Lambanahast ratsutamispatjade plussid ja miinused

Christ firma ratsutamispadjad: vasakul mudel Iberica, paremal Premium Plus

---

Kuna üha enam koguvad populaarsust lambanahast valmistatud „sadulad“ ning minu käest on mitmeid kordi nende kohta arvamust küsitud, siis otsustasin koostada väikese arvustuse. Tegemist on minu isikliku arvamusega, mis põhineb enda praktilisel kogemusel ning ratsutamispatju kasutatavate treenerite soovitustel. 

Alustame algusest- seesugused sadulad on tegelikult ratsutamispadjad. Neid nimetatakse tihti ka raamita sadulateks, kuid see ei ole õige, sest põhimõtteliselt on tegemist siiski vaid valtrapiga, mis on mitmekordse karvaga kaunistatud :) 

Lambanahast ratsutamispadjad on pärit Saksamaalt, kus nende nimeks on „lammfellsattel“ (kui keegi soovib guugeldada). Need on tavaliste ratsutamispatjade („reitpad“) veidi uhkemad järeltulijad ning ratsutamispadjad on olnud edukalt kasutuses loomuliku hobukäsitluse ja ratsutamiskunsti viljelejate hulgas. Üldjoontes koosnevad lambanahast ratsutamispadjad kahekordsest lambanahast (karvane külg on nii hobuse selja kui ratsaniku tagumiku vastas), tugevast valtrapist ning „paneelidest“, mis moodustavad polstri kahele poole hobuse lülisammast. Paneele padja alumisel küljel ei tohi sassi ajada tugedega ratsaniku ees ja taga, mida nimetatakse galeriideks ning mille eesmärgiks on ratsaniku istakut veidi toestada. Nende sees on pehme svammitaoline materjal.
​
Mina ise olen kasutanud Christ firma ratsutamispatju aastast 2012. Esimese mudeli nimi oli Christ „Premium Plus“ ning teine Christ „Iberica“. Minu enda hobune Ursprung on olnud alates 2012 aastast pea 100%  ratsutamistreeningutes vaid ratsutamispadjaga.

Miks otsustasin ratsutamispatja proovida? Selleks oli mitu põhjust:

• Minu hobusel (tollal 5 aaastane) seondus sadulate ning sadulavöödega negatiivseid reaktsioone, mida lootsin välja treenida just midagi „pehmemat“ kasutades.
• Oli raske leida sadulat, mis sobiks nii minule kui minu hobusele. Vastaks minu ootustele istuda hobusele võimalikult lähedal, et tema liikumist paremini tunnetada, võimaldaks istuda korrektses klaasikalises ratsastusistakus (ei sunniks mu jalgu liiga ette näiteks), oleks võimalikult väikese kaaluga, sobituks hobuse alles kasvava ja areneva seljaga ning oleks rahakotile sobilik. Sellist sadulat oli tollel hetkel väga raske leida. 
• Saksamaal praktikal olles ning seminaridel käies, nägin oma tuttvaid just neid ratsutamispatju kasutamas- nad olid äärmiselt rahul!

Kes valmistab lambanahast ratsutamispatju? Kvaliteetsemaid lambanahast ratsutamispatju müüvad näiteks firmad nimega Mattes, Christ ja Grandeur (kõik Saksamaal). Nende firmade mudelitel (va Christ firma mõned odavamad mudelid nagu „Premium“) on padja sees olevates taskutes polstermaterjalid  (ja/või neid on võimalik lisada).  Patja ostes tasub tähele panna, et nii mõnegi firma - sealhulgas ka Eestis edasimüüdavate ratsutamispatjade- patjadel need taskud puuduvad ning ratsutamispadi koosneb vaid puhvis lambanahast ning valtrapist. 

Kas lambanahast ratsutamispadjaga ratsutamine on sobilik igale ratsanikule ja igale hobusele?
Otseloomulikult oleneb kõik meie ratsutamise eesmärkidest ning treeningute põhimõtetest, kuid lühidalt öeldes ei ole ratsutamispadi kindlasti sobilik kõikidele ratsutajatele. Sellel on mitmeid põhjuseid. 
Ratsutamispadjaga ratsutamine ei ole sama, mis sadulaga ratsutamine- põhimõtteliselt toimub ratsutamine nagu ilma sadulata. Ja see ei ole lihtne. Lambanahast ratsutamispadi ei anna ratsanikule seesugust tuge ja toetust ning ei jaota ratsaniku keharaskust nagu tavaline raamiga sadul (või isegi raamita sadul). Ratsutamispadjaga ratsutamine ei ole seepärast parim valik algajatele ja pühapäevaratsutajatele, samuti suurema kehakaaluga ratsutajatele.
Ratsutamispadjaga ratstutamine on väga hea valik sellele ratsanikule, kes soovib oma istakut arendada, rohkem hobuse liikumist tunnetada ning hobust läbi oma istaku juhtima õppida. 

Kas ratsutamispadjaga saab hobust ratsastada?
Jah! Samas sõltub kõik meie meetoditest ja eesmärkidest. Allajärgnevalt minu enda hobune vasakul 5 aastasena ning paremal 9 aastasena. Treeninguteks on vahepeal kasutatud vaid ratsutamispatja nii maneežis kui maastikul ratsutades. Ratsutamispadja kasutamine hobuse ratsastamisel ei ole lihtne ülessanne, üsna vastupidi, sest see seab suuremad nõudmised meie enda istakule. 
Välismaal on palju harrastajaid ja treenereid, kes sõidavad Kõrgema Kooli tasemel ainult ratsutamispatja kasutades (ning on ka hobused sellele taseme treeninud vaid ratsutamispatja kasutades).

​
Kas lambanahast ratsutamispatja võib kasutada koos jalustega? Kas sellega saab hüpata ja poolistakut  sõita?
Siinkohal treenerite arvamused lahknevad, kuid suurem enamus ei soovita jaluseid kasutada. Esiteks on jaluste kasutamine turvarisk hobuse seljast kukkumisel, sest jaluserihmade kinnitusrõngad on kinnised  ning suure tõmbe peale ei tule jalus koos rihmaga ratsutamispadja küljest ära (nagu see juhtub tavalise sadula puhul). Seetõttu tuleks jaluste kasutamisel kasutada vaid turvajaluseid.
Minu isiklik arvamus on see, et ratsutamispatja ei tohiks kasutada järjepidevalt koos jalustega, sest seesugusel padjal puudub stabiilne põhi (raam), mis keharaskust hobuse seljal jaotaks. Spetsiaalsete sadula alla käivate koormusjaotusemattide abil on tehtud uuringuid, mis on leidnud, et ratsutamispatjade jaluserihmade kinnitused tekitavad selgeid ülekoormuspunkte hobuse seljal. Need kohad tekivad intensiivsemalt, kui ratsanik ei istu tasakaalus (st istub toolistakus või tema puusad ei liigu hobuse seljaga sünkroonis kaasa) või kui ratsaniku kehakaal on kõrgem (kaal alates ca 70kg). Selge on see, et  aeg-ajalt jaluste kasutamine kergendamiseks/poolistakuks ei oma suurt negatiivset efekti (olen seda ka oma hobusega testinud), kuid tavapäraseid 1h ratsutamistreeninguid ei tohi selliste ratsutamispatjadega läbi viia. Lühiajaliselt jalustele toetumine ei ole hobuse selja jaoks probleem ning jaluseid kasutades saab kergendada, võtta poolistak ning ka hüpata, kuid see padi ei ole selleks siiski mõeldud.  Huvi korral on ratsutamispadjaga turvaline hakata harjutama siis, kui me ei vaja jaluseid üheski allüüris, et tasakaalus püsida. 

Kas ma ise soovin jääda kasutama ainult ratsutamispatja? Kas olen rahul?
Kindlasti olen ma rahul- muidu poleks ma viimased neli aastat Ursprungil seda patja kasutanud ning sellel aastal ka uut mudelit ostnud. Ilmselgelt ei saa kiita siinkohal vaid ratsutamispatja, kuid Ursprungil ei ole enam mingisugust negatiivset emotsiooni saduldamise, sadulavöö, sadulasse istumisega jms. 
Kas ma soovin ka tulevikus ainult ratsutamispatja kasutada? Tegelikult ei. Kindlasti soovin tulevikus kasutada ka nahksadulat, olen otsimas ja kaalumas (mitte küll väga aktiivselt) parimat varianti paindliku raamiga ning nahksaamiga sadulate vahel. Ratsutamispadi on minu jaoks ka edaspidi asendamatu tööriist ratsatustreeningutel ning see on aidanud mul arendada ja tajuda oma istakut ilmselt kordades rohkem kui vaid sadulat kasutades. Kuid lühidalt öeldes on minu jaoks ratsutamispadja kasutamine olnud selgelt enda elu veidi raskemaks tegemine- ratsutamispadjaga istaku arendamisel ei saa oma probleemidest mööda vaadata, nendega peab tegelema hakkama, sest puudub tugeva raamiga sadul, mis minu istakuvigu (olgu see siis stabiilsus, tasakaal, liikuvus, juhtimisvõtete andmine jne) peidaks ja leevendaks. 

​Kas siis ikkagi kasutada ratsutamispatja või mitte?
​

PLUSSID 

• Väga kerge kaal


• Ei vaja passitamist- põhimõtteliselt sobivad kõigile hobustele (mudelite vahel on väikesed eripärad hobuste kehaehitust arvesse võttes)


• Hobuse selja liikumise suurenenud tajumine- suurepärane viis parandada oma istakut ning juhtimisvõtete andmist

​

• Ei sunni ratsanikku fikseeritud (pinget tekitavasse) asendisse


• Sobilik klassikalise koolisõidu ja loomuliku hobukäsitluse treeninguteks


• Kerge hooldada- tugeva harjaga kammimine + masinpesu


• Hea valik noorele hobusele saduldamisel (sadulaga harjutamisel jms)


• Lambakarva positiivne (soojendav, antibakt. jms) mõju hobuse seljale​​​

MIINUSED

• Suhteliselt vähe tuge istakule- tugevast materjalist osad puuduvad, nõuab head ratsaniku istaku stabiilsust

​

• Nõuab kiiret reaktsioonivõimet ning koordinatsiooni ennast ekstreemses olukorras seljas hoida, kui hobune peaks ehmatama või kõrvale hüppama

• Võib soodustada toolistaku tekkimist- kui hobuse seljaga kaasa minemine on raskendatud, siis hakkab ratsanik oma keha tahapoole nõjatuma

• Minimaalne kergendatud traavi ning poolistaku kasutamine- puudub ratsniku keharaskuse piisav jaotus hobuse seljale

• Ei tohi kasutada maastikusõitudel matkade jaoks- puudub piisav ratsaniku keharaskuse jaotus. Vahepeal tuleb seljast maha tulla, lasta hobuse seljal puhata ning liikuda omal jalal

• Ei tohi kasutada hüppetreeningutes- puudub piisav ratsaniku keharaskuse jaotus

​

• Vajab „paneelide“ (polstrite) uuendamist

​

• Ei kesta väga kaua (vrd nahksadulatega vähemalt)

• Ei sobi kõrge turjaga hobustele, sest padja esiosa hakkab selliste hobuste turja nühkima (kuigi see on ainult lambanahk, siis pikaajalisel kasutamisel ning tundlikemate hobustega mõjub see siiski negatiivselt. PS! „High Withers“ mudel on Christ firmal nüüd siiski ka olemas, samuti on MariK ning vildisadulad sobilikud ka kõrge turjaga hobustele)

• Ei ole mugav kasutada hobusega, kelle selg  on väga lai- ratsutamispadjal puudub raamiga sadulate „twist“ ehk kõrgendatud keskosa, mis tekitab ratsanikule tunde, et ta istub kitsamal pinnal ning võimaldab paremini istuda kolmepunktiistakus lastes jalad allapoole rippesse. Twisti puudumine on seega ka toolistaku tekkimise üks paljudest põhjustest ratsutamispadja kasutamisel

​

• Ei tohi kasutada nõgusa ja/või vähearenenud seljalihastega hobusega ILMA spetsiaalse valtrapita (rohkem polsterdust) ratsutamispadja all

Kes veel kasutab ratsutamispatju?
Väga paljud  harrastajad ja ka treenerid!

​Lisaks on Saksamaal treener nimega Alexandra Datko, kes on kirjutanud ka raamatu "Die Klassische Reitkunst im Fellsattel" (Klassikaline ratsutamiskunst lambanahast sadulaga). Tema koduleht on pungil positiivsid kogemusi ja pilte kuidas tema ja tema õpilaste hobused on lambanahasadulaga treeningul arenenud. PS! Tema on ka üks vähestest, kes propageerib padja kasutamist koos jalustega. Suurem osa treenereid jaluseid ei kasuta ega soovita!

​Kas saadaval on ka teistsuguseid ratsutamispatju?
Jah, lambanahast ratsutamispadjade turule tuleku järgselt on disainitud veel mitmeid teisi (uhkeid) ratsutamispatju, mis on saaanud inspiratsiooni ajaloolistes ratsutamisakadeemiates kasutatud sadulatest. Seesugused ratsutamispadjad on valmistatud vildist ning on villatoppega, võimaldades rohkem ratsaniku keharaskuse jaotust (neil on ka lülisambakanal). Nendest tuntumad on näiteks "Marik-pad" ning "Filzsattel"
Fotodel mõned näited: vasakul ratsutamispadi "MariK" (autor Maria Roob Saksamaal) ning paremal vildisadul "Filzsattel" (autor Dr. Isabel Steiner Saksamaal).

Kokkuvõtteks?
Lõppude lõpuks on kõik suhteline: istakut saab hästi arendada ka raamiga nahksadulas ning hobuse selja võib haigeks sõita ka raamiga sadulaga. Ratsutamispadi on lihtsalt vaid taas üks tükk varustust - loeb see, mismoodi me seda kasutame. Nothing will work unless you do! :)

Eda Vallimäe ©