Klaus Ferdinand Hempfling on teatritöö ja tantsimise taustaga maailmakuulus loomuliku hobukäsitluse õpetaja. Ta räägib ja kirjutab palju sellest, kuidas meie suhe hobusega on ka ratsutamiskunsti tuumaks. Oma raamatus „Dancing with Horses. The Art of Body Language“ toob ta välja kuus hobustega suhtlemise reeglit. Lühidalt kõlavad need järgnevalt: 1) Iga hetk ja liigutus kannab endas informatsiooni. Ka tujul on suur mõju meie enda ja hobuse kehale ning vaimule. 2) Vähem on rohkem. 3) Kasuta samu märguandeid, ära aja hobust segadusse. 4) Tihti on meie liigutused hobustega koos olles äkilised ja mõtlematud- me ei ole hetkes ja oma kehas kohal. Noori hobuseid see ärritab, vanemad hobused aga lõpuks harjuvad sellega: nad muutuvad tuimaks ja ei pane meid enam tähele. See on aga täpselt vastupidine sellele, mida me soovime. Hobuseid käsitledes peaksid meie liigutused peavad olema teadlikud, voolavad, pehmed- peaaegu nagu tantsusammud- ja sellisest voolavast liikumisest tulevad sujuvad märguanded. Niimoodi püsib hobune ergas ning reageerib ka väiksematele märguannetele. 5) Pehmemalt- pehmemalt- ja nüüd vaid mõtle selle peale. 6) Koputa enne sisenemist. Ära ehmata hobust uute märguannetega, vaid „koputa“ ehk anna hobusele märku ja anna talle aega, et nüüd tuleb tegevuse muutus. Ta saab ennast ette valmistada ning reageerida ilma liigse pingeta.
0 Comments
Prantslane Antoine de Pluvinel (1552- 1620) on üks kuulsamaid ratsutamismeistreid, kes Euroopa ratsutamistraditsiooni mõjutanud. Pluvinel oli kõrgkonna soosik ning aastal 1594 lõi ta oma suure unistuse: ratsutamisakadeemia. Seesugused akadeemiad olid tollal levinud ning see oli koht, kus õpetati aadlikele, kuidas ratsutada kerguse ja elegantsiga, kuidas hobust käsitleda ning ka seda, mida üks tollane džentelmen oskama pidi: tantsida, vehelda, hästi ja moekalt riietuda jms. Erinevalt oma õpetajast Pignatellist, kelle juures ta noorena Itaalias õppimas käis, oli Pluvinel kuulus oma hobusesõbraliku treeningfilosoofia (proprageerimise) poolest. Ta rõhutas oma õpetustes, et hobuseid treenides peame treenima eelkõige ennast; et hobune peab tegema oma tööd kerguse ja mõistmisega; et teda tuleb tihti tänada ning kõiki juhtimisvõtteid tuleb kasutada läbimõeldult. Ta kasutas tavalist kangsuulist (erinevalt Pignatellist) ning ka kapsonit (eriti piilaritega töös), rakendas palju külgliikumisi võimlemiseks ning oli kõrgelt koondatud liikumiste (nagu levaad) suur austaja. Pluvinel oli Prantsuse kuninga Louis XIII ratsutamistreener ning postuumselt (1625) on avaldatud ka tema teos ratsutamiskunsti õpetusest kuningale. Pildil on A. de Pluvinel kõige vasempoolne habemega härra. Kordetamine on alati teema, mille kohta on palju küsimusi: kas, kuidas ning kui palju seda üldse teha? Klassikalises ratsutamiskunstis on kordetamine- nagu käekõrval treenimine- oluline hobuse treeningu osa. Kordetööl liigub hobune ringsel trajektooril ning selleks, et säilitada otsesus, peab tema terve keha võtma painde. Selleks punktis läheb enamasti asi keeruliseks: ilma korrektse paindeta pole hobune ringil liikudes tasakaalus ja liigub justkui mootorratas, mis kurvil püsti püsimiseks tuleb kallutada liikumise suunda. Kui sellele lisada ka suur kiirus, on selline treening tõesti hobuse kehale ja vaimule kurnav. Ratsutamiskunstis on aga kordetamise esmane eesmärk- nagu käekõrval töötamiselgi- saada hobune külgsuunas painutama, astuma sisemise tagujalaga keha raskuskeskme alla ning sirutama seejärel oma ülaliini ette-alla suunas. See toimub kõigis kolmes allüüris, liikumisel on rahulik ja voolav rütm ning kasutatakse samu märguandeid, mis käekõrval töötamisel. Lisaks hääle, kehakeele ja piitsamärguannetele on kapsonilt antavad ratsmemärguanded alati kerged ja selgelt mõistetevad: need on poolpeatused ninalt külg-, ette-, alla- ,üles- või tahasuunas, olenevalt sellest, kuidas on meil vaja hobuse pea ja keha asendit korrigeerida. Kordetamisel kehtib kindlasti mõte, et vähem on rohkem ja eelkõige tuleks rõhuda enda ning hobuse tundlikkusele, heale algele ja püüdlusele, mitte kiirusele või asendi absoluutsele korrektsusele. Head kordetamist! Paul Belasik on klassikalise koolisõidu õpetaja Ameerikas. Ta on kirjutanud mitmeid raamatuid koolisõidust ning teinud muuhulgas koostööd ka veterinaararsti Dr. Hilary Claytoniga, kes- olles ka ise koolisõitja- on spetsialist hobuse biomehaanika ning koondamise teemal. Lisaks biomehaanikale tundub Paul Belasikil olevat eriline huvi hobuste treenimise artistlikule ning filosoofilisele küljele- ta on uurinud ka seda, missugune potensiaal on hobustel inimese arendamisel. Oma raamatus „Exploring the Dressage Tehniques: journeys into the art of classical riding“ (J.A. Allen, 1994) kirjutab ta järgmist: [...]See mis lahutab kahte suurt filosoofilist ratsutamiskoolkonda, ei ole mitte humaansus versus jõhkrus, vaid see, kas ratsutamist väärtustatakse tema metafoorsete meditatiivsete omaduste poolest. [...] Mõlemad treeningstiilid võivad vormida hästi treenitud hobuseid, kuid ainult üks neist vormib ka hästi õpetatud inimesi.[...] Selline psühholoogiline meditatiivne lähenemine ei ole omane vaid ratsutamiskunstile- näiteks Idamaades rakendavad võitluskunstide praktiseerijad palju oma ala vaimseid-psühholoogilisi aspekte.[...] Harjutused eraldiseisvalt ei ole viiteks klassikalisele ratsutamiskunstile. See mis ühendab Xenophoni, Pluvineli ja de la Guerinere’i ei ole tehniline. See on esteetiline. See on kunstipärane.[...] Ükskõik kui hea on ratsaniku tehnika, võib ta jääda kinni teatud arengutasemele. Meditatiivses praktikas tähendab see seda, et inimene on jäänud kinni teatud psühholoogilisele arengutasemele. Peaasjalikult jäänud kinni ego valitsetavasse maailma.“
Ratsutajate istakutreeningul räägitaks palju kõhulihastest, kuid targem on neid nimetada kehatüve süvalihasteks, mis on rahvakeeles tuntud kui korsetilihased. Kuigi ka pindmistel kõhulihastel (kõhu sirglihas ja sisemised ning välimised kõhu põikilihased) on hea istaku saavutamisel oluline roll, siis esmane kehatüve stabiilsus, et hoida lülisamba neutraalset asendit ja pakkuda alaseljale stabilisatsiooni, tuleb just korsetilihastelt. Korsetilihasteks on diafragma (jah see lihas, millega me hingame!), kõhu ristilihas (mis asub kõhulihastest kõige sügavamal ning kulgeb kahelt poolt selja tagant roietelt kõhu ette välja), vaagnapõhjalihased ning väiksed, kuid visad multifiduse-nimelised lihased meie lülisamba lülide vahel kehatüve tagumisel küljel. Need lihased-koos pindmistega aitavad meil hobuse liikumisega kaasa minna („sõita ristluuga“), kasutada istmikku hobuse (pool)peatamiseks ning istuda näiliselt justkui paigal. Selleks, et meie keha oleks hobuse seljas stabiilne peavad kehatüve lihased hobuse liikumisele kindla rütmiga kontraheerudes vastu töötama- kui nad seda ei tee, siis viib täisistakus sõitmine meid pidevalt tasakaalust välja ning ratsutamisest kujuneb pidev põntsumine. Ratsutaja jaoks ei ole tavaliselt probleemiks mitte pindmiste kõhu- ja seljalihaste tööle rakendamine või nõrkus, vaid just sügavate korsetilihaste töö. Süva kõhulihaste (kõhu ristilihase) ülesleidmiseks ja treenimiseks on sobilik järgnev harjutus rätikuga (soovitatud raamatus „Anatomy of Dressage“, H. & V. Schusdziarra, 2004). Selleks seisa sirgelt, vii abaluud taha ja alla, kõverda veidi puusad ja põlved justnagu hobuse seljas istudes. Lõdvesta oma keha selles asendisse ning püüa viia hingamine ülevalt rinnapiirkonnast alla kõhu suunas, lastes kõhul sissehingamise ajal veidi ettepoole võlvuda. Siis pane tavaline rätik ümber keha keskosa ning hoia kahelt poolt otstest kinni. Tunneta, et kui sa kätega tõmbad, läheb selg nõgusaks (pilt 1) ja Sa murrad ennast alaseljast. Selleks, et mitte lasta vaagnat ettepoole kaldesse, peab pingutama kõhu põikilihast, et vaagen püsiks neutraalkaldes (pilt 2). Tunneta pingutust just alakõhus- mõtle, et tahad viia puusanukke justkui üksteisele lähemale. Hoia ja siis lõdvestu. Püüa mitte pinguldada kõiki kõhulihaseid ning ülaselga kumerdada, vaid säilita sirutatus. Nüüd too tähelepanu tagasi hingamisele- ära tõmba kõhtu keskkohast lihtsalt sisse, vaid pinguta alakõhtu ning säilita hingamine. Kuigi ratsutamisel pole seesugust isomeetrilist (hoidega) lihastööd vaja, vaid lihased peavad pingulduma ja lõõgastuma hobuse liikumise tempos, on see harjutus efektiivne korsetilihaste teadvustamiseks ja tugevdamiseks. Seda väljendavad hästi loomuliku hobukäsitluse õpetaja Klaus Ferdinand Hempflingi tsitaadid filmist "The Path of The Horse" (2008):
"Kui hobune ei tee meiega koostööd, ütleks ta justkui meile, et me ei ole piisavad. Me peame olema rohkemat. [...] Koostöö hobusega algab meie enda kehast ja meelest. Meie enda "kodust". [...] Selleks, et olla hobusega ühenduses, on mul vaja eneseteadvust, - taju, teadvustada enda energiat ja enda tundeid. Tehnikast ei piisa. [...] Lõdvestu. Lõpeta pidev asjade tegemine. Me teeme pidevalt liiga palju: me mõtleme ja käitumine liigselt. See viib meid iseendast - ja seega ka hobusest- kaugemale. Selle muutmine on esimene samm. [...] Ära oota alati midagi. See loob negatiivse pildi: hobune peaks tegema seda ja seda... aga ta ei tee. Pilt on alati negatiivne. Me ootame hobustelt alati midagi. Ära oota, lihtsalt ole. Olemine ei ole negatiivne, see on täiuslik. See on täielik." Alljärgnevas blogiartiklis räägib koolisõidutreener Karen Kohlf, kuidas loomuliku hobukäsitluse põhimõtted tema ratsastuse treeningskaalat muutsid. Ta kirjutab sellest, kuidas ta varem tegi väga palju koolisõidutreeningut: õppis tehnikat, et luua hobusega paremat suhtlemist, mis viiksid harmoonia ja (mõlema) õnnelikuseni. Tal oli tunne, et harmoonia saabub siis, kui ta on selgeks saanud x või y tehnilise nipi või liikumise. Et harmoonia on kuskil kaugel. Ta veetis palju aega tehes koolisõitu ning vähe aega olles õnnelik ja rahul. Loomuliku hobukäsitluse treening tõi aga tema prioriteetidesse muutused. Nüüd tunneb ta, et ta on lihtsalt õnnelik. Ja kuna ta on õnnelik, siis on lihtsam olla oma hobusega harmoonias. Ja kui nad on harmoonias, siis läbi tehnika on neil lihtsam teha ka koolisõitu. Ta eesmärgiks on olla rohkem õnnelik ja rahul- enda ja oma hobustega ja teha rohkem asju, mis seda juurde loovad. Ta nendib, et ratsastus ja hobukäsitlus täiendavad üksteist: koolisõit üksi võib teha meid väga kitsarinnaliseks ning loomulik hobukäsitlus lasta meil edasise arengu ära unustada. http://dressagenaturally.net/reading-room/essays/46-the-dressage-naturally-training-scale-for-happy-athletes_ Prantslane Monsieur de Kraut oli ratsutamismeistri François Robichon de La Guérinière (1688–1751) üks pühendumaid õpilasi. De La Guérinière, kes kirjutas hobuste treenimise ühe seni tähtsaima ja kuulsaima teose- "L'Ecole de Cavalerie" (1733; "The School of Horsemanship"), on olnud klassikalise ratsutamiskultuuri suurim mõjutaja. Pildil näidatakse ideaalselt koondatud hobust: hobuse liikumine on kerge ja "ülesmäge", hea enesekanne läbi painutatud tagujalgade, mis kannavad rohkem raskust kui esijalad. Tähelepanu tuleks pöörata ka hobuse kontsentreeritud ilmele ning tasakaalus ja lõdvestunult istuvale (ja naeratavale!) ratsanikule. Tere!
Olen otsustanud varasemad Facebooki lühiartiklid, mõtted ja arvamuslood ühte kohta kokku koguda ning just siin ka nende kirjutamist jätkata. Jooksvalt püüan postitusi ka grupeerida, et neid oleks võimalik teemade kaupa lugeda. |
Ratsutamiskunst.ee blogi ..... on Eda Vallimäe poolt kirjutatud artiklite ja teooriamaterjali kogumik. Lugemiseks vali allolevast tulbast sobiv kategooria. Blogiarhiiv
April 2022
Kategooriad
All
|