Viimased nädalad läksid Taanis lennates ning koroonakriisist hoolimata jõudsime läbi Rootsi kenasti koju ka tagasi. Siin on kokkuvõte minu elust Taanimaal ;) Olen tänulik oma tublidele hobustele, kes selle seikluse minuga kaasa tegid, muidugi Bentile ning Kathrinile ning kõigile kodustele, kes mind toetasid. 12- tunniste tallitöö päevade eest õppisin ikka palju- ikka selleks, et saada aina paremaks ratsutajaks ning treeneriks. Pilte ja videosid on mega palju, proovisin võimalikult lühikeseks kokku panna aga ikka tuli 18 minutit kokku ;) ;)
0 Comments
Oktoobri lõpus käisin koos oma hobuse Hunduga Soomes, Helsingi lähedal Bent Branderupi treeningkliinikus. Bent Branderup annab treeningseminari Soomes iga aasta ühe korra, neid seminare korraldab Sara Autelo, Granasa tallis Degerby lähedal. Seminr kestis kaks päeva, kohal oli ca 65 vabakuulajat ning kaheksa hobusega osalejat. Eestist oli kohal lisaks minule veel neli vabakuulajat: Elerin, Marju, Piret ja Siim. Seminarireisi blogipositus (koos rohkemate fotodega) asub SIIN. Selle aasta teooriakonspekt sai kirja pandud lähtuvalt sellest, mis mind ennast seekord rohkem kõnetas- mis oli uus või mis pani taaskord mõtisklema. Konspektis on nii Benti tsitaate (märgistamata küll), kui ka minu tõlgendusi tema ütlustest. Kõik on kirja pandud vabatõlkes, kuid püüdes siiski läbivalt samasid eesti keelseid termineid kasutada (mõnikord üsna raske eesti keele hobusõnava piiratuse tõttu). Kes soovib pikemalt (ja paremini strkutureeritud konspekti lugeda), siis 2015 aasta treeningseminari konspekt sai kirja pandud väga detailselt ja põhjalikult- see asub samuti siin blogis, otselink asub SIIN.
Foto: www.bitless-art-of-riding.com ja erakogu 2016 aasta maikuu lõpus veetsin nädal aega Belgias Jossy tallis, et täiendada end hobuste ja ratsanike treeningu alaselt kasutades loomuliku hobukäsitluse (natural horsemanship) ja ratsutamiskunsti põhimõtteid. Allpool on leitav minu teooriamaterjali konspekt, mis on kirja pandud selle nädala aja jooksul. Siin on mõtteid maatöö, istaku, tunnetuse ning juhtimisvõtete kohta. Tegin Jossy'ga ka intervjuu, mida saab lugeda SIIT. Head lugemist! Esmalt peab hobune mulle järgnema (to follow), alles siis saan ma hakata teda juhtima (to lead).
Ära küsi liiga vara hobust enda kõrvale talutamise asendisse (to a leading position), ta peab enne sulle järgnema sinu taga käies. Alusta maatöö harjutustest, kus hobune peab järgnema, hoidma distantsi, peatuma ja taandama. Ta õpib lugema inimese kehakeelt, seda tähele panema, ning enda keha sellele vastavalt muutma. Kui vaja, siis korrigeerin (küsin teda edasi tulema koos minuga, taandan kui tuleb otsa). Hobune liigub, kui mina liigun ja seisab, kui mina seisan. Kui sa annad (maatööd) tehes hobusele märguandeid, siis märguande lõpetades too käed (õlavarred) oma keha lähedale tagasi neutraalsesse asendisse. Maa peal on hobusel kolm erinevat liikumise asendit:
Kui hobune järgneb mulle selja taga, siis hoidan 180* vaadet hobuse poole. Oota hobuse reageering ära- ära lisa enne märguannet juurde. Liiga kiire reageerimine on ärevus- sa ei taha tegelikult seda oma hobusesse. Ole oma keha keskmes: raskuskese on vaagnas, mitte oma peas. Hobukäsitluse juures on kõige tähtsam taju- teadvustada enda ja hobuse keha. Hobuse pea peab olema inimese poole. Hobusele peab õpetama, et ta seisaks paigal, et ta ei tohi liikuda. Kui sa suudad seda teha, siis hakkavad nad ka paremini liikuma. Minu käte (nööri) ja hobuse vahel peab alati olema pehmus, kergus. Kui ma olen oma kehas tasakaalus (raskuskese vaagnas) ning tähelepanuga käesolevas hetkes, siis on mu kontakt pehmem. Kasuta ka visuaalseid märguandeid, enne füüsilisi. Ka hääl on osa kehakeelest, mida kasutada enne füüsilist kontakti. Õpeta hobust liikuma siis, kui tema kehas on endorfiinid, mitte siis, kui seal on adrenaliin. See tähendab: küsi liikumist siis, kui hobune ei ole ärev/hirmul, vaid siis kui ta on rahulik. Kui hobusel on ekstra halb komme (probleemkäitumine), siis peab keegi seda talle selgelt ütlema, et see ei ole aksepteeritav. Kui hobusel on mingil põhjusel tekkinud komme- ja see tavaliselt kehva hobukäsitluse tagajärg- käest ära tõmmata, inimesele otsa joosta jms, siis tuleb hobusele öelda, et ta ei tohi niimoodi käituda. Ja see võib olla kõrvaltvaatajale karm. Aga selles korrigeerimises ei ole emotsiooni ega vägivalda. Järgmisel hetkel jätkan ma hobuse suunamist ja mõjutamist läbi kergete ja tunnetuslike märguannete- mitte kunagi ära pane viha sinna korrigeerimisse sisse. Sa tahad, et hobune sind usaldaks, reageeriks väikestele märguannetele, siis ole talle eeskuju! Treeningutel on struktuur ja me teame, et sedamoodi tegutsedes kõik toimib. Kuid- kes tegelikult seda kasutab: see on inimene, indiviid. Asi ei ole stuktuuris või tehnikas, vaid selles inimeses, kes seda kasutab. Mõnikord oleme me oma peas nii kinni, et me ei näe enam probleemi oma nina ees. Suhtlemine püüab anda kahe indiviidi vahel olevatele signaalidele tähenduse. Alati nii pehmelt kui võimalik, kuid nii rangelt kui vajalik. Kui sul on vaja käitumist korrigeerida, siis ära tee seda tundega, et ma tegelikult ei taha seda teha. Kui hobune on ärev või hirmul, siis kasuta talutamisel järgnemise (to follow) tehnikat, mitte käekõrval käimist. Hobune peab sel juhul järgima inimese tempot, lubama oma pead mõjutada. Selle tehnika kasutamine üks võti lõdvestuseks. Kasuta oma nööri otsa (millel on lapats) nagu hobused kasutavad oma saba üksteise käitumist korrigeerides. Hobune peab hakkama enda käitumist ja asendeid tähele panema. Pane tähele ruumi enda ümber: intiimne, personaalne, sotsiaalne ja avalik. Ära unusta seda ruumi ka hobusega tegeledes. Kui hobusega puudub ühendatus, siis on väga raske teha kõike muud [harjutusi]. Tagurdamine mõjub hobusele käitumist korrigeerivalt. Alati küsi esmalt käte/sõrmedega, siis alles nööriga. Kasuta nööri otsa (lapatsit) nagu hobused kasutavad saba (küljelt küljele). Hobune peab liikuma minuga samas tempos, kui ei liigu, siis korrigeerin. Kui hobune oskab inimest järgida, siis järgmisena küsin õlgade asendi muutmist. Õlgade liigutamist küljele küsin enne kui tagumiku küljele liigutamist. Hobune peab seisma seinaga paralleelselt. Kui su istak on juba alguses hobust koondav, siis kuidas sa küsid koondust? Täisistakul on kolm varianti:
Mõnikord peame keskenduma rohkem hobuse meelele, mõnikord tema kehale ning mõnikord ei ole ole võimalik neid eraldada. Mõnikord kaotame me hobuse liikumise kvaliteeti, kui me keskendume tema meelele ja omavahelisele suhtele ning mõnikord me kaotame veidi hobuse meelt, kui me keskendume tema liikumise tasakaalule. Hobune ei tohiks kunagi käele (so kontaktile) vastu tõmmata. Kui sa oled maa peal, siis sa pea vaatama tagujalgu- sa tunnetad neid oma käekontaktis. Küsi taandamist, et saada hobuse tagujalgu rohkem enda keha alla astuma. Kuid pane tähele, et hobune tagurdaks otse! Ratsaniku puusad liiguvad üles-alla sammus ja traavis. Kui ratsaniku puus langeb, langeb ka sama poole jalg. See tähendab,e t see jalg läheb vastu hobust ning siis on õige hetk hobust selle jalaga edasi sõita, sest ka siis sama poole tagajalg astub edasi. Sammus sõidan hobust edasi vahelduvate säärtega, mitte mõlemad sääred korraga. Jalg on hobuse vastas siseküljega, mitte tagaküljega. Hobune peaks painutama ümber ratsaniku sääre + ratsaniku ülakeha pööramise [rotatsiooni sissepoole]. Seda nii seistes, sammus, traavis kui galopis ning samuti kõigis harjutustes. Ratse tuleb appi, kui hobune vajab korrektsiooni. Hobuse seljas istumine ei ole nagu diivani peal lõdvestunult lebamine- see on aktiivne kehahoid! Treeni hobust tagurdama kolme erineva märguande peale: ratse/nöör, hääl, kehakeel. Kui hobune läheb käekontaktile vastu, siis ära võta survet pidevaks, vaid alati annan-võtan intervalliga, et käsi püsiks järelandlik. Siis annab ka hobune järgi. Taandamiseks too keharaskus rohkem reitele ning pane sääred peale, ratse ei lase edasi. Koondamiseks too rohkem raskust istmikuluudele, sääred peale, ratse ei lase edasi. Esimesel juhul on hobusel ruumi, et taandada, teisel juhul peab ta „istuma“ oma tagujalgele ning neid allapoole painutama. Selleks, et treenida hobust, peame arenema inimesena. On olemas hobuseinimesed ja inimesed hobustega. Enne kui õpetad hobust liikuma, õpeta teda seisma. Sadulasse istumine ei ole ratsutamine, see on ootamine. Hobune peab ootama! See õpetab talle kannatlikkust. Kõik märguanded peaksid olema pehmed. Isegi kui märguanne on suur, siis jääb ta siiski pehmeks. Ära pane negatiivset emotsiooni sinna sisse. Kõik põhineb tunnetusel ja kogemusel. Selleks, et hobust liikumise ajal premeerida, kasuta nautraalset kehaasendit ja häält. Ära jää oma kehaga märguandeid hoidma, taasta neutraalne asend nii kiiresti kui võimalik. Harjutuse edukus sõltub ettevalmistusest. Foto: www.bitless-art-of-riding.com Selle aasta kevadel käisin ma Belgias ning veetsin õppenädala treener Jossy Reynvoet tallis. Jossy on professionaalne treener (ja endine sepp-rautaja), kes õpetab hobuseid ja inimesi , kasutades loomuliku hobukäsitluse ja suulistevaba ratsutamiskunsti põhimõtteid. Tema kodu- ja Facebooki lehte illustreerivad inspireerivad pildid koolisõidu treeningust ilma suuliseta- hobused sooritamas koondatud harjutusi ja lõdvestatust, korrektse liikumisega ning ilma sunnita, inimesed istumas hobuste seljas tasakaalus (ning vaid ratsutamispatja kasutades). Liikumine on vaba ja voolav, väljendades juhtimisvõtete kergust ja inimeste taktitunnet. Kuidas seda saavutada?- see küsimus tekkis minulgi :) Jossy juures veetsin ma kokku seitse päeva: selle aja sisse jäid minu treeningtunnid tema hobustega, võimalus vaadata Jossy treeninguid enda hobustega ja treeningusse toodud hobustega ning kuulata ja õppida teiste õpilaste treeningutest. Lisaks jäi selle nädala sisse ka Rootsist pärit treeneri Hanna Engströmi treeninseminar ( teooriakonspekt selle kohta asub SIIN) ning võimalus näha ja arutleda Jossyga ka rauavaba kabjahoolduse (barefoot trimming) teemal. Miks ma alles nüüd- paar kuud hiljem- sellest räägin ning materjale avaldan? Sellepärast, et seal nähtud ja õpitud asjade seedimine- proovimine on aega just nii kaua võtnudki :) Jossy oskas tuua mu tähelepanu istakuprobleemidele (eluaegne õpe!!!) ning seal õpitud hobukäsitluse võtted on mind aidanud just hobuste probleemkäitumise mõistmisel ning seda just hetkel ratsastusse toodud eriti kartliku hobuse õpetamisel. Seal õpitu teooriakonspekt on samuti avalikult saadaval ning leitav SIIT. Jossy on äärmiselt sümpaatne ning pühendunud treener, kes jagab oma teadmisi ja oskusi kõigiga, kes on sellest huvitatud. Selleks, et hobukäsitluse ja ratsutamiskunsti treeningut ka Eestis rohkem tutvustada, nõustus Jossy tegema minuga live intervjuu. Minu õppenädala viimasel päeval istusime me maha nende kodu aias ning Jossy rääkis mulle oma loo... Jossy, alustame algusest: miks sa hakkasid hobustega tegelema? Kui ma olin laps, oli mu isa hobuseparsnik: ta ostis ja müüs ponisid. Tema suhtumine hobustesse oli aga teistsugune, sest meil oli tervelt 45 aastat vanusevahet. Mulle meeldis lapsena hobustega suhelda- mitte neid treenida- kuid mu isa heitis mulle tihti ette, kuidas ma ei tohiks sedamoodi hobustega olla või tegin ma pidevalt midagi valesti. Mina ja teised poisid tegelesime tihti hobustega ilma sadula ja valjasteta, kasutades vaid nööri. Kui mu isa oli kodust ära, siis me läksime ponidega metsa ratsutama, mängisime indiaanlaseid ning kõigil oli tore. Aga see muutus, kui sain teismeliseks. Ma hakkasin märkama ratsaspordi maailma sära: uhked ja kallid hobused, päikese käes helkivad suulised ja sadulad ning pikad ratsasaapad, kaunistatud hobusetekid ja võimsad hobuseveo autod. Ma tahtsin saada osaks sellest raha valitsetud säravast maailmast. Ma hakkasin sõitma sadula ja suulisega ning võtsin sportlastelt treeningtunde, et õppida koolisõitu ja hüppamist. Lisaks läksin kooli, et saada rautajaks. Kuskil sügaval sees oli mul aga tunnetus nende ponide järgi, kellel polnud säravat varustust ega uhket liikumist, kuid kes olid rahulikud, turvalised ning kellega ei olnud kunagi probleemi. Muutused said alguse paarist erilisest hobusest minu eluteel. Nimelt, ostsin ma oma naisele ühe hobuse, kellel oli väga hea hüppevõime ning kes oli näiliselt justkui igatpidi korras. Saabununa uude koju, läks see hobune aga sõnaotseses mõttes hulluks: ta oli agressiivne, hammustas ja lõi. Me jõudsime arusaamisele, et endised omanikud andsid midagi sellele hobusele, et teda rahustada. Ma läksin tagasi müüja juurde ning ütlesin, et see ei ole see hobune. Müüa oli nõus küll hobuse tagasi võtma, kuid ma oleks kaotanud väga palju raha... otsustasin, et ma hakkan selle hobuse probleemidega ise tegelema. Ma võtsin kogu varustuse ära, lõpetasin ratsutamistreeningud ning vaikselt hakkas meie vahele tulema omavaheline side. Mõne aja pärast sain ma temaga ka ilma suuliseta ratsutada ning asjad hakkasid ühe paremaks minema. Samal ajal töötasin ma rautajana, ratsastasin teiste inimese hobuseid ning võistlesin takistussõidus. Kasutades suulist otseloomulikult. Aga selle hobuse tõttu hakkasid mu silmad avanema. Muidugi, tasub ära manida, et keegi ei olnud huvitatud sellest, mis me tegime. See oli tõeline dilemma, ma jooksin nagu vastu seina. Mulle öeldi, et ma olen hull. [Naerab] Aga sellest hallist märast sai väga hea takistussõidu hobune. Me ei saanud küll tegelikult võistelda, sest mulle öeldi pidevalt: sa võid hüpata palju tahad, kuid mitte võistlustel! Sain sõita ainult madalamates klassides, sest hobusel ei olnud suulist suus. Hobune oli aga suurepärane: ta tegi kõike, ta oli mentaalselt minuga. See kõik pani mind ühe enam mõtlema, et hobustega on võimalik ka teistmoodi tegutseda. Mulle meeldis olla koos hobustega, luua see ühendus, saada nende sõbraks ning suuta ka nendega hästi hüpata. Kui aga hobused said heaks, siis nad müüdi Itaaliasse, Hispaaniasse või mujale. Kui ma oli 30 aastane, siis oli mul üks hea hobune, keda ma olin treeninud viimased kolm aastat. Ta oli edukas kõrgemates klassides ning omanik otsustas ta ära müüa. Uued omanikud soovisid seda hobust aga kaks nädalat testida. Neile meeldis see hobune ning pärast testmisperioodi ostsid nad ta ära. Mina ei saanud aga endise omaniku käest selle hobuse müügist mitte midagi, sest ma ei treeningud teda viimastel nädalatel. See oli mulle suur löök. Ma võtsin aja maha ning otsustasin hobuste treenimisest loobuda: helistasin kõikidele hobuseomanikele ning panin punkti. See oli suur muutus. Kas siit edasi hakkaski arenema mõte suulisevabast ratsutamiskunstist? Aasta aega ei teinud ma hobustega siiski mitte midagi. Ainuke hobune, keda ma nägin, oli üks väike valge poni minu tagaaias, kes aitas muru pügada. Ühel päeval istusin aga köögis, vaatasin aknast välja ning nägin oma väikest tütart Karenit selle poni seljas. Ilma varustuseta ning ilma mulle midagi ütlemata. See oli pilt minu lapsepõlvest! Mu naine oleks muidugi peaaegu südamerabanduse saanud, sest tema arvates oli see väga ohtlik. Ma rahustasin ta maha, et vastupidi- see on imeline! Otseloomulikult hakkasin ma oma tütar toetama ning õpetama. Ma tundsin, et see oli algus tõelisele hobukäsitlusele- sellele, mis ma tegelikult hobustega teha tahtsin. Ma polnud kindel, kuhu see kõik viib, kuid otsustasin siiski hakata taas hobustega tegelema. See oli aasta 1993, kui ma astusin taas hobumaailma. Selleks hetkeks olin ka aru saanud, et ilma suuliseta ratsutamiseks peab olema mul hobusega hea ühendatus. Ja ma mõtlen siinkohal tõelist ühendatust, sest ilma selleta võib suuliseta ratsutamine olla väga ohtlik. Kuid ka suulisega ning ilma mentaalse ühenduseta võib olla väga ohtlik! Mõistsin, et on oluline õppida veel palju enamat: kuidas muuta hobuste elutingimusi ning söötmist loomulikumaks. Kas sa hakkasid siis alguses lastele teistsugust hobuste treeningut õpetama? Jah! Kui ma oma tütart tagaaias õpetasin, külastasid meid tihti ka naabrid, kelle juures asus koertekool. Need inimesed oli väga üllatunud, sest see, mida nemad püüdsid teha koertega, tegin mina koos oma tütre ja tema poniga. Nad ei teadnud, et selline asi on üldse inimese ja hobuse vahel võimalik. Edasi läks lugu juba sedamoodi, et ostin ka endale hobuse ning hakkasin nende samade koerainimeste lapsi õpetama. Sa hoolitsed ka oma hobuste kabjade eest ise, järgides rauavaba kabjahoolduse (barefoot hoofcare/barefoot trimming) põhimõtteid. Kuidas sa selleni jõudsid? Kui ma olin 18 aastane, siis õppisin ma kuus aastat koolis, et saada sepaks ja rautajaks. Ma töötasin rautajana kuni selle ajani mil ma ka takistussõidus võistlesin. Enne kui ma lõpetasin, käisin ühes Centered Riding treeningkliinikus, mida andis Wendy Murdock (http://www.murdochmethod.com/ ). Seal kohtusin ühe ameeriklasega, kes oli rauavaba värkimise praktiseerija: ta oli õppinud seda, kuidas hobused kulutavad oma kapju looduses ise ning missugune on loomupäraselt tasakaalus kabi. Ta jagas lahkelt oma teadmisi ning iga õhtu veetsin ma koos temaga hobuste kapju värkides. Pärast seda kogemust sain ma aru, et soovi hobuseid enam rautada. Paar aastat hiljem, kui hakkasin õpetama teadlikku hobukäsitlust ning hobuste treeningut ilma suuliseta, oli rauavaba kabjahooldus selge jätk, et loobun ka rautamisest. Tänasel päeval on meil tallis aga nii palju hobuseid, et kõiki ma enam ise värkida ei jõua, sest suurem osa ajast ma siiski õpetan. Kui tihti Sa hobuseid värgid? Üldiselt värgin ma oma hobuseid iga nelja nädala tagant. Kes on Sinu suurimad iidolid, suurimad õpetajad? Ma arvan, et mul ei ole iidolit. Ma imetlen kõiki: nii oma õpilasi, kui ka oma õpetajaid. Iga hobune on erinev, iga inimene on erinev. Iga indiviidi tunnetus on erinev. Me ei tohiks imetleda vaid ühte ja ainsat. Ma arvan, et ma olen ... koguja. Ma kogun oma õpetajate, oma õpilaste ja oma hobuste erinevaid kogemusi. Pole olemas ühte ainuõiget varianti, sest me oleme kõik inimesed ning meil on erinevad vaated. See erinevus muudab meid tugevamaks. See on ka see, mida ma ütlen oma õpilastele: mina ei ole see, kes teab kõike. Ma püüan oma hobustega hästi üheskoos aega veeta ning kui inimestele see meeldib, siis ma võin neid õpetada. Aga ma õpin ka ise. Üks tõeline meister on minu jaoks siiski olemas. See on Bent Branderup. Ka tema ei ole täiuslik- keegi ei ole- kuid minu jaoks on ta minu esimene tõeline meister. Olen õppinud palju erinevatelt spordi- ning hobukäsitluse treeneritelt, kuid nad on kõik olnud vaid õpetajad. Bent on aga meister. Oma töös ja pühenduses on ta õpetanud mulle väga palju hobuste biomehaanikat- see oli see, mis oli minu varasemast treeningust puudu. Ma keskendusin väga palju hobukäsitlusele ning selle, kuidas meie hobusega ning hobune meiega suhtles, kuid ma olin veidi ära unustanud nende kehad. Hobuseid treenides on meil nii hobuse keha kui meel. Bent on mulle õpetanud, kuidas me peaksime ka hobuse kehaga töötama, et treening tema tervist ei kahjustaks. Me võime hobuse halva hobukäsitlusega ära rikkuda või teda hulluks ajada, kuid me võime ka hobuse keha ära rikkuda halva füüsilise liikumisega. Need kaks poolt peavad olema tasakaalus. Mõnikord on see dilemma- peame keskenduma rohkem hobusele meelele, mõnikord tema füüsisele. Siinkohal on oluline teadlikkus, et me paneks neid asju tähele. Sinu jutust käib tihti läbi sõna „teadlikkus“ (awareness). Mis omadusi on veel vaja, et saavutada hobustega hea (mentaalne) ühendatus? Ole sina ise! („Be grounded!“) See tähendab, et tunne ennast enda kehas kui kodus. Paljud inimesed ei taju, et nad ei ole ise ma kehas sees. Teisalt: rahulikkus. Võta aega enda ja hobuse jaoks. Pea meeles, et hobustega on kõik väikesed sammud. Hoia oma fookus seal, kuhu tahad jõuda, kuid tee sinna on vaid väikeste sammukeste haaval. Nii nagu inimlapsed lähevad lasteaega, algkooli, põhikooli jne, siis sama on ka hobustega- see kõik võtab aega. Sa ei saa minna kiiremini. Üks suurimaid probleeme on selles, et me tahame nendega teha igasugu toredaid asju- kohe ja praegu- kuid meil pole tihti õrna aimugi, kuidas seda saavutada. Ole teadlik hobusega koosolemisest. Selles kombinatsioonis ei ole tegelikult midagi loomulikku. Mulle ei meeldi tegelikult ka see sõnapaar „loomulik hobukäsitlus“, pigem on asjad seotud teadlikkuse ja tajuga. Loomulik on koosolemine inimeste vahel ning hobuste vahel, kuid nüüd on meil uus dimensioon. Ma arvan, et meie töö on hobuseid selles koosluses juhatada, näidata neile ühendatust inimesega, keskendumist ja suhtlemist. See on ka minu treeningute baas: lõpetada üksteisest eemale jooksmine ning näidata hobusele, et inimest võib usaldada, järgida ning et me võime koos paremaks kasvada. Miks on oluline luua hobusega mentaalne ühendatus? Kui sa oled loonud mentaalse ühendatuse oma hobusega, siis on kõik lihtsalt palju toredam :) Hobune saab teadlikuks inimesest ning ühistest tegevustest, ta paneb meid tähele. Ta on rohkem teadlik sinust tema seljas, ta ei ole hõivatud asjadega, mis teda ebamugavalt tundma panevad ning sinust- ja treeningust- eemale viib. See kõik algab maa pealt läbi kehakeele, kus inimene suhtleb selgel ja konstansel viisil, püsides ise vaimselt koos hobusega. Hobune õpib, et ta saab loota inimese poolsele juhendamisele ning usalda meid. Kuigi sinu hobused ei kanna kunagi suulisi- ning mõned neist pole seda kunagi oma elu jooksul teinud- siis on nad õppinud liikuma ka koondatult ning sooritama tavalise ratsutamise mõistes keerulisi liikumisi. Kas hobuse koondamine on vajalik? Miks me peaksime seda talle õpetama? Jah, ma arvan, et koondamine on väga vajalik. Kuid ainult lõdvestunud kujul, lõdvestunud seljaga. Me ei saa hobust lihtsalt kokku tõmmata- see ei ole see. Selleks, et meid oma seljas kanda, peavad nad õppima oma keha rühti parandama ning see võtab aega. Minu jaoks on tõeline suulistevaba ratsutamiskunst see, kui hobust ei ole treenitud suulisega, vaid päris algusest peale on see olnud suulistevaba. See tähendab, et me peame õpetama hobusele, kuidas reageerida survele pehmelt, kergelt ning kuidas hoida oma selga sirutatuna ratsme poole ka koondamiste ajal. Kõik hobused on erinevad ning mitte kõik ei ole oma kehas ühtemoodi andekad, kuid koondamine põhiliikumistes on võimete kohane igale hobusele- ka ilma suuliseta- ning lausa hädavajalik nende tervisele, kui me nendega liikumisharjutusi soovime teha. Varem ei kasutanud ma võimlemisharjutusi, kuid nüüd tunnen, et see oli üks suur auk minu treeningus. Jossy, mis on sinu suurim soov? Mida sa teeksid, kui sulle antaks üks võlusoov? [Naerab!] Oh, minu suurim soov on see, et mul ei oleks vaja raha. Et ma saaksin elada koos oma pere ja sõpradega ning kõigi hobustega siin üheskoos. Jah, meil on vaja raha, et jääda ellu selles veidras maailmas, kuid tegelikult on minu ainsaks sooviks rahu maa peal, et iga elusolend võiks teha seda mida ta tahaks teha ning tunda põhjust, miks ta elab. Ma olen väga õnnelik, et minu ümber on sellised inimesed. Ärgata hommikul üles, oodates põnevusega päeva tegevusi, veeta aega oma hobustega ning sarnaselt mõtlevate inimestega- ma elangi sellist elu! Olen tänulik, et õpilased tulevad mu juurde ning küsivad minu abi. See on imeline tunne, et ma saan neid ka aidata. Olen lihtsalt selle kõige eest äärmiselt tänulik! Aitäh veelkord Jossyle! Vaata ilusaid pilte ja videosid Jossy Facebooki lehelt SIIT. Jossy juures veedetud õppenädala treeningkonspekt asub SIIN. Eda Vallimäe © 5.märtsil toimub taaskord sissejuhatav istakutreeningu seminar. Sel korral teen koostööd ka joogaõpetaja Kairi Rebasega. Mis on ühist joogal ja hobuste treenimisel ratsutamiskunsti põhimõtete järgi?
Mis on minu enda seos joogaga? Jooga avastasin ma aastal 2007, mil lugesin Gunnar Aarma joogaraamatuid, proovisin asanaid iseseisvalt ning käisin aasta hiljem ka ka juhendatud joogatundides. Mind paelus idee harmooniast, voolavast liikumisest ning hetkes olemisest läbi meditatsiooni. Aksepteerimisest mu peas, tugevusest ja nõtkusest mu kehas. Kuid mu keha tõrkus: ma ei suutnud keskenduda hingamisele ega püsida asendites- mitte midagi tegemine oli piin, sest mu keha ja mõte tahtis pidevalt ringi sipelda. Mäletan ühte mõtet Gunnari raamatust, et inimene peab jooksma piisavalt palju kordi vastu seina, et saada aru, et sein on kõvem kui pea: et meil saaks villand sellest, mis meiega on ning pööraksime pilgud sissepoole. Läbi hobuste jõudsin ma paar aastat hiljem tagasi jooga poolt õhku jäänud ideeni: kasutada mingit (füüsilist) tegevust, et ennast emotsionaalselt ja vaimselt arendada. Pärast Inglismaale suundumist, et seal harmoonilist hobutreeningut õppida, avastasin üsna pea: selleks, et saada heaks hobuseinimeseks (treeneriks), pean ma saama ka paremaks inimeseks. Harmooniliseks suhteks hobusega ei piisanud vaid minu teadmistest ja oskustest tehnilises, biomehaanilises jne vallas, vaid sama oluliseks kujunesid hoopis „pehmemad“ väärtused, nagu näiteks teadlikkus (hetkes püsimine), rahulikkus ja kannatlikkus, hinnangute andmise vähendamine, tänulikkus, kehataju ning voolavus (elastsus ja sujuvus) liikumises, hingamine ja enesekindlus, lõdvestatus ning muidugi tunnetus. Seda mida õppisin praktilistes tundides, sai kinnitust ka raamatutest. Näiteks kuulus klassikalise koolisõidu treener ja edendaja Paul Belasik kirjutab oma raamatus "Exploring the Dressage Tehniques: journeys into the art of classical riding“ (1994) järgmist: „See mis lahutab kahte suurt filosoofilist ratsutamiskoolkonda, ei ole mitte humaansus versus jõhkrus, vaid see, kas ratsutamist väärtustatakse tema metafoorsete meditatiivsete omaduste poolest. [...] Mõlemad treeningstiilid võivad vormida hästi treenitud hobuseid, kuid ainult üks neist vormib ka hästi õpetatud inimesi.[...] Selline psühholoogiline meditatiivne lähenemine ei ole omane vaid ratsutamiskunstile- näiteks Idamaades rakendavad võitluskunstide praktiseerijad palju oma ala vaimseid-psühholoogilisi aspekte.[...] Harjutused eraldiseisvalt ei ole viiteks klassikalisele ratsutamiskunstile. See mis ühendab Xenophoni, Pluvineli ja de la Guerinere’i ei ole tehniline. See on esteetiline. See on kunstipärane.[...] Ükskõik kui hea on ratsaniku tehnika, võib ta jääda kinni teatud arengutasemele. Meditatiivses praktikas tähendab see seda, et inimene on jäänud kinni teatud psühholoogilisele arengutasemele. Peaasjalikult jäänud kinni ego valitsetavasse maailma.“ Sama sõnumit kannavad ka loomuliku hobukäsitluse õpetajad, kes samuti suunavad nägema hobust oma õpetajana. Näiteks Klaus Ferdinand Hempflingi sõnad filmist „Path of the Horse“ (2008): "Kui hobune ei tee meiega koostööd, ütleks ta justkui meile, et me ei ole piisavad. Me peame olema rohkemat. [...] Koostöö hobusega algab meie enda kehast ja meelest. Meie enda "kodust". [...] Selleks, et olla hobusega ühenduses, on mul vaja eneseteadvust, - taju, teadvustada enda energiat ja enda tundeid. Tehnikast ei piisa. [...] Lõdvestu. Lõpeta pidev asjade tegemine. Me teeme pidevalt liiga palju: me mõtleme ja käitumine liigselt. See viib meid iseendast - ja seega ka hobusest- kaugemale. Selle muutmine on esimene samm. [...] Ära oota alati midagi. See loob negatiivse pildi: hobune peaks tegema seda ja seda... aga ta ei tee. Pilt on alati negatiivne. Me ootame hobustelt alati midagi. Ära oota, lihtsalt ole. Olemine ei ole negatiivne, see on täiuslik. See on täielik." Olen avastanud, et hetkel on jooga see, mida vajan ning püüan üha rohkem tuua teadlikkuse treeningut ning joogapraktikat ka oma igapäevaellu. Kas see on ainuke viis, et ennast arendada või et ennast hobustega koos hästi tunda? Kindlasti mitte. Teadlikkust (mindfulnessi) saab arendada joogast täiesti iseseisvalt, seda saab harjutada kusiganes ja ükskõik millise kehalise treeninguga ( või ilma füüsilist treeninguta). Olen alati seda meelt, et igaüks- olgu ta siis kas ratsutaja, kes soovib istakut parandada või näiteks alaseljavaluga patsient teraapias- peab leima endale meelepärase (ja reaalselt sooritatava) kehalise treeningtegevuse (mis jah, võiks keha mitmekülgselt arendada, sest pikemas plaanis tekitavad ühesuguste liigustusmustritega treeningud ülekoormust, näiteks ainult jooksutreeningud ei arenda ratsutaja kehalisi omadusi piisavalt mitmekülgelt). Peale jooga on hea istaku jaoks näiteks sobilikud treeningteraapiad näiteks veel tantsimine (eriti ladina päritolu tantsud, kaasaegne tants), tai chi, terapeutiline võimlemine (sh jõutreeningud) jpt. Ja teekond jätkub! Teemakohast lugemist järgnevatest raamatutest:
Eda Vallimäe oli praktikandina Marius Schneideri juures Saksamaal tööl aastatel 2009 ja 2010. Siin on tema kogemuslugu ;) Marius Schneider on professionaalne ratsutaja ja treener, kes elab Saksamaal Münsteri lähedal oma treeningtallis nimega "Gestüt Moorhof". Ta on kogenud koolisõitja, Saksamaa Ratsaliidu (FN) klassifikatsiooni järgi A-taseme treener ning litsenseeritud akadeemilise ratsutamiskunsti treener, samuti hobuste füsioterapeut, spetsialiseerudes terapeutilisele liikumisravile läbi maatöö ja käekõrval treenimise. Ta on treener, kes õpetab hobuseid ja oma õpilasi kuni Kõrgema Kooli tasemele. Õpetajana pühendab Marius oma elu hobuste ja ratsanike koolitamisele nii enda tallis Saksamaal kui mitmel pool Euroopas. Vabal ajal meeldib talle harrastada ajaloolisi Euroopa võistluskunste hobuse seljast (vibulaskmine ja piigivõitlus hobuse seljast) ning käia pistrikujahil. Pistrikujahi jaoks on tal mitu isetreenitud pistrikut, linnukoer ning tuhkrud. Õpetajana pühendab Marius oma elu kirglikult hobuste ja ratsanike koolitamisele nii enda tallis Saksamaal kui mitmel pool Euroopas. Mariuse õpetamisstiili iseloomustab detailirohkus, individuaalsus ja harjutuste loogiline ülesehitus. Ta näeb hobuste treeningut kui liikumisteraapiat ning hoiab ennast kursis tänapäevaste hobualaste teadusuuendustega. Hobuste treenimisel on suur rõhk tunnetusel ning juhtimisvõtete mõistmisel. Ratsutamiskunsti õpilased mõistavad paremini miks ja kuidas hobust ratsastada- mis on harjutuste mõtte taga ning kuidas treenida hobuseid nii, et see oleks meeldiv, kuid efektiivne. Mariuse esindab "pehmet", hobust arvestavat käsitlust ning treeningstiili, mis on samas biomehaniliselt korrektne ning tulemuslik. Mariuse juures olin ma praktikandina tööl aastatel 2009 ja 2010 - kahel erineval perioodil kokku seitse intensiivset kuud. Neli kuud sellest ajast oli minuga kaasas ka tollal veel nooruke inglise täisvereline hobune Urpsrung XX. Töö praktikandina tema tallis tähendas töötamist üheskoos kogu tema pere ning abilistega kuuel päeval nädalas. Ma tegin kõiki tallitöid ning hoolitsesin tema hobuste eest nii nagu need oleks minu enda hobused. Treeningtunnid algasid tallis kell 8 hommikul ning lõppesid tihti alles kell 9 või 10 õhtul, mil Marius lõpetas päeva enda isiklike hobuste treenimisega. Sel ajal asus Moorhof veel Dortmundis ning tallis oli ruumi kahekümnele hobusele ning tosinale šetlandi ponile. Mariuse enda hobused olid peamiselt täkud: kaks Portugalist pärit lusitaano tõugu sugutäkku Orfeo ja Xeique, Itaaliast pärit noor murgese tõugu täkk Zenit ning hannoveri tõugu sporthobune Warengo. Lisaks õpilaste erahobustele oli Mariuse tallis ka õppehobused, kes olid enamuses „suvalisest“ tõust, näitamaks hästi seda, et hea treening teeb iga hobuse paremaks ja tervemaks. Õppehobune ei tähendanud tema tallis midagi negatiivset: kõik õppehobused olid erksad, tundlikud ning hästi ratsastatud (mõned neist kuni Kõrgema Koolini). Õppehobuste hea ratsastuse tase säilis seetõttu, et Marius või edasijõudnud õpilased/praktikandid treenisid õppehobuseid regulaarselt ka ise, et nende ratsastustaset säilitada või parandada. Vasakul: Eda ja Mariuse õppehobune Chardas, paremal: Eda ja Ursprung. Kuigi tööpäevad praktikandina olid pikad ja väsitavad, oli see aeg samaaegselt ka tõeliselt inspireeriv ja hariv. Mul on võtnud aega aastaid, et kõike seal õpitut harjutada ning mõistma hakata. Tema juures töötades sain ma otseloomulikult igapäevaselt vaadata ja abistada tema trenne, samuti tema õpilaste trenne, osaleda Mariuse ja Bent Branderupi seminaridel ning aidata noorte hobuste treenimisel assistendina. Igapäevaselt sain ka ühe treeningtunni kas enda hobuse või Mariuse õppehobusega. Tema juures õppisin ma hobukäsitlust, käekõrval treenimist ja ratsutamist. Kuigi olin aastaid ratsutanud, hobuseid ise õpetanud ning saanud Inglismaal ka praktilist koolitust klassikalises koolisõidus, siis leidsin ma ennast tema õppehobuste seljas ikkagi taas algajana. Hobune, kes on treenitud kerguse ja harmooniaga, minimaalsete ratsmemärguannetega ja kes oskab ratsaniku istaku järgi painutada, sirutada, sooritab külgliikumisi ja koondamisi hea enesetunde ja mängeva kergusega- see kõik oli mulle enne akadeemilise ratsutamiskunsti leidmist vaid muinasjutt. Aja jooksul hakkas see maailm aga mulle üha rohkem avanema. Assistendina oli minu „projektiks“ tema uue hobuse- paberiteta lapilise ristandruuna- Aramise tutvustamine akadeemilise ratsutamiskunsti treeningusse läbi maatöö. Aramis oli hobune müügitallist- treeningus kiirustav, kartlik ja ratsme taga. Aastaid hiljem on temast saanud käekõrval töötamises Mariuse üks peamine õppe- ja esinemishobune. Kuna Aramis on väga tundlik, siis treenib Marius teda Kõrgema Kooli tasemel jätkuvalt suulisevabalt (ainult kapsoniga). Mariuse kohta leiab rohkem infot tema kodulehelt http://www.gestuet-moorhof.de/ ning youtube.com kanalilt https://www.youtube.com/user/ReitzentrumSchneider Marius ja ristandruun Aramis sooritamas kordel piafeed (vasakul) ning käekõrval levaadi (paremal). Näidisvideo 1: Marius ja Aramis. Näidisvideo 2: Marius ja Orfeo esinemas Saksamaa hobumessidel. Mis on akadeemiline ratsutamiskunst? "Akadeemiline ratsutamiskunst" tähendab ratsutamisstiili, mille olulisimaks põhimõtteks on hobuse õiglane kohtlemine ning tema järk-järguline füüsiline treening läbi loogiliste ratsastusharjutuste. Kehaliste harjutuste mõte on parandada hobuse keha paindlikkust ning tasakaalu, läbi mille suudab hobune inimest seljas kanda ilma oma kehale ja meelele kahju tegemata. Akadeemilises ratsutamiskunstis on loogiline harjutuste järjestus päris algusest alates: alates hobuse talutamisest, painutamiste, külgliikumiste ning Kõrgema Kooli harjutusteni välja. Samuti võimaldab see treeningstiil treenida hobust Kõrgema Kooli tasemele ka ilma suuliseta! Akadeemilisele ratsutamiskunstile andis nime kuulus Taani ratsutamiskunsti meister Bent Branderup ning see viitab ajaloolistele Euroopa ratsutamisakadeemiatele- ülikoolide eelkäijatele- kus õpetati ratsutamist läbi kunstilise, vaimse ja füüsilise aspekti. Akadeemilise ratsutamiskunsti teooria baseerub vanade ratsutamismeistrite teadmistel, nagu näiteks Xenophon (4. saj eKr), Pluvinel (16.-17. saj), de la Guérinière (18. saj) ja Steinbrecht (19.saj). Akadeemilist ratsutamiskunsti on viimastel aastakümnetel palju arendanud ja juhtinud ratsutamismeister Bent Branderup Taanist. Bent Branderup ja Egon von Neindorff (1923- 2004) lõid Akadeemilise Ratsutamiskunsti Rüütelkonna (Knighthood of the academic art of riding), et koondada ratsutamiskunsti õpilasi ja õpetajaid üle kogu maailma. Bent Branderupi ning kümnete teiste akadeemilise ratsutamiskunsti õpetajate treeningseminaridel käib üle kogu Euroopa igal aastal sadu õpilasi. Throwback Thursday: Ursprung ja Eda aastal 2012 ning aastal 2015.
Ratsutamiskunsti treening- olgu see käekõrval või ratsutades- on eelkõige areng. Mõnikord jääme me oma peas kinni mõnda harjutusse, tööriista või eesmärki ning kaotame hetkeks suure pildi oma teelt. Me kaotame tunnetuse. Põhimõtted, eesmärgid ja harjutused aitavad meil küll sellel teekonnal fookust hoida, kuid tegelikult ei saa me ju kunagi "valmis". Ja ka mina tunnen- kõik ongi veel alles ees ;)
Videomeenutus sellest, kuidas neli eestlast käisid vabakuulajatena Soomes Bent Branderupi treeningkliinikus (31.10.-01.11.15), Granasa tallikompleksis (Degerby, Inkoo). Sama treeningkliiniku teooriakonspekt on siin. 31.10.-01.11.15 toimus Granasa tallikompleksis (Degerby, Inkoo) Soome esimene treeningkliinik Bent Branderupiga. Kohal oli kaheksa hobusega osalejat ning sadakond vabakuulajat, sh neli huvilist ka Eestist :) Jagan enda õppekonspekti, mis on kirja pandud Benti enda sõnade järgi. Konspekt on pikk (pidage vastu!), pungil informatsiooni & inspiratsiooni. Teksti paremaks jälgimiseks jagasin selle osadesse: hobuse ratsastus, ratsaniku istak, hobukäsitlus/suhtumine hobusesse ja üldine ratsutamiskunsti filosoofia. Head lugemist!
Soomes õpetavad akadeemilist ratsutamiskunsti:
- Anna Clara Olofsson -Christofer Dahlgren (koos oma hobukäsitlust ja vabatreeningut õpetava naise Rebeccaga- temast ilmus 2015 aastal ka Oma Hobus väike artikkel) Hobuse ratsastus Me alustame hobuse treeningut maast- tema kõrvalt- ning õpetame talle esmalt selgeks teisejärgulised juhtimisvõtted, kuigi istak on meie peamine ja esmane juhtimisvõte. Teisejärgulised juhtimisvõtted on ratse, hääl, stekk, sest esmalt ei oska hobune meie istakule reageerida ega seda järgida. Siis on meil seljas tööriistad, mida hobune juba mõistab ning me saame teda järk-järgult oma istakuga sõitma hakata. Maatöös alustame me treeningut hobuse pea mõjutamisest, kuigi – jah- see on justkui hobuse vale ots. Hobuse peaga töötamine on oluline nii vaimselt kui füüsiliselt. See nõuab hobuselt vaimset lõdvestatust, et me saame tema pead mõjutada. Me alustame kapsoniga. Ma pean analüüsima: missugune hobuse tagujalg on pigem tahapoole tõukav ning missugune on pigem edaspidi astuv? See kuidas jalg astub, mõjutab hobuse selja loomupärast õõtsumist („swinging“; sks. k „swung“). Kui hobune on ettepoole astuv, siis astub ta meie käe (kontakti) poole. Kui ta on pigem tõukav, siis ei tule ta meie käekontakti ja läheb seljast nõgusaks. Ära võitle sümptomitega, ravi põhjust. Esimene ülesanne on suunata hobune oma peaga ette-alla. Ta peab avama pea ja kaela nurga ette suunas, mitte seda sulgema. Kui me tõmbame pea alla, siis kaela alumise külje lihased pingulduvad, kuid seda me ei soovi. Kui pea liigub ette- alla, siis sirutub kogu ülaliin ning pingulduvad veidi rohkem kõhulihased ning hobuse selg tõuseb. Ette-alla sirutus toimub nii lihastöö kui ligamentide mõjul. Hobuse ülaliinil on kuklaligament [kuklast turjani] ning ogajätkete ligamendid [turjast nimmeselja lõpuni], mis venivad välja ning hoiavad hobuse pead ette-alla sirutatud asendis üleval, et see maha ei kukuks. Noore hobusega töötades on see hea, sest nende lihaskond ei ole veel suuteline seda tööd tegema. Aja jooksul lihased võtavad rohkem sellest tööst üle. Samas kui vajalikku lihastööd ei ole ligamentide sirutatusele järgnema hakanud, siis ligamendid venivad aja jooksul välja. Sellisel juhul „kukub“ rinnakorv alla, rohkem raskust tuleb esiotsale. Sedasi jooksevad hobused, kes küll justkui sirutavad ette-alla, kuid kes on tugevalt esiotsal. Pärast sirutuse saamist, küsime me külgsuunalist painet. Paine algab kukla asetusest ning peab läbima kogu hobuse keha. Märguanded, mida annan hobuse peale (koljule), peavad läbima tema keha, samamoodi nagu märguanded tema tagujalgadele peavad läbima kogu tema keha. Kui hobune astub külgliikumiste ajal lihtsalt risti, siis kukub ta üle õlgade. Kõik keha osad peavad olema selle sama keha osad- nad ei tohi töötada eraldi. Tagujalgade loodud energia peab voolama läbi kogu hobuse keha. Peatus on tunne vastupanu puudumisest. Kui sa tunned vastupanu, siis ära pane survet juurde. Kõik liigesed peavad töötama üheskoos. Olenevalt sellest missugusest liigesest on hobune rohkem kange, selle järgi tuleb meie treening ehitada. Mida varem me saame aru, missugused liigesed on liiga kanged või liiga liikuvad, seda varem me saame treeningu hobuse järgi kohandada. Peatus peab läbima kõik tagujalgade liigesed. Püüa jõuda hobuse põlvede ja kandadeni, püüa saada meid painduma. Korrektne peatus õpetab hobusele raskuse viimist tagujalgadele. Selle raskeim variant on see, kui kogu raskus on tagujalgadel (levaad). Välimine säär on ainult siis välimine säär, kui sisemine säär on teinud hobuse sissepoole nõgusaks. Ükski juhtimisvõte ei räägi oma lugu- nad kõik räägivad hobusele sama lugu, ainult keha erinevast otsast. Prantsuse kuningas Louis XIII (17.sajand) küsis oma ratsutamisõpetajalt Pluvinelilt, et miks me teeme neid külgliikumisi? Ta vastas: „Selleks, et hobune suudaks ka sirgelt liikuda.“ Juba sajandeid tagasi räägiti sellest! Sirge tähendab seda, kui kõik keha osad töötavad ühe loo järgi. Kui kõik keha osad töötavad ühes suunas, siis ei teki liikumisele vastuseisu. Arusaam sirgsusest muutub siis, kui mängu tuleb tsentrifugaaljõud. Kui hobune liigub ringil, siis peab ta terve keha olema "kaardunud" (paindes) ringjoone järgi. Ta on ringjoonel liikudes sirges asendis siis, kui ta on paindes! Kõige raskem juhtimisvõte on järgi andmine. Me ei saa järgi andmist teha tugevamaks. Hobune peab selle ise õppima. Kõik mida ma tunnen oma ratsmekontaktis, on jäänud mul tagapool (hobuse tagujalgades) tegemata. See on juba juhtunud, ma ei saa sellega võidelda. Koondamine annab meile parema edasi minemise. Ratsmekontakti kergus ei ole tühjus. See on kergus hobuse kehas, mida käsi püüab tunnetada. Hobune ei ole laisk- ta on jäik. Kui nad saavad oma kehas elastsemaks, siis tuleb nende kehasse ka rohkem energiat. Kui me teeme üleminekuid, siis see uus allüür, kas parandab või rikub eelmist. Kui inimesed tahavad mulle muljet avaldada, siis arvavad nad, et peavad näitama piafeed ja passaži. Ma tahaks aga neid näha sammus: „Näita mulle sammu ning ma ütlen milline ratsanik sa oled.“ Harjutused jäävad samaks, lihtsalt allüür on teine. Vead sammus on vead ka traavis ja galopis. Hobuse tagujalgade poolt loodud energia, peab liikuma mitte ainult läbi hobuse keha tema pea poole, vaid ka läbi ratsaniku istaku. Istak ei tohi seda takistada. Kui sa ei suuda hobust oma sisemisest jalast edasi sõita, siis on midagi valesti. Külgliikumistel ei tohiks olla jalgade liikumine sikk-sakk kujuline. Hobune peab astuma keha alla ja liikumise suunda. Külgliikumised on edasi ja küljele, mitte küljele. Kui sa tahad hästi purjetada, siis sul peab olema tuult purjedes. Sama ratsutades. Inimesed ajavad tihti sassi edasi ja kiiremini ning aeglasemalt ja koondates. Kõik mida me teeme, saame testida vastupidise liikumisega. Kui sa koondad hobust eest, siis toob see teda vaid õlgade peale. Sa pead küsima sääre või stekiga, et ta koondaks ennast tagant poolt. Kui ta seda ei suuda, siis ei ole ta selleks valmis. Eralda käe märguanne ratsme märguandest. Käsi- peaasend, ratse- õlad. Kui hobune läheb koondamisest jäigemaks ja kangemaks, siis oli see halb koondamine. Traavers vabastab sisemise esijala, õlad-sees vabastab välimise esijala. Kui me hakkame hobust koondama, siis nii mõnigi läheb ülaliinist liiga pingesse- kangsuuline hoiab ta sirutatuna. See on juhtimisvõte, et saada hobune ülaliinist taas pikemaks ning sirutama käe poole. Need on poolpeatused ülespoole suunal. Kangsuuline on selleks, et hoida hobuse pea ja kael pikana ka koondamiste ajal. Kui hobune läheb liiga sügavale oma pea/kaela asetsusega, siis kangsuuline toob ta veel sügavamale. Sellisel juhul ei vaja see hobune kangsuulist- kasuta kapsonit või trenselsuulist. Kui me hobune suudab liikuda ette-alla meie juhtimisvõtete sees, siis me saame hakata tema esiotsa ka tõstma- liikumine läheb siis ette ja üles (koondamistel). Ette tähendab, et hobune sirutab kontakti. Me kasutame ette-alla asendit selleks, et valmistada hobust ette koondamiseks. Kui me sõidame ainult ette-alla, siis võime ainult kapsonit kasutada. Kui me hakkame hobust koondama, siis lisame kangsuulise. Kapson peaks asetsema 2 sõrme hobuse ninaluu kõhrest üleval pool. Pannes kapsoni liiga kõrgele, toimib see rohkem luukoele, allpool aga pehmemale kõhrele. Märguanded vastu luud on valusamad. Samas peame me kapsonit kasutama tunnetusega. Hobuse nina on palju tundlikum kui tema suu. Nahk on hobuse ninal väga õhuke, kui samas keel hobuse suus on paks ja lihaseline. Kordetamine ei ole hobuse jooksutamine. Selleks on vaba liikumine õues. Kordel peab hobune distantsilt (!) hoidma enda keha tasakaalus, säilitades ringliikumise trajektoori. Kui hobune ei kanna enda keha hästi, siis ei kanna ta ka sind hästi. Õppimine on nagu torni ehitamine- vundament peab olema lai. Sul on vaja treenerit, kes ütleks millal „tühjus“ on õige kergus ja millal vale kergus. Vale kerguse ja koondamisega, ei ole hobuse esi- ja taguots meie juhtimisvõtete vahel, vaid me töötame tema pea ja kaelaga. On võimatu panna raskust hobuse suu peale, ilma et me paneks seda esmalt õlgadele. Ära õpeta hobusele käe peale raske olema. Kui hobuse keha ei ole võtnud liikumise geomeetrilist kujundit, siis ei liigu ta tasakaalus. Koondatus ei tähenda ilmtingimata aeglasemat liikumist- see võib olla sama kiirus, kuid allüüri takt on kiirem. Kiirem takt peab tulema selja õõtsumisega. Siis liigub hobune läbi selja, mitte ei liiguta vaid jalgu. Ratsaniku istakRatsutamismeister Pluvinel- kes suri aastal 1620.- kõneles sellest, et peamine eesmärk on sõita hobust ainult istakuga. Sellest rääkis ka juba antiikaja Xenophon. Istak- see on sisemine tunnetus. Kui ma ei kõnni kaunilt ja enesekindlalt, siis ei saa minust kunagi head ratsanikku. Monty Python!- Ole oma kehas vaba. Lapsed on oma kehahoius ja liikumises hästi loomulikud- täiskasvanud kipuvad selle ära kaotama. Täiskasvanud kaotavad kõhuhingamise ja lähevad ka muidu krampi :) Ratsutamisel asub keha raskuskese madalal puusades. Ratsaniku õlad peavad olema paralleelsed hobused õlgadega, ratsaniku puusad paralleelsed hobuse puusadega. Näiteks, kui ma tahan õlga sisse saada või hobust pöörata, siis keeran esmalt oma kõhu (so naba) ja õlad sellesse suunda. Kui hobuse liikumine on ratsanikule ebamugav, siis on see liikumine ebamugav ka hobusele endale. Korrektne liikumine on mugav liikumine. Ei ole võimalik istuda hästi või arendada istakut, kui hobune ei liigu tasakaalus. Ratsaniku istaku arendamisel on kolm faasi:
Istak on primaarne (esmane) juhtimisvõte, sest seda ei saa ära lõpetada- ma jään alati hobuse selga edasi istuma. Või noh põhimõtteliselt.. kui ma maha ei kuku :) Teisejärgulised juhtimisvõtted on kõik see, mida me saame lisada ja eemaldada: säär, ratse, hääl, stekk. Neid kasutan ma siis, kui kui hobune istakut ei mõista/kuula. Kõik asendid/liikumised, mis ma tahan et hobune teeks, pean ma esmalt võtma enda kehasse. Hobukäsitlus/ üldine treeningfilosoofiaÕpeta hobusele suhtluskeelt, kuid õpi see ise kõigepealt. Treening ei ole religioon! Kui hobune teeb midagi, mida ta ei tohiks, siis ütle talle „Ei! Aga.. tee seda niimoodi.“ Ehk näita/õpeta hobusele kuidas käituda, selle asemel, et öelda talle ainult „Ära tee seda!“ ja „Ära tee ka seda!“ Hobune peab tundma, et see oli vajalik ja õiglane. Ära iialgi sunni hobust seisma paigal- nad peavad õppima seisma paigal. Hobune peab emotsionaalselt töötama nö rohelises tsoonis. Vahepeal kollases (et mugavustsooni tõsta) aga mitte kunagi punases. Missugune näen ma välja hobuse silmis? Kui ma tahan hea välja näha, siis ma tahan seda olla hobuse silmis. Kui sa ei suuda oma õpilase (hobuse) üle heameelt tunda, siis ei suuda sa teda ka tänada. Hobusele on meie positiivne emotsioon tänu. Me peame kõigepealt õpetama suhtluskeelt ja siis saame hobuse ennast kuulama. Sa ei pea olema oma suhtluskeelega „vali“! Kurat, sa ju istud hobuse seljas- sa oled talle ju väga lähedal! Ära õpeta 10 erinevat asja samaaegaselt, sest 10 aastat hiljem õpite te ikka veel neid. Õpeta üks asi ning kui see on selge, mine edasi. Kui järgmise asja õppimisel läheb treening hullemaks, siis polnud hobune (inimene!?) valmis: eelmine samm ei olnud õpitud. Hobused tahavad kuhugi „minna“- maneežis treenimine on neile esmalt raske, sest nad justkui ei jõua kuhugi. Noore hobusega on parim minna maastikule, käekõrval või seljas. Hobune peab ennast maneežis hästi tundma- ei tohiks olla ärev ega närviline. Esimene ülesanne: teha mitte midagi. Mõne aja pärast (see võib võtta päevi või nädalaid) hakkab hobusel igav. Siis annan ma talle ülesande, millega ta saab kindlasti hakkama. Ma premeerin teda selle eest ning lõpetan selleks korraks. Järgmisel päeval ta mäletab juba seda, et ta sai millegagi hakkama ning tema enesekindlus tõuseb. Kasuta ära neid asju, milles hobune on hea- et teda rohkem kiita- selle asemel, et pidevalt korrutada, milles ta halb on. Ma pean hakkama mõtlema nagu hobune. Kõik algab sellest, kui ma hakkan hobust talutama. Õpeta hobuse kuidas seista, anda jalgu, kuidas lasta ennast talutada. Kui sa ei suuda seda õpetada, siis unusta piafee õpetamine. Õige hobuseinimene ei hooli vaid ratsutamisest. Hobukäsitlus on hobuse jaoks lasteaed. Maneežitreening on tema kooliharidus. Igasugune vaba liikumine (hobuse liikumisvajaduse täitmine) peab toimuma vabalt koplis. Nii nagu hobustel on omavahel suhtlusteel ja reeglistik, siis on ka inimeste ja hobuste vahel oma reeglistik. See reeglistik on suhtlemiskeel. See on tasakaal sümpaatia ja austuse vahel. Kui hobune mind kardab, siis on ta suletud minu jaoks ning ma ei saa teda õpetada. Kui hobune mind kardab, siis on ta kuulekas, kuid ta ei mäleta seda treeningtundi hiljem. Ma tahan, et hobune oleks lõdvestunud ja õpiks koos minuga. Kui ta on rahulik, küsin ma tema tähelepanu. Samas liiga rahulik ei ole ka hea- kui õpilane magab, siis ei saa ma teda õpetada. Hobune peab mind otsima ja vaatama. Seni kuni ta ei kuula ega vaata mind, ei ole ma tema õpetetaja. Ma pean saama paremaks, et hobune mind hindaks. Kui ma ei räägi hobuse keeles, siis ei aita kõvemini karjumine- ta ei mõista ikkagi. Head hobuste treenerit iseloomustavad kaks tunnust:
Ratsutamiskunstist üldiseltEsmalt on vaja hobusega leida suhtluskeel. Sind peaks ajendama harmoonia- see on vastupanu puudmine. Harmoonia on tunnetus- sa pead seda otsima ja kogema. Ma ei saa sulle tunnetust õpetada. Ma võin püüda seda seletada aga ma ei saa seda sinu eest mõista. Kui ma ei tunne midagi, ei tähenda see veel, et see on harmoonia. Kui ma ei tunne midagi, siis võib-olla ... polegi midagi. Võib-olla olen ma liiga "tuim" või kaugenenud, võib-olla pole mu meeled piisavalt erksad? Kui sa tunned ebakõla (vastupanu), siis on selge, et see on ebakõla. Aga ebakõla puudumine ei ole veel harmoonia. Kõik probleemid pärinevad algtaseme probleemidest. Algtase on algtase aga ainult siis, kui see on algtase millegile järgnevale. Ratsmed kahes käes hakati massiliselt ratsutama alles pärast Teist Maailmasõda. Enne seda sõideti ratsmed ühes (vasakus käes), et teine käsi oleks vaba. Head ratsanikku iseloomustavad kaks omadust: kirg ja kannatlikkus. Kui meil on liiga palju kirge, siis me jookseme liiga tihti peaga vastu seina. Kannatlikkus hoiab meid aga teel, hoiab meid arenemas. Andekad ratsanikud on edukad ainult alguses, kuid kui teekond läheb raskeks, siis nad lõpetavad. Vähem andekatele ratsanikele on teekond olnud alati raske. Andekus ei tähenda midagi. Halvad tunded on väga vajalikud- ilma nendeta ei toimu arengut. Meil on vaja väljakutset. Elu ilma väljakutseteta on elu ilma tunneteta. Me tahame oma tundmusi arendada ja kogeda. Elu ilma tunnetuseta on surnud. Minu töö on moderniseerida ajaloolist ratsutamist, et see sobituks tänapäeva maailma. Uuri välja, mis sulle meeldib ning siis tee seda! Me ei ole ideaalsed. Me ei ole jumalad. Sa saad teha ainult seda, mida sa saad sel hetkel teha. Me peame õppima iseenda ja oma hobusega ise töötama. Halvim pedagoogiline viga on jääda õpetajast sõltuvaks. On oluline, et sul on tase, milles sa oled hea: siis saad sa alati sellele tagasi minna ning uuesti edasi minemist proovida. Kui sa oled liiga kartlik, ei jõua sa kuhugi. Kui sa teed aga liiga palju, jõuad sa varsti algusesse tagasi. Hobune on sinu instrument aga sa pead ta üles ehitama, mitte ainult mängima õppima. Ära sööda hobust niimoodi nagu seda tehti vanasti, kui hobused töötasid päev otsa. Põhk on parim alternatiiv heinale, et kaloraaži vähendada, kuid et hobuse seedesüsteemi tervena hoida. Sa ei saa sooritada piafeed, kui hobusel on halvad kabjad, ta on paks jne. Sa ei saa oma hobusega töötada kahel päeval: eile ja homme. Sa pead töötama sellega, mis sul hetkel on. Treening on areng. Raamat räägib meile ideaalsest hobusest, ideaalsest treeningust. Ideaali ei juhtu kunagi, kuigi me püüdleme sinna poole. Ükski raamat ei suuda seletada kõike nüansse, mida hobuse treenimisel on vaja arvesse võtta. See on treeneri silm ja keha, mis hobust õpetab. Klaver on alati ühtemoodi klaver, kuid iga hobune on erinev. Kui sa oled huvitatud hobustest, siis sa pead olema huvitatud kõigest sellest, mis on hobustega seotud: millises seisus on hobuse kabjad, hambad, elukeskkond? Kui sa oled ainult huvitatud sellest, et olla hobuse seljas, siis osta parem jalgratas. Kui hobune on hästi treenitud, siis spetsiifiline varustus ei oma enam nii suurt rolli. Kui sa saad oma tunnetusele nime anda, siis sa saad seda tunnet uuesti ja uuesti otsima hakata. Alguses hakkad sa nägema ühte viga ning hakkad tegutsema selle vastu. Kuid tegelikult on vigu palju- kõik oleneb sellest, mida sa näed. Treenerid õpetavad meile tööriistu- meie eesmärk on õppida neid kasutama õigel ajal ja õiges koguses. Ma ei saa näha seda, mida ma ei otsi. Ole avatud teiste inimeste (ja hobuste!) ideedele. Mida hobune ei oska, ei suutnud me talle õpetada. Sinust peab saama sinu hobuse õpetaja. Sinust peab saama sinu hobuse õpetaja. |
Ratsutamiskunst.ee blogi ..... on Eda Vallimäe poolt kirjutatud artiklite ja teooriamaterjali kogumik. Lugemiseks vali allolevast tulbast sobiv kategooria. Blogiarhiiv
April 2022
Kategooriad
All
|