Hobuse saba liikumine kõneleb hobuse selja tervisest. Nii nagu hobuse lülisammas liigub iga sammuga, peab ka saba kaasa liikuma- ta on ju lülisamba üks osa! Üks hea ratsastuse välimääraja on see, kas hobune liigutab ainult jalgu või õõtsub ta läbi selja (ing. keeles „back mover“ ja “leg mover“). Need, kes läbi selja õõtsuvad, ei liiguta oma jalgu nii kõrgele, sest see pole biomehaaniliselt lihtsalt võimalik ning nende saba õõtsub rahulikus rütmis kaasa. Need, kes esijalgu efektselt väga kõrgele liigutavad, on seljast kanged ning ei suuda tagujalgadega enda keha alla astuda, et selg saaks pehmemaks muutuda.

Liikumise ajal liigub hobuse selg nagu üks suur vaat, mis pöörleb pikisuunaliselt ümber oma telje - see tähendab, et üks seljapool langeb ning pöördub sissepoole.

Mida ratsahobuse saba juures tähele panna?

* Kui hobuse saba on liikumisel tema tagajalgade vahel, siis on ta tõenäoliselt hirmul või valudes. Sama kehtib ka seisuasendi kohta. Juba vana hobusemeeste tarkus on tõsta seisva hobuse saba ülesse, sest see annab infot hobuse terviseseisundi ja iseloomu kohta: füüsilises valus või vaimselt pinges hobune ei lase oma saba tõsta. Õpitud abituse puhul võib sama saba olla aga justkui surnud („sült“), samas võib see tähendada ka äärmist lõdvestumist. Otsustamisel tuleb jälgida kogu hobuse kehakeelt ning hetke olukorda.

* Kui hobuse saba on liikumise ajal paigal ja allapoole, siis liikumine tema kehas ei liigu läbi kogu keha, vaid jääb „seisma“ enne tagujalgadeni jõudmist. Selline hobune on tavaliselt füüsiliselt kehast kange, üle ratsme või tugevalt esiotsal.
​
* Kui hobune vehib oma sabaga kiiresti ja korduvalt näiteks üleminekute, hüpete, jalavahetuste või külgliikumiste ajal, siis võivad juhtimisvõtted olla liiga tugevad (liiga „valjud“) või on hobune mingil põhjusel frustreeritud. Näiteks ei ole normaalne koondavate harjutuste ajal pidevalt sabaga vehkiv hobune- see on märk, et treeningus on midagi valesti.  Mõningane hobuse saba vehkimine raskema töö õppimisel on normaalne, sest hobune väljendab ennast oma sabaga. Rasket tööd tuleb küsida vähe korraga, tihedate pauside, premeerimisega. Mõlemal juhul tuleb jälgida hobuse kogu kehakeelt (sh tema nägu), et otsustada, kas tegemist on negatiivse märgiga.

* Kui hobune kannab oma saba sirge või üsna sirgena, siis see on märk, et hobuse selg on liiga pinges.

* Kui hobune kannab oma saba vaid ühel küljel on see märk asümmeetriast tema kehas. Hobuse lülisammas, sh tema saba, peab painduma vasakule ja paremale kogu pikkuses. See tähendab, et liikudes päripäeva (paremal ratsmel) peab hobune olema kuklast kuni sabani sissepoole painutatud- ka tema saba peaks asetsema sissepoole! Seega annab saba asend meile märku ka sellest, kas hobune painutab ennast läbi kogu keha.
​

Eda Vallimäe ©

Hobuse motiveerimine on palju enamat, kui vaid maiuse kasutamine. See on kõik see, kuidas hobune õpib ning kuidas inimene temaga suhtleb. Alljärgnevad punktid baseeruvad hobuste loomupärasel käitumisel ning treeningõpetusel, tekitades inimesega koosolemisest pigem positiivse emotsiooni. Nimistu ei ole lõplik ning järjekord on juhuslik, välja arvatud päris esimene punkt :) 

• Võimalda hobusele liigiomaseid elamistingimusi ning sööta. Selleks, et hobune tunneks end treeningus hästi, peab ta tundma ennast kõigepealt ka oma kehas hästi. Hobuse vaimse tervise, tugi-liikumisaparaadi ning seedesüsteemi tervise kohapealt on hädavajalik võimaldada hobusele:
  • igapäevast sotsiaalset kontakti teiste hobus(t)ega 
  • vähemalt paar tundi päevas vaba liikumist õues 
  • suurema osa päevast vaba juurdepääsu koresöödale (kui hobusel on kalduvus rasvumisele, siis madala kalorsusega).
• Kontrolli hobuse tervist regulaarselt. Käitumisprobleemide, kehva liikumise või vähese üldise motivatsiooni põhjuseks võib olla terviseprobleem, tüüpiliselt seotud näiteks hammaste, kapjade, lihaste või seedesüsteemiga.
• Veeda hobusega koos aega. Hobuste üks loomupärane käitumine on veeta üksteistega aega, tehes mitte midagi. Võid kaasa võtta ka raamatu ja tooli ning veeta hobusega koos aega kas tema tallis, treeningplatsil või karjamaal. See on hea viis õppida hobust paremini tundma,  jälgima tema käitumist ning suurendada omavahelist sidet.
• Premeeri häälega. Hobused on väga tundlikud erinevatele häälitsustele: soovitud käitumise premeerimiseks kasuta sama sõna/sõnu ja kõrgemat, energilist hääletooni.
• Harja või  masseeri hobust. Hästi mõjuvad pikad ja rahulikud tõmbed, masseerimine kaelalt, laudjalt ning kõhu alt. Proovi kasutada oma käsi harjade asemel, et tunnetada hobuse lihaspingeid ning üldist meeleolu sellel päeval. Kui tahad, et hobune harjamist naudiks, siis ära kiirusta.
• Vabasta surve õigeaegselt. Hobuse jaoks on surve eemaldamine preemia- vabasta õigel hetkel. Ole survega taktitundeline: ära jää survet pikalt hoidma, vaid kasuta alati nö võtan-annan tehnikat. 
• Kasuta minimaalset survet. Alati alusta minimaalsest survest ning alles siis suurenda (kui vaja! Aga võib-olla polegi :) Sellisel juhul püsib hobune kerge ja ergas ka väikseimale märguandele.
• Tükelda uue käitumise või harjutuse õppimine väikesteks sammudeks. Hirmutavate või uute situatsioonide ja harjutuste puhul tuleb hobust järk-järguliselt uue stiimuliga harjutada, et ta õpiks õigesi käituma. Hobune ei ole suuteline päris õiget käitumist kohe sooritama, ülesanne tuleb võtta osadeks ning premeerida väikeseid samme. Rohkem õpetust näiteks Tuire Kaimio raamatust „Koos hobusega“.
• Tee tihti pause. Treeni hobusega vähe korraga põhimõttel. Pauside ajal ei pea sa hobusega ilmtingimata ja alati ringi jalutama, vaid lase tal seista ning julgustada teda mäluma, kaela sirutama, raputama ning puristama.
• Pane tunnetus oma liigutustesse sisse. Hobuste treenimine ei ole mehaaniline lükka-tõmba protsess. Püüa tuua tähelepanu oma iga liigutuse sisse- meie kehakeel (ja märguanne) muutub sujuvaks ja loomulikumaks ning see meeldib hobustele :) Kui see tundub raske, siis võid küsida endalt, mis tunne on näiteks mu käe sees? Või võid mõelda, et tahaksid justkui sellesse kehaosasse mõttega sisse minna ilma analüüsimata, vaid lihtsalt tajudes. 
• Treeningu äkiline lõpetamine. Kui hobune teeb soovitud käitumist eriti hästi, lõpeta treening koheselt, lase hobune vabaks või lahku temaga treeningplatsilt.
• Premeeri maiusega. Kasuta maiust soovitud käitumise premeerimiseks, mitte hobuse meelitamiseks ning „ära ostmiseks“. Siinkohal on tähtis maiuse ajastus ning häälmärguanne (et hobune teaks, millal maius tuleb). Sellega väldid, et hobune hakkab maiust inimeselt välja norima: maius peaks olema kui kingitus hobusele. Põhjaliku õpetuse selle kohta, kuidas kasutada maiuseid hobuste treeningus, leiab taas Tuire Kaimio raamatust „Koos hobusega.“
• Võta aega ja püsi ise rahulik. Hobustele ei meeldi kiirustamine, sest nende maailmas ei ole kellaaegasid ega eesmärke. Kiirustamine muudab meie enda kehakeele ning juhtimisvõtted ebakindlaks, mille tõttu muutub hobune ärevaks. Mida stressirikkam olukord hobuse jaoks, seda rohkem tuleb anda hobusele aega kohanemiseks ning lõdvestumiseks. Püüa saada hobune ärevas olukorras lõdvestama. Iseenda rahustamiseks ning keha raskuskeskme vaagapiirkonda toomiseks, võid kasutada pikka ja rahulikku nn kõhuhingamist ning kehataju harjutusi.
• Unusta domineerimine. Hobuste omavaheline loomupärane suhtlemine ei baseeru domineerimisel, vaid koostööl. Suhtu hobusesse kui partnerisse või kui õpilasse. Kui hobune käitub ebasoovitult, siis on sellele alati põhjuslik seletus (hirm/ärevus, valu, ebamugavus, halb treenitus, õpitud abitus jne), mitte soov valesti käituda. 
• Juhenda hobust enesekindlalt, heasoovlikult ning alati ühte moodi. Hobune ei oska loomupäraselt meie maailmas hakkama saada ega meiega koos treeningul toredaid asju teha- me peame teda õpetama. Kõik, mida hobune inimeste maailmas ei oska teha, ei ole inimene suutnud talle õpetada.  Selleks, et ta hakkaks meid usaldama, peab inimene olema pigem liider (so andma eeskuju), mitte ülbe boss. 
• Lase hobusel ennast väljendada ning liigutada. Ära karista hobust kui ta püüab ennast väljendada, jälgi mida ta püüab sulle öelda. Hobune ei ole masin, kes alati ühte moodi reageerib.
• Hobune on inimese peegel. Hobune peegeldab tihti meie enda emotsioone ning käitumist, pane seda tähele ning püüa muuta oma käitumist vastavalt sellele. 
• Tõsta hobuse (ja enda) mugavusstooni järk-järgult. Loo turvalisi situatsioone, kus sa tead, et suudad hobust rahulikuna ja lõdvestununa hoida. Vastasel juhul seostub  selle situatsiooniga ärevus ning edaspidi püüab hobune pigem seda vältida. 
• Ole hetkes ja ole sina ise! Hobustele meeldib, kui meie tähelepanu on meie enda kehas, meil ei ole eelarvamusi ning me ei ole hõivatud mõtetega eilsest ja homsest.

 
Võib juhtuda, et nii mõnegi punkti ellurakendamisel ei toimunud hobuses muutust. Ära anna kohe alla! Võib-olla ei olnud kasutatud märguanne veel päris õige  või vajab  hobune aega, et hakata ennast rohkem väljendama, reageerima uutele märguannetele ning inimest usaldama.

Last but not least... Naudi oma hobust! ;) 

Fotod: Google pildipank

Maikuus veetsin ma õppenädala Belgias Jossy Reynvoet tallis, mil toimus ka Hanna Engströmi (Gotlandi Ratsutamisakadeemia, Rootsi) kahepäevane treeningkliinik. 

Hanna on ratsutamiskunsti treener, kelle märksõnadeks on istakuõpe, daamisadulaga ratsutamine ning tunnetus.

Ülevaate Hannast ja tema hobustest ning treeningutest annab järgnev video: 
​

Sirgsustreeningust tuntud Marijke de Jong ning Hanna Engströmi ühine lõbus webinar: mis on ratsutamine ning hobuste treenimine?

Hanna treeningkliinikus osalesin ma vabakuulajana ning jagan  siinkohal enda teooriakonspekti, mis on kirja pandud  Hanna enda sõnade järgi: 

​
5.märtsil toimub taaskord sissejuhatav istakutreeningu seminar. Sel korral teen koostööd ka joogaõpetaja Kairi Rebasega.

Mis on ühist joogal ja hobuste treenimisel ratsutamiskunsti põhimõtete järgi?

1. Mõlemad on vanad, ajaloolised praktikad, mis  pärinevad aastatuhandete tagant ning oma parimal kujul väärtustavad õppimist just läbi teadlikkuse, heatahtlikkuse ning kaastunde enda ja maailma vastu. Nad mõlemad õpetavad austama juba aastasadu ja- tuhandeid märgatud ja hinnatuid põhimõtteid.  See muidugi ei tähenda, et arvesse ei tohi võtta tänapäevaseid uuendusi või teadmisi. Varaseim teadaolev ja säilinud ratsutamis(kunsti) õpetus pärineb antiigist: 4. sajandil enne Kristust elas Xenophon, kes oli vanakreeka ajaloolane, kirjanik ning hobusemees. Xenophoni teos on detailne juhis, mis räägib hobuse käsitlemisest ja ratsutamisest läbi heatahtlikkuse ja kaastunde. Joogapraktika inspireerib seda sama meie enda ja hobuse keha suhtes. Selle asemel, et kasutada sundimist või vägivaldseid treeningmeetodeid õpetab joogapraktika meid kuulama, avama ning sujuvalt meelitama.
2. Mõlemad praktikad näitavad, et mida rohkem me õpime, seda rohkem on meil veel õppida. Ratsutama õppimine on pidev protsess. Nii jooga kui ratsutamiskunst on teekonnad iseenda tundma õppimisel ja kasvul. Mõlemad õpetavad meil nägema kaugemale oma enda egost ja tühistest väärtustest või mõtete genereeritud arusaamadest. 
3. Harjutused ise ei ole viiteks, et tegemist on jooga või tegemist on ratsutamiskunsti treeninguga:  loeb see, kuidas ma seda teen.  Mõndasid harjutusi saab pidada tüüpilisemaks või traditsiooniliseks (ja on ka joogapraktikaid ning ratsutamiskunsti koolkondi, mis nendest järjestustest rangelt kinni pidada tahavad), kuid lõpuks loeb ikkagi see, kas ja kuidas rakendan ma ennast või hobust sellesse harjutusse:  kas harjutuses on  näiteks teadlikkus, voolavus, tunnetus?
4. Nii jooga kui ratsutamine ühendavad hingamise ja liikumise ühtesse rütmi. Ratsutamine on rütmiline tegevus- ratsanik sulamas hobusega kokku, nende liikumine on voolav. Selleks, et ratsutamisest kujuneks liikumiskunst peab meie keha hingama ja liikuma lõdvestunud ja rütmikalt. Joogas õpib inimene oma hingamisele tähelepanu pöörama ning seda suunama. Jooga õpetab hingama diafragmaalselt (nn kõhuga), et rinnakorv saaks laieneda küljele. Kuna hobune on meie kehale nii lähedal, siis tunneb ja õpib ta liikuma ka meie hingamisest lähtuvalt. Hingamine suunab liigutusi nii ratsutamises kui joogas.
5. Jooga ja ratsutamine on mõlemad praktikad, mis treenivad nii keha kui vaimu. Nad julgustavad meid tajuma ning suurendama oma ja enda hobuse kehalisi ning vaimseid piire.
6. Nii nagu ratsutamiskunsti treeningud väärtustavad hobuse võimete järk-järgulist arendamist läbi tunnetuse, väärtustab ning arendab samu omadusi ka joogapraktika ratsaniku jaoks. Teejuhiks on samad väärtused: tasakaalu, rühi (enesekande), painduvuse, jõu ja keskendumise (ratsaniku jaoks hetkes olemine, hobuse jaoks ratsaniku kuulamine ja usaldamine) edendamine.
7. Tänapäevane teadus peab nii joogas kasutatavat meditatsiooni kui ratsutamiskunstis kasutatavaid klassikalise koolisõidu treeningharjutusi tõenduspõhiseks ja "positiivseks mõjuks". Nüüdseks saab pidada teadlikkuse treeningut (sh meditatsiooni) efektiivseks terapeutiliseks sekkumiseks paljude psühhiliste või füüsiliste haiguste (sh kroonilise valu) ravis ning viimaste aastakümnete ajuuuringud on näidanud mediteerimise lühi- ja pikaajalisi positiivseid mõjusid. Ka hobuteaduses (equine science) on viimastel aastatel koostatud mitmeid teadusuuringuid, mis on kinnitanud vana tõde: klassikalise koolisõidu (ratsastuse) harjutused on "õiged" (biomehaaniliselt ja füsioloogiliselt korrektsed) ning kätega domineeriv, pea vertikaali taga treening (rollkur-stiil) tekitab hobusele füsioloogilist stressireaktsiooni ning (pikaajaliselt) ülekoormussündroome. 
8. Joogapraktika innustab märkama keha (a)sümmeetriat ja teljelistust, sedasama tagasisidet annab (meie kehast) ka hobune, kui  oleme õppinud ratsutades tähele panema hobuse keha muutusi meie istakust tingituna (hobune „peegeldab“ meie asendit). Lisaks õpetab ratsutamiskunsti treening tegelema ka hobuse kaasasündinud asümmeetriaga, mis raskendab tal ennast (ja seeläbi meid enda seljas) kandma ja koondama hakata.
9. Ei jooga ega ratsutamiskunst pole kindlal piiritletud kindla religiooni ega koolkonnaga. Jooga ei ole fikseeritud ühegi usuga nagu ka  ratsutamikunst ei ole seotud ühegi kindla koolkonna ja/või ratsutamismeistriga. Suunavaks on põhimõtted. Mulle meeldib, et joogatamiseks ei pea ma olema joogi nagu ka ratsutamiskunst ei nõua minult aristokraatlikust. Mul on täielik vabadus asju kombineerida: tunda rõõmu (ja vajadust) jõusaalitreeningust ja joogast nagu ka võimalikkusest oma hobusega sooritada nii hüppetreeninguid  kui timmida käekõrval piaffeed. Ma saan kultiveerida neid ideid ilma jäämata kinni ühtegi dogmasse, ühtegi kindlasse raami. 
10. Jooga õpetab meid mediteerima- olema hetkes, olema teadlik, vaatlema ja lahti laskma. Sama teevad ka hobused. Hobused on kogu aeg praeguses hetkes, neil ei ole tähtaegasid ega tõekspidamisi, nad on tundlikud kehakeelele (kui neid pole just kohatu käsitlemisega apaatseks või üliärevaks muudetud)  ning nende omavaheline suhtlemine baseerub koostööl. Seetõttu meeldib neile, kui ka meie oleme loomulikud, hetkes, rahulikud ja lihtsalt "nii nagu me oleme".
11. Jooga ja ratsutamiskunst kõnelevad mõlemad universaalsest eesmärgist ühenduse loomisel. Seesugune union tähendab joogapraktikas seda, et mu keha, mõistus (kognitiivne funktsioon), vaimsus ja emotsioonid on omavahel harmoonias. Analoogina on ratsutamiskunsti sümboliks just kentaur, mis iseloomustab hobuse ja inimese kokku sulamist ja liikumist kui üks tervik.  Siin on hobuse keha ja meel ning ratsaniku keha ja meel. Me ei saa teha rohkem, kui see neljane tervik meil lubab. Ratsutamiskunsti meister Bent Branderup on selle kohta öelnud järgmist: "Two minds must want, what two bodies can.“ Ma arvan, et see kõnetab hästi joogalikku filosoofiat ratsutamiskunstis.​