Koolituse õppekonspekt: Bent Branderup (DK), 29.-30.oktoober 2016, Soome.

Oktoobri lõpus käisin koos oma hobuse Hunduga Soomes, Helsingi lähedal Bent Branderupi treeningkliinikus.
Bent Branderup annab treeningseminari Soomes iga aasta ühe korra, neid seminare korraldab Sara Autelo, Granasa tallis Degerby lähedal. Seminr kestis kaks päeva, kohal oli ca 65 vabakuulajat ning kaheksa hobusega osalejat. Eestist oli kohal lisaks minule veel neli vabakuulajat: Elerin, Marju, Piret ja Siim. Seminarireisi blogipositus (koos rohkemate fotodega) asub SIIN.

---

Selle aasta teooriakonspekt sai kirja pandud lähtuvalt sellest, mis mind ennast seekord rohkem kõnetas- mis oli uus või mis pani taaskord mõtisklema. Konspektis on nii Benti tsitaate (märgistamata küll), kui ka minu tõlgendusi tema ütlustest. Kõik on kirja pandud vabatõlkes, kuid püüdes siiski läbivalt samasid eesti keelseid termineid kasutada (mõnikord üsna raske eesti keele hobusõnava piiratuse tõttu). Kes soovib pikemalt (ja paremini strkutureeritud konspekti lugeda), siis 2015 aasta treeningseminari konspekt sai kirja pandud väga detailselt ja põhjalikult- see asub samuti siin blogis, otselink asub SIIN. 

​

• Me nimetame istakut esmaseks (primaarseks) juhtimisvõtteks, sest see on ainuke juhtimisvõte, mida ei saa ära lõpetada.
• Painutades tagajala kanda või põlve, peab sama poole puus langema, mitte tõusma nagu siis kui koonduse ajal taguots „hüpleb“.
• Koondamise ajal peame tõstma hobuse rinnakorvi tema õlgade (abaluude) vahel. Kuna me istume hobuse rinnakorvil, siis me surume seda niikuinii alla- treeningu eesmärk on õpetada hobust meid kandma ja see nõuab rinnakorvi tõstmist (see kumerdab ka selga).
• Me küsime hobuse ülaliini (so tema kaela ülaosa ja selja) pikenemist sellepärast, et keha vastaspoolel (so alumisel poolel) peavad lihased lühenema. See on see viis, kuidas hobune ennast kandma hakkab.
• Hobuse kõrvad peavad sammu käies liikuma ettepoole, käe suunas. Kui nad liiguvad tahapoole, on hobune seljast nõgus.
• Saksa keeles on sõna „stellung“, mis tähendab painet. Aga kuna painutamine („bending“) on tänapäeval väga segane termin, siis ma kasutan inglise keeles väljendit „stellning“. See tähendab, et hobune on pea asetusega sissepoole ning kogu lülisammas on sinna poole painutatud- paine peab läbima kogu keha.
• Ära tööta hobuse pea mõjutamisega, vaid pane tähele, kas märguanded lähevad läbi kogu lülisamba. Kui ei lähe, siis töötad ainult pea asetusega, kuid pea on vaid lülisamba üks osa. Me peame treeningus mõjutama kogu hobuse keha.
• Ratsutamiskunst on omamoodi teekond hobuse lülisambasse J Et kui kaugele, ja kas mõlemas suunas [so tagant ette ja eest tahapoole]  toimivad minu märguanded.
• Kui hobune on treeningus oma kaelast jäik, siis tähendab see seda, et ta nõjatub oma õlgadele (surub õlgasid allapoole).  Treeningu eesmärk on teha hobuse õlgasid kergemaks, et hobune meid kannaks, mitte lihtsalt ei transpordiks.
• Tagaveerdandid annavad hobuse õlgadele suuna.
• Kui hobusel on probleeme tagujalade kanna või põlve painutamisega (et enda keha alla paremini astuda), siis õpeta hobusele nende painutamist esmalt seistes. Küsi esmalt käega jalga üles, siis järk-järgult stekiga koputades. Jälgi, et jala tõstmine oleks keha alla, mitte taga (välja) suunas.
• Probleem kaelas on probleem jalgades.
• Kui pärast harjutusest väljumist ei suuda sa hobust sisemise säärega edasi sõita (ja ümber allapoole sirutatud istmikuluu) painutada, siis ei olnud ka see eelnev harjutus hästi sooritatud.
• Sel hetkel kui hobune on mõistnud traaversit, siis kasuta seda! Kasuta läbi traaversi hobuse välimise tagujala mõjutamist, et  parandada kandevõimet (koondamist).
• See, mida teen oma istakuga, testin kätega.
• Kas käekontakt läheb hobust koondades raskemaks või kergemaks? Kui koondamine on tehtud valesti, siis läheb kontakt raskemaks.  Kontakt peab minema kergemaks, kui see nii ei ole, siis ei olnud see koondamine.
• Hobune peab hakkama astuma otse ratsaniku keharaskuse alla, mitte tõukama tagujalgu enda keha alt tahapoole välja.
• Küsi koondpeatust (raskuse viimist tagujalgadele seistes), siis kui hobuse tagujalad on võrdselt keha all.
• Kui hobuse liikumine on raske istuda (loobib), siis on selle hobuse liikumine ka tema endale raske ja ebamugav- ta ei ole tasakaalus. Tasakaalust välja ja pinges kehaga ei ole ju tore liikuda- hobune tunneb sama.
• Kui me painutame hobust läbi istaku, siis tähendab see, et sisemine istmikuluu peab langema ja me kasutame ka vajadusel säärt (alt, jalg jääb sirutatud asendisse). Kui hobune on kitsa rinnakorviga, siis ratsanik tunneb, et reis langeb rohkem sissepoole, laia rinnakorviga hobuse seljas aga rohkem allapoole.
• Kui hobuse tagujalad astuvad tema õlgade suunas, siis on hobune sirge.
• Hobuse suu (pea) peab olema asetatud sinnapoole, kuhu hobune läheb. Kui hobune liigub voldil, siis peab ta liikuma sissepoole peaasetuses (ja paindes).
• Kui ratsanikul on raske tunnetada sisemise istmikuluu langemist, siis vabasta/tõsta hoopis välimist. Me tahame, et painutamise ajal hobuse rinnakorv roteerub (pöörab) väljast sissepoole, kuid me ei taha sisemist rinnakorvi osa alla suruda (selle tulemusel kukub hobune õlaga sisse) ,vaid see langeb seetõttu, et välimine külg tõuseb.
• Ratsaniku naba peaks alati näitama liikumise suunda, so. hobuse sisemisest kõrvast veidi sissepoole.
• Ratsaniku  õlad ja hobuse õlad peavad olema samas asendis. Jälgi külgliikumisi ja spiraalistaku puhul seda ka!
• Minimalism on see, mida meistrid teevad. Algajad teevad palju asju. Enamasti teemegi oma kehaga (istakuga) liiga palju.
• Me ratsutamine on istakuga (so puusad ja kehatüvi), mitte käte ja jalgadega. Kui me sõidame vaid käte ja jalgadega, siis me reisime hobusega, mitte ei ratsuta.
• Kõikide harjutuste ja asendite kvaliteeti saab testida vastupidisega, näiteks kui sa ei suuda minna koondusest otse ette-alla asendisse või traaversist õlad sees asendisse, siis on see treeningu kvaliteedi probleem.
• Kui treening näib lihtne, siis on see võib-olla kunst. Kui treening näib raske, siis on see ilmselt sport. Ja kui see näib lihtne, siis võib kindel olla, et seda oli väga raske saavutada.
• See, mida ratsanik tunneb oma kätes, ei suutnud ta mõjutada hobuse tagajalgades.
• Kui hobune saaks mõtisleda, siis mida ta arvaks minu istakust? Kas talla kiidaks seda?
• Kui hobune saaks mõtiskleda, siis mida ta arvaks minust kui tema õpetajast?
• Hobuse ja inimese vahel ei ole loomulikku suhtlemiskeelt. Lammas ja hunt ei suhtle omavahel looduses. Me peame looma ja õpetama- esmalt endale ja siis hobusele- seda suhtlemiskeelt.
• Õpetada hobusele, kuidas inimese juures õppida- see on meie raskeim ülesanne.
• Muuda on õpetamisstiil hobusele sobivaks.
• Kas ratsanik suudab õpetada hobusele jalgade andmist? Kui ei suuda, siis unusta traaversi õpetamine.
• Isegi õpetades hobusele, kuidas hästi oma jalgu anda, peab meil olema teadmisi sellest, kuidas hobune õpib, kuidas ta inimest näeb (suhtub), kuidas liiguvad jäsemete liigesed (mis suundades) jms.
• Küsi tagujalgu alati esmalt keha alla, mitte kohe taha poole, sest viimane on hobuse jaoks ebaloomulik liigeste liikumise suund.
• Sa ei saa õpetada midagi, mida sa ise ei oska teha.
• Õpi ise kõigepealt seda, mida sa soovid õpetada.
• Meie esimene hobune on alati projekt, mis läheb veidi (või rohkem) aia taha. Meil ei ole alguses vaja perfektset (ja kallist või suurepärase sugupuuga) hobust, et temaga koos õppida. Meie esimene hobune kannatab alati kõige rohkem, sest me alles õpime, kuidas saada hobuste õpetajaks. Kui aga järgnevate hobustega on samad probleemid, siis ei õppinud me esimesel ringil  midagi. Kui meie esimene hobune on kallis ja uhke, siis me lihtsalt maksame (maksime) rohkem, et seda hobust ära rikkuda. Sest me alati rikume enda vigadega oma hobuseid.
• Häid ratsutamisstiile on palju. See ei pea olema akadeemiline ratsutamiskunst. Häid ratsanike on igas ratsutamisstiilis, nagu on ka halbasid. Ratsutamiskunsti saab ka väga halvasti teha- stiil ei enneta halba treenimist.
• Otsi häid treenereid ja õpi nendelt.
• On täiesti mõtetu käia ringi (ka sotsiaalmeedias) ning rääkida seda, mis meile ei meeldi, selle asemel, et rääkida sellest, mis meile meeldib ja mis on hea.
• Kõige raskem juhtimisvõte on järeleandmine...
• Iga harjutuse eesmärk on descente de mains (pr keeles).  See tähendab, et hobune sooritab harjutust ilma käekontaktita, ainult istakust.
• Descente de jambes tähendab pr. keeles ilma sääreta, ainult istakust.
• Ratsmega mõjutan hobuse õlgasid, käega mõjutan hobuse suud (peasetust). De la Guerinere selgitab seda oma raamatus, kuid vanasti teadsid ratsanikud seda, tänapäeval aga enam mitte.
• Ratsutades: käsi küsib pea asetust, kuid ratsmega liigutan hobuse õlgasid sisse- või väljapoole ehk annan hobusele suuna.  Hobuse õlad määravad tema liikumise suuna, mitte tema pea. Keera õlad liikumise suunda- juhtides õlgu, juhime hobust. Mitte juhtides pead.
• Squire test on ratsaniku istaku test. See tähendab, et igas harjutuses on vähemalt mõni selline hetk, kus teisejärgulised märguanded (ratse, käsi, stekk, säär) on minimaalsed, so hobune sooritab harjutust läbi istaku. Squire tase on tegelikult enamusele hobustele saavutatav, kuid mitte iga ratsanik ei saavuta oma istakuga seda taset.
• Amatöör ei tähenda ratsaniku, kes ei tea, mida ta teeb, vaid see tähendab ratsanikku, kes teeb seda, mida ta armastab. Amatöör tuleb ladina keelsest sõnast amator- armastaja, armuke ja amare- armastama.
• Akadeemiline ratsutamiskunst ei ole religioon. Ratsutamiskunstis on kindlad põhimõtted, kuid ei ole alati A-B-C samme, kuidas me peaksime neid ellu viima. Meetodid (harjutused) nende põhimõtete ellu viimiseks tuleb valida vastavalt hobusele ja inimesele.
• Biomehhaaniliselt on traavis kergendamise mõte selles, et siis kui ratsanik toob oma ülakeha ettepoole, astub hobune oma sisemise tagumise jalaga edasi (nn välimisel esimesel jalal kergendamine, sest samaaegselt tõuseb ka see jalg) ning ettepoole viidud raskuskese on see, millele peab hobune järgnema. Selleks peab aga hobune olema õppinud ratsaniku raskuskeset järgima ning ettepoole kallutatud ülakeha puhul astuma rohkem pikemalt (ette-alla raamis) oma keha alla. Muidugi on kergendamine hea ka ratsaniku (ja hobuse) selja kaitseks, sest kui me ei suuda täisistakut korrektselt istuda, siis on parem, kui me ei istu seda väga palju.
• Kui hobune järgib mu istakut, siis vajan ma oma käsi minimaalselt. Koondpeatus on suurepärane vahend, et õpetada tunnetama oma keharaskuse ja juhtimisvõtete mõju hobuse keha vormimisel.
• Selle asemel, et juhtimisvõtteid suurendada, kui hobune ei reageeri, proovi teha hoopis vastupidist ning siis uuesti üleminek esimesse harjutusse. See parandab alati hobuse reageerimist.
• Õlad sees harjutuses peab ka ratsanik oma õlgasid veidi sissepoole keerama.
• Kui hobune ei ole tasakaalus, ei saa ta lõdvestuda.
• Kui me tunneme vastuhakku, siis see tähendab, et kuskil on pinge. Püüa aru saada, kust see tuleb. Sa ei pea üldse vastuhakkamisega tegelema.
• Alusta oma istaku ja hobuse tunnetamisega seistes ja sammus, kasutades selleks koondpeatust. Küsi hobusel liikuda ette-alla õlad sees suunal ning siis koondamist traaversi suunal.
• Kui hobune pöörab oma pead  (tilting) selle asemel, et asetada pea sissepoole paindesse, siis on see märk sellest, et tema rinnakorv ja välimine õlg on langenud alla.
• Suured sadulate põlvepadjad takistavad meil iseseisva ja hea istaku omandamist. 
• Hobuse pea on sümptom. Sina näed seda probleemi ja rahvas näeb ning sellepärast soovid sa seda peita. Aga las see olla ilmselge, et meil on see probleem- siis me saame sellega tegelema hakata. 

---