 15.-16. juulil 2017 toimus Säreveres taaskord ratsutamismeister Marius Scheideri treeningkoolitus. Marius on professionaalne treener ja ratsutaja Saksamaalt, kes on varasemalt võistelnud rahvusvahelisel tasemel koolisõidus ning siis spetsialiseerunud ratsutamiskunsti treeningutele ning hobuste liikumisravile läbi käekõrval treeningu. Ta on Bent Branderupi õpilane ning teeninud "Meister" tiitli akadeemilises ratsutamiskunstis. Oma kodutallis Münsteri lähedal treenib ja õpetab ta algtasemest kuni Kõrgema Kooli tasemele. Särevere treeningseminar õpetas akadeemilist ratsutamiskunsti nii maa peal kui sadulas. Osa võttis 30 vabakuulajat ning kaheksa hobusega osalejat, vabakuulajaid oli ka Lätist kohale tulnud, kus akadeemiline ratsutamiskunst kinnitab samuti üha rohkem kanda. Treeningkliinikus käsitleti ja õpetati lugematul hulgal erinevaid teemasid, probleeme ja küsimusi :) Näiteks hobuse probleemkäitumisest, usalduse saavutamisest, esmaste lõdvestusharjutusteni, lisaks hobuse funktsionaalse anatoomia õpe, enda kehakeel nii talutamisel kui maatööl, kuidas ennast kehtestada, kuid mitte domineerida, külgliikumiste õpetamine, efektiivne kordetamine ilma abiratsemeteta, koondamise alustamine, istakuõpe, hobuse painutamine oma istakuga, valesti ratsastatud hobuste ümberõpe jne- kõik teemad olid individuaalsed (see mida antud hobuse-inimese paar parasjagu vajas), kuid samas probleemid tuttavad meile kõigile :) Ratsutamiskunsti üks suur läbiv küsimus on järgnev: kuidas kasutada treeningut hobuse jaoks, mitte hobust treeningu jaoks. Kuidas aidata hobusel liikuda paremas tasakaalus? Kuidas aidata tal paremini ennast painutada? Missugused harjutused on need, mida hetkel hobune vajaks? Või kuidas aidata hobusel rahuneda ja lõdvestuda inimesega koos käekõrval? Kuidas pean mina olema, et hobust aidata? Selleks kõigeks on tööriistad ning ratsutamiskunst seda õpetab, et meie tegutsemine koos hobusega oleks teadlikum ja hobust ning ennast austavam. Pole olemas ühte retsepti, vaid on olemas põhimõtted- nende praktiline rakendamine sõltub aga hobusest ja inimesest ning nõuab meilt (või õpetajalt) loomingulist mõttetööd. Teine läbiv ratsutamiskunsti mõte on see, et meil ei ole vaja hobuseid pidada ega treenida. Me teeme seda, sest meil on see valik, see võimalus. Kuna me ei vaja hobuseid, et ellu jääda, siis on see meie hobi ning me kasutame hobuseid oma lõbuks. Parim mis me taha saame, on pidada ning treenida neid viisil, mis nende keha ega vaimu ei riku. Treening peaks tegema hobuse veel uhkemaks ja ilusamaks! Ratsutamiskunsti treening on teekond hobusega, see nõuab meilt arenemist ja paremaks saamist. Mariuse seminar oli tõeline aasta suursündmus- inspiratsiooni ja teadmiste ammutamise koht siinsamas Eestis. Suured tänud kõigile abilistele kelleta see seminar poleks toimunud, kõigile osalejatele ning fanaatikutele. Mul on tunne, et Eesti oma ratsutamiskunsti kogukond hakkab tasapidi juba tekkima- rõõm! Kohtumiseni trennis või järgmisel seminaril! ;) Eda Fotojäädvustusi seminarilt:
Järgnevalt (tähestikulises järjekorras) kõik hobusega osalejad. Elerin Innos ja eesti tõugu hobune Rommi:
Karine Rajasaar ja trakeeni tõugu hobune Power:
Marju Uusen ja eesti sporthobune Willy:
Merili Kuuse ja hobune Geysa-Geyra:
Piret Väinsalu ja eesti sporthobune Confetti:
Siim Sepman ja hobune Ria:
Tiiu Kuusik ja hobune Hess:
Eda ja eesti sporthobune Wiktoria:
0 Comments
Turvaliselt Soomes kohal!  Enne seminari käisime soomlasest ratsutamiskunsti huvilise Saija ja tema abikaasa juures õhtusöögil ning hobuseid vaatamas.  Individuaaltreeninguid Bentiga oli nädalavahetuse peale kokku kolm, samuti oli kolm teoorialoengut. Esimeses ja teises tunnis keskendusin treeningule maa peal. Tegelesime hobuse koondamise parandamisega läbi koondpeatuse harjutuse ning traaversi. Oma teises tunnis sooritasin positiivsele tulemusele ka maatöö ja kordetamise testi. See test on hobuse ja inimese baastreeningu kontroll ehk test juhtimisvõtetest. Kindlas koreograafilises järjekorras tuleb sooritada harjutusi just nagu koolisõidus skeemi sõites, vaid selle vahega, et kõik harjutused on maa peal. Maatöö harjutused on sammus ning hobune peab demonstreerima mõlemal ratsmel ette-alla sirutatust ja kogu keha küljele painutamist, koondsammu, õlad sees ning traavers harjutust nii madalas raamis kui koondatult, küljendamist, sammupiruetti ning renversit. Lisaks koosneb test kordetamisest koos korrektsete üleminekutega kõikide allüüride vahel (samm, samm-peatus, peatus- samm, samm-traav, traav-samm, traav-peatus, peatus-traav, traav-galopp, galopp-samm) ning hobune peab taaskord näitama head ette-alla sirutatust ning kogu keha painet, säilitama üleminekutel kindlat ringjoont, püsima juhtimisvõtete vahel ning vahetama sujuvalt suunda läbi ringjoone. Kuigi mul oli probleeme renversi sooritusega, siis läbisin ma testi! Nüüdsest on minu maatöö ja kordetamine Benti poolt kinnitatud :) See muidugi ei tähendab, et kõik oli perfektne, kaugel sellest. Testi läbimine tähendab, et suudan probleeme näha, analüüsida ning olukorda parandada. Nii nagu nimi ütleb, on see test juhtimisvõtetest, mitte perfektsusest :)    Hundu treeningute vahepeal oma jalutuskoplisse minemas. Taustal paistab osa Granasa tallikompleksist, mis on ehitatud aktiivtalli stiilis (spetsiaalne hobuste vabapidamistall, mille eesmärgiks on pakkuda hobustele rohkem liikumist, sotsiaalset kontakti karjas ning slow-feed koresööta).  Teooria ja treeningud toimusid maneežis kella 9 hommikul kuni kl 19.30ni õhtul- see tähendas, et riietuda tuli soojalt!  Selline tore eestlaste punt (vasakult): Siim, Elerin, hobune Ursprung, mina, Marju ja Piret.
Õppisin seminaril nii enda treeningutest, kui ka teiste ratsutajate tunde jälgides. Bent räägib alati palju detailset teooriat praktiliste näidete juurde, kuid samas sain küsida ka konkreetseid küsimusi oma probleemide kohta. Ta andis tagasisidet selle kohta, kuhu oleme hetkel Hunduga jõudnud ning millele on vaja edaspidi rõhku panna. Ta analüüsis hobuse kehaehitust, seda kuidas hobune oma keha kasutab ning kus on probleemkohad, mida on vaja treeningus rohkem mõjutada (näiteks vähene tagujalgade painutamine just põlve ja kannaliigesest), et hobuse tasakaalu parandada. Sadulas keskendusime minu istakule ning sellele, et hobune istakut järgiks ette-alla või koondamise asendites. Enda üllatuseks sain palju positiivset tagasisidet, Bent oli tundides väga konkreetne ja detailne, kuid siiski alati lõbus ja mitte liiga kuiv ning sundiv. Suur osa õppimisest ja praktiseerimisest ootab küll aga alles ees- kõike kuuldut (ja treeningtundide videosid) tuleb kodus analüüsida ning seejärel rahulikult praktiseerima hakata.  Tagasiteel koju! Mul on väga hea meel, et minu hobusele ei olnud see Soome reis sugugi nii stressirikas, kui ma ette kartsin. Hundu on varem palju reisinud, sh ka kaks pikka laevareisi, kuid pärast pikki reise on tema enesetunne alati pigem kehva olnud. Seekord oli aga lugu teistmoodi. Üks põhjustest tuleneb ehk heast ettevalmistusest ja planeeringust, kuidas tagada reisi ja seminari ajal hobuse loomupäraste vajaduste rahuldamine ning rahulikkus, teisalt tunnen, et osaliselt on see tingitud ka sellest, et läbi loomuliku hobukäsitluse treeningu on meie omavaheline suhe palju tugevam ning hobune usaldab mind rohkem. Nägin selgelt, kuidas võõras keskkonnas minu kohalolek ja tavapärased, tuttavad ja rahustavad toimingud tema stressitaset alandasid, ta oli rahulikum ja enesekindlam. Kasutasin ka massaži, et teda oma kehas paremini tundma panna. Treeningute eel ja ajal oli ta rahulik ning uudishimulik, soovis inimestega suhelda ning kuuletus tundides just nagu kodus. Seesugune seminar ei olnud talle vaimselt liiga raske, vaid just täpselt mugavustsooni piirist väljas nö kollases tsoonis. Nüüd on aga nii minul kui hobusel mõnda aega väljateenitud puhkus :)
Eda Vallimäe © |
Ratsutamiskunst.ee blogi ..... on Eda Vallimäe poolt kirjutatud artiklite ja teooriamaterjali kogumik. Lugemiseks vali allolevast tulbast sobiv kategooria. Blogiarhiiv
April 2022
Kategooriad
All
|
RSS Feed