​Käekõrval võimlemisharjutustega alustamiseks ei ole ei ole vaja muud varustust kui hästi passivat kapsonit, kordenööri või veidi pikemat talutusnööri ning koolisõidustekki. Esimene asi, mida hobune kapsonit kandes õpib, on kapsonile avaldatavale survele järgi andmine. Ilma selleta ei ole järgev treening koos poolpeatuste märguannetega üldsegi mõeldav. Algusest peale on väga oluline, et hobune püsib vabalt meie poolt antud asendis (hobuse pead ei hoita asendis) ning me alustame alati väikseimast võimalikust survemärguandest.  Selleks on oluline, et  märguandeid ninalt tuleb anda alati taktitundega ning kui hobune annab poolpeatusele järgi, siis tuleb surve ka koheselt lõpetada. Isegi kui me järgmisel hetkel peame andma poolpeatuse uuesti, tuleb surve siiski vahepeal katkestada. Vaid sellisel juhul saame me treenitud hobuse puhul piisavaks poolpeatuse märguandeks vaid sisemise ratsme kerge värina. Sedamoodi treenides püsib hobune juhtimisvõtele ergas ning kerge. Märguannete kinnistamisel, eriti juhtimisvõtete õppimise faasis, on hea idee survel põhinevaid märguandeid kombineerida maiuse ja/või häälega preemeerides. Positiivsed on ka rohked pausid (seismine ja paitamine või pingevaba jalutamine). Parim oleks kinnistada kindel häälmärguanne, mille puhul hobune teab, et ta tegi õiget liigutust ning lõpetab tegevuse (järgneb puhkus ja/või paitamine, maius). Hea teoreetilise teadmise, kuidas märguandeid koos häälkäskluste ja maiusega üles ehitada, saab Tuire Kaimio „Koos hobusega“ raamatust.

​Samuti ei tohiks hobune karta stekki (ega piitsa) ning peaks selle puudutust kehal rahulikult austama. Kui hobune on piitsa suhtes ärev, siis tasub aeg maha võtta ning teda hirmust üle saamisel aidata. Selleks sobib piitsa rahulik näitamine hobusele ning sellega kogu keha silitamine, koos rohkete pauside ja premeerimisega. Iseenesest mõistetavalt ei tohiks ratsastustreeningul piitsa kasutada valu tekitamise eesmärgil, vaid märguandena. Alustada kehakeelest ja/või häälkäsklusest ning steki hobuse keha poole suunamise, puudutamise või koputamisega. 

​Seistes peab hobune õppima oma pead ette-alla asendisse tooma. Läbi selle sirutuvad ülaliini (kaela ülaosa ja selja) lihased ning selg tõuseb üles. See harjutus mõjub rahustavalt ka hobuse psühhikale. Inimene seisab hobuse nina ees ning küsib taktitundeliselt minimaalse võimaliku survega hobuse nina ette ja alla poole. Oluline on mitte suruda hobuse nina sissepoole, vaid lasta tal sirutada ette. Kohe kui hobune survele reageerib, vabasta surve. Soovi ja vajaduse korral võid taaskord märguandeid kombineerida maiuspreemiaga.

​Kui hobune püsib lõdvestatult ette-alla asendis, on aeg küsida külgsuunalist painet. Korrektne külgsuunaline paine leiab aset kogu kehas (sabast kuklani), kuid peamised pidepunktid, mida on kerge jälgida ja korrigeerida, on
- pea sissepoole asetsus kuklast (ing. kl head carriage, sks. kl Stellung)
- ja sisemise puusanuki ettepoole asetsus (ing. kl sideways bending, sks. kl Biegung).

On äärmiselt oluline, et paine läbiks kogu keha: kui pea ja kael on ette-alla sirutatud, saame me sissepoole peaasetsusega tuua ettepoole sisemise puusanuki. Viimane on heaks eelduseks järgmiseks sammuks, et hobune saaks astuda sisemise tagujalaga keha raskuspunkti alla (ingl. kl step under, sks. kl Untertreten).

Inimene seisab hobuse nina ees ning küsib taktitundeliselt minimaalse võimaliku survega hobuse nina ette ja alla ning seejärel küljele. Noor hobune tahab külgsuunalise survele järgi minna ning kipub kohe oma jalgu liigutama- kui see juhtub, siis palu tal tagasi astuda ning alusta uuesti. Hobune peab võtma paindeasendi ilma oma jalgu liigutamata. Õige külgsuunalise painde jaoks on oluline esmalt peaasetus sissepoole (alalõualuu liigub alla-sisse suunal), misjärel on eesmärgiks "võtta küljele kaasa" kogu hobus lülisammas. Hobuse tagakeha paindeasetust näeme me enim nimme-ristluuliigesest, kui hobune toob oma vaagna sisemise niudeluuoga ettepoole ning tema saba asetub sissepoole. 
Kohe kui hobune survele reageerib, vabasta surve. Ära sunni hobust asendit hoidma, kui ta seda teha ei soovi. Tee paus ja proovi taktitundeliselt uuesti. Soovi ja vajaduse korral võid taaskord märguandeid kombineerida maiuspreemiaga.

Nii nagu inimestel, esineb ka hobustel kehapoolte vahelist  skeleti-lihassüsteemi asümmeetriat. Harjumuslikult on kõigil hobustel kergem kanda ennast ühe tagujalaga rohkem kui teisega. Selleks, et hobune saaks liikuda tasakaalus peab ta õppima kandma ja painutama mõlemat tagujalga võrdselt.  Selline asümmetria tähendab, et hobune eelistab olla vähesel määral ühele poole rohkem paindes: selle kehapoole (nn nõgus kehapool) lihased on  harjusmuspäraselt lühenud ja liiga pinges (vajavad venitamist ja sirutamisharjutusi) ning hobusel on lihtsam kanda enda keharaskust selle sisemise tagujalaga. Teise kehapoole (nn kumer kehapool) lihased on harjumuspäraselt väljavenitatud asendis (vajavad tugevdamist) ning hobune ei suuda ennast selle tagujalaga kanda (tõukab jalga kehamassi alt ära). Treeninguga ei suuda me seda tendentsi lõplikult ära kaotada, kuid kõikide hobusete liikumist ja enesekandmist on treeninguga võimalik parandada ning otsesuse parandamisel on selles oluline võtmeroll. Hea ratsastustreening on hobusele nagu terapeutiline rühitreening inimesele.  
Lisaks parandavad seesugused sissejuhatavad harjutused hobuse tasakaalu (keharaskuse jaotumist) ringliikumisel ning on eelduseks järgnevatele harjutustele, milleks on külgliikumised. 

​
5.märtsil toimub taaskord sissejuhatav istakutreeningu seminar. Sel korral teen koostööd ka joogaõpetaja Kairi Rebasega.

Mis on ühist joogal ja hobuste treenimisel ratsutamiskunsti põhimõtete järgi?

1. Mõlemad on vanad, ajaloolised praktikad, mis  pärinevad aastatuhandete tagant ning oma parimal kujul väärtustavad õppimist just läbi teadlikkuse, heatahtlikkuse ning kaastunde enda ja maailma vastu. Nad mõlemad õpetavad austama juba aastasadu ja- tuhandeid märgatud ja hinnatuid põhimõtteid.  See muidugi ei tähenda, et arvesse ei tohi võtta tänapäevaseid uuendusi või teadmisi. Varaseim teadaolev ja säilinud ratsutamis(kunsti) õpetus pärineb antiigist: 4. sajandil enne Kristust elas Xenophon, kes oli vanakreeka ajaloolane, kirjanik ning hobusemees. Xenophoni teos on detailne juhis, mis räägib hobuse käsitlemisest ja ratsutamisest läbi heatahtlikkuse ja kaastunde. Joogapraktika inspireerib seda sama meie enda ja hobuse keha suhtes. Selle asemel, et kasutada sundimist või vägivaldseid treeningmeetodeid õpetab joogapraktika meid kuulama, avama ning sujuvalt meelitama.
2. Mõlemad praktikad näitavad, et mida rohkem me õpime, seda rohkem on meil veel õppida. Ratsutama õppimine on pidev protsess. Nii jooga kui ratsutamiskunst on teekonnad iseenda tundma õppimisel ja kasvul. Mõlemad õpetavad meil nägema kaugemale oma enda egost ja tühistest väärtustest või mõtete genereeritud arusaamadest. 
3. Harjutused ise ei ole viiteks, et tegemist on jooga või tegemist on ratsutamiskunsti treeninguga:  loeb see, kuidas ma seda teen.  Mõndasid harjutusi saab pidada tüüpilisemaks või traditsiooniliseks (ja on ka joogapraktikaid ning ratsutamiskunsti koolkondi, mis nendest järjestustest rangelt kinni pidada tahavad), kuid lõpuks loeb ikkagi see, kas ja kuidas rakendan ma ennast või hobust sellesse harjutusse:  kas harjutuses on  näiteks teadlikkus, voolavus, tunnetus?
4. Nii jooga kui ratsutamine ühendavad hingamise ja liikumise ühtesse rütmi. Ratsutamine on rütmiline tegevus- ratsanik sulamas hobusega kokku, nende liikumine on voolav. Selleks, et ratsutamisest kujuneks liikumiskunst peab meie keha hingama ja liikuma lõdvestunud ja rütmikalt. Joogas õpib inimene oma hingamisele tähelepanu pöörama ning seda suunama. Jooga õpetab hingama diafragmaalselt (nn kõhuga), et rinnakorv saaks laieneda küljele. Kuna hobune on meie kehale nii lähedal, siis tunneb ja õpib ta liikuma ka meie hingamisest lähtuvalt. Hingamine suunab liigutusi nii ratsutamises kui joogas.
5. Jooga ja ratsutamine on mõlemad praktikad, mis treenivad nii keha kui vaimu. Nad julgustavad meid tajuma ning suurendama oma ja enda hobuse kehalisi ning vaimseid piire.
6. Nii nagu ratsutamiskunsti treeningud väärtustavad hobuse võimete järk-järgulist arendamist läbi tunnetuse, väärtustab ning arendab samu omadusi ka joogapraktika ratsaniku jaoks. Teejuhiks on samad väärtused: tasakaalu, rühi (enesekande), painduvuse, jõu ja keskendumise (ratsaniku jaoks hetkes olemine, hobuse jaoks ratsaniku kuulamine ja usaldamine) edendamine.
7. Tänapäevane teadus peab nii joogas kasutatavat meditatsiooni kui ratsutamiskunstis kasutatavaid klassikalise koolisõidu treeningharjutusi tõenduspõhiseks ja "positiivseks mõjuks". Nüüdseks saab pidada teadlikkuse treeningut (sh meditatsiooni) efektiivseks terapeutiliseks sekkumiseks paljude psühhiliste või füüsiliste haiguste (sh kroonilise valu) ravis ning viimaste aastakümnete ajuuuringud on näidanud mediteerimise lühi- ja pikaajalisi positiivseid mõjusid. Ka hobuteaduses (equine science) on viimastel aastatel koostatud mitmeid teadusuuringuid, mis on kinnitanud vana tõde: klassikalise koolisõidu (ratsastuse) harjutused on "õiged" (biomehaaniliselt ja füsioloogiliselt korrektsed) ning kätega domineeriv, pea vertikaali taga treening (rollkur-stiil) tekitab hobusele füsioloogilist stressireaktsiooni ning (pikaajaliselt) ülekoormussündroome. 
8. Joogapraktika innustab märkama keha (a)sümmeetriat ja teljelistust, sedasama tagasisidet annab (meie kehast) ka hobune, kui  oleme õppinud ratsutades tähele panema hobuse keha muutusi meie istakust tingituna (hobune „peegeldab“ meie asendit). Lisaks õpetab ratsutamiskunsti treening tegelema ka hobuse kaasasündinud asümmeetriaga, mis raskendab tal ennast (ja seeläbi meid enda seljas) kandma ja koondama hakata.
9. Ei jooga ega ratsutamiskunst pole kindlal piiritletud kindla religiooni ega koolkonnaga. Jooga ei ole fikseeritud ühegi usuga nagu ka  ratsutamikunst ei ole seotud ühegi kindla koolkonna ja/või ratsutamismeistriga. Suunavaks on põhimõtted. Mulle meeldib, et joogatamiseks ei pea ma olema joogi nagu ka ratsutamiskunst ei nõua minult aristokraatlikust. Mul on täielik vabadus asju kombineerida: tunda rõõmu (ja vajadust) jõusaalitreeningust ja joogast nagu ka võimalikkusest oma hobusega sooritada nii hüppetreeninguid  kui timmida käekõrval piaffeed. Ma saan kultiveerida neid ideid ilma jäämata kinni ühtegi dogmasse, ühtegi kindlasse raami. 
10. Jooga õpetab meid mediteerima- olema hetkes, olema teadlik, vaatlema ja lahti laskma. Sama teevad ka hobused. Hobused on kogu aeg praeguses hetkes, neil ei ole tähtaegasid ega tõekspidamisi, nad on tundlikud kehakeelele (kui neid pole just kohatu käsitlemisega apaatseks või üliärevaks muudetud)  ning nende omavaheline suhtlemine baseerub koostööl. Seetõttu meeldib neile, kui ka meie oleme loomulikud, hetkes, rahulikud ja lihtsalt "nii nagu me oleme".
11. Jooga ja ratsutamiskunst kõnelevad mõlemad universaalsest eesmärgist ühenduse loomisel. Seesugune union tähendab joogapraktikas seda, et mu keha, mõistus (kognitiivne funktsioon), vaimsus ja emotsioonid on omavahel harmoonias. Analoogina on ratsutamiskunsti sümboliks just kentaur, mis iseloomustab hobuse ja inimese kokku sulamist ja liikumist kui üks tervik.  Siin on hobuse keha ja meel ning ratsaniku keha ja meel. Me ei saa teha rohkem, kui see neljane tervik meil lubab. Ratsutamiskunsti meister Bent Branderup on selle kohta öelnud järgmist: "Two minds must want, what two bodies can.“ Ma arvan, et see kõnetab hästi joogalikku filosoofiat ratsutamiskunstis.​