Kõik, kes minu ratsatreeningutes pikemalt käinud, siis teavad, et need ei ole päris tavapärased ratsutamistreeningud :) Enda ja hobuse keha tunnetamiseks, tasakaalus istaku ning lõdvestunud hobuse saavutamiseks ei kasuta ma pea kunagi väljendeid "selg sirgeks ning kannad alla" vaid
- asendite ja liigutuste metafoore ning ettekujutusi,
- kehasendite käelist assisteerimist,
- harjutusi klassikalisest koolisõidust (ratsutamiskunstist),
- harjutusi Centered Ridingu metoodikast
- harjutusi ning põhimõtteid füsioteraapiast/anatoomiast/biomehaanikast

Ja mõnikord on kasulikud ka pallid ja padjad või kummid Fotol demonstreerib Karmen Kalinina massažipalle oma istmiku all ;) Seesuguste pehmete pallide kasutamine ratsaniku istmiku all võib anda mitmeid erinevaid võimalusi:
- aitab ratsanikul oma istmikuluud paremini üles leida ning tajuda kahe istmikuluu eraldatud liikumist alla-ette-üles
- annab ratsanikule uue, tavapärasest erineva toepinna ehk toob ta oma harjumuspärasest istakust välja- see loob aga võimaluse kehataju arenguks, et uusi ja võib-olla ka paremaid asendeid oma kehaga võtta
- võimaldab leida "neutraalasend" oma alaseljas ehk ravib hästi nii toolistakus ratsanikke, kes istuvad kumera alaseljaga oma tagataskute peal kui ka liignõgususega ratsanikke
- kuna pallid tõstavad istmikuluud puusaliigesest kõrgemale, siis vabastab see pingeid ka ratsaniku puusadest- ratsanik õpib põlvede ülestõmbamise (ja jaluste kaotamise ) asemel paremini oma reisi ja põlvi just puusadest sügavamale ümber hobuse sirutama.

Eda Vallimäe

Eda Vallimäe

Üks viis, kuidas saavutada stabiilsem ja hobusele usaldusväärsem käekontakt, on kujutada ette, et pean oma käsi ise kandma. Tavapärases ratsutamisõpetuses öeldakse selle kohta, et ratsaniku küünarnukist hobuse suuni/ninani peaks olema sirge joon. Aga tegelikult tähendab see seda, et kui ma oma käed küünarnukkidest kergelt kõverdan, siis pean neid ka ise "üleval hoidma", mitte viima sirgeks ja raskeks allapoole. See teeb ratsmekontakti kangeks ja liiga tugevaks, mille peale läheb hobune kas üle ratsme või ratsme taha. Lisaks on raskendatud õigete käemärguannete andmine ning hobune ei õpi ratsmekontakti poole pürgima.
Mõnikord aitab ratsanikke ettekujutus, et nende käte all on justkui kandik, mis imeväel nende käsi altpoolt toetab või siis, et kandik on just nende käte peal: kui nad käed alla sirgeks lasevad, siis kandik kukub minema. Kandiku metafoor ei tähenda, et käed on tõstetud kõrgele, vaid lihtsalt seda, et ratsanik ise oma käte raskust kannaks
Fotol on näha steki toetamine ratsaniku käte alla, et luua tunnetus kandiku olemasolekust. Lisaks lase vabaks ranne ning ära unusta, et ratsaniku käed ei seisa kandiku peal paigal : sammus ja galopis teeb hobune oma pea- ja kaelaga tasakaalu liigutust, mida ratsanik ei tohi takistada- tema mõlemad käed peavad hobuse peaga ette ja tahapoole kaasa liikuma.
​Eda Vallimäe

Mul on üks teema juba kaua aega südame peal. See tuleb taas meelde nüüd aasta lõpus, kui inimesed mõtlevad mööduvale aastale ning teevad plaane uueks aastaks.
Lisaks, tuli see üles ka täna, kui andsin intervjuu võistluskoolisõidu eetika teemal. Üldiselt ei võta ma omaalgatuslikult avalikult kunagi sõna „küll on halvasti“ teemadel ega too enda initsiatiivil sotsiaalmeedias negatiivseid näiteid asjadest, mida hobustega seoses halvasti tehakse, vaid püüan see-eest alati praktikas oma treeningutes näidata ning õpetada, kuidas oleks targem tegutseda, et mitte liigselt negatiivsele keskenduda ja olla vaid teoreetiline õhku hõiskaja. Aga kuna see teema puudutab väga paljusid osapooli (ja mitte kõiki, kes viibivad minu treeningtunnis kohapeal), siis olen otsustanud selle kohta väikese arvamusavalduse kirjutada.

See teema toob ilmselt lauale palju vastandlikke probleeme, arvamusi ning sõnavõtte, kuid nii see siis lihtsalt on. Kui alljärgnev ei käi sinu lapse ratsakooli kohta, siis on kõik hästi, kuid on paljusid talle- eriti sportgruppidega tallid- kus selline käitumine on tavapärane praktika. Ma räägin sellest, kuidas ratsakoolide treeningtundides õpetatakse lapsi olema
hobuse vastu karmid, et mitte öelda julmad. Ja seda rutiinselt.

Probleemil on muidugi suur taust: esmalt hobused ise, kellega siis lastel on probleeme (muidu nad nii ei käituks) ning teiselt täiskasvanud, kes treeninguid läbi viivad. Need vaesed ratsakooli hobused, kes on kas igavesti aeglased või tuliselt ärevad ning selleks, et lapsed nendega „hakkama saaksid“, õpetatakse neid, et füüsilise sunniga saab hobuse tegema seda, mida tunnis vaja. See tähendab steki ja jalgadega löömine, tikutama ja suust saagima. Ja ikka selleks, et hobust kiiremaks saada, peatada, pöörata või „pea asendit ilusaks saada“. Lastele õpetatakse, et kui poni ei lähe edasi, siis tuleb teda rohkem jalgadega ja stekiga lüüa ning kui ta ei jää seisma, siis rohkem suust tõmmata.

Jah, tundub, et mongilite-stiilis ratsutamine on tänapäeval möödanik, kuid seesugune pilt on tegelikult väga sage... näen ja kuulen seesugust käitumist peaaegu igal pool, kui käin „teistmoodi“ trenne andmas. Siis on muidugi sportlased, kes õigustavad oma käitumist hobuse xyz asjaolude tõttu või nimetavad näiteks pidevat ratsmesurvet peenete sõnadega nagu „toetamine“ jne. Okey, ma tean, millest ma räägin, sest laias laastus on see ka see, mida mulle kunagi õpetati. Ma lõpetasin ratsaspordi, sest mul kästi pidevalt hobust suust saagida, kasutada abiratsmeid ning rohkem suruda, et hobune hakkaks tegema seda, mida vaja... ma ei olnud nõus seda tegema ning asusin otsima teisi treeningmetoodikaid. Las ma ütlen selle nüüd selgelt välja, kui keegi peaks selles veel kahtlema: see ei ole normaalne käitumine ega viis kuidas hobuseid treenida. Ja seda ka siis, kui sinu ümber on ratsanikke- ka medalitega pärjatud ratsanikke- kes seda teevad!

Aga tagasi ratsakoolide juurde. Ma mõtlen, et kui vaid lapsevanemad sügavamalt mõistaksid, et nende lapsi, kes läksid treeningutele suurest hobuste armastuses, õpetatakse järjepidevalt elusat tundlikku looma probleemide korral LÖÖMA, siis nad ei laseks sellisel asjal juhtuda või võtaks oma lapse seesugusest trennist ära. Kas mõnes teises huvialaringis oleks selline asi aksepteeritav, et laps peab looma lööma ja sikutama, et täita eesmärk või harjutus? Aga see on täiesti tavaline hobuste treenimise maailmas, sh laste treeningutel. Edukas laps ratsakoolis on see, kes sunnib ponid kiiremini enda sõna kuulama ning kui laps on rohkem „pehmo“ ega taha /suuda seda teha, siis jääb ta „amatööriks“. Seesugune käitumine on 21. sajandil täiesti uskumatu. Kui koeri, tiigreid, delfiine või kaelkirjakuid treenitaks sedamoodi, siis oleks see kohe suure kella küljes.

Tahan rõhutada, et kindlasti ei poolda hipsteritest „puukallistajate“ mõtteviisi, et hobune võib teha mis tahab ja valida, mida teeb või et suulised, stekk ja kannused on halvad, kuid soovin vaid tähelepanu tuua sellele, mis moodi neid kasutatakse ning missugune on suhtumine, mida lapsele õpetatakse. Steki kasutamine ei ole probleem, sest stekk peaks olema nö dirigendi kepp, mis suunab hobuse keha teatud piirkonda liikuma mingisse suunda, kuid hetkel käib jutt steki kasutamisest löömisega seoses, sest see on viis, kuidas seda ratsakoolides tavaliselt kasutakse.

Olen nii mõnigi kord näinud Tartu linna tänavapildis kõndimas pisikesi tüdrukuid ratsariided seljas ning väike sätendav roosa stekk käes... See on isegi haiglane, et lastele on välja mõeldud oma varustus, mis omakorda normaliseerib olukorda. Lastele õpetatakse, et ponid on üleannetud ja neile peab koha kätte näitama või et muud moodi neid edasi liikuma ei saagi.
Treenerina näen, et „laisad“ hobused on 1) märguannete ebatäpse andmise tõttu muutunud tuimaks (vajalik psühholoogline ümbertreenimine) ning 2) kehaliselt väga jäigad, raskusega esiotsal, rinnakorv vajunud liigselt õlgade vahele (vajalik kehaline ümbertreenimine/rehabilitatsioon). Et seesuguseid hobuseid edasi liikuma või aeglasemaks saada õpivad noored ratsanikud oma keha liigselt pingestama ega suuda hobuse liikumisega kaasa minna (liikumist mida küll kahjuks selliste hobuste kehas ka eriti ei ole sel hetkel, kuid mis pole normaalne).

Kõik väikesed lapsed, kes on minu trennides olnud ning varasemalt alustanud ratsakoolis ratsutamisega, ei oska hobust enda all tunnetada vaid neid on õpetatud, et hobust tuleb vaid „juhtida“. Neile ei ole kunagi õpetatud, et hobusega tuleb koos liikuda või siis kui nad isegi seda kuulnud on, pole treeneril olnud oskust seda lahti seletada ega teha vastavaid harjutusi selle arendamiseks (mida laps peab oma kehaga tegema). Siis teisalt on ka muidugi need ratsakooli hobused, kes on „tulised“ ehk vaesed ärevuses ülitundlikud hobused, kelle seljas õpib noor ratsanik taaskord vaid oma keha pingestamist, et mitte iga kõrvalehüppe peale maha sadada. Tihti ütlevad ratsanikud, et nad ei pea sellise hobusega üldse midagi sundima, et ta „tahab ise minna“ või et „alati hüppab“, kuid nägemata, et seesuguse agara edasiminemisega kaasneb väga suur emotsionaalne ja füüsiline pingestatus: ärevus koos kehaliste stressi märkidega. Nende hobustega ei saa midagi rahulikult teha, sest nad reageerivad kõigele ja kõigile ning täidavad märguanded lausa neurootilise kiirusega. Need noored ratsanikud näevad, et on normaalne oma eesmärkide nimel tekitada hobusele seesugust hirmu (ärevus on hirm) ning ebamugavust.

Nüüd on aga lugejad küsimuse ees, et mida siis teha nende ratsakooli hobustega? Kui hobune ei liigu või tirib või hammustab või on harjutustel kange (ei painuta näiteks) või kihutab? Kõikide nende käitumiste taga on põhjus ning hobuse käitumist peab:
1) märkama
2) analüüsima ning
3) proovima järk-järguliselt muuta

Suurem osa seesuguseid probleeme- eriti ratsakooli hobustega- ei lahene kohesel. Ka minu treeningtunnis. Vaja on plaani, kuidas hobuse käitumist pikema aja jooksul muuta ning mida kõik selle hobusega kokku puutuvad/treenivad inimesed peavad arvestama ning tegema. See on aga see, mida ratsakoolides ei tehta, sest laps peab praegu saama üle selle tõkke hüpatud või just praegu saama selle hobuse galopile ning sundima hobust seetõttu seda tegema, isegi kui on palju- palju faktoreid, mis kõik räägivad selle vastu. Mul on aastate jooksul olnud lugematuid õpilasi, kellel on käitumis- või kehalise probleemiga ratsakooli hobune või poni ning see takistab head füüsilist treeningut sel hetkel. Ainult, et keegi pole aru saanud, et tegemist on probleemiga ning seda oleks vaja "ümber treenida" pika aja jooksul enne kui laps saab selle hobuse või poniga turvaliselt ja hästi sõita ja oma istkut arendada. Nad peavad hakkama hobuse treeneriteks sel hetkel aga kas see on normaalne? Juba edasijõudnud lapse puhul tegelikult on, kuid algajaga kindlasti mitte.

On hädavajalik, et ratsakooli hobune saaks järjepidevalt „ümbertreenimise“ treeninguid: et laisk hobune õpiks oma keha lõdvestama ning tervikuna läbi keha liikuma ning ülierutunud hobune psühholoogiliselt lõdvestuma. Et edasiajamise märguandeid tuleb uuesti õpetada minimaalse surve-vabastamise metoodikal ning treeningutes tuleb rohkem leida positiivse kinnitamise hetki hobuse „õige“ käitumise esinemisel. Hobune ei tea, mis on "õige"- neil puudub selline ajutöö, me peame suunama hobust meile sobiva käitumise suunas ka siis kui neil esineb probleemkäitumine.

Aga muutusi saab teha ka lühiajaliselt ühes treeningus. Tuleks kontrollida varustus: esitaks, asetada sadul õlgade taha (ning teiseks lasta sadula paneelid korralikult villaga ära toppida - seda küll ei saa koheselt teha aga käib sadulate probleemiga koos) ning kolmandaks lasta sadulavöö ning kapsel veidi lõdvemaks. Uskuge mind, need on kõige sagemad ratsakooli hobuste varustuse probleemid, mida lapsed kogu aeg valesti teevad. Õpetada ratsanikule hobuse stressi märkide nägemist ja analüüsima hobuse käitumist inimese käitumisega seoses, õpetada hobusega üheskoos liikumist ja tema tunnetamist läbi puusade, tegema suunamuutusi ja üleminekuid minimaalse käte tööga, kergendama tasakaalus ja mis kõige tähtsam: õpetada, kuidas nende poni või hobust järk-järgult oma märguannetele tundlikmaks muuta või vastupidi, kuidas ülitundlikku hobust järk-järgult desensibiliseerida. Ja muidugi, et mitte unustada keskkonna tähtsust: võib-olla on vaja muuta hobuse pidamistingimusi...

On äärmiselt tähtis, et noor ratsanik teeks mitmeid aastaid (jah, aastaid!) istaku- ja tasakaaluharjutusi, et saavutada kätest ja jalgadest iseseisvat istakut, et ta oma halva tasakaalu, vähese koordinatsiooni ja tunnetusega hobust pidevalt tuimemaks või ülitundlikumaks ei muudaks. Hobune õpib kogu aeg- juba noor ratsanik peab mõistma, et tema oskamatuse tõttu võib tekkida probleeme hobuse käitumises või treeningus ning see peaks olema ratsaniku oluline motivaator oma istaku ja käitumise järjepidevaks parandamiseks juba päris ratsutamistreeningute alguses. Jah, täiskasvanud peavad tegema kõik selleks, et laste hobused oled õppimiseks sobivad (ja, need eelpoolmainitud hobused ei ole!), kuid noor ratsanik peab siiski mõistma päris varakult, et ta võib oma tegevusega (või tegevusetusega) põhjustada hobusele ebamugavust või valu ning hobusega sõitmine ei ole „lõbusõit“.

Minu järgmise aasta soov on see, et üha rohkem ratsakoolide omanikke ja treenereid hariks ennast (ja vajadusel treeniks regulaarselt ümber oma ratsakooli hobuseid), luues tõeliselt hobust väärtustava keskkonna, kus lapsed saaksid õppida paljusid pehmeid elulisi väärtusi ning enda kehalist arendamist hobuste abil. 
​

Tervitused Taanimaalt! Täna juba teisipäev, kuid nädala kokkuvõtet veel ei olegi!? Olen elus :) Arvuti taha kirjutama pole lihtsalt viimasel ajal jõudnud...

Treeningutes oleme läinud muudkui sügavamale ja detailsemaks. Ikka kogu aeg tasakaalu, paindlikkuse ja tempo teemadel harjutusi tehes. Mõistan üha paremini ja paremini, miks külgliikumised ei ole mõeldud küljele liikumiseks, vaid edasi ja veidi küljele. Miks me räägime vähesest õlad-sees (õlad ees) liikumisest, et parandada tasakaalu. Millest sõltub hobuse selja tõusmine, tagujalgade paindumine, kuidas tunnetad läbi käekontakti hobuse keha sisse. Miks ei saa sõita lihtsalt edasi, kui hobune õlgadele kukub ning mis tunne on saavutada tõeline kergus, kui hobuse keha on järsku tõeliselt (aga hetkeks küll  :) ) juhtimisvõtete vahel. Ka minu „amelikud“ ratsutamistreeningd on alanud, põnev on olnud luua uusi ja vanu seoseid. Ratsutamistreeninguid Bentiga olen hetkel teinud Vikiga, sest Limpsule on muidu „erinevate teemade ampluaa“ natuke palju. Temaga tegelen peamiselt maa peal, lihvides asju maatöö testiks ning ratsutamist omal käel. Maa töös oli mul väike ahaa-moment renversi osas- nimelt sain ma päriselt aru, mis viga mul neli aastat tagasi Hunduga maatöö testi sooritades oli :D🤓 Aga ratsutamise osas on meil hetkel kavas seismine :)😂 Esmalt, et suuremat lõdvestatust saavutada (ta võiks muudkui teha asju!) seisame me minuteid ja minuteid- vaatame ringi, haigutame, sügame, nuusime, mälume aga seisame- ning teisalt ka seises koondpeatuse õppimine. Koondpeatuse puhul peab hobune õppima tunnetama ratsaniku istaku muutust seistes: viies oma keharaskuse eesmisele sisemisele jalale ja sirutades ülaliini ratsaniku käe poole, kui ratsanik võtab õlad sees istaku ning viima keharaskuse tagumisele sisemisele jalale, kui ratsanik annab traaversi märguanded. Ta on super kiire õppija ja väga muhe tegelene! Vikiga on ratsutamisel olnud teemaks
horisontaalse tasakaalu saavutamine, mis tähendab et hobune peab tõstma rinnakorvi õlgade vahelt (alt) üles, mis allamäge kehaga, tõukavate tagujalgadega on väääga keeruline. Alles pärast seda etappi tuleb kolmas tase, mis tagujalgade painutamine suurema koondamise saavutamiseks. Aga on hetki- nii maa peal kui ratsutades- kus ma olen Vikiga tundnud kõige suuremat kergust ja „justkui lendleb läbi õhu“, mida ma iial endatreeninud hobustega olen tundnud, nii et midagi on liikumas õiges suunas. 🤪 Viki on muutunud ka veidi sotsiaalsemaks inimeste osas, kuid ainult veidi 🙃 Siin on nad Limpsuga kahekesi koplis ja inimene käib pidevalt ringi, peab suhtlema ja kontakti võtma. Kogu see biomehaanika ja tasakaalu laager on aga Vikile hästi mõjumas. Ma arvan, et hästi mõjub nii talle kui ka Limpsule see, et lasen neil igal hommikul ca 20-30 min (vahelduvalt) samm-traav-galopp vabalt liikuda maneezis (karusellitreening ma nimetan seda). Koplites nad eriti ei liigu omakeskis ning seesugune ladusas tempos liikumine on hea nii käitumisele (õhupallist veidi õhu välja laskmiseks  :)😝) kui kõikidele organsüsteemidele.
Selleks korraks kõik. Kuigi päevad ei ole vennad, siis olen juba rahul oma siin olekuga ning kõigega, mida olen juba teinud, näinud, kogenud. Ahjaa, järka nädal on Elerin Innos minul külas- tõotab tulla äge nädal! 🤩🥳