 Foto: Pixabay vabavara pildipank 2106. aastal viisin oma Tartu Ülikooli terviseteaduste magistriõpingute käigus läbi ratsutajate selja tervise alase teadusuuringu (TÜ eetikakomitee loa nr 254/T-6) nimega „Kroonilise alaseljavalu levimus Eesti ratsutajaskonna hulgas ning naisratsutajate alaselja funktsionaalne seisund“. Osa sealt kogutud statistikast jõudis ka minu magistritöösse, mille pealkiri oli "Alaseljavalu levimus Eesti naisratsutajate seas ning erinevused treeningharjumustes alaseljavaluga ja alaseljavaluta uuritavate" (2017; juhendaja füsioteraapia assistent, MSc, K. Medijainen). Tulenevalt kogutud andmete suurest hulgast, mida etteantud magistritöö mahu juures poleks olnud võimalik piisava detailsusega käsitleda, otsustasin magistritöös keskenduda just alaseljavalu probleemi kaardistamisele Eesti naisratsutajate seas, jättes funktsionaalsete testimistulemuste (mis saadi füsioterapeutilise hindamise käigus) andmed magistritööst välja. Antud magistritöö eesmärgiks oli välja selgitada alaseljavalu levimus Eesti naisratsutajate seas ning kirjeldada naisratsutajate treeningspetsiifikat ja –harjumusi võrrelduna alaseljavaluga ning alaseljavaluta uuritavatel. Uurimismeetodikana kasutati küsitlusankeeti, mis hindas naisratsutajate alaseljavalu (esinemissagedust, tugevust ja kestust), teisi skeletilihasüsteemi kaebusi, treeningharjumusi ning – spetsiifikat ning subjektiivset hinnangut oma istakule. Koguvalimi moodustas 234 naisratsutajat, keskmise vanusega 26,5 ± 7,7, neist 64 jäi alagruppide võrdlusest välja ning vastavalt 89 ning 81 uuritavat moodustasid alaseljavaluga ning alaseljavaluta grupid. Antud töö tähtsamad tulemused olid järgnevad: Eesti naisratsutajate alaseljavalu hetkelevimus oli 64,5 %, keskmine VAS skoor 2,6 palli. 48 % ratsutajatest esineb valu harva ning 1/3 esineb krooniline alaseljavalu. Alaseljavalu tugevus ei sõltu kehamassiindeksist ega treeningtundide arvust. Keskmiselt veedavad naisratsutajad sadulas 6,3 tundi, alaseljavaluga ning alaseljavaluta ratsutajate treeningukoormuses ei esinenud erinevusi. Professionaalide alaseljavalu tugevus ja levimus on harrastusratsutajate omast kõrgem. Alaseljavaluga naisratsutajatel esineb valukaebus täisistakus ning nad eelistavad kasutada pigem poolistakut või kergendamist. Poolte alaseljavaluga naisratsutajate valukaebus suureneb treeningute ajal. Töö lühikokkuvõtteks saab öelda, et alaseljavalu on Eesti naisratsutajate levinud tervisekaebus, mis ei ole seotud kehamassiindeksi ega treeningtundide arvuga. Alaseljavalu võib treeningutega nii leeveneda kui ägeneda ning sõltuda ratsutaja treeningharjumustest – ning spetsiifikast. Antud töö täistekst- koos teemakohase teaduskirjanduse ülevaatega ning detailsete uurimistulemustega- on alljärgnevalt ka üles laetud. Head lugemist! Eda Vallimäe ©
0 Comments
 2014. aastal koostasid Gleerup jt teadlased Taanis eksperimentaalse uuringu, et jälgida hobuste näoilmeid vastusena valulistele stiimulitele ning koostada hobuste valu paremaks mõistmiseks sobilik hindamisvahend.
Kuue erineva hobuse peal rakendati kahekümneks minutiks kahte erinevat protseduuri: vererõhumanseti survet esijala ümber ning pindmiselt 10% Capsicami kreemi kas abaluu piirkonnas või tagajala välisküljel. Lisaks elulistele näitajatele hinnati hobuste käitumist modifitseeritud valuskaala põhjal (Lindegaard et al. 2010), tehti videosalvestused nende käitumisest koos ja ilma inimese juuresolekuta ning jälgiti nende peapiirkonna (näo) muutusi. Tulemustes leiti, et hobuste näoilmed olid väga muutuvad ning ilmnes selge seos valuliste stiimulite ja teatud grimasside vahel. Kokkuvõte on nähtav juuresolevalt pildilt "Equine pain face". Kuna hobused on kõik indiviidid ning tihti on piir valu ja ebamugavuse vahel imeõhuke, siis tasub järgnevad punktid meeles pidada. Valu/ebamugavuse esinemist näitab see, kui: - hobuse kõrvad on üksteisest kaugenenud - esineb silmi ümbritsevate lihaste pinguldatust - esineb pinges/eemalolev pilk - ninasõõrmed on laienenud külgsuundades - esineb näolihaste pinguldatust (nt põskedel) - esineb nina ja mokkade jäik suletus (nn kandilised mokad) ning alalõua lamendumine Artikkel ise on täispikkuses leitav siit: http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC4312484/ Jagan huvitavat mini-artiklit, mis räägib rahustavatest signaalidest (ing. kl "calming signals") hobustel. Seda terminit hakkas esmalt kasutama Norra päritolu loomade etoloog ja koeratreener Turid Rugaas (raamatus "On Talking Terms With Dogs: Calming Signals", 2005). Tegemist on kehakeele variatsioonidega, millega indiviid (ilmselt esinevad kõigil imetajatel) püüab ennast stressi tekitavas olukorras maha rahustada. Hobustel esinevad näiteks järgnevad rahustavad signaalid: eemale vaatamine, kõrvade suunamine küljele, kaela sirutamine, mokkade limpsimine/alalõua liigutamine, söömine jms. Olulised mõtted artiklist:
- rahustavaid signaale ei tohi ignoreerida või maha suruda (juhtimisvõtteid suurendades, karistades), sest hobune püüab meiega suhelda, öeldes, et tal on probleem - rahustava signaali ilmnedes peame me hobusele (ja endale) aega andma - selleks et me oleksime hobukäsitluses paremad, peame lõpetama hobuse sildistamise ja mitte olema "kuningannad", kellele kõik (sh hobused) kohe "teed annavad" - mitte andma vaid käsklusi, vaid püüda rohkem luua kahepoolset suhtlust - maatöö on parim viis hobukäsitluse parandamiseks Artikli leiab siit: http://annablakeblog.com/2014/04/18/calming-signals-are-you-listening/ Saksamaal Göttingeni Ülikoolis koostati huvitav teadusuuring seitsmeteistkümne koolisõiduhobusega, mis käsitles ratsme pikkuse seost ratsme pingega.
Lisaks leiti selles uuringus, et nendel hobustel, keda treeniti regulaarselt (ratsastuse) harjutusi käekõrval sooritama, oli madalam südame löögisagedus- ning autorite sõnul ilmselt ka suurem usaldus oma ratsanikku- võrreldes selle grupi hobustega, keda regulaarselt käekõrval ei treenitud. Täpsemalt saab lugeda siit |
Ratsutamiskunst.ee blogi ..... on Eda Vallimäe poolt kirjutatud artiklite ja teooriamaterjali kogumik. Lugemiseks vali allolevast tulbast sobiv kategooria. Blogiarhiiv
November 2019
Kategooriad
All
|
RSS Feed