|
Hakkan enda YouTube kanalile looma väikest videoteeki hobukäsitluse, käekõrval treeningu ja akadeemilise ratsutamiskunsti kohta. Siinkohal on valminud esimene Ursprungi videopäeviku testvideo :)
Esimene video näitab hobuse trennieelset ettevalmistust. Ursprungi puhul kätkeb see endas lihtsaid massaži- ja venitustehnikaid, et teda enda kehas mugavamalt tundma panna ja lõdvestada nii vaimselt kui füüsiliselt. Lisaks on seesugusel treeninguks ettevalmistamisel ka oluline roll hobukäsitluse aspektist: hobune peab õppima püsima paigal, ootama inimese märguandeid, inimene aga lugema hobuse keha(keelt), õppima olema oma läbikäimises hobustega pehme ja sujuv, kuid siiski konkreetne. Kätega- harjade asemel- hobuse keha katsumine annab meile olulist informatsiooni sellest, kuidas hobune ennast sel päeval tunneb, lisaks mõjub igasugune rahulik käeline kontakt hobuse närvisüsteemile rahustavalt ja enesekindlust andvalt. Seda isegi siis kui ma päris täpselt ei tea, mida ma oma käe all parasjagu liigutan :) Selleks et seda videot liiga igav vaadata ei oleks, kiirendasin meie tegutsemist umbes kahekordselt. Terapeutilise mõjuga tehnikaid, mida iga hobuseomanik saab ise õppida ja sooritada, on palju erinevaid- siin on vaid valik meie hetke lemmikutest.
0 Comments
Päeva mõte: enne kui hobune saab liikuda otse, peab ta õppima liikuma mõlemal ratsmel korrektselt painutatult. Skeemil on näha, kuidas külgpainutus algab kukla asetusest, millele järgneb kogu lülisamba külgsuunaline painutus.   „The Path of the horse“ („Hobuse teekond“) on 2008. aastal valminud dokumentaalfilm alternatiivsest hobukäsitlusest. Endine ratsutamistreener Stormy May jättis maha oma karjääri, sest olenemata edukast treeneri- ja ratsutajatööst oli miski tema hobustega läbikäimise teel kaduma läinud. Ta läks seda miskit otsima.
Oma filmis intervjueerib ja külastab ta mitmeid maailmatuntuid alternatiivseid hobuinimesi nagu Klaus Ferdinand Hempfling (loomuliku hobukäsitluse õpetaja, õppinud hobuseid ja nende käsitlemist nende vabas keskkonnas Hispaanias, spetsialist kehakeele ja vaimu kaasamisel hobuste treenimisse, mitmete menukate raamatute autor), Alexander Nevzorov (suuliste- ja valjastustevaba kõrgema koolisõidu edendaja, mitmete raamatute autor), Carolyn Resnick (loomuliku hobukäsitluse õpetaja, hobuste loomulikul käitumisel baseeruvate „Waterhole Rituals“ printsiipide autor, samuti mitmete edukate raamatute autor, Linda Kohanov (hobuste-assisteeritud psühhoteraapia edendaja ja treener, menuka raamatu „Tao of Equus“ autor), Mark Rashid (loomuliku hobukäsitluse õpetaja, passiivse liidrirolli edendaja, paljude menukate raamatute autor), Kim McElroy (hobukunstnik, kelle teosed on tuntud oma müstilisuse ja emotsionaalsuse poolest). Esmapilgul näib, et need treenerid (ja/või ka paljud teised, keda me teame) on üksteisest väga erinevad: nad kannavad ja kasutavad erinevat varustust ning neil kõigil võivad olla (inimestest õpilaste jaoks) välja töötatud erinevad „programmid“. Lähemal vaatlusel selgub aga et nende vahel on ka palju ühist: nad kõik õpetavad rohkem seda, mida meie saame hobustelt õppida, mitte niipalju seda mida meie neile saame õpetada. Nad kõik tõstavad hobuseid üles meie õpetajateks! Neid võiks iseloomustada ka kui loovaid natuure, nad veedavad palju aega käesolevas hetkes, nad tunnevad ennast enda kehas ja olemises hästi ja harmoonias. Nad käsivad meil endil areneda: vaimselt ja ka kehaliselt. Nad lubavad olla hobustel nemad ise, nende treeningud baseeruvad eelkõige tunnetusel ning alles teisejärguliselt teatud printiipidel. Kohati radikaalse filmi tegelik mõte ei ole ilmselt meid hobuste treenimisest ja kasutamisest täielikult võõrandada, vaid tuua rohkem tähelepanu sellele, et mida rohkem vabadust on meis endis, seda rohkem vabadust on ka meie hobustel. Film on täispikkuses vaadatav ka internetis: http://ourhorses.org/  2014. aastal koostasid Gleerup jt teadlased Taanis eksperimentaalse uuringu, et jälgida hobuste näoilmeid vastusena valulistele stiimulitele ning koostada hobuste valu paremaks mõistmiseks sobilik hindamisvahend.
Kuue erineva hobuse peal rakendati kahekümneks minutiks kahte erinevat protseduuri: vererõhumanseti survet esijala ümber ning pindmiselt 10% Capsicami kreemi kas abaluu piirkonnas või tagajala välisküljel. Lisaks elulistele näitajatele hinnati hobuste käitumist modifitseeritud valuskaala põhjal (Lindegaard et al. 2010), tehti videosalvestused nende käitumisest koos ja ilma inimese juuresolekuta ning jälgiti nende peapiirkonna (näo) muutusi. Tulemustes leiti, et hobuste näoilmed olid väga muutuvad ning ilmnes selge seos valuliste stiimulite ja teatud grimasside vahel. Kokkuvõte on nähtav juuresolevalt pildilt "Equine pain face". Kuna hobused on kõik indiviidid ning tihti on piir valu ja ebamugavuse vahel imeõhuke, siis tasub järgnevad punktid meeles pidada. Valu/ebamugavuse esinemist näitab see, kui: - hobuse kõrvad on üksteisest kaugenenud - esineb silmi ümbritsevate lihaste pinguldatust - esineb pinges/eemalolev pilk - ninasõõrmed on laienenud külgsuundades - esineb näolihaste pinguldatust (nt põskedel) - esineb nina ja mokkade jäik suletus (nn kandilised mokad) ning alalõua lamendumine Artikkel ise on täispikkuses leitav siit: http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC4312484/  On olnud raske mitte tähele panna taaskord šokeerivaid meediakajastusi võistluskoolisõidu teemal Euroopa Meistrivõistlustelt Aachenist, mis on pannud hobuste heaolu ning klassikalise koolisõidu printsiibid surve alla. Kuigi sarnased skandaalid on kestnud juba aastakümneid, siis on see järjekordne tõestus, et inimeste mained, alati peale tiksuv aeg ning suured rahad, on lihtsalt klassikalise koolisõidu inimeste arusaamistest välja puksinud. Seda olenemata, et FEI ise seda oma määrustikes jätkuvalt nõuab. Olen ka otsustanud, et ei hakka seesuguseid kajastusi ja postitusi sel lehel jagama, küll aga püüan ma jagada seda, kuidas hobustega harmoonilisemalt suhelda. Aachenis toimunu ja sarnaste teemade arvamusliidrite sõnavõtte ja mõlemapoolseid arutelusid leiab paljudelt teistelt lehekülgedelt (millel edukaks orienteerumiseks läheb küll vaja treenitud silma ning hobuse ratsastamisealast haridust). Tegelikult on aga oluliseks hoopis see, kuidas igaüks meist oma hobusega käitub: kuidas mina suhtun oma hobusesse, kuidas mina teda käsitlen ja treenin? Pole olemas ainuõiget metoodikat või pole olemas kedagi, kes oleks „valmis“, kuid on olemas põhimõtted, mis kindlustavad hea ratsutamise. Tahe hobust mõista ja austus on mõned neist. Keegi meist ei ole perfektne ning alati saab tehnikat juurde õppida ja harjutada ja harjutada...kuid laiemas plaanis tuletab see küündimatu ideaalsus mulle meelde hoopis seda, et hobune ei ole masin! Mul on vaja tunnetada. Parim mis ma teha saan, ning millega ma kunagi ei eksi, on kuulata hobust: tegeleda sellega, mis on siin ja praegu. See tähendab lõdvestumist sellese hetke, olgu see maa peal või seljas. Lõdvestun.. lasen lahti oma keha ja oma meele sellest müüdist, mille ma ise oma pähe olen loonud ja mis ei lase mul ennast ja hobust kõrvalt vaadata. Minna vooluga kaasa, mitte kogu aeg korrigeerida, rohkem tunnetada- mida ma saan hetkel teha (ka treeningus), et mina ise või hobune hakkaks ennast paremini tundma? Võib-olla peaksin ma hoopis midagi vähem tegema? Ei ole vaja ilmtingimata teha keerulisi ratsastusliikumisi, vaid oluline on esmalt tuua tähelepanelikkus ja teadlikkus sellese hetke- mida, kus ja milleks ma teen- ning hobuse-inimese omavaheline lävimine muutubki eriliseks, ükskõik mis tasemel või maas või sadulas ma seda teen. Ja treening pole kindlasti vaid seebimullipuhumine: hea treening nõuab nii hobuselt kui inimeselt distsipliini ja füüsilist pingutust aga teadlikustamise juures ei ole midagi tähtsamat kui püüda hobust tõeliselt kuulata ja aru saada, mida ta tahab mulle öelda ning siis vastata nii taktitundeliselt nagu ma tahan, et hobune omakorda mulle taas vastaks. Ja see ongi hea treening! Jagan huvitavat mini-artiklit, mis räägib rahustavatest signaalidest (ing. kl "calming signals") hobustel. Seda terminit hakkas esmalt kasutama Norra päritolu loomade etoloog ja koeratreener Turid Rugaas (raamatus "On Talking Terms With Dogs: Calming Signals", 2005). Tegemist on kehakeele variatsioonidega, millega indiviid (ilmselt esinevad kõigil imetajatel) püüab ennast stressi tekitavas olukorras maha rahustada. Hobustel esinevad näiteks järgnevad rahustavad signaalid: eemale vaatamine, kõrvade suunamine küljele, kaela sirutamine, mokkade limpsimine/alalõua liigutamine, söömine jms. Olulised mõtted artiklist:
- rahustavaid signaale ei tohi ignoreerida või maha suruda (juhtimisvõtteid suurendades, karistades), sest hobune püüab meiega suhelda, öeldes, et tal on probleem - rahustava signaali ilmnedes peame me hobusele (ja endale) aega andma - selleks et me oleksime hobukäsitluses paremad, peame lõpetama hobuse sildistamise ja mitte olema "kuningannad", kellele kõik (sh hobused) kohe "teed annavad" - mitte andma vaid käsklusi, vaid püüda rohkem luua kahepoolset suhtlust - maatöö on parim viis hobukäsitluse parandamiseks Artikli leiab siit: http://annablakeblog.com/2014/04/18/calming-signals-are-you-listening/ "Ratsutamiskunst- see nimi on paljude huultel, kuid mis siis ikkagi on ratsutamiskunst? Kas see on kunst ratsutada või treenida hobuseid kõrgeimale tasemele? Ei, ratsutamiskunsti mõte lebab palju sügavamal. See algab sellest, kuidas ma oma hobust käsitlen ning kui taktitundeliselt ma seda teen."
"Miks me tegelikult hobuseid treenime? Mis annab meile õiguse ratsutada elusolendil, kes pole tegelikult ratsutamiseks loodud? Liiga tihti veedab hobune 23 tundi päevas talliboksis ning ta võetakse välja kui spordivahend ratsaniku poolt, kes on teadmatuses hobuse iseloomu ja vajaduste osas või mida hobune teeb ratsaniku heaks. Vastuseks sellele küsimusele- me saame ainult öelda, et meil ei ole mingit õigust seda teha. Inimene ei saa kunagi hobust valitseda, me saame ja peame nägema hobuseid kui partnereid ja kohtlema neid vajaliku austuse ning imetlusega selle soorituse eest, mida nad meile annavad." "Hobuse klassikaline ratsastus, milles käekõrval töötamisel on oluline roll, püüab pikendada hobuse tervist ja teha elu meiega koos elamisväärsemaks, eeldusel et hobust peetakse tema liigile sobival viisil. Armastus, kannatlikkus, tundlikkus ja – kõige rohkem- kaastunne peaks saatma meie läbikäimisi hobustega. See on vähim, mis me saame pakkuda oma neljajalgsetele sõpradele, kes on nõus meid saatma selle pikal teel." - endine Viini Ratsakooli ratsanik Alfons J. Dietz raamatus "Training the horse in hand. The Classical Iberian Principles." (2004)  Ratsaniku jaoks on istak tema üks tähtsamaid töövahendeid. Meie keha ja rühti võib piltlikult käsitleda tornina, millel on klotside asemel hoopis hammasrattad ning mille kaudu kulgeb liigutuslik energia kehas edasi. Igale lihasele, mis tõmbab luukangi ühes suunas, on olemas ka vastastoimeline lihas. Korrektse rühi korral valitseb nende lihaste jõu ja elastsuse vahel tasakaal. Kui peaks juhtuma, et üks neist lihastest nõrgeneb, siis vastastoimeline lihas pinguldub ja vastupidi. Ühe hammasratta halb asend (rühimuutus), mis mõjutab kõiki hammasrattaid (istakut tervikuna). Keha biomehhanika osas on teljelisus ja lihastasakaal omavahel lahutamatud. See kehtib ka ratsaniku istaku osas. Kui keha pehme koe düsbalanss on halvast asendist tingituna kestnud juba kaua (ning sellest võib olla tekkinud ka eraldiseisvaid probleeme), ei ole ka klassikalise istaku saavutamine kohe võimalik ning keha vajab teraapiat.
Esimene samm on aga parandada kehataju: selleks et midagi muuta, tuleb seda kõigepealt tajuda. Siinkohal väike check-list, mida enne igat treeningut sadulas hobusega sammu käies kontrollida: • Kas ma hingan rahulikult ja sügavalt ("kõhuga"/diafragmaga)? • Kas ma tunnetan mõlemat istmikuluud võrdselt? • Kas ma suudan oma vaagnat ette-taha liigutada ning hoida seda neutraalkaldes? Kas ma lasen hobusel liikumise ajal oma vaagnat paremale-vasakule langetada? • Kas ma suudan tõsta oma rinnakorvi ilma et see minu vaagna liikumist pärsiks? • Kas ma suudan oma ülakeha (õlgasid, rinnakorvi) vasakule ja paremale võrdselt pöörata? Kas mu õlad on paralleelsed hobuse õlgadega, kas mu puusad on paralleelsed hobuse puusadega? • Kas ma olen oma kehaga vertikaalis (kas mu õlg on mu puusaliigese kohal)? • Kas ma suudan oma õlavarsi ja käsi liigutada ülaseljast eraldiseisvalt? • Kas ma suudan tõsta mõlemad reied hobuse külgedelt lahti? Kas mu reied lebavad lamedalt vastu hobust? • Kas ma suudan tõsta ja langetada oma kandasid ilma, et surve istmikuluudel muutuks? Ungarlane Charles de Kunffy on Californias resideeriv austria-ungari koolkonna ratsutamiskunsti edendaja. Lisaks treeneri ja kohtunikutööle on Kunffy ka mitmete koolisõiduteemaliste raamatute autor ning teda hinnatakse kõrgelt tema hea kirjastiili ning akadeemiliste teadmiste eest. Oma raamatus „The Athletic development of the dressage horse“ (1992) toob ta välja kolm suurt ratsutamiskunsti põhimõtet. Neist kahe esimese mõtted kõlavad järgnevalt:
1. Hobuse loomulik potentsiaal saab särada vaid siis, kui tema andeid arendatakse targalt (baseerudes akadeemilistele teadmistele), süstemaatiliselt, järk-järguliselt ja harmooniliselt. Ainult läbi vabatahtliku koostöö ning usalduse, mida tuleb ka tihti premeerida, suudab hobune enda andeid maksimaalselt meile avada. 2. Koolisõit, võimlemisel baseeruv treening, peab olema esmajoones rehabiliteeriv, siis terapeutiline ja ainult pärast neid etappe, atleetlik. [...] Terapeutiline treening tegeleb lõputu ülesandega teha iga hobune „mõlemakäeliseks“. Iga hobune sünnib oma loomulikus kõveruses, asümmeetrilisena, mis tingib skeleti-lihassüsteemi ühekülgse kasutamise. Selleks et ennetada traumasid ja ülekoormust, peab ratsanik alati oma hobust sirgena hoidma. Sirge olemine ei tähenda otseloomulikult geomeetrilist sirgsust, vaid see viitab püüdele hoida hobune oma lülisambaga alati paralleelne selle liikumistee või kujundiga, kus ta liigub. Saksamaal Göttingeni Ülikoolis koostati huvitav teadusuuring seitsmeteistkümne koolisõiduhobusega, mis käsitles ratsme pikkuse seost ratsme pingega.
Lisaks leiti selles uuringus, et nendel hobustel, keda treeniti regulaarselt (ratsastuse) harjutusi käekõrval sooritama, oli madalam südame löögisagedus- ning autorite sõnul ilmselt ka suurem usaldus oma ratsanikku- võrreldes selle grupi hobustega, keda regulaarselt käekõrval ei treenitud. Täpsemalt saab lugeda siit |
Ratsutamiskunst.ee blogi ..... on Eda Vallimäe poolt kirjutatud artiklite ja teooriamaterjali kogumik. Lugemiseks vali allolevast tulbast sobiv kategooria. Blogiarhiiv
April 2022
Kategooriad
All
|
RSS Feed