|
21.-24. november 2019 külastasin treener Ylvie Fros'i ja tema treeningtalli Hollandis. Lisaks treeningtundidele oli minu eesmärgiks ka detailne "Paddock Paradise" hobuste vabapidamissüsteemiga tutvumine, millest kirjutangi selles posituses lähemalt. Ylvie Fros'il (viide kodulehele klikates tema nimele) on treening- ja erahobuste tall Hollandi keskel (nimelt asub Hollandi geograafiline keskpunkt vaid kilomeeter-kahe kaugusel) väikese Luntereni linnakese ääres. Tema tallis on kohti kuni ca 25 hobusele: 9 enda hobust/õppehobust, mõned praktikantide ja seminaridel osalevate inimeste hobused ning kuni 10 statsionaarset erahobust. Ylvil on olemas sise- ja väliboksidega tallihoone (sh boksid koos minikoplitega, mis on ka Saksamaal ja Austrias väga levinud- nendest on ka allpool fotosid) , sööda- ja abiruumid, pesuboks, 20x40 drenaazi ja kangakiuga väliplats ning väikesed jalutusaiad külalishobustele, kuid see, mis teeb tema talli ühest keskmisest treeningtallist erinevaks on hoopis "Paddock Paradise" koplisüsteem. "Paddock Paradise" on hobuste pidamise viis, mida iseloomustab hobuste elamine ja liikumine "mööda teeradasid" (ing. k "tracks"). See on vastand niiöelda tavapärasele ristkülikukujulisele koplile. Teerajad on mõeldud hobuste loomuliku käitumisviisi paremaks majandamiseks- esmajoones suurema liikumisaktiivsuse võimaldamiseks, kuid pakuvad hobusele ka teisi "tegevusi" teeradade peal, nagu söögialad, pehme pinnasega pikutamise alad, veesilm, puud ja põõsad ja/või varjualused jms olenevalt kohaliselt võimalusest. Kõik Ylvie hobused, sealhulgas ka hobused, kes treenivad Kõrgema Kooli tasemel, elavad õues liikudes ja elades nendel teeradadel, pääsedes rohualale vaid piiratud tundideks. (Vajadusel tuuakse mõned hobused ööseks sisse ja/või tekitatakse). Seesugune pidamisviis mõjub hästi nii hobuste vaimsele kui füüsilisele tervisele ning vastupidiselt paljude sporttallides olevate hobuinimeste hirmudele ei lõhu hobused ennast ega üksteist sellises koplis olles, ei jookse hullunult ega kiindu liigselt oma kaaslastesse. "Üleminekufaasis" võib otseloomulikult intsidente tulla, kuid see on vaid märk sellest, et hobune ei ole nooremalt/varasemalt hästi sotsialiseeritud ning vajab kohanemiseks aega. Seesugune hobuse loomupärane pidamisviis on tegelikult hea preventatsioon ning ravi paljudele vaimsetele ja füüsilistele terviseprobleemidele, alustades ärevusest, karja kiindumusest kuni lõpetades kabja-, ainevahetuse- ja seedeprobleemidega. Miks teerajad aga mitte koplid? Hobuste kehalise füsioloogia ning metsikute ja poolmetsikute hobuste uurimisest on täheldatud, et hobused on loodud kõndima st sammuma kuni kümneid kilomeetreid päevas, veetes suurema osa päevast- erinevate uuringute andmetel ca 15-20 tundi- aeglaselt liikudes ja vähehaaval madala kalorsusega rohtu süües. Lisaks veedavad hobused aega üksteisega suheldes: noored hobused üksteisega mängides, üksteist groomides, magades, oksi või puid närides jms. Seega sobitub teeradadel käimine rohkem hobuste loomupärase käitumisega, kui lopsaka rohuga siledal karjamaal (või heinapalli ümber) lihtsalt seismine või söömine. Seesugused lopsaka rohuga koplid ei ole paljudele tänapäeva hobustele tervislikud ega ka loomulikud- eriti just vähese kasutuse/treeninguga hobustele, kes kalduvad ülekaalule ja/või on tundlikud liigsele suhkrule (aborigeensed tõud, ponid, kroonilise subakuutse laminiidi all kannatavad hobused jt). Kuigi Eesti kliimas on karjatamise periood suhteliselt lühike ning 6-7 kuud kui mitte rohkem aastast söövad hobused heina, siis mõjutab meie hobuste ülekaalu ka see, et vaba heina juurdepääsuga hobused söövad koguseliselt liiga palju ning liiguvad sealjuures liiga vähe. Jala- ja kabjatervisele mõjub halvasti ka ülessõtkutud kopli mudas seismine. Kuidas teerajad täpsemalt töötavad? Meie kliimavöötmes on esmajoones vajalik pinnase koorimine ning selle asendamine sõelmete/liiva/betooni/sillutise/kunstmuru vms, sest vastasel juhul sumpavad hobused mudas. Sõelmete ja sillutise peal kõndimine mõjub hästi ka kabjatervisele, vähendades kiilu- ja valgeviiruhaigusi (nt mudast tingitud seen- ja bakterinfekstioonid) ning kulutades kabjamaterjali loomulikul viisil. Suur osa inimesi kardab lasta hobusel kõndida (sammuda) kõval pinnasel, kuid vastupidisel väärarusaamale, kohaneb kabi (sisemised ja välimised koed) aja jooksul sellel keskkonnale vastavalt, mille peal ta kõnnib ;) Teerajad tuleb rajada pigem suurema kui väiksema ala peale: Ylvie tallis oli koplisüsteemi all umbes 2 hektarit maad (täpsemalt vt joonis). Lisaks tuleb rajada erinevaid "jaamasid"/alasid erinevateks tegevusteks, viies need üksteisest võimalikult kaugele. Kes selle välja mõtles? "Paddock Paradise" hobusepidamise süsteemi mõtles välja kabjahoolduse grand-man ameeriklane Jaime Jackson. Ta on kirjutanud ka samateemalise raamatu: "Paddock Paradise: A Guide to Natural Horse Boarding" (ning mitmeid kabjahoolduse raamatuid). Lähtuvalt Jaime ideest baseerub koplisüsteem metsikute ja vabalt liikuvate ameerika mustangite eluviisile ning tema soov oli töötada välja süsteem ka kodustatud hobustele, mis sarnaneks maksimaalselt hobuste loomulikule eluviisile, leides seeläbi püsivad lahendused nii mõnelegi terviseprobleemile.  Foto http://paddockparadise.net/en/start/ lehelt näidates looduses vabalt liikuvate hobuste "teeradasid". Alljärgnevalt on valik Ylvie Fros talli koplisüsteemist ning tallist. Selgitused on lisatud fotode all.  Siin on näha kooritud pinnasega ca 5-6 meetrit lai teerada. Sõelmed olid Ylvie talli näite põhjal parim teeradade materjal. Teeradade laius varieerus, hetkel minu selja taga mitme teeraja ühenduskoht, mille keskel plats.  Ülevaade Ylvie Fros koplisüsteemist ja tallist. Kuna tegemist on kiire visandiga, mis valmis lennusõidu ajal, siis skaala on ilmselgelt nihkes ja puudub... kuid ülevaate see väike kritseldus siiski annab.  Boksid, mille üks uks avanes talli sisevahekäiku ning teine otse õue 3,5 x7 m jalutusaeda. Bokside mõõtmed oli 3,5x, 3,5m.   Lasipuu otse platsi kõrval. Otseloomulikult võis hobust minna valmis panema ka talli siseruumidesse.  Isegi kooritud pinnase puhul kippus söödaküna ees veidi ligaseks. 
 Veesilm ning üks karjamaadest, lisaks taustal ka väike mägi, mille otsas hobustel meeldis turnida.
 See on ravimtaimede kast, et hobused saaksid soovi korral ise neid siit ampsata! Seesuguseid kaste oli erinevate taimedega kaks tükki teeradade ääres.  Seesugune nägi välja "slowfeeder" tüüpi heinaalus: lahtine hein visati künasse ning selle peale lasti vajuda raskel metallraamil, mille peale oli tõmmatud võrk.
 Pehme liivaga suurem plats, kus pikali visata ja püherdada. Foto tehtud varahommikul, kus on veel näha pikutamise jälgi liival. Lisaks ka kaks varjualust. Nende miinuseks saab pidada nende väikest suurust ning pehme allapnu puudumist (Eesti kliimas hädavajalik, et hobuse saaks igapäevaselt pikali minna).
 Lisaks "tallivaatlusele" toimus õppereisi ajal ka palju erineva tasemega treeninguid ;) © Eda Vallimäe 2019
2 Comments
 Ma arvan, et see on teema, mille olulisust küll teatakse, kuid tihti ei oska ratsanikud enda ja hobuse emotsioonidega (treeningsituatsioonis) toime tulla. Emotsioonid ja mõtted on meie peas kui makilint, mis hakkavad üha uuesti ja uuesti "mängima". Mida tunneb ratsanik, kui hobune nt kiirustab, kardab, on laisk, lõikab igat nurka, ei painuta, jookseb takistusest mööda, treener käsib teha juba uut harjutust jne jne jne. Kas ta tunneb kärsitust, viha, ärevust, häbi, abitust? Minust käib jõnks läbi, kui näen ratsakoolides lapsi grupitrennides vihaga takistusel tõrkuvaid hobuseid nüpeldamas...
Oluline on emotsioone ja mõtteid mitte kõrvale lükata. Sest kui nad juba meie sees on, siis on nad osa meist ning nende alla surumine toob varem või hiljem kaasa veel suurema probleemi. Hobustega tegeledes (või õigemini kellega iganes tegeledes) ei ole aga iga emotsiooni ajendil tegutsemine päris mõtekas. Üks tähtsamaid omadusi hobuste treeningul on tähelepanelikkuse (ka oma keha suhtes: see on kehataju) ning rahulikkuse säilitamine. Käesoleva hetke teadvustamine ongi see oskus, mis aitab meil paremini emotsioonidega toime tulla. Hobused elavad pidevalt hetkes, see on asi, mida neilt õppida. Üks kõige lihtsam praktiline harjutus on hingamisele keskendumise harjutus. Võta hetk ja jälgi oma hingamist- kas see on kiire või aeglane, kas hingamiste vahel on pausid. Tunneta õhu jahedust. Märka, kas õhk liigub su rinnakorvi üla- ja või alaosas. Ära analüüsi, miks?, vaid proovi lihtsalt uurida. Pane kogu oma tähelepanu hingamisele külge: võid isegi öelda mõttes "sissehingamine", siis kui on sissehingamine ning "väljahingamine" kui on väljahingamine. Ja samal ajal kui sa hingamist tunnetad, märkad sa ka mõtteid oma peas, hääli enda ümber, riideid enda kehal, hobust enda kõrval (või all) ning sel hetkel kui sa märkad, et hakkasid analüüsima- planeerima- muretsema jäta see mõte ning tule tagasi oma hingamise tajumise juurde. Ning nii üha uuesti ja uuesti. Kui märkad, et sinus on pinge ja/või hingamine on pigem kiire ja pausideta, siis proovi suunata oma hingamist kõhu suunas ning väljahingates justkui mõttes ohata ning lasta oma kehal veidi oma asendis "vajuda". Niimoodi tekib paus mõtete ja tunnete ning tegutsemise vahele. Hakkan ennast justkui kõrvalt jälgima. Olen enda ja maailma suhtes heasoovlik ja uudishimulik. Sarnaselt nagu väikesed lapsed on head ja uudishimulikud. Märkan asju enda ümber, märkan mõtteid, märkan oma keha ja hobuse keha. Märkan, et järsku tekib aega reageerimiseks. Märkan, et olen käesolevas hetkes, kus puudub minevikuhetke mure ja tulevikuhetke ärevus, märkan et nii mõnigi emotsioon jääb kaugemale ja hetk(eks) ongi rahu.  Fotol on hobune Viktoria haigutamas elektriravi aparaadi poolt tehtava lihasmassaži ajal Kui inimestel võib haigutamine olla põhjustatud igavusest või väsimusest, ka vere hapnikutaseme langusest, siis hobustel see nii ilmselt ei ole. Hobune haigutab tihti siis, kui ta on stressis või segaduses, samuti kui ta on valudes. Oluline on muidugi jälgida hobuse kehakeelt tervikuna. Kui hobune haigutab treeningu või massaži ajal, siis võib see olla märk pinge/stressi vabanemisest, kuid kindlasti mitte märk igavusest.
 Fotol: õpilane Raili Krusta oma eesti tõugu hobusega istakutunnis Ratsastuses on üks tähtsamaid põhimõtteid, et kohe algusest peale läheks hobune edasi ratsaniku käe suunas- et me sõidame teda nö tagant ette. See ei juhtu, kui me hobust suust saeme või mängime ratsmetega või kui me ainult hirmsasti hobust edasi ajame ja eest hoiame, vaid hoopis siis, kui tempo on alguses piisavalt madal, et hobune saab läbi selja õõtsuda (hobune peab esmalt õppima lõdvestama aeglases tempos) ning kui hobune tunnetab, et me mõjutame tema keha tervikuna, lastes tihti käekontakti järgi. Meil peaks olema ühtne kontakt hobuse suuga/peaga, käsi liigub koos temaga (sammus ja galopis!) ning et kui me kasutame ratset tagasi võtmiseks või painutamiseks, siis järgneb sellele säärega edasi sõites ratsmesurve vähenemine ja/või (noore hobusega) käe ette-alla viimine, hobune "sukeldub" alla käe poole, pärast mida ühtne kontakt taastub. Vajadusel kõik kordub. Sellisel viisil õpib hobune tempokontrolli, ratsaniku käe suunas sirutamist, tõstab oma selga ning hakkab liikuma parema tasakaaluga. Muidugi on siinkohal paralleelne teema ka istaku kasutamisega, kuidas seda juba mõnes teises blogipostituses.
 Foto: Pinterest Kui kasutad raamiga sadulat, siis ei tohi sadul asuda hobuse õlgade peal. Selleks õpi nägema ja katsuma, kus asuvad hobuse abaluud. Abaluudest, mis on tegelikult suured lamedad luud hobuse esijalge kohal, moodustavad hobuse õlad. Abaluudel ei ole luulist (fikseeritud) seost hobuse rinnakorviga (nagu näiteks inimestel - meil on selleks rangluud), mille tõttu "ripuvad" hobuse esijalad alates abaluudest allapoole tugevate lihaseliste kinnitustega. Kui raamiga (!) sadul asub abaluude peal, siis takitab abaluu loomulikku liikumist esijala tõstmisel (abaluu pöörleb taha ja allapoole, mis omakord tekitab lihaste kadu abaluude taga (augud abaluude taga) ega lase hobusel lõdvestuda läbi selja ega aita kaasa hobuse õlgade vabamaks (kergemaks) muutumisel. Ma kontrollin kõikidel oma (uutel) õpilastel sadula õiget asetsust, sest see on väga levinud probleem! Kui sadulal on ettepoole ulatuv hõlm (üldsadul, hüppesadul), siis see võib asetseda abaluu peal, sest seal pole tugevaid osasid ning abaluu saab hõlma all liikuda. Kui aga jäik sadula esikaar on abaluu peal, siis see on probleemiks.
Kuidas kontrollida? Katsu hobuse õlga tema turja lähedal ja proovi leida koht, kus tugev luu läheb üle pehmeks lihaseks- seal abaluu lõppebki. Pane tähele, et abaluu teeb väikese kaare tahapoole ega lõppe ära sirgelt.  Kuulus hobulausuja Honza Blaha käis esmakordselt Eestis koolitust andmas 24. augustil 2017 aastal. 2018 aasta aprillis tuleb ta uuesti: koolitus toimub 27.-28. aprill Säreveres. Kohal on 11 hobust ja ratsanikku ning paarkümmend vabakuulajat. Koolitusega on võimalik veel ühineda, registreerimine info@ratsutamiskunst.ee aadressil. Eelmise aasta Honza Blaha koolitusel kõlanud mõtted ja teooria on nüüd kõigile õppimiseks ka minu blogisse kirja pandud ;) Head lugemist!  Õppekonspekt Honza Blaha koolituselt 24. august 2017
Eda Vallimäe © Vabatreening on treening ilma nöörideta, kasutades vaid kehakeelt, häält ja stekki. Nii nagu koeri õpetatakse ilma nöörita inimese jala kõrval liikuma, on see võimalik ka koos hobusega :) Videos on näha minu Wikooria vabatreeningut. See kõik on veel päris alguses, kuid juba sellel tasemel on see tõeliselt vahva ;) Võib tekkida küsimus, et kuidas seda saavutada? Ikka läbi maatöö ja võimlemisharjutuste. Vikiga tegutseme aga edasi ning varsti juba uus video meie arengust .  Foto: Pixabay Hobuse saba liikumine kõneleb hobuse selja tervisest. Nii nagu hobuse lülisammas liigub iga sammuga, peab ka saba kaasa liikuma- ta on ju lülisamba üks osa! Üks hea ratsastuse välimääraja on see, kas hobune liigutab ainult jalgu või õõtsub ta läbi selja (ing. keeles „back mover“ ja “leg mover“). Need, kes läbi selja õõtsuvad, ei liiguta oma jalgu nii kõrgele, sest see pole biomehaaniliselt lihtsalt võimalik ning nende saba õõtsub rahulikus rütmis kaasa. Need, kes esijalgu efektselt väga kõrgele liigutavad, on seljast kanged ning ei suuda tagujalgadega enda keha alla astuda, et selg saaks pehmemaks muutuda. Liikumise ajal liigub hobuse selg nagu üks suur vaat, mis pöörleb pikisuunaliselt ümber oma telje - see tähendab, et üks seljapool langeb ning pöördub sissepoole. Mida ratsahobuse saba juures tähele panna? * Kui hobuse saba on liikumisel tema tagajalgade vahel, siis on ta tõenäoliselt hirmul või valudes. Sama kehtib ka seisuasendi kohta. Juba vana hobusemeeste tarkus on tõsta seisva hobuse saba ülesse, sest see annab infot hobuse terviseseisundi ja iseloomu kohta: füüsilises valus või vaimselt pinges hobune ei lase oma saba tõsta. Õpitud abituse puhul võib sama saba olla aga justkui surnud („sült“), samas võib see tähendada ka äärmist lõdvestumist. Otsustamisel tuleb jälgida kogu hobuse kehakeelt ning hetke olukorda. * Kui hobuse saba on liikumise ajal paigal ja allapoole, siis liikumine tema kehas ei liigu läbi kogu keha, vaid jääb „seisma“ enne tagujalgadeni jõudmist. Selline hobune on tavaliselt füüsiliselt kehast kange, üle ratsme või tugevalt esiotsal. * Kui hobune vehib oma sabaga kiiresti ja korduvalt näiteks üleminekute, hüpete, jalavahetuste või külgliikumiste ajal, siis võivad juhtimisvõtted olla liiga tugevad (liiga „valjud“) või on hobune mingil põhjusel frustreeritud. Näiteks ei ole normaalne koondavate harjutuste ajal pidevalt sabaga vehkiv hobune- see on märk, et treeningus on midagi valesti. Mõningane hobuse saba vehkimine raskema töö õppimisel on normaalne, sest hobune väljendab ennast oma sabaga. Rasket tööd tuleb küsida vähe korraga, tihedate pauside, premeerimisega. Mõlemal juhul tuleb jälgida hobuse kogu kehakeelt (sh tema nägu), et otsustada, kas tegemist on negatiivse märgiga. * Kui hobune kannab oma saba sirge või üsna sirgena, siis see on märk, et hobuse selg on liiga pinges. * Kui hobune kannab oma saba vaid ühel küljel on see märk asümmeetriast tema kehas. Hobuse lülisammas, sh tema saba, peab painduma vasakule ja paremale kogu pikkuses. See tähendab, et liikudes päripäeva (paremal ratsmel) peab hobune olema kuklast kuni sabani sissepoole painutatud- ka tema saba peaks asetsema sissepoole! Seega annab saba asend meile märku ka sellest, kas hobune painutab ennast läbi kogu keha. Õigesti hoitud saba õõtsub nõtkelt küljelt küljele (hobuse ühelt kannalt teise suunas) ning asub pehme kaarega hobuse tagajalgadest eemal. Eda Vallimäe ©
 Foto: Pixabay vabavara pildipank 2106. aastal viisin oma Tartu Ülikooli terviseteaduste magistriõpingute käigus läbi ratsutajate selja tervise alase teadusuuringu (TÜ eetikakomitee loa nr 254/T-6) nimega „Kroonilise alaseljavalu levimus Eesti ratsutajaskonna hulgas ning naisratsutajate alaselja funktsionaalne seisund“. Osa sealt kogutud statistikast jõudis ka minu magistritöösse, mille pealkiri oli "Alaseljavalu levimus Eesti naisratsutajate seas ning erinevused treeningharjumustes alaseljavaluga ja alaseljavaluta uuritavate" (2017; juhendaja füsioteraapia assistent, MSc, K. Medijainen). Tulenevalt kogutud andmete suurest hulgast, mida etteantud magistritöö mahu juures poleks olnud võimalik piisava detailsusega käsitleda, otsustasin magistritöös keskenduda just alaseljavalu probleemi kaardistamisele Eesti naisratsutajate seas, jättes funktsionaalsete testimistulemuste (mis saadi füsioterapeutilise hindamise käigus) andmed magistritööst välja. Antud magistritöö eesmärgiks oli välja selgitada alaseljavalu levimus Eesti naisratsutajate seas ning kirjeldada naisratsutajate treeningspetsiifikat ja –harjumusi võrrelduna alaseljavaluga ning alaseljavaluta uuritavatel. Uurimismeetodikana kasutati küsitlusankeeti, mis hindas naisratsutajate alaseljavalu (esinemissagedust, tugevust ja kestust), teisi skeletilihasüsteemi kaebusi, treeningharjumusi ning – spetsiifikat ning subjektiivset hinnangut oma istakule. Koguvalimi moodustas 234 naisratsutajat, keskmise vanusega 26,5 ± 7,7, neist 64 jäi alagruppide võrdlusest välja ning vastavalt 89 ning 81 uuritavat moodustasid alaseljavaluga ning alaseljavaluta grupid. Antud töö tähtsamad tulemused olid järgnevad: Eesti naisratsutajate alaseljavalu hetkelevimus oli 64,5 %, keskmine VAS skoor 2,6 palli. 48 % ratsutajatest esineb valu harva ning 1/3 esineb krooniline alaseljavalu. Alaseljavalu tugevus ei sõltu kehamassiindeksist ega treeningtundide arvust. Keskmiselt veedavad naisratsutajad sadulas 6,3 tundi, alaseljavaluga ning alaseljavaluta ratsutajate treeningukoormuses ei esinenud erinevusi. Professionaalide alaseljavalu tugevus ja levimus on harrastusratsutajate omast kõrgem. Alaseljavaluga naisratsutajatel esineb valukaebus täisistakus ning nad eelistavad kasutada pigem poolistakut või kergendamist. Poolte alaseljavaluga naisratsutajate valukaebus suureneb treeningute ajal. Töö lühikokkuvõtteks saab öelda, et alaseljavalu on Eesti naisratsutajate levinud tervisekaebus, mis ei ole seotud kehamassiindeksi ega treeningtundide arvuga. Alaseljavalu võib treeningutega nii leeveneda kui ägeneda ning sõltuda ratsutaja treeningharjumustest – ning spetsiifikast. Antud töö täistekst- koos teemakohase teaduskirjanduse ülevaatega ning detailsete uurimistulemustega- on alljärgnevalt ka üles laetud. Head lugemist! Eda Vallimäe ©  15.-16. juulil 2017 toimus Säreveres taaskord ratsutamismeister Marius Scheideri treeningkoolitus. Marius on professionaalne treener ja ratsutaja Saksamaalt, kes on varasemalt võistelnud rahvusvahelisel tasemel koolisõidus ning siis spetsialiseerunud ratsutamiskunsti treeningutele ning hobuste liikumisravile läbi käekõrval treeningu. Ta on Bent Branderupi õpilane ning teeninud "Meister" tiitli akadeemilises ratsutamiskunstis. Oma kodutallis Münsteri lähedal treenib ja õpetab ta algtasemest kuni Kõrgema Kooli tasemele. Särevere treeningseminar õpetas akadeemilist ratsutamiskunsti nii maa peal kui sadulas. Osa võttis 30 vabakuulajat ning kaheksa hobusega osalejat, vabakuulajaid oli ka Lätist kohale tulnud, kus akadeemiline ratsutamiskunst kinnitab samuti üha rohkem kanda. Treeningkliinikus käsitleti ja õpetati lugematul hulgal erinevaid teemasid, probleeme ja küsimusi :) Näiteks hobuse probleemkäitumisest, usalduse saavutamisest, esmaste lõdvestusharjutusteni, lisaks hobuse funktsionaalse anatoomia õpe, enda kehakeel nii talutamisel kui maatööl, kuidas ennast kehtestada, kuid mitte domineerida, külgliikumiste õpetamine, efektiivne kordetamine ilma abiratsemeteta, koondamise alustamine, istakuõpe, hobuse painutamine oma istakuga, valesti ratsastatud hobuste ümberõpe jne- kõik teemad olid individuaalsed (see mida antud hobuse-inimese paar parasjagu vajas), kuid samas probleemid tuttavad meile kõigile :) Ratsutamiskunsti üks suur läbiv küsimus on järgnev: kuidas kasutada treeningut hobuse jaoks, mitte hobust treeningu jaoks. Kuidas aidata hobusel liikuda paremas tasakaalus? Kuidas aidata tal paremini ennast painutada? Missugused harjutused on need, mida hetkel hobune vajaks? Või kuidas aidata hobusel rahuneda ja lõdvestuda inimesega koos käekõrval? Kuidas pean mina olema, et hobust aidata? Selleks kõigeks on tööriistad ning ratsutamiskunst seda õpetab, et meie tegutsemine koos hobusega oleks teadlikum ja hobust ning ennast austavam. Pole olemas ühte retsepti, vaid on olemas põhimõtted- nende praktiline rakendamine sõltub aga hobusest ja inimesest ning nõuab meilt (või õpetajalt) loomingulist mõttetööd. Teine läbiv ratsutamiskunsti mõte on see, et meil ei ole vaja hobuseid pidada ega treenida. Me teeme seda, sest meil on see valik, see võimalus. Kuna me ei vaja hobuseid, et ellu jääda, siis on see meie hobi ning me kasutame hobuseid oma lõbuks. Parim mis me taha saame, on pidada ning treenida neid viisil, mis nende keha ega vaimu ei riku. Treening peaks tegema hobuse veel uhkemaks ja ilusamaks! Ratsutamiskunsti treening on teekond hobusega, see nõuab meilt arenemist ja paremaks saamist. Mariuse seminar oli tõeline aasta suursündmus- inspiratsiooni ja teadmiste ammutamise koht siinsamas Eestis. Suured tänud kõigile abilistele kelleta see seminar poleks toimunud, kõigile osalejatele ning fanaatikutele. Mul on tunne, et Eesti oma ratsutamiskunsti kogukond hakkab tasapidi juba tekkima- rõõm! Kohtumiseni trennis või järgmisel seminaril! ;) Eda Fotojäädvustusi seminarilt:
Järgnevalt (tähestikulises järjekorras) kõik hobusega osalejad. Elerin Innos ja eesti tõugu hobune Rommi:
Karine Rajasaar ja trakeeni tõugu hobune Power:
Marju Uusen ja eesti sporthobune Willy:
Merili Kuuse ja hobune Geysa-Geyra:
Piret Väinsalu ja eesti sporthobune Confetti:
Siim Sepman ja hobune Ria:
Tiiu Kuusik ja hobune Hess:
Eda ja eesti sporthobune Wiktoria:
|
Ratsutamiskunst.ee blogi ..... on Eda Vallimäe poolt kirjutatud artiklite ja teooriamaterjali kogumik. Lugemiseks vali allolevast tulbast sobiv kategooria. Blogiarhiiv
January 2019
Kategooriad
All
|
RSS Feed