikkagi on? Kõnekeeles plastraudade nime all tuntud komposiitrauad (composite shoe) on painduvast kummi-plastisegusest materjalist painduvad hobuse“rauad“, mis on maailma kasutusel juba vist võib öelda paarkümmend aastat vähemalt. Mõned neist on tugevamast kummist, teised veidi painduvamast, mõnel neist on ninaosas sees õhuke rauatükk (annab suurema stabiilsuse kabjaluu alla, kuid ei vähenda kabjamehhanismi toimumist), mõndasid saab alla panna naeltega, mõndasid saab liimida jne jne. Võimaluste piirid on üsna laiad, samuti liimimise tehnikad (erinevat sorti liimid, liimi hulk ning liimi asukoht- kas talla all või vaid kabjaseinal). Komposiitraudasid iseloomustab aga see, et
1) nad on tagant kinnised, et pakkuda kabja tagaosale (päkkadele ja kiilule) tuge ja stimulatsiooni, et kabja sisemised struktuurid (peamiselt kiilupadjad) ei atrofeeruks (kõhetuks) ega deformeeruks (vale ehk ebafunktsionaalse kujuga)- just nii nagu kabi funktsioneeriks ilma rauata ning
2) nende suhteliselt pehme aga siiski stabiilne kummi-plastisegust materjal võimaldab kabjal säilitada oma loomupärane kabjamehhanism (võrdlusena metallrauaga, mis seda piirab)

Okey... aga miks neid ikkagi vaja? Kui barefoot kabjahooldus on nii hea, siis võiks ju olla probleemid lahendatud ning meil ei ole midagi vaja kabja külge panna? Kahjuks on kabi nii keeruline looduse ime, et seda mõjutavad faktoreid on palju. Hea kabjahooldus ei ole vaid see, et kabjad on "ilusad" või et hobune ei lonka. Tihti ratsanikud ei tea tegelikult, millised ka peaksid nende hobuste kabjad tegelikult välja nägema või kuidas hobune peaks jalga maha asetama. Kui me soovime treeningus tegeleda peenema kommunikatsiooni ja ka füüsiliselt raskemate harjutustega, siis ei saa mööda vaadata näiteks sellest, et kabjakuju ning kabja maandumise mehhanism mõjutab hobuse rühti, lõdvestust ning liikumist/võimet läbi kogu keha töötada ehk teisisõnu vale kabjaluude joonduse ning varbale maandumisega tekitab hobuse kehasse kompensatoorseid liikumismustrid ( ülekoormused, asümmeetriad). Minu kogemusel on nii professionaalid kui ratsanikud veel väheste teadmiste ja oskustega selles vallas. Heas tervises kabjad, mis ei kurna hobuse keha, on tugevad aga samas adaptiivsed, suurte amortidega maandudes päkkadele, õigete teljenurkade, suurte kiilude ja lühikese ninaga, omajagu nõgususega ning paksu tallaga.
Mõnikord ( või isegi tihti) on kabjatervis AGA tugevalt negatiivselt mõjutatud
- vale värkimistehnika
- vale rautuse
- liiga pika värkimise/rautamise tsükli
- ülekaalu
- söötmisvead (liiga vähe mikromineraale, liiga palju rauda, liiga palju lihtsüsivesikuid, liiga vähe aminohappeid- eriti "dieedil" hobused või ainult heinal hobused)
- liiga vähe liikumist ja/või liiga vähe liikumist kapju stimuleerival (abrasiivsel) pinnasel

Nende asjade tulemusel võivad hobusel välja areneda nii kliinilised kui sub-kliinilised kabjaprobleemid/üldised terviseprobleemid ning mõne või kõikide nende probleemide koosmõjul on meil mõnikord vaja "lisakompensatsiooni" välise toetuse näol, et hobune ennast oma kapjades paremini tunneks 😊 Ning kahjuks olen ka mina olukorras, kus hobuse pidamise aspektidest ei saa ma pakkuda neile seda, mis nende kapjadele ning tervisele parim oleks. Tuleb leida kompromisse! Lisaks on oluline lisatoe kasutamise põhjendus, et kabjad kohanevad selle keskkonna järgi, kus hobune enim viibib- kui ta viibib suurem osa ajast pehmes mullakoplis, siis on ka naljakas eeldada, et kivisel kruusateel ta enesekindlalt suudab kõndida, sest kabjad ei ole kohastunud sellise keskkonna jaoks... Hobused ja nende (kabja)tundlikkus ja tervis on väga erinevad!
Olen aastaid erinevate hobustega kasutanud kabjasusse, kuid olen laisk ..ning väsinud kabjasussidega mässamisest :P ning kuna plastraud on põhimõtteliselt kabjasussi tald 24/7 hobuse jala küljes, siis oli see antud hobuse jaoks täpselt õige lahendus, et aidata tal muuta varvas ees või lamedalt kabjaga maandumise liikumismustrit- ei olnud võimalik luua muutust, kui toestus oli vaid 1h päevas. Selletõttu võtsin mõned kuud tagasi ette teekonna, et õppida selgeks plastraudade liimimine. Olen nüüdseks kasutanud 5 tsüklit Duplo plastraudu ning hetkel käsil kolmas liimiraudade tsükkel ( ca 4 nd ühe tsükli pikkus minul olnud hetkel). Tegemist on kindlasti õppekõveraga, et saada selgeks õige raua kuju ning vajalik modifikatsioon antud hobusele ( Duplo firmal väga suur valik), tab-süsteemi ( "kõrvakeste") sulatamine plastraua külge, kabja ettevalmistus ning siis muidugi liimimine ise, mis võtab küll kõige vähem aega ;) rauad püsivad all nii lume, jää ja mudaga. Seppade arvamusele vastupidiselt ei ole liimiraud sellel hobusel MITTE ühtegi korda alt ära tulnud ja seda ka siis kui esimesel tsüklil hobune pidevalt omale päkkadesse hakkas astuma ( hiljem sain probleemist aru)- imestan kui tugev on Duplo liim! Jah, mõni kõrvake on siiski üksikuna kuskilt lahti vahepeal löönud või plastiku sulatus on väikeses alas alt vedanud ( see kõige olulisem samm!), kuid alguse õppimise kohta siiski pole siiski paha :) Mis kõige tähtsam- plastraudade puhul säilib kabjamehhanism, kabja pehmekoe struktuurid saavad tuge/pinnastimulatsiooni, et suuremaks kasvada, mitte kõhetuda ning konkreetselt selle hobuse puhul tõin breakoveri tahapoole, et maandumine saaks minna päkkadele ja päkad aja jooksul püstisemaks. Olen mega rahul, kui palju hobuse liikumise kvaliteet nendega on paranenud, isegi kui selle töö õppimine on kallis ja aeganõudev olnud. Kes juba ise oma hobuseid värgib ning tahab kabjasussidest pääseda või seni värkimisega lahendamata kabjaprobleeme ära lahendama hakata, siis soovitan Duplo plastraudu Konkreetsete küsimuste korral proovin vastata, kuid palju infi leiab nt duplo-frank.de lehelt (inglise keeles ka olemas) või siis glue-on shoes Facebooki grupist.
Kindlasti tuleb küsimusi, et mis täpselt vaja osta on ning palju see maksab? Panen mingisuguse ülevaate juba ennetavalt siia kirja. Lisatud pildil on hobusel:
Duplo plastrauad ca 20-30 euro vahel paar (oleneb mudelist), tabs („kõrvakesed“, mille abil raud kabja küljes püsib) ca 20 eurot kahele jalale, liim ca 10 euri pudel (jätkub ehk ca 8 raua liimimiseks- ja ma olen raisanud ikka mõnuga :P), kabjapinna ja tab-ide puhastusvahend ca 15 eur (jätkub pikalt), kabja pehmete kudede stimulatsiooniks ja kabjatalla/kabjaluu toetuseks spetsiaalne silikoonmaterjal DIM (lühend: dental impression materjal ehk põhimõtteliselt hambajäljendite tegemise silikoonmaterjal) ca 100 euri (jätkub pikalt- hinnanguliselt ehk ca 10 -15 jala jaoks- pole veel otsa saanud igatahes). Raudu saab panna ka ilma DIM’ita, kui hobune seda ei vaja. Sellisel juhul on materjalikulu kahe jala jaoks ca 60-70 euri. AGA plastrauad käivad edukalt mitu ringi ehk on korduvkasutatavad kuskil 3-4 tsüklit (olevalt siis kulumise astmest), mis toob hinna tegelikult alla 😉 Tööriistadest on veel kabjavahenditele lisaks vaja ketaslõikurit ja kuumaõhupüstolit ning akutrelli kui krihve ka lisada. Ning siis on muidugi võimalik plastraudu ka naeltega kinnitada, mida välismaal sepad edukalt ka teevad ja sellisel juhul hind oluliselt madalam. Firmadest kasutatakse enim: Easyshoe, Duplo, Epona.


PS 1! Liimiraudade firmasid ja tehnikaid on tõesti palju, kuid hetkel olen saanud Duplo plastikud enda jaoks toimima 😊
PS 2! Ma ei paku liimiraudade teenust! Võib-olla tulevikus teen seda lähiümbruses, kuid hetkel pole lisatöödeks tõesti aega. Kirjutis on tehtud inspiratsiooni ja teadlikuse tõstmise eesmärgil.
PS 3! Kui sa vajad oma hobuse kabjade tervise osas abi (st teenust), siis soovitan professionaalset barefoot kabjahooldajat Laura Lemmingut.
 

Kõik, kes minu ratsatreeningutes pikemalt käinud, siis teavad, et need ei ole päris tavapärased ratsutamistreeningud :) Enda ja hobuse keha tunnetamiseks, tasakaalus istaku ning lõdvestunud hobuse saavutamiseks ei kasuta ma pea kunagi väljendeid "selg sirgeks ning kannad alla" vaid
- asendite ja liigutuste metafoore ning ettekujutusi,
- kehasendite käelist assisteerimist,
- harjutusi klassikalisest koolisõidust (ratsutamiskunstist),
- harjutusi Centered Ridingu metoodikast
- harjutusi ning põhimõtteid füsioteraapiast/anatoomiast/biomehaanikast

Ja mõnikord on kasulikud ka pallid ja padjad või kummid Fotol demonstreerib Karmen Kalinina massažipalle oma istmiku all ;) Seesuguste pehmete pallide kasutamine ratsaniku istmiku all võib anda mitmeid erinevaid võimalusi:
- aitab ratsanikul oma istmikuluud paremini üles leida ning tajuda kahe istmikuluu eraldatud liikumist alla-ette-üles
- annab ratsanikule uue, tavapärasest erineva toepinna ehk toob ta oma harjumuspärasest istakust välja- see loob aga võimaluse kehataju arenguks, et uusi ja võib-olla ka paremaid asendeid oma kehaga võtta
- võimaldab leida "neutraalasend" oma alaseljas ehk ravib hästi nii toolistakus ratsanikke, kes istuvad kumera alaseljaga oma tagataskute peal kui ka liignõgususega ratsanikke
- kuna pallid tõstavad istmikuluud puusaliigesest kõrgemale, siis vabastab see pingeid ka ratsaniku puusadest- ratsanik õpib põlvede ülestõmbamise (ja jaluste kaotamise ) asemel paremini oma reisi ja põlvi just puusadest sügavamale ümber hobuse sirutama.

Eda Vallimäe

Eda Vallimäe

Üks viis, kuidas saavutada stabiilsem ja hobusele usaldusväärsem käekontakt, on kujutada ette, et pean oma käsi ise kandma. Tavapärases ratsutamisõpetuses öeldakse selle kohta, et ratsaniku küünarnukist hobuse suuni/ninani peaks olema sirge joon. Aga tegelikult tähendab see seda, et kui ma oma käed küünarnukkidest kergelt kõverdan, siis pean neid ka ise "üleval hoidma", mitte viima sirgeks ja raskeks allapoole. See teeb ratsmekontakti kangeks ja liiga tugevaks, mille peale läheb hobune kas üle ratsme või ratsme taha. Lisaks on raskendatud õigete käemärguannete andmine ning hobune ei õpi ratsmekontakti poole pürgima.
Mõnikord aitab ratsanikke ettekujutus, et nende käte all on justkui kandik, mis imeväel nende käsi altpoolt toetab või siis, et kandik on just nende käte peal: kui nad käed alla sirgeks lasevad, siis kandik kukub minema. Kandiku metafoor ei tähenda, et käed on tõstetud kõrgele, vaid lihtsalt seda, et ratsanik ise oma käte raskust kannaks
Fotol on näha steki toetamine ratsaniku käte alla, et luua tunnetus kandiku olemasolekust. Lisaks lase vabaks ranne ning ära unusta, et ratsaniku käed ei seisa kandiku peal paigal : sammus ja galopis teeb hobune oma pea- ja kaelaga tasakaalu liigutust, mida ratsanik ei tohi takistada- tema mõlemad käed peavad hobuse peaga ette ja tahapoole kaasa liikuma.
​Eda Vallimäe

Mul on üks teema juba kaua aega südame peal. See tuleb taas meelde nüüd aasta lõpus, kui inimesed mõtlevad mööduvale aastale ning teevad plaane uueks aastaks.
Lisaks, tuli see üles ka täna, kui andsin intervjuu võistluskoolisõidu eetika teemal. Üldiselt ei võta ma omaalgatuslikult avalikult kunagi sõna „küll on halvasti“ teemadel ega too enda initsiatiivil sotsiaalmeedias negatiivseid näiteid asjadest, mida hobustega seoses halvasti tehakse, vaid püüan see-eest alati praktikas oma treeningutes näidata ning õpetada, kuidas oleks targem tegutseda, et mitte liigselt negatiivsele keskenduda ja olla vaid teoreetiline õhku hõiskaja. Aga kuna see teema puudutab väga paljusid osapooli (ja mitte kõiki, kes viibivad minu treeningtunnis kohapeal), siis olen otsustanud selle kohta väikese arvamusavalduse kirjutada.

See teema toob ilmselt lauale palju vastandlikke probleeme, arvamusi ning sõnavõtte, kuid nii see siis lihtsalt on. Kui alljärgnev ei käi sinu lapse ratsakooli kohta, siis on kõik hästi, kuid on paljusid talle- eriti sportgruppidega tallid- kus selline käitumine on tavapärane praktika. Ma räägin sellest, kuidas ratsakoolide treeningtundides õpetatakse lapsi olema
hobuse vastu karmid, et mitte öelda julmad. Ja seda rutiinselt.

Probleemil on muidugi suur taust: esmalt hobused ise, kellega siis lastel on probleeme (muidu nad nii ei käituks) ning teiselt täiskasvanud, kes treeninguid läbi viivad. Need vaesed ratsakooli hobused, kes on kas igavesti aeglased või tuliselt ärevad ning selleks, et lapsed nendega „hakkama saaksid“, õpetatakse neid, et füüsilise sunniga saab hobuse tegema seda, mida tunnis vaja. See tähendab steki ja jalgadega löömine, tikutama ja suust saagima. Ja ikka selleks, et hobust kiiremaks saada, peatada, pöörata või „pea asendit ilusaks saada“. Lastele õpetatakse, et kui poni ei lähe edasi, siis tuleb teda rohkem jalgadega ja stekiga lüüa ning kui ta ei jää seisma, siis rohkem suust tõmmata.

Jah, tundub, et mongilite-stiilis ratsutamine on tänapäeval möödanik, kuid seesugune pilt on tegelikult väga sage... näen ja kuulen seesugust käitumist peaaegu igal pool, kui käin „teistmoodi“ trenne andmas. Siis on muidugi sportlased, kes õigustavad oma käitumist hobuse xyz asjaolude tõttu või nimetavad näiteks pidevat ratsmesurvet peenete sõnadega nagu „toetamine“ jne. Okey, ma tean, millest ma räägin, sest laias laastus on see ka see, mida mulle kunagi õpetati. Ma lõpetasin ratsaspordi, sest mul kästi pidevalt hobust suust saagida, kasutada abiratsmeid ning rohkem suruda, et hobune hakkaks tegema seda, mida vaja... ma ei olnud nõus seda tegema ning asusin otsima teisi treeningmetoodikaid. Las ma ütlen selle nüüd selgelt välja, kui keegi peaks selles veel kahtlema: see ei ole normaalne käitumine ega viis kuidas hobuseid treenida. Ja seda ka siis, kui sinu ümber on ratsanikke- ka medalitega pärjatud ratsanikke- kes seda teevad!

Aga tagasi ratsakoolide juurde. Ma mõtlen, et kui vaid lapsevanemad sügavamalt mõistaksid, et nende lapsi, kes läksid treeningutele suurest hobuste armastuses, õpetatakse järjepidevalt elusat tundlikku looma probleemide korral LÖÖMA, siis nad ei laseks sellisel asjal juhtuda või võtaks oma lapse seesugusest trennist ära. Kas mõnes teises huvialaringis oleks selline asi aksepteeritav, et laps peab looma lööma ja sikutama, et täita eesmärk või harjutus? Aga see on täiesti tavaline hobuste treenimise maailmas, sh laste treeningutel. Edukas laps ratsakoolis on see, kes sunnib ponid kiiremini enda sõna kuulama ning kui laps on rohkem „pehmo“ ega taha /suuda seda teha, siis jääb ta „amatööriks“. Seesugune käitumine on 21. sajandil täiesti uskumatu. Kui koeri, tiigreid, delfiine või kaelkirjakuid treenitaks sedamoodi, siis oleks see kohe suure kella küljes.

Tahan rõhutada, et kindlasti ei poolda hipsteritest „puukallistajate“ mõtteviisi, et hobune võib teha mis tahab ja valida, mida teeb või et suulised, stekk ja kannused on halvad, kuid soovin vaid tähelepanu tuua sellele, mis moodi neid kasutatakse ning missugune on suhtumine, mida lapsele õpetatakse. Steki kasutamine ei ole probleem, sest stekk peaks olema nö dirigendi kepp, mis suunab hobuse keha teatud piirkonda liikuma mingisse suunda, kuid hetkel käib jutt steki kasutamisest löömisega seoses, sest see on viis, kuidas seda ratsakoolides tavaliselt kasutakse.

Olen nii mõnigi kord näinud Tartu linna tänavapildis kõndimas pisikesi tüdrukuid ratsariided seljas ning väike sätendav roosa stekk käes... See on isegi haiglane, et lastele on välja mõeldud oma varustus, mis omakorda normaliseerib olukorda. Lastele õpetatakse, et ponid on üleannetud ja neile peab koha kätte näitama või et muud moodi neid edasi liikuma ei saagi.
Treenerina näen, et „laisad“ hobused on 1) märguannete ebatäpse andmise tõttu muutunud tuimaks (vajalik psühholoogline ümbertreenimine) ning 2) kehaliselt väga jäigad, raskusega esiotsal, rinnakorv vajunud liigselt õlgade vahele (vajalik kehaline ümbertreenimine/rehabilitatsioon). Et seesuguseid hobuseid edasi liikuma või aeglasemaks saada õpivad noored ratsanikud oma keha liigselt pingestama ega suuda hobuse liikumisega kaasa minna (liikumist mida küll kahjuks selliste hobuste kehas ka eriti ei ole sel hetkel, kuid mis pole normaalne).

Kõik väikesed lapsed, kes on minu trennides olnud ning varasemalt alustanud ratsakoolis ratsutamisega, ei oska hobust enda all tunnetada vaid neid on õpetatud, et hobust tuleb vaid „juhtida“. Neile ei ole kunagi õpetatud, et hobusega tuleb koos liikuda või siis kui nad isegi seda kuulnud on, pole treeneril olnud oskust seda lahti seletada ega teha vastavaid harjutusi selle arendamiseks (mida laps peab oma kehaga tegema). Siis teisalt on ka muidugi need ratsakooli hobused, kes on „tulised“ ehk vaesed ärevuses ülitundlikud hobused, kelle seljas õpib noor ratsanik taaskord vaid oma keha pingestamist, et mitte iga kõrvalehüppe peale maha sadada. Tihti ütlevad ratsanikud, et nad ei pea sellise hobusega üldse midagi sundima, et ta „tahab ise minna“ või et „alati hüppab“, kuid nägemata, et seesuguse agara edasiminemisega kaasneb väga suur emotsionaalne ja füüsiline pingestatus: ärevus koos kehaliste stressi märkidega. Nende hobustega ei saa midagi rahulikult teha, sest nad reageerivad kõigele ja kõigile ning täidavad märguanded lausa neurootilise kiirusega. Need noored ratsanikud näevad, et on normaalne oma eesmärkide nimel tekitada hobusele seesugust hirmu (ärevus on hirm) ning ebamugavust.

Nüüd on aga lugejad küsimuse ees, et mida siis teha nende ratsakooli hobustega? Kui hobune ei liigu või tirib või hammustab või on harjutustel kange (ei painuta näiteks) või kihutab? Kõikide nende käitumiste taga on põhjus ning hobuse käitumist peab:
1) märkama
2) analüüsima ning
3) proovima järk-järguliselt muuta

Suurem osa seesuguseid probleeme- eriti ratsakooli hobustega- ei lahene kohesel. Ka minu treeningtunnis. Vaja on plaani, kuidas hobuse käitumist pikema aja jooksul muuta ning mida kõik selle hobusega kokku puutuvad/treenivad inimesed peavad arvestama ning tegema. See on aga see, mida ratsakoolides ei tehta, sest laps peab praegu saama üle selle tõkke hüpatud või just praegu saama selle hobuse galopile ning sundima hobust seetõttu seda tegema, isegi kui on palju- palju faktoreid, mis kõik räägivad selle vastu. Mul on aastate jooksul olnud lugematuid õpilasi, kellel on käitumis- või kehalise probleemiga ratsakooli hobune või poni ning see takistab head füüsilist treeningut sel hetkel. Ainult, et keegi pole aru saanud, et tegemist on probleemiga ning seda oleks vaja "ümber treenida" pika aja jooksul enne kui laps saab selle hobuse või poniga turvaliselt ja hästi sõita ja oma istkut arendada. Nad peavad hakkama hobuse treeneriteks sel hetkel aga kas see on normaalne? Juba edasijõudnud lapse puhul tegelikult on, kuid algajaga kindlasti mitte.

On hädavajalik, et ratsakooli hobune saaks järjepidevalt „ümbertreenimise“ treeninguid: et laisk hobune õpiks oma keha lõdvestama ning tervikuna läbi keha liikuma ning ülierutunud hobune psühholoogiliselt lõdvestuma. Et edasiajamise märguandeid tuleb uuesti õpetada minimaalse surve-vabastamise metoodikal ning treeningutes tuleb rohkem leida positiivse kinnitamise hetki hobuse „õige“ käitumise esinemisel. Hobune ei tea, mis on "õige"- neil puudub selline ajutöö, me peame suunama hobust meile sobiva käitumise suunas ka siis kui neil esineb probleemkäitumine.

Aga muutusi saab teha ka lühiajaliselt ühes treeningus. Tuleks kontrollida varustus: esitaks, asetada sadul õlgade taha (ning teiseks lasta sadula paneelid korralikult villaga ära toppida - seda küll ei saa koheselt teha aga käib sadulate probleemiga koos) ning kolmandaks lasta sadulavöö ning kapsel veidi lõdvemaks. Uskuge mind, need on kõige sagemad ratsakooli hobuste varustuse probleemid, mida lapsed kogu aeg valesti teevad. Õpetada ratsanikule hobuse stressi märkide nägemist ja analüüsima hobuse käitumist inimese käitumisega seoses, õpetada hobusega üheskoos liikumist ja tema tunnetamist läbi puusade, tegema suunamuutusi ja üleminekuid minimaalse käte tööga, kergendama tasakaalus ja mis kõige tähtsam: õpetada, kuidas nende poni või hobust järk-järgult oma märguannetele tundlikmaks muuta või vastupidi, kuidas ülitundlikku hobust järk-järgult desensibiliseerida. Ja muidugi, et mitte unustada keskkonna tähtsust: võib-olla on vaja muuta hobuse pidamistingimusi...

On äärmiselt tähtis, et noor ratsanik teeks mitmeid aastaid (jah, aastaid!) istaku- ja tasakaaluharjutusi, et saavutada kätest ja jalgadest iseseisvat istakut, et ta oma halva tasakaalu, vähese koordinatsiooni ja tunnetusega hobust pidevalt tuimemaks või ülitundlikumaks ei muudaks. Hobune õpib kogu aeg- juba noor ratsanik peab mõistma, et tema oskamatuse tõttu võib tekkida probleeme hobuse käitumises või treeningus ning see peaks olema ratsaniku oluline motivaator oma istaku ja käitumise järjepidevaks parandamiseks juba päris ratsutamistreeningute alguses. Jah, täiskasvanud peavad tegema kõik selleks, et laste hobused oled õppimiseks sobivad (ja, need eelpoolmainitud hobused ei ole!), kuid noor ratsanik peab siiski mõistma päris varakult, et ta võib oma tegevusega (või tegevusetusega) põhjustada hobusele ebamugavust või valu ning hobusega sõitmine ei ole „lõbusõit“.

Minu järgmise aasta soov on see, et üha rohkem ratsakoolide omanikke ja treenereid hariks ennast (ja vajadusel treeniks regulaarselt ümber oma ratsakooli hobuseid), luues tõeliselt hobust väärtustava keskkonna, kus lapsed saaksid õppida paljusid pehmeid elulisi väärtusi ning enda kehalist arendamist hobuste abil. 
​