 Kuulus hobulausuja Honza Blaha käis esmakordselt Eestis koolitust andmas 24. augustil 2017 aastal. 2018 aasta aprillis tuleb ta uuesti: koolitus toimub 27.-28. aprill Säreveres. Kohal on 11 hobust ja ratsanikku ning paarkümmend vabakuulajat. Koolitusega on võimalik veel ühineda, registreerimine info@ratsutamiskunst.ee aadressil. Eelmise aasta Honza Blaha koolitusel kõlanud mõtted ja teooria on nüüd kõigile õppimiseks ka minu blogisse kirja pandud ;) Head lugemist!  Õppekonspekt Honza Blaha koolituselt 24. august 2017
Eda Vallimäe ©
0 Comments
Foto: www.bitless-art-of-riding.com ja erakogu 2016 aasta maikuu lõpus veetsin nädal aega Belgias Jossy tallis, et täiendada end hobuste ja ratsanike treeningu alaselt kasutades loomuliku hobukäsitluse (natural horsemanship) ja ratsutamiskunsti põhimõtteid. Allpool on leitav minu teooriamaterjali konspekt, mis on kirja pandud selle nädala aja jooksul. Siin on mõtteid maatöö, istaku, tunnetuse ning juhtimisvõtete kohta. Tegin Jossy'ga ka intervjuu, mida saab lugeda SIIT. Head lugemist! Esmalt peab hobune mulle järgnema (to follow), alles siis saan ma hakata teda juhtima (to lead).
Ära küsi liiga vara hobust enda kõrvale talutamise asendisse (to a leading position), ta peab enne sulle järgnema sinu taga käies. Alusta maatöö harjutustest, kus hobune peab järgnema, hoidma distantsi, peatuma ja taandama. Ta õpib lugema inimese kehakeelt, seda tähele panema, ning enda keha sellele vastavalt muutma. Kui vaja, siis korrigeerin (küsin teda edasi tulema koos minuga, taandan kui tuleb otsa). Hobune liigub, kui mina liigun ja seisab, kui mina seisan. Kui sa annad (maatööd) tehes hobusele märguandeid, siis märguande lõpetades too käed (õlavarred) oma keha lähedale tagasi neutraalsesse asendisse. Maa peal on hobusel kolm erinevat liikumise asendit:
Kui hobune järgneb mulle selja taga, siis hoidan 180* vaadet hobuse poole. Oota hobuse reageering ära- ära lisa enne märguannet juurde. Liiga kiire reageerimine on ärevus- sa ei taha tegelikult seda oma hobusesse. Ole oma keha keskmes: raskuskese on vaagnas, mitte oma peas. Hobukäsitluse juures on kõige tähtsam taju- teadvustada enda ja hobuse keha. Hobuse pea peab olema inimese poole. Hobusele peab õpetama, et ta seisaks paigal, et ta ei tohi liikuda. Kui sa suudad seda teha, siis hakkavad nad ka paremini liikuma. Minu käte (nööri) ja hobuse vahel peab alati olema pehmus, kergus. Kui ma olen oma kehas tasakaalus (raskuskese vaagnas) ning tähelepanuga käesolevas hetkes, siis on mu kontakt pehmem. Kasuta ka visuaalseid märguandeid, enne füüsilisi. Ka hääl on osa kehakeelest, mida kasutada enne füüsilist kontakti. Õpeta hobust liikuma siis, kui tema kehas on endorfiinid, mitte siis, kui seal on adrenaliin. See tähendab: küsi liikumist siis, kui hobune ei ole ärev/hirmul, vaid siis kui ta on rahulik. Kui hobusel on ekstra halb komme (probleemkäitumine), siis peab keegi seda talle selgelt ütlema, et see ei ole aksepteeritav. Kui hobusel on mingil põhjusel tekkinud komme- ja see tavaliselt kehva hobukäsitluse tagajärg- käest ära tõmmata, inimesele otsa joosta jms, siis tuleb hobusele öelda, et ta ei tohi niimoodi käituda. Ja see võib olla kõrvaltvaatajale karm. Aga selles korrigeerimises ei ole emotsiooni ega vägivalda. Järgmisel hetkel jätkan ma hobuse suunamist ja mõjutamist läbi kergete ja tunnetuslike märguannete- mitte kunagi ära pane viha sinna korrigeerimisse sisse. Sa tahad, et hobune sind usaldaks, reageeriks väikestele märguannetele, siis ole talle eeskuju! Treeningutel on struktuur ja me teame, et sedamoodi tegutsedes kõik toimib. Kuid- kes tegelikult seda kasutab: see on inimene, indiviid. Asi ei ole stuktuuris või tehnikas, vaid selles inimeses, kes seda kasutab. Mõnikord oleme me oma peas nii kinni, et me ei näe enam probleemi oma nina ees. Suhtlemine püüab anda kahe indiviidi vahel olevatele signaalidele tähenduse. Alati nii pehmelt kui võimalik, kuid nii rangelt kui vajalik. Kui sul on vaja käitumist korrigeerida, siis ära tee seda tundega, et ma tegelikult ei taha seda teha. Kui hobune on ärev või hirmul, siis kasuta talutamisel järgnemise (to follow) tehnikat, mitte käekõrval käimist. Hobune peab sel juhul järgima inimese tempot, lubama oma pead mõjutada. Selle tehnika kasutamine üks võti lõdvestuseks. Kasuta oma nööri otsa (millel on lapats) nagu hobused kasutavad oma saba üksteise käitumist korrigeerides. Hobune peab hakkama enda käitumist ja asendeid tähele panema. Pane tähele ruumi enda ümber: intiimne, personaalne, sotsiaalne ja avalik. Ära unusta seda ruumi ka hobusega tegeledes. Kui hobusega puudub ühendatus, siis on väga raske teha kõike muud [harjutusi]. Tagurdamine mõjub hobusele käitumist korrigeerivalt. Alati küsi esmalt käte/sõrmedega, siis alles nööriga. Kasuta nööri otsa (lapatsit) nagu hobused kasutavad saba (küljelt küljele). Hobune peab liikuma minuga samas tempos, kui ei liigu, siis korrigeerin. Kui hobune oskab inimest järgida, siis järgmisena küsin õlgade asendi muutmist. Õlgade liigutamist küljele küsin enne kui tagumiku küljele liigutamist. Hobune peab seisma seinaga paralleelselt. Kui su istak on juba alguses hobust koondav, siis kuidas sa küsid koondust? Täisistakul on kolm varianti:
Mõnikord peame keskenduma rohkem hobuse meelele, mõnikord tema kehale ning mõnikord ei ole ole võimalik neid eraldada. Mõnikord kaotame me hobuse liikumise kvaliteeti, kui me keskendume tema meelele ja omavahelisele suhtele ning mõnikord me kaotame veidi hobuse meelt, kui me keskendume tema liikumise tasakaalule. Hobune ei tohiks kunagi käele (so kontaktile) vastu tõmmata. Kui sa oled maa peal, siis sa pea vaatama tagujalgu- sa tunnetad neid oma käekontaktis. Küsi taandamist, et saada hobuse tagujalgu rohkem enda keha alla astuma. Kuid pane tähele, et hobune tagurdaks otse! Ratsaniku puusad liiguvad üles-alla sammus ja traavis. Kui ratsaniku puus langeb, langeb ka sama poole jalg. See tähendab,e t see jalg läheb vastu hobust ning siis on õige hetk hobust selle jalaga edasi sõita, sest ka siis sama poole tagajalg astub edasi. Sammus sõidan hobust edasi vahelduvate säärtega, mitte mõlemad sääred korraga. Jalg on hobuse vastas siseküljega, mitte tagaküljega. Hobune peaks painutama ümber ratsaniku sääre + ratsaniku ülakeha pööramise [rotatsiooni sissepoole]. Seda nii seistes, sammus, traavis kui galopis ning samuti kõigis harjutustes. Ratse tuleb appi, kui hobune vajab korrektsiooni. Hobuse seljas istumine ei ole nagu diivani peal lõdvestunult lebamine- see on aktiivne kehahoid! Treeni hobust tagurdama kolme erineva märguande peale: ratse/nöör, hääl, kehakeel. Kui hobune läheb käekontaktile vastu, siis ära võta survet pidevaks, vaid alati annan-võtan intervalliga, et käsi püsiks järelandlik. Siis annab ka hobune järgi. Taandamiseks too keharaskus rohkem reitele ning pane sääred peale, ratse ei lase edasi. Koondamiseks too rohkem raskust istmikuluudele, sääred peale, ratse ei lase edasi. Esimesel juhul on hobusel ruumi, et taandada, teisel juhul peab ta „istuma“ oma tagujalgele ning neid allapoole painutama. Selleks, et treenida hobust, peame arenema inimesena. On olemas hobuseinimesed ja inimesed hobustega. Enne kui õpetad hobust liikuma, õpeta teda seisma. Sadulasse istumine ei ole ratsutamine, see on ootamine. Hobune peab ootama! See õpetab talle kannatlikkust. Kõik märguanded peaksid olema pehmed. Isegi kui märguanne on suur, siis jääb ta siiski pehmeks. Ära pane negatiivset emotsiooni sinna sisse. Kõik põhineb tunnetusel ja kogemusel. Selleks, et hobust liikumise ajal premeerida, kasuta nautraalset kehaasendit ja häält. Ära jää oma kehaga märguandeid hoidma, taasta neutraalne asend nii kiiresti kui võimalik. Harjutuse edukus sõltub ettevalmistusest.
Fotod: Google pildipank Maikuus veetsin ma õppenädala Belgias Jossy Reynvoet tallis, mil toimus ka Hanna Engströmi (Gotlandi Ratsutamisakadeemia, Rootsi) kahepäevane treeningkliinik. Hanna on ratsutamiskunsti treener, kelle märksõnadeks on istakuõpe, daamisadulaga ratsutamine ning tunnetus. Ülevaate Hannast ja tema hobustest ning treeningutest annab järgnev video: Sirgsustreeningust tuntud Marijke de Jong ning Hanna Engströmi ühine lõbus webinar: mis on ratsutamine ning hobuste treenimine? Hanna treeningkliinikus osalesin ma vabakuulajana ning jagan siinkohal enda teooriakonspekti, mis on kirja pandud Hanna enda sõnade järgi: Ole rohkem oma kehas! Taju ja tunneta seda. Ringliikumine toob rohkem nähtavale hobuse ja ratsaniku keha probleemsed kohad ja tasakaalutuse. Hobuse peab saama teadlikuks oma kehast ning selle asendist- ka nemad peavad arendama kehataju. Treeni oma hobust maa peal niimoodi, nagu sa temaga ratsutades käituks/treeniks. Keha ei ole vaid füüsis, see on ka meie harjumused, kogemused, ego, mõtted jpm. Mõnikord mõni komponent domineerib või domineerib vales suunas. Pane tähele, mis liikumisharjutus on hobuse lemmik ning siis võta selle harjutuse idee ka teistesse harjutustesse kaasa (sisse). Näiteks kui traavers teeb hobuse liikumise kangeks ning nõtkus kaob, siis püüa säilitada traaversis veidikene õlad sees harjutuse tendentsi, et säilitada hobuse painutamine ümber sisemise sääre ning seeläbi suurem nõtkus ka tema kehas. Kui sa oled hobustega sooritanud harjutusi käekõrval ning seejärel jätkad sadulas, siis võta endaga see sama tunne kaasa ka sadulasse. Hobune õpetab sulle, kuidas ta sooviks olla ja liikuda- me peame seda vaid nägema, tunnetama. Koondsamm ja piaffee vaheldumisi koondpeatustega parandavad viimase kvaliteeti (tagujalgade liigeste painutamist). Koonpeatus ei ole liikumise peatumine, vaid liikumine jätkub keha sees, ilma et jalad liiguks. Hobune painutab oma tagujalgade liigeseid, „istudes“ sügavamalt nendele peale, tema esiots muutub kergemaks. Koondpeatuse raskeim vorm on levaad. Järgi liikumist- ära suurenda seda liigselt. Kui me suurendame abistamisvõtet (juhtimisvõtet) liigselt, siis hakkab hobune rabistama. Ratsaniku jalg (alajäse) liigub ühes tükis alates puusast: kui ma keeran jalga puusast väljapoole, liigub väljapoole ka jalalaba ning kui ma keerab jalga puusast sissepoole, liigub sissepoole ka jalalaba. Õlad sees liikumises keera sisemise jala kanda (sääre sisekülge) rohkem hobuse poole ning välimise jala kanda veidi hobusest eemale. Traaversis/küljendamises keera sisemise jala kanda hobusest veidi eemale ning välimise jala kanda hobuse poole (sääre sisekülg hobuse poole). Ringliikumistel või nurga sõitmisel püsib ratsaniku istak nn spiraalistakus („spiral seat“): ratsaniku õlad peavad püsima paralleelsed hobuse õlgadega ning puusad hobuse puusadega. Kuid ära keskendu oma sisemise õla tahapoole pööramisele, kuivõrd oma välimise õla justkui pehmelt, kaarega ettepoole toomisele. Selleks, et sirgel liikumises hobust lõdvestada, kasutame me õlad ees (või isegi õlad sees) ning traaversi harjutusi. Stekk on su käe pikendus: sinna kuhu käsi ei ulata suunama, teeb seda stekk. Töötades käekõrval välimisest asendist (välimise õla kõrval) asub stekk painde säilitamiseks üle hobuse turja sees pool (ratsaniku sisemise sääre kohal). Suurenda ringliikumise diameetrit läbi õlad sees liikumise, siis saad hobuse ka rohkem lõdvestama ning sisemise jalaga enda alla astuma. Kui hobusel on kõrge laudjas, siis võtab tema treening 2-4 aastat rohkem aega, et ta õpiks oma taguotsa madaldama. Kui küsid edasi minemist, siis tee seda alati kerge õlad (s)ees tendentsiga- lase hobusel sisemise jalaga rohkem oma keha alla astuda. Igav on kogu aeg probleemidega töötada - ära unusta treenida ka seda, mida hobune juba hästi ja rõõmuga teeb. Kui hobune võtab painde, siis peab see olema terves tema kehas: tema lülisammas ja rinnakorv roteeruvad (pöörlemine ümber oma telje): sisemine rinnakorvi osa langeb ning välimine tõuseb. Ratsaniku istak peab seda lubama: sisemine istmikuluu langeb koos kogu sisemise jalaga, välimine reis tõuseb kergelt. Ratsanik jääb aga oma ülakehaga keskasendisse. Hobune peab olema oma kehas kohal. Ratsaniku puusad peavad tõusma ja langema liikumises, kuid parem on mõelda, et ma laienen üles ja ma laienen allapoole oma istakuga. Ära mõtle surumise peale. Harjuta maapeal treeningut ka hobuse selja tagant (pikkade ohjadega treenimine)- see lisab treeningusse uue dimensiooni. Peatus ei ole lihtsalt peatus, see on sel hetkel üks liikumise vorm. Maatöö või käekõrval treening ei ole lihtsalt kõndimine- see on suhtlemine. Kui sa teeb harjutusi koos hobusega, siis sa tahad piltlikult öeldes laulda, mitte lihtsalt tähti ükshaaval nimetada. Esmalt kontrolli lõdvestatust! Saagu see sinu rutiiniks. Enne kui küsid koondamist, lase kehal (lihastel) pikeneda, sirutada. Kas hobune on piisavalt lõdvestunud, et küsida koondamist? Kui mitte, siis tegele esmalt sellega. Liiguta oma keha siis, kui sa välja hingad (lõdvestad). Kuid alati on küsimus, kui palju ma lõdvestan. Lõdvestatus ei tohiks olla kiire järeleandmine, vaid rahulik lõdvestatuses püsimine. Sa tahad saavutada sujuvat flowd. Hinga oma alaselga [diafragmaalne nn „kõhuhingamine“, mis laiendab kehatüve ette, tahapoole ja külgedele]. Kui mul on tõeline ühendatus esi- ja taguotsa vahel olemas, siis võin küsida tagujalgadele kiiremat takti- siis ma koondan hobust! Kutsu hobune liikumisse, ära sunni teda. Ratsaniku märguanded võiksid olla justkui kutse liikumisse. Abistamisvõtted on abistamiseks, mitte sundimiseks. Hobuse rinnakorv roteerub ringliikumistel sissepoole, välimine pool tõuseb- siis tõusevad ka hobuse seljalihased [musculus erector spinae- seljasirutaja lihased], nad pikenevad ja kannavad siis ka ratsanikku paremini. Hobuse õlad peavad alati olema asetatud liikumise suunda, mitte nö liikumisest välja kukkuma. Korrektne tagumise jalaga keha raskuskeskme alla astumine tuleb korrektsest peaasetusest ja paindest. Hobuse selg ei pea õõtsuma suurelt („swinging back“), kuid oluline on, et see õõtsuks! Kui hakkad sooritama uut harjutust või sõitma pööret, siis ära tee nii: lõpetan (koos)liikumise ja siis pööran/võtan külgliikumiste asendi, vaid jätka lihtsalt liikumist ning muuda seda sujuvalt. Hobused soovivad oma keha jagada- neil on ruumi veel ühele hingele. Kui hobune kaotab liikumises oma raami (ühendatuse), siis kaotab ta ka oma tagujalad. Kui sa tunned ratsutades, et istak hakkab põrkuma, siis hinga suunaga oma alaselga. Kui hobune on treenitud, siis kasuta kaudseid juhtimisvõtteid peamiselt ning otseseid vaid korrigeerimiseks. Näiteks küsi seljas traaversit hoopis enda sisemise jalaga, viies kanda hobusest kaugemale [kogu jalg pöördub siserotatsiooni], selle asemel, et küsida välimise jalaga, viies kanda hobuse poole. Liikumise sees on oluline teha mikropause- alati ei ole vaja ega tarbekas jääda seisma selleks. Õpi lõdvestama liikumise sees- hinga, lõdvesta ning siis alustage uuesti. Ratsutamises ei ole midagi staatilist- sa ei saa midagi hoidma jääda, lase järgi ja kui vaja võta uuesti.  31.10.-01.11.15 toimus Granasa tallikompleksis (Degerby, Inkoo) Soome esimene treeningkliinik Bent Branderupiga. Kohal oli kaheksa hobusega osalejat ning sadakond vabakuulajat, sh neli huvilist ka Eestist :) Jagan enda õppekonspekti, mis on kirja pandud Benti enda sõnade järgi. Konspekt on pikk (pidage vastu!), pungil informatsiooni & inspiratsiooni. Teksti paremaks jälgimiseks jagasin selle osadesse: hobuse ratsastus, ratsaniku istak, hobukäsitlus/suhtumine hobusesse ja üldine ratsutamiskunsti filosoofia. Head lugemist!
Soomes õpetavad akadeemilist ratsutamiskunsti:
- Anna Clara Olofsson -Christofer Dahlgren (koos oma hobukäsitlust ja vabatreeningut õpetava naise Rebeccaga- temast ilmus 2015 aastal ka Oma Hobus väike artikkel) Hobuse ratsastus Me alustame hobuse treeningut maast- tema kõrvalt- ning õpetame talle esmalt selgeks teisejärgulised juhtimisvõtted, kuigi istak on meie peamine ja esmane juhtimisvõte. Teisejärgulised juhtimisvõtted on ratse, hääl, stekk, sest esmalt ei oska hobune meie istakule reageerida ega seda järgida. Siis on meil seljas tööriistad, mida hobune juba mõistab ning me saame teda järk-järgult oma istakuga sõitma hakata. Maatöös alustame me treeningut hobuse pea mõjutamisest, kuigi – jah- see on justkui hobuse vale ots. Hobuse peaga töötamine on oluline nii vaimselt kui füüsiliselt. See nõuab hobuselt vaimset lõdvestatust, et me saame tema pead mõjutada. Me alustame kapsoniga. Ma pean analüüsima: missugune hobuse tagujalg on pigem tahapoole tõukav ning missugune on pigem edaspidi astuv? See kuidas jalg astub, mõjutab hobuse selja loomupärast õõtsumist („swinging“; sks. k „swung“). Kui hobune on ettepoole astuv, siis astub ta meie käe (kontakti) poole. Kui ta on pigem tõukav, siis ei tule ta meie käekontakti ja läheb seljast nõgusaks. Ära võitle sümptomitega, ravi põhjust. Esimene ülesanne on suunata hobune oma peaga ette-alla. Ta peab avama pea ja kaela nurga ette suunas, mitte seda sulgema. Kui me tõmbame pea alla, siis kaela alumise külje lihased pingulduvad, kuid seda me ei soovi. Kui pea liigub ette- alla, siis sirutub kogu ülaliin ning pingulduvad veidi rohkem kõhulihased ning hobuse selg tõuseb. Ette-alla sirutus toimub nii lihastöö kui ligamentide mõjul. Hobuse ülaliinil on kuklaligament [kuklast turjani] ning ogajätkete ligamendid [turjast nimmeselja lõpuni], mis venivad välja ning hoiavad hobuse pead ette-alla sirutatud asendis üleval, et see maha ei kukuks. Noore hobusega töötades on see hea, sest nende lihaskond ei ole veel suuteline seda tööd tegema. Aja jooksul lihased võtavad rohkem sellest tööst üle. Samas kui vajalikku lihastööd ei ole ligamentide sirutatusele järgnema hakanud, siis ligamendid venivad aja jooksul välja. Sellisel juhul „kukub“ rinnakorv alla, rohkem raskust tuleb esiotsale. Sedasi jooksevad hobused, kes küll justkui sirutavad ette-alla, kuid kes on tugevalt esiotsal. Pärast sirutuse saamist, küsime me külgsuunalist painet. Paine algab kukla asetusest ning peab läbima kogu hobuse keha. Märguanded, mida annan hobuse peale (koljule), peavad läbima tema keha, samamoodi nagu märguanded tema tagujalgadele peavad läbima kogu tema keha. Kui hobune astub külgliikumiste ajal lihtsalt risti, siis kukub ta üle õlgade. Kõik keha osad peavad olema selle sama keha osad- nad ei tohi töötada eraldi. Tagujalgade loodud energia peab voolama läbi kogu hobuse keha. Peatus on tunne vastupanu puudumisest. Kui sa tunned vastupanu, siis ära pane survet juurde. Kõik liigesed peavad töötama üheskoos. Olenevalt sellest missugusest liigesest on hobune rohkem kange, selle järgi tuleb meie treening ehitada. Mida varem me saame aru, missugused liigesed on liiga kanged või liiga liikuvad, seda varem me saame treeningu hobuse järgi kohandada. Peatus peab läbima kõik tagujalgade liigesed. Püüa jõuda hobuse põlvede ja kandadeni, püüa saada meid painduma. Korrektne peatus õpetab hobusele raskuse viimist tagujalgadele. Selle raskeim variant on see, kui kogu raskus on tagujalgadel (levaad). Välimine säär on ainult siis välimine säär, kui sisemine säär on teinud hobuse sissepoole nõgusaks. Ükski juhtimisvõte ei räägi oma lugu- nad kõik räägivad hobusele sama lugu, ainult keha erinevast otsast. Prantsuse kuningas Louis XIII (17.sajand) küsis oma ratsutamisõpetajalt Pluvinelilt, et miks me teeme neid külgliikumisi? Ta vastas: „Selleks, et hobune suudaks ka sirgelt liikuda.“ Juba sajandeid tagasi räägiti sellest! Sirge tähendab seda, kui kõik keha osad töötavad ühe loo järgi. Kui kõik keha osad töötavad ühes suunas, siis ei teki liikumisele vastuseisu. Arusaam sirgsusest muutub siis, kui mängu tuleb tsentrifugaaljõud. Kui hobune liigub ringil, siis peab ta terve keha olema "kaardunud" (paindes) ringjoone järgi. Ta on ringjoonel liikudes sirges asendis siis, kui ta on paindes! Kõige raskem juhtimisvõte on järgi andmine. Me ei saa järgi andmist teha tugevamaks. Hobune peab selle ise õppima. Kõik mida ma tunnen oma ratsmekontaktis, on jäänud mul tagapool (hobuse tagujalgades) tegemata. See on juba juhtunud, ma ei saa sellega võidelda. Koondamine annab meile parema edasi minemise. Ratsmekontakti kergus ei ole tühjus. See on kergus hobuse kehas, mida käsi püüab tunnetada. Hobune ei ole laisk- ta on jäik. Kui nad saavad oma kehas elastsemaks, siis tuleb nende kehasse ka rohkem energiat. Kui me teeme üleminekuid, siis see uus allüür, kas parandab või rikub eelmist. Kui inimesed tahavad mulle muljet avaldada, siis arvavad nad, et peavad näitama piafeed ja passaži. Ma tahaks aga neid näha sammus: „Näita mulle sammu ning ma ütlen milline ratsanik sa oled.“ Harjutused jäävad samaks, lihtsalt allüür on teine. Vead sammus on vead ka traavis ja galopis. Hobuse tagujalgade poolt loodud energia, peab liikuma mitte ainult läbi hobuse keha tema pea poole, vaid ka läbi ratsaniku istaku. Istak ei tohi seda takistada. Kui sa ei suuda hobust oma sisemisest jalast edasi sõita, siis on midagi valesti. Külgliikumistel ei tohiks olla jalgade liikumine sikk-sakk kujuline. Hobune peab astuma keha alla ja liikumise suunda. Külgliikumised on edasi ja küljele, mitte küljele. Kui sa tahad hästi purjetada, siis sul peab olema tuult purjedes. Sama ratsutades. Inimesed ajavad tihti sassi edasi ja kiiremini ning aeglasemalt ja koondates. Kõik mida me teeme, saame testida vastupidise liikumisega. Kui sa koondad hobust eest, siis toob see teda vaid õlgade peale. Sa pead küsima sääre või stekiga, et ta koondaks ennast tagant poolt. Kui ta seda ei suuda, siis ei ole ta selleks valmis. Eralda käe märguanne ratsme märguandest. Käsi- peaasend, ratse- õlad. Kui hobune läheb koondamisest jäigemaks ja kangemaks, siis oli see halb koondamine. Traavers vabastab sisemise esijala, õlad-sees vabastab välimise esijala. Kui me hakkame hobust koondama, siis nii mõnigi läheb ülaliinist liiga pingesse- kangsuuline hoiab ta sirutatuna. See on juhtimisvõte, et saada hobune ülaliinist taas pikemaks ning sirutama käe poole. Need on poolpeatused ülespoole suunal. Kangsuuline on selleks, et hoida hobuse pea ja kael pikana ka koondamiste ajal. Kui hobune läheb liiga sügavale oma pea/kaela asetsusega, siis kangsuuline toob ta veel sügavamale. Sellisel juhul ei vaja see hobune kangsuulist- kasuta kapsonit või trenselsuulist. Kui me hobune suudab liikuda ette-alla meie juhtimisvõtete sees, siis me saame hakata tema esiotsa ka tõstma- liikumine läheb siis ette ja üles (koondamistel). Ette tähendab, et hobune sirutab kontakti. Me kasutame ette-alla asendit selleks, et valmistada hobust ette koondamiseks. Kui me sõidame ainult ette-alla, siis võime ainult kapsonit kasutada. Kui me hakkame hobust koondama, siis lisame kangsuulise. Kapson peaks asetsema 2 sõrme hobuse ninaluu kõhrest üleval pool. Pannes kapsoni liiga kõrgele, toimib see rohkem luukoele, allpool aga pehmemale kõhrele. Märguanded vastu luud on valusamad. Samas peame me kapsonit kasutama tunnetusega. Hobuse nina on palju tundlikum kui tema suu. Nahk on hobuse ninal väga õhuke, kui samas keel hobuse suus on paks ja lihaseline. Kordetamine ei ole hobuse jooksutamine. Selleks on vaba liikumine õues. Kordel peab hobune distantsilt (!) hoidma enda keha tasakaalus, säilitades ringliikumise trajektoori. Kui hobune ei kanna enda keha hästi, siis ei kanna ta ka sind hästi. Õppimine on nagu torni ehitamine- vundament peab olema lai. Sul on vaja treenerit, kes ütleks millal „tühjus“ on õige kergus ja millal vale kergus. Vale kerguse ja koondamisega, ei ole hobuse esi- ja taguots meie juhtimisvõtete vahel, vaid me töötame tema pea ja kaelaga. On võimatu panna raskust hobuse suu peale, ilma et me paneks seda esmalt õlgadele. Ära õpeta hobusele käe peale raske olema. Kui hobuse keha ei ole võtnud liikumise geomeetrilist kujundit, siis ei liigu ta tasakaalus. Koondatus ei tähenda ilmtingimata aeglasemat liikumist- see võib olla sama kiirus, kuid allüüri takt on kiirem. Kiirem takt peab tulema selja õõtsumisega. Siis liigub hobune läbi selja, mitte ei liiguta vaid jalgu. Ratsaniku istakRatsutamismeister Pluvinel- kes suri aastal 1620.- kõneles sellest, et peamine eesmärk on sõita hobust ainult istakuga. Sellest rääkis ka juba antiikaja Xenophon. Istak- see on sisemine tunnetus. Kui ma ei kõnni kaunilt ja enesekindlalt, siis ei saa minust kunagi head ratsanikku. Monty Python!- Ole oma kehas vaba. Lapsed on oma kehahoius ja liikumises hästi loomulikud- täiskasvanud kipuvad selle ära kaotama. Täiskasvanud kaotavad kõhuhingamise ja lähevad ka muidu krampi :) Ratsutamisel asub keha raskuskese madalal puusades. Ratsaniku õlad peavad olema paralleelsed hobused õlgadega, ratsaniku puusad paralleelsed hobuse puusadega. Näiteks, kui ma tahan õlga sisse saada või hobust pöörata, siis keeran esmalt oma kõhu (so naba) ja õlad sellesse suunda. Kui hobuse liikumine on ratsanikule ebamugav, siis on see liikumine ebamugav ka hobusele endale. Korrektne liikumine on mugav liikumine. Ei ole võimalik istuda hästi või arendada istakut, kui hobune ei liigu tasakaalus. Ratsaniku istaku arendamisel on kolm faasi:
Istak on primaarne (esmane) juhtimisvõte, sest seda ei saa ära lõpetada- ma jään alati hobuse selga edasi istuma. Või noh põhimõtteliselt.. kui ma maha ei kuku :) Teisejärgulised juhtimisvõtted on kõik see, mida me saame lisada ja eemaldada: säär, ratse, hääl, stekk. Neid kasutan ma siis, kui kui hobune istakut ei mõista/kuula. Kõik asendid/liikumised, mis ma tahan et hobune teeks, pean ma esmalt võtma enda kehasse. Hobukäsitlus/ üldine treeningfilosoofiaÕpeta hobusele suhtluskeelt, kuid õpi see ise kõigepealt. Treening ei ole religioon! Kui hobune teeb midagi, mida ta ei tohiks, siis ütle talle „Ei! Aga.. tee seda niimoodi.“ Ehk näita/õpeta hobusele kuidas käituda, selle asemel, et öelda talle ainult „Ära tee seda!“ ja „Ära tee ka seda!“ Hobune peab tundma, et see oli vajalik ja õiglane. Ära iialgi sunni hobust seisma paigal- nad peavad õppima seisma paigal. Hobune peab emotsionaalselt töötama nö rohelises tsoonis. Vahepeal kollases (et mugavustsooni tõsta) aga mitte kunagi punases. Missugune näen ma välja hobuse silmis? Kui ma tahan hea välja näha, siis ma tahan seda olla hobuse silmis. Kui sa ei suuda oma õpilase (hobuse) üle heameelt tunda, siis ei suuda sa teda ka tänada. Hobusele on meie positiivne emotsioon tänu. Me peame kõigepealt õpetama suhtluskeelt ja siis saame hobuse ennast kuulama. Sa ei pea olema oma suhtluskeelega „vali“! Kurat, sa ju istud hobuse seljas- sa oled talle ju väga lähedal! Ära õpeta 10 erinevat asja samaaegaselt, sest 10 aastat hiljem õpite te ikka veel neid. Õpeta üks asi ning kui see on selge, mine edasi. Kui järgmise asja õppimisel läheb treening hullemaks, siis polnud hobune (inimene!?) valmis: eelmine samm ei olnud õpitud. Hobused tahavad kuhugi „minna“- maneežis treenimine on neile esmalt raske, sest nad justkui ei jõua kuhugi. Noore hobusega on parim minna maastikule, käekõrval või seljas. Hobune peab ennast maneežis hästi tundma- ei tohiks olla ärev ega närviline. Esimene ülesanne: teha mitte midagi. Mõne aja pärast (see võib võtta päevi või nädalaid) hakkab hobusel igav. Siis annan ma talle ülesande, millega ta saab kindlasti hakkama. Ma premeerin teda selle eest ning lõpetan selleks korraks. Järgmisel päeval ta mäletab juba seda, et ta sai millegagi hakkama ning tema enesekindlus tõuseb. Kasuta ära neid asju, milles hobune on hea- et teda rohkem kiita- selle asemel, et pidevalt korrutada, milles ta halb on. Ma pean hakkama mõtlema nagu hobune. Kõik algab sellest, kui ma hakkan hobust talutama. Õpeta hobuse kuidas seista, anda jalgu, kuidas lasta ennast talutada. Kui sa ei suuda seda õpetada, siis unusta piafee õpetamine. Õige hobuseinimene ei hooli vaid ratsutamisest. Hobukäsitlus on hobuse jaoks lasteaed. Maneežitreening on tema kooliharidus. Igasugune vaba liikumine (hobuse liikumisvajaduse täitmine) peab toimuma vabalt koplis. Nii nagu hobustel on omavahel suhtlusteel ja reeglistik, siis on ka inimeste ja hobuste vahel oma reeglistik. See reeglistik on suhtlemiskeel. See on tasakaal sümpaatia ja austuse vahel. Kui hobune mind kardab, siis on ta suletud minu jaoks ning ma ei saa teda õpetada. Kui hobune mind kardab, siis on ta kuulekas, kuid ta ei mäleta seda treeningtundi hiljem. Ma tahan, et hobune oleks lõdvestunud ja õpiks koos minuga. Kui ta on rahulik, küsin ma tema tähelepanu. Samas liiga rahulik ei ole ka hea- kui õpilane magab, siis ei saa ma teda õpetada. Hobune peab mind otsima ja vaatama. Seni kuni ta ei kuula ega vaata mind, ei ole ma tema õpetetaja. Ma pean saama paremaks, et hobune mind hindaks. Kui ma ei räägi hobuse keeles, siis ei aita kõvemini karjumine- ta ei mõista ikkagi. Head hobuste treenerit iseloomustavad kaks tunnust:
Ratsutamiskunstist üldiseltEsmalt on vaja hobusega leida suhtluskeel. Sind peaks ajendama harmoonia- see on vastupanu puudmine. Harmoonia on tunnetus- sa pead seda otsima ja kogema. Ma ei saa sulle tunnetust õpetada. Ma võin püüda seda seletada aga ma ei saa seda sinu eest mõista. Kui ma ei tunne midagi, ei tähenda see veel, et see on harmoonia. Kui ma ei tunne midagi, siis võib-olla ... polegi midagi. Võib-olla olen ma liiga "tuim" või kaugenenud, võib-olla pole mu meeled piisavalt erksad? Kui sa tunned ebakõla (vastupanu), siis on selge, et see on ebakõla. Aga ebakõla puudumine ei ole veel harmoonia. Kõik probleemid pärinevad algtaseme probleemidest. Algtase on algtase aga ainult siis, kui see on algtase millegile järgnevale. Ratsmed kahes käes hakati massiliselt ratsutama alles pärast Teist Maailmasõda. Enne seda sõideti ratsmed ühes (vasakus käes), et teine käsi oleks vaba. Head ratsanikku iseloomustavad kaks omadust: kirg ja kannatlikkus. Kui meil on liiga palju kirge, siis me jookseme liiga tihti peaga vastu seina. Kannatlikkus hoiab meid aga teel, hoiab meid arenemas. Andekad ratsanikud on edukad ainult alguses, kuid kui teekond läheb raskeks, siis nad lõpetavad. Vähem andekatele ratsanikele on teekond olnud alati raske. Andekus ei tähenda midagi. Halvad tunded on väga vajalikud- ilma nendeta ei toimu arengut. Meil on vaja väljakutset. Elu ilma väljakutseteta on elu ilma tunneteta. Me tahame oma tundmusi arendada ja kogeda. Elu ilma tunnetuseta on surnud. Minu töö on moderniseerida ajaloolist ratsutamist, et see sobituks tänapäeva maailma. Uuri välja, mis sulle meeldib ning siis tee seda! Me ei ole ideaalsed. Me ei ole jumalad. Sa saad teha ainult seda, mida sa saad sel hetkel teha. Me peame õppima iseenda ja oma hobusega ise töötama. Halvim pedagoogiline viga on jääda õpetajast sõltuvaks. On oluline, et sul on tase, milles sa oled hea: siis saad sa alati sellele tagasi minna ning uuesti edasi minemist proovida. Kui sa oled liiga kartlik, ei jõua sa kuhugi. Kui sa teed aga liiga palju, jõuad sa varsti algusesse tagasi. Hobune on sinu instrument aga sa pead ta üles ehitama, mitte ainult mängima õppima. Ära sööda hobust niimoodi nagu seda tehti vanasti, kui hobused töötasid päev otsa. Põhk on parim alternatiiv heinale, et kaloraaži vähendada, kuid et hobuse seedesüsteemi tervena hoida. Sa ei saa sooritada piafeed, kui hobusel on halvad kabjad, ta on paks jne. Sa ei saa oma hobusega töötada kahel päeval: eile ja homme. Sa pead töötama sellega, mis sul hetkel on. Treening on areng. Raamat räägib meile ideaalsest hobusest, ideaalsest treeningust. Ideaali ei juhtu kunagi, kuigi me püüdleme sinna poole. Ükski raamat ei suuda seletada kõike nüansse, mida hobuse treenimisel on vaja arvesse võtta. See on treeneri silm ja keha, mis hobust õpetab. Klaver on alati ühtemoodi klaver, kuid iga hobune on erinev. Kui sa oled huvitatud hobustest, siis sa pead olema huvitatud kõigest sellest, mis on hobustega seotud: millises seisus on hobuse kabjad, hambad, elukeskkond? Kui sa oled ainult huvitatud sellest, et olla hobuse seljas, siis osta parem jalgratas. Kui hobune on hästi treenitud, siis spetsiifiline varustus ei oma enam nii suurt rolli. Kui sa saad oma tunnetusele nime anda, siis sa saad seda tunnet uuesti ja uuesti otsima hakata. Alguses hakkad sa nägema ühte viga ning hakkad tegutsema selle vastu. Kuid tegelikult on vigu palju- kõik oleneb sellest, mida sa näed. Treenerid õpetavad meile tööriistu- meie eesmärk on õppida neid kasutama õigel ajal ja õiges koguses. Ma ei saa näha seda, mida ma ei otsi. Ole avatud teiste inimeste (ja hobuste!) ideedele. Mida hobune ei oska, ei suutnud me talle õpetada. Sinust peab saama sinu hobuse õpetaja. Sinust peab saama sinu hobuse õpetaja. |
Ratsutamiskunst.ee blogi ..... on Eda Vallimäe poolt kirjutatud artiklite ja teooriamaterjali kogumik. Lugemiseks vali allolevast tulbast sobiv kategooria. Blogiarhiiv
April 2022
Kategooriad
All
|
RSS Feed