On olnud raske mitte tähele panna taaskord šokeerivaid meediakajastusi võistluskoolisõidu teemal Euroopa Meistrivõistlustelt Aachenist, mis on pannud hobuste heaolu ning klassikalise koolisõidu printsiibid surve alla. Kuigi sarnased skandaalid on kestnud juba aastakümneid, siis on see järjekordne tõestus, et inimeste mained, alati peale tiksuv aeg ning suured rahad, on lihtsalt klassikalise koolisõidu inimeste arusaamistest välja puksinud. Seda olenemata, et FEI ise seda oma määrustikes jätkuvalt nõuab. Olen ka otsustanud, et ei hakka seesuguseid kajastusi ja postitusi sel lehel jagama, küll aga püüan ma jagada seda, kuidas hobustega harmoonilisemalt suhelda. Aachenis toimunu ja sarnaste teemade arvamusliidrite sõnavõtte ja mõlemapoolseid arutelusid leiab paljudelt teistelt lehekülgedelt (millel edukaks orienteerumiseks läheb küll vaja treenitud silma ning hobuse ratsastamisealast haridust). Tegelikult on aga oluliseks hoopis see, kuidas igaüks meist oma hobusega käitub: kuidas mina suhtun oma hobusesse, kuidas mina teda käsitlen ja treenin? Pole olemas ainuõiget metoodikat või pole olemas kedagi, kes oleks „valmis“, kuid on olemas põhimõtted, mis kindlustavad hea ratsutamise. Tahe hobust mõista ja austus on mõned neist. Keegi meist ei ole perfektne ning alati saab tehnikat juurde õppida ja harjutada ja harjutada...kuid laiemas plaanis tuletab see küündimatu ideaalsus mulle meelde hoopis seda, et hobune ei ole masin! Mul on vaja tunnetada. Parim mis ma teha saan, ning millega ma kunagi ei eksi, on kuulata hobust: tegeleda sellega, mis on siin ja praegu. See tähendab lõdvestumist sellese hetke, olgu see maa peal või seljas. Lõdvestun.. lasen lahti oma keha ja oma meele sellest müüdist, mille ma ise oma pähe olen loonud ja mis ei lase mul ennast ja hobust kõrvalt vaadata. Minna vooluga kaasa, mitte kogu aeg korrigeerida, rohkem tunnetada- mida ma saan hetkel teha (ka treeningus), et mina ise või hobune hakkaks ennast paremini tundma? Võib-olla peaksin ma hoopis midagi vähem tegema? Ei ole vaja ilmtingimata teha keerulisi ratsastusliikumisi, vaid oluline on esmalt tuua tähelepanelikkus ja teadlikkus sellese hetke- mida, kus ja milleks ma teen- ning hobuse-inimese omavaheline lävimine muutubki eriliseks, ükskõik mis tasemel või maas või sadulas ma seda teen. Ja treening pole kindlasti vaid seebimullipuhumine: hea treening nõuab nii hobuselt kui inimeselt distsipliini ja füüsilist pingutust aga teadlikustamise juures ei ole midagi tähtsamat kui püüda hobust tõeliselt kuulata ja aru saada, mida ta tahab mulle öelda ning siis vastata nii taktitundeliselt nagu ma tahan, et hobune omakorda mulle taas vastaks. Ja see ongi hea treening!
0 Comments
"Ratsutamiskunst- see nimi on paljude huultel, kuid mis siis ikkagi on ratsutamiskunst? Kas see on kunst ratsutada või treenida hobuseid kõrgeimale tasemele? Ei, ratsutamiskunsti mõte lebab palju sügavamal. See algab sellest, kuidas ma oma hobust käsitlen ning kui taktitundeliselt ma seda teen."
"Miks me tegelikult hobuseid treenime? Mis annab meile õiguse ratsutada elusolendil, kes pole tegelikult ratsutamiseks loodud? Liiga tihti veedab hobune 23 tundi päevas talliboksis ning ta võetakse välja kui spordivahend ratsaniku poolt, kes on teadmatuses hobuse iseloomu ja vajaduste osas või mida hobune teeb ratsaniku heaks. Vastuseks sellele küsimusele- me saame ainult öelda, et meil ei ole mingit õigust seda teha. Inimene ei saa kunagi hobust valitseda, me saame ja peame nägema hobuseid kui partnereid ja kohtlema neid vajaliku austuse ning imetlusega selle soorituse eest, mida nad meile annavad." "Hobuse klassikaline ratsastus, milles käekõrval töötamisel on oluline roll, püüab pikendada hobuse tervist ja teha elu meiega koos elamisväärsemaks, eeldusel et hobust peetakse tema liigile sobival viisil. Armastus, kannatlikkus, tundlikkus ja – kõige rohkem- kaastunne peaks saatma meie läbikäimisi hobustega. See on vähim, mis me saame pakkuda oma neljajalgsetele sõpradele, kes on nõus meid saatma selle pikal teel." - endine Viini Ratsakooli ratsanik Alfons J. Dietz raamatus "Training the horse in hand. The Classical Iberian Principles." (2004) Ungarlane Charles de Kunffy on Californias resideeriv austria-ungari koolkonna ratsutamiskunsti edendaja. Lisaks treeneri ja kohtunikutööle on Kunffy ka mitmete koolisõiduteemaliste raamatute autor ning teda hinnatakse kõrgelt tema hea kirjastiili ning akadeemiliste teadmiste eest. Oma raamatus „The Athletic development of the dressage horse“ (1992) toob ta välja kolm suurt ratsutamiskunsti põhimõtet. Neist kahe esimese mõtted kõlavad järgnevalt:
1. Hobuse loomulik potentsiaal saab särada vaid siis, kui tema andeid arendatakse targalt (baseerudes akadeemilistele teadmistele), süstemaatiliselt, järk-järguliselt ja harmooniliselt. Ainult läbi vabatahtliku koostöö ning usalduse, mida tuleb ka tihti premeerida, suudab hobune enda andeid maksimaalselt meile avada. 2. Koolisõit, võimlemisel baseeruv treening, peab olema esmajoones rehabiliteeriv, siis terapeutiline ja ainult pärast neid etappe, atleetlik. [...] Terapeutiline treening tegeleb lõputu ülesandega teha iga hobune „mõlemakäeliseks“. Iga hobune sünnib oma loomulikus kõveruses, asümmeetrilisena, mis tingib skeleti-lihassüsteemi ühekülgse kasutamise. Selleks et ennetada traumasid ja ülekoormust, peab ratsanik alati oma hobust sirgena hoidma. Sirge olemine ei tähenda otseloomulikult geomeetrilist sirgsust, vaid see viitab püüdele hoida hobune oma lülisambaga alati paralleelne selle liikumistee või kujundiga, kus ta liigub. |
Ratsutamiskunst.ee blogi ..... on Eda Vallimäe poolt kirjutatud artiklite ja teooriamaterjali kogumik. Lugemiseks vali allolevast tulbast sobiv kategooria. Blogiarhiiv
April 2022
Kategooriad
All
|