|
"Ratsutamiskunst- see nimi on paljude huultel, kuid mis siis ikkagi on ratsutamiskunst? Kas see on kunst ratsutada või treenida hobuseid kõrgeimale tasemele? Ei, ratsutamiskunsti mõte lebab palju sügavamal. See algab sellest, kuidas ma oma hobust käsitlen ning kui taktitundeliselt ma seda teen."
"Miks me tegelikult hobuseid treenime? Mis annab meile õiguse ratsutada elusolendil, kes pole tegelikult ratsutamiseks loodud? Liiga tihti veedab hobune 23 tundi päevas talliboksis ning ta võetakse välja kui spordivahend ratsaniku poolt, kes on teadmatuses hobuse iseloomu ja vajaduste osas või mida hobune teeb ratsaniku heaks. Vastuseks sellele küsimusele- me saame ainult öelda, et meil ei ole mingit õigust seda teha. Inimene ei saa kunagi hobust valitseda, me saame ja peame nägema hobuseid kui partnereid ja kohtlema neid vajaliku austuse ning imetlusega selle soorituse eest, mida nad meile annavad." "Hobuse klassikaline ratsastus, milles käekõrval töötamisel on oluline roll, püüab pikendada hobuse tervist ja teha elu meiega koos elamisväärsemaks, eeldusel et hobust peetakse tema liigile sobival viisil. Armastus, kannatlikkus, tundlikkus ja – kõige rohkem- kaastunne peaks saatma meie läbikäimisi hobustega. See on vähim, mis me saame pakkuda oma neljajalgsetele sõpradele, kes on nõus meid saatma selle pikal teel." - endine Viini Ratsakooli ratsanik Alfons J. Dietz raamatus "Training the horse in hand. The Classical Iberian Principles." (2004)
0 Comments
Ungarlane Charles de Kunffy on Californias resideeriv austria-ungari koolkonna ratsutamiskunsti edendaja. Lisaks treeneri ja kohtunikutööle on Kunffy ka mitmete koolisõiduteemaliste raamatute autor ning teda hinnatakse kõrgelt tema hea kirjastiili ning akadeemiliste teadmiste eest. Oma raamatus „The Athletic development of the dressage horse“ (1992) toob ta välja kolm suurt ratsutamiskunsti põhimõtet. Neist kahe esimese mõtted kõlavad järgnevalt:
1. Hobuse loomulik potentsiaal saab särada vaid siis, kui tema andeid arendatakse targalt (baseerudes akadeemilistele teadmistele), süstemaatiliselt, järk-järguliselt ja harmooniliselt. Ainult läbi vabatahtliku koostöö ning usalduse, mida tuleb ka tihti premeerida, suudab hobune enda andeid maksimaalselt meile avada. 2. Koolisõit, võimlemisel baseeruv treening, peab olema esmajoones rehabiliteeriv, siis terapeutiline ja ainult pärast neid etappe, atleetlik. [...] Terapeutiline treening tegeleb lõputu ülesandega teha iga hobune „mõlemakäeliseks“. Iga hobune sünnib oma loomulikus kõveruses, asümmeetrilisena, mis tingib skeleti-lihassüsteemi ühekülgse kasutamise. Selleks et ennetada traumasid ja ülekoormust, peab ratsanik alati oma hobust sirgena hoidma. Sirge olemine ei tähenda otseloomulikult geomeetrilist sirgsust, vaid see viitab püüdele hoida hobune oma lülisambaga alati paralleelne selle liikumistee või kujundiga, kus ta liigub. |
Ratsutamiskunst.ee blogi ..... on Eda Vallimäe poolt kirjutatud artiklite ja teooriamaterjali kogumik. Lugemiseks vali allolevast tulbast sobiv kategooria. Blogiarhiiv
January 2019
Kategooriad
All
|
RSS Feed
Fotod Merle Lust ja erakogu info@ratsutamiskunst.ee Copyright Eda Vallimäe © 2019 +372 590 21564