RATSUTAMISKUNST- HOBUSEGA HARMOONIAS
  • treeningud
  • KOOLITUSED
  • MINUST
    • Elulugu
    • Minu hobused
  • LUGEMIST
    • BLOG
    • Õpilaste tagasiside
    • Hobukäsitlus
    • Istakuõpe
    • Maatöö ja käekõrval treening
    • Akadeemiline ratsutamiskunst
    • Raamatusoovitused
    • Tsitaadikogumik
  • E-POOD
  • KONTAKT
  • ENGLISH

Kuidas tulla toime erinevate emotsioonidega hobustega tegeledes?

1/28/2019

0 Comments

 
Picture
Ma arvan, et see on teema, mille olulisust küll teatakse, kuid tihti ei oska ratsanikud enda ja hobuse emotsioonidega (treeningsituatsioonis) toime tulla. Emotsioonid ja mõtted on meie peas kui makilint, mis hakkavad üha uuesti ja uuesti "mängima". Mida tunneb ratsanik, kui hobune nt kiirustab, kardab, on laisk, lõikab igat nurka, ei painuta, jookseb takistusest mööda, treener käsib teha juba uut harjutust jne jne jne. Kas ta tunneb kärsitust, viha, ärevust, häbi, abitust? Minust käib jõnks läbi, kui näen ratsakoolides lapsi grupitrennides vihaga takistusel tõrkuvaid hobuseid nüpeldamas...
Oluline on emotsioone ja mõtteid mitte kõrvale lükata. Sest kui nad juba meie sees on, siis on nad osa meist ning nende alla surumine toob varem või hiljem kaasa veel suurema probleemi. Hobustega tegeledes (või õigemini kellega iganes tegeledes) ei ole aga iga emotsiooni ajendil tegutsemine päris mõtekas. Üks tähtsamaid omadusi hobuste treeningul on tähelepanelikkuse (ka oma keha suhtes: see on kehataju) ning rahulikkuse säilitamine. Käesoleva hetke teadvustamine ongi see oskus, mis aitab meil paremini emotsioonidega toime tulla. Hobused elavad pidevalt hetkes, see on asi, mida neilt õppida. Üks kõige lihtsam praktiline harjutus on hingamisele keskendumise harjutus.
Võta hetk ja jälgi oma hingamist- kas see on kiire või aeglane, kas hingamiste vahel on pausid. Tunneta õhu jahedust. Märka, kas õhk liigub su rinnakorvi üla- ja või alaosas. Ära analüüsi, miks?, vaid proovi lihtsalt uurida. Pane kogu oma tähelepanu hingamisele külge: võid isegi öelda mõttes "sissehingamine", siis kui on sissehingamine ning "väljahingamine" kui on väljahingamine. Ja samal ajal kui sa hingamist tunnetad, märkad sa ka mõtteid oma peas, hääli enda ümber, riideid enda kehal, hobust enda kõrval (või all) ning sel hetkel kui sa märkad, et hakkasid analüüsima- planeerima- muretsema jäta see mõte ning tule tagasi oma hingamise tajumise juurde. Ning nii üha uuesti ja uuesti. Kui märkad, et sinus on pinge ja/või hingamine on pigem kiire ja pausideta, siis proovi suunata oma hingamist kõhu suunas ning väljahingates justkui mõttes ohata ning lasta oma kehal veidi oma asendis "vajuda".
Niimoodi tekib paus mõtete ja tunnete ning tegutsemise vahele. Hakkan ennast justkui kõrvalt jälgima. Olen enda ja maailma suhtes heasoovlik ja uudishimulik. Sarnaselt nagu väikesed lapsed on head ja uudishimulikud. Märkan asju enda ümber, märkan mõtteid, märkan oma keha ja hobuse keha. Märkan, et järsku tekib aega reageerimiseks. Märkan, et olen käesolevas hetkes, kus puudub minevikuhetke mure ja tulevikuhetke ärevus, märkan et nii mõnigi emotsioon jääb kaugemale ja hetk(eks) ongi rahu.

0 Comments

Kuidas kasutada ratsmeid, et saada hobust nö tagant-ette üle selja liikuma?

10/27/2018

0 Comments

 
Picture
Fotol: õpilane Raili Krusta oma eesti tõugu hobusega istakutunnis
Ratsastuses on üks tähtsamaid põhimõtteid, et kohe algusest peale läheks hobune edasi ratsaniku käe suunas- et me sõidame teda nö tagant ette. See ei juhtu, kui me hobust suust saeme või mängime ratsmetega või kui me ainult hirmsasti hobust edasi ajame ja eest hoiame, vaid hoopis siis, kui tempo on alguses piisavalt madal, et hobune saab läbi selja õõtsuda (hobune peab esmalt õppima lõdvestama aeglases tempos) ning kui hobune tunnetab, et me mõjutame tema keha tervikuna, lastes tihti käekontakti järgi. Meil peaks olema ühtne kontakt hobuse suuga/peaga, käsi liigub koos temaga (sammus ja galopis!) ning et kui me kasutame ratset tagasi võtmiseks või painutamiseks, siis järgneb sellele säärega edasi sõites ratsmesurve vähenemine ja/või (noore hobusega) käe ette-alla viimine, hobune "sukeldub" alla käe poole, pärast mida ühtne kontakt taastub. Vajadusel kõik kordub. Sellisel viisil õpib hobune tempokontrolli, ratsaniku käe suunas sirutamist, tõstab oma selga ning hakkab liikuma parema tasakaaluga. Muidugi on siinkohal paralleelne teema ka istaku kasutamisega, kuidas seda juba mõnes teises blogipostituses. 

0 Comments

Ära pane sadulat hobuse õlgadele!

10/27/2018

0 Comments

 
Foto: Pinterest
Foto: Pinterest
Kui kasutad raamiga sadulat, siis ei tohi sadul asuda hobuse õlgade peal. Selleks õpi nägema ja katsuma, kus asuvad hobuse abaluud. Abaluudest, mis on tegelikult suured lamedad luud hobuse esijalge kohal, moodustavad hobuse õlad. Abaluudel ei ole luulist (fikseeritud) seost hobuse rinnakorviga (nagu näiteks inimestel - meil on selleks rangluud), mille tõttu "ripuvad" hobuse esijalad alates abaluudest allapoole tugevate lihaseliste kinnitustega. Kui raamiga (!) sadul asub abaluude peal, siis takitab abaluu loomulikku liikumist esijala tõstmisel (abaluu pöörleb taha ja allapoole, mis omakord tekitab lihaste kadu abaluude taga (augud abaluude taga) ega lase hobusel lõdvestuda läbi selja ega aita kaasa hobuse õlgade vabamaks (kergemaks) muutumisel. Ma kontrollin kõikidel oma (uutel) õpilastel sadula õiget asetsust, sest see on väga levinud probleem! Kui sadulal on ettepoole ulatuv hõlm (üldsadul, hüppesadul), siis see võib asetseda abaluu peal, sest seal pole tugevaid osasid ning abaluu saab hõlma all liikuda. Kui aga jäik sadula esikaar on abaluu peal, siis see on probleemiks. 
Kuidas kontrollida? Katsu hobuse õlga tema turja lähedal ja proovi leida koht, kus tugev luu läheb üle pehmeks lihaseks- seal abaluu lõppebki. Pane tähele, et abaluu teeb väikese kaare tahapoole ega lõppe ära sirgelt. 
0 Comments

Millest kõneleb hobuse saba?

12/27/2017

0 Comments

 
Picture
Foto: Pixabay
Hobuse saba liikumine kõneleb hobuse selja tervisest. Nii nagu hobuse lülisammas liigub iga sammuga, peab ka saba kaasa liikuma- ta on ju lülisamba üks osa! Üks hea ratsastuse välimääraja on see, kas hobune liigutab ainult jalgu või õõtsub ta läbi selja (ing. keeles „back mover“ ja “leg mover“). Need, kes läbi selja õõtsuvad, ei liiguta oma jalgu nii kõrgele, sest see pole biomehaaniliselt lihtsalt võimalik ning nende saba õõtsub rahulikus rütmis kaasa. Need, kes esijalgu efektselt väga kõrgele liigutavad, on seljast kanged ning ei suuda tagujalgadega enda keha alla astuda, et selg saaks pehmemaks muutuda.

Liikumise ajal liigub hobuse selg nagu üks suur vaat, mis pöörleb pikisuunaliselt ümber oma telje - see tähendab, et üks seljapool langeb ning pöördub sissepoole.

Mida ratsahobuse saba juures tähele panna?

* Kui hobuse saba on liikumisel tema tagajalgade vahel, siis on ta tõenäoliselt hirmul või valudes. Sama kehtib ka seisuasendi kohta. Juba vana hobusemeeste tarkus on tõsta seisva hobuse saba ülesse, sest see annab infot hobuse terviseseisundi ja iseloomu kohta: füüsilises valus või vaimselt pinges hobune ei lase oma saba tõsta. Õpitud abituse puhul võib sama saba olla aga justkui surnud („sült“), samas võib see tähendada ka äärmist lõdvestumist. Otsustamisel tuleb jälgida kogu hobuse kehakeelt ning hetke olukorda.

* Kui hobuse saba on liikumise ajal paigal ja allapoole, siis liikumine tema kehas ei liigu läbi kogu keha, vaid jääb „seisma“ enne tagujalgadeni jõudmist. Selline hobune on tavaliselt füüsiliselt kehast kange, üle ratsme või tugevalt esiotsal.
​
* Kui hobune vehib oma sabaga kiiresti ja korduvalt näiteks üleminekute, hüpete, jalavahetuste või külgliikumiste ajal, siis võivad juhtimisvõtted olla liiga tugevad (liiga „valjud“) või on hobune mingil põhjusel frustreeritud. Näiteks ei ole normaalne koondavate harjutuste ajal pidevalt sabaga vehkiv hobune- see on märk, et treeningus on midagi valesti.  Mõningane hobuse saba vehkimine raskema töö õppimisel on normaalne, sest hobune väljendab ennast oma sabaga. Rasket tööd tuleb küsida vähe korraga, tihedate pauside, premeerimisega. Mõlemal juhul tuleb jälgida hobuse kogu kehakeelt (sh tema nägu), et otsustada, kas tegemist on negatiivse märgiga.

* Kui hobune kannab oma saba sirge või üsna sirgena, siis see on märk, et hobuse selg on liiga pinges.

* Kui hobune kannab oma saba vaid ühel küljel on see märk asümmeetriast tema kehas. Hobuse lülisammas, sh tema saba, peab painduma vasakule ja paremale kogu pikkuses. See tähendab, et liikudes päripäeva (paremal ratsmel) peab hobune olema kuklast kuni sabani sissepoole painutatud- ka tema saba peaks asetsema sissepoole! Seega annab saba asend meile märku ka sellest, kas hobune painutab ennast läbi kogu keha.
​
Õigesti hoitud saba õõtsub nõtkelt küljelt küljele (hobuse ühelt kannalt teise suunas) ning asub pehme kaarega hobuse tagajalgadest eemal.
​

Eda Vallimäe ©
0 Comments

Kuidas hobust motiveerida?

7/3/2016

0 Comments

 
Picture
Hobuse motiveerimine on palju enamat, kui vaid maiuse kasutamine. See on kõik see, kuidas hobune õpib ning kuidas inimene temaga suhtleb. Alljärgnevad punktid baseeruvad hobuste loomupärasel käitumisel ning treeningõpetusel, tekitades inimesega koosolemisest pigem positiivse emotsiooni. Nimistu ei ole lõplik ning järjekord on juhuslik, välja arvatud päris esimene punkt :) 
  • Võimalda hobusele liigiomaseid elamistingimusi ning sööta. Selleks, et hobune tunneks end treeningus hästi, peab ta tundma ennast kõigepealt ka oma kehas hästi. Hobuse vaimse tervise, tugi-liikumisaparaadi ning seedesüsteemi tervise kohapealt on hädavajalik võimaldada hobusele:
    • igapäevast sotsiaalset kontakti teiste hobus(t)ega 
    • vähemalt paar tundi päevas vaba liikumist õues 
    • suurema osa päevast vaba juurdepääsu koresöödale (kui hobusel on kalduvus rasvumisele, siis madala kalorsusega).
  • Kontrolli hobuse tervist regulaarselt. Käitumisprobleemide, kehva liikumise või vähese üldise motivatsiooni põhjuseks võib olla terviseprobleem, tüüpiliselt seotud näiteks hammaste, kapjade, lihaste või seedesüsteemiga.
  • Veeda hobusega koos aega. Hobuste üks loomupärane käitumine on veeta üksteistega aega, tehes mitte midagi. Võid kaasa võtta ka raamatu ja tooli ning veeta hobusega koos aega kas tema tallis, treeningplatsil või karjamaal. See on hea viis õppida hobust paremini tundma,  jälgima tema käitumist ning suurendada omavahelist sidet.
  • Premeeri häälega. Hobused on väga tundlikud erinevatele häälitsustele: soovitud käitumise premeerimiseks kasuta sama sõna/sõnu ja kõrgemat, energilist hääletooni.
  • Harja või  masseeri hobust. Hästi mõjuvad pikad ja rahulikud tõmbed, masseerimine kaelalt, laudjalt ning kõhu alt. Proovi kasutada oma käsi harjade asemel, et tunnetada hobuse lihaspingeid ning üldist meeleolu sellel päeval. Kui tahad, et hobune harjamist naudiks, siis ära kiirusta.
  • Vabasta surve õigeaegselt. Hobuse jaoks on surve eemaldamine preemia- vabasta õigel hetkel. Ole survega taktitundeline: ära jää survet pikalt hoidma, vaid kasuta alati nö võtan-annan tehnikat. 
  • Kasuta minimaalset survet. Alati alusta minimaalsest survest ning alles siis suurenda (kui vaja! Aga võib-olla polegi :) Sellisel juhul püsib hobune kerge ja ergas ka väikseimale märguandele.
  • Tükelda uue käitumise või harjutuse õppimine väikesteks sammudeks. Hirmutavate või uute situatsioonide ja harjutuste puhul tuleb hobust järk-järguliselt uue stiimuliga harjutada, et ta õpiks õigesi käituma. Hobune ei ole suuteline päris õiget käitumist kohe sooritama, ülesanne tuleb võtta osadeks ning premeerida väikeseid samme. Rohkem õpetust näiteks Tuire Kaimio raamatust „Koos hobusega“.
  • Tee tihti pause. Treeni hobusega vähe korraga põhimõttel. Pauside ajal ei pea sa hobusega ilmtingimata ja alati ringi jalutama, vaid lase tal seista ning julgustada teda mäluma, kaela sirutama, raputama ning puristama.
  • Pane tunnetus oma liigutustesse sisse. Hobuste treenimine ei ole mehaaniline lükka-tõmba protsess. Püüa tuua tähelepanu oma iga liigutuse sisse- meie kehakeel (ja märguanne) muutub sujuvaks ja loomulikumaks ning see meeldib hobustele :) Kui see tundub raske, siis võid küsida endalt, mis tunne on näiteks mu käe sees? Või võid mõelda, et tahaksid justkui sellesse kehaosasse mõttega sisse minna ilma analüüsimata, vaid lihtsalt tajudes. 
  • Treeningu äkiline lõpetamine. Kui hobune teeb soovitud käitumist eriti hästi, lõpeta treening koheselt, lase hobune vabaks või lahku temaga treeningplatsilt.
  • Premeeri maiusega. Kasuta maiust soovitud käitumise premeerimiseks, mitte hobuse meelitamiseks ning „ära ostmiseks“. Siinkohal on tähtis maiuse ajastus ning häälmärguanne (et hobune teaks, millal maius tuleb). Sellega väldid, et hobune hakkab maiust inimeselt välja norima: maius peaks olema kui kingitus hobusele. Põhjaliku õpetuse selle kohta, kuidas kasutada maiuseid hobuste treeningus, leiab taas Tuire Kaimio raamatust „Koos hobusega.“
  • Võta aega ja püsi ise rahulik. Hobustele ei meeldi kiirustamine, sest nende maailmas ei ole kellaaegasid ega eesmärke. Kiirustamine muudab meie enda kehakeele ning juhtimisvõtted ebakindlaks, mille tõttu muutub hobune ärevaks. Mida stressirikkam olukord hobuse jaoks, seda rohkem tuleb anda hobusele aega kohanemiseks ning lõdvestumiseks. Püüa saada hobune ärevas olukorras lõdvestama. Iseenda rahustamiseks ning keha raskuskeskme vaagapiirkonda toomiseks, võid kasutada pikka ja rahulikku nn kõhuhingamist ning kehataju harjutusi.
  • Unusta domineerimine. Hobuste omavaheline loomupärane suhtlemine ei baseeru domineerimisel, vaid koostööl. Suhtu hobusesse kui partnerisse või kui õpilasse. Kui hobune käitub ebasoovitult, siis on sellele alati põhjuslik seletus (hirm/ärevus, valu, ebamugavus, halb treenitus, õpitud abitus jne), mitte soov valesti käituda. 
  • Juhenda hobust enesekindlalt, heasoovlikult ning alati ühte moodi. Hobune ei oska loomupäraselt meie maailmas hakkama saada ega meiega koos treeningul toredaid asju teha- me peame teda õpetama. Kõik, mida hobune inimeste maailmas ei oska teha, ei ole inimene suutnud talle õpetada.  Selleks, et ta hakkaks meid usaldama, peab inimene olema pigem liider (so andma eeskuju), mitte ülbe boss. 
  • Lase hobusel ennast väljendada ning liigutada. Ära karista hobust kui ta püüab ennast väljendada, jälgi mida ta püüab sulle öelda. Hobune ei ole masin, kes alati ühte moodi reageerib.
  • Hobune on inimese peegel. Hobune peegeldab tihti meie enda emotsioone ning käitumist, pane seda tähele ning püüa muuta oma käitumist vastavalt sellele. 
  • Tõsta hobuse (ja enda) mugavusstooni järk-järgult. Loo turvalisi situatsioone, kus sa tead, et suudad hobust rahulikuna ja lõdvestununa hoida. Vastasel juhul seostub  selle situatsiooniga ärevus ning edaspidi püüab hobune pigem seda vältida. 
  • Ole hetkes ja ole sina ise! Hobustele meeldib, kui meie tähelepanu on meie enda kehas, meil ei ole eelarvamusi ning me ei ole hõivatud mõtetega eilsest ja homsest.
 
Võib juhtuda, et nii mõnegi punkti ellurakendamisel ei toimunud hobuses muutust. Ära anna kohe alla! Võib-olla ei olnud kasutatud märguanne veel päris õige  või vajab  hobune aega, et hakata ennast rohkem väljendama, reageerima uutele märguannetele ning inimest usaldama.

Last but not least... Naudi oma hobust! ;) 

0 Comments

Koolituse konspekt: Hanna Engström (SWE), 15.-16. mai 2016, Belgia

6/3/2016

1 Comment

 
Picture
Picture
Picture
Fotod: Google pildipank

Maikuus veetsin ma õppenädala Belgias Jossy Reynvoet tallis, mil toimus ka Hanna Engströmi (Gotlandi Ratsutamisakadeemia, Rootsi) kahepäevane treeningkliinik. 

Hanna on ratsutamiskunsti treener, kelle märksõnadeks on istakuõpe, daamisadulaga ratsutamine ning tunnetus.

Ülevaate Hannast ja tema hobustest ning treeningutest annab järgnev video: 
​

Sirgsustreeningust tuntud Marijke de Jong ning Hanna Engströmi ühine lõbus webinar: mis on ratsutamine ning hobuste treenimine?

Hanna treeningkliinikus osalesin ma vabakuulajana ning jagan  siinkohal enda teooriakonspekti, mis on kirja pandud  Hanna enda sõnade järgi: 

Ole rohkem oma kehas! Taju ja tunneta seda.

Ringliikumine toob rohkem nähtavale hobuse ja ratsaniku keha probleemsed kohad ja tasakaalutuse.

Hobuse peab saama teadlikuks oma kehast ning selle asendist- ka nemad peavad arendama kehataju. 

Treeni oma hobust maa peal niimoodi, nagu sa temaga ratsutades käituks/treeniks.

Keha ei ole vaid füüsis, see on ka meie harjumused, kogemused, ego, mõtted jpm. Mõnikord mõni komponent domineerib või domineerib vales suunas.

Pane tähele, mis liikumisharjutus on hobuse lemmik ning siis võta selle harjutuse idee ka teistesse harjutustesse kaasa (sisse). Näiteks kui traavers teeb hobuse liikumise kangeks ning nõtkus kaob, siis püüa säilitada traaversis veidikene õlad sees harjutuse tendentsi, et säilitada hobuse painutamine ümber sisemise sääre ning seeläbi suurem nõtkus ka tema kehas.

Kui sa oled hobustega sooritanud harjutusi käekõrval ning seejärel jätkad sadulas, siis võta endaga see sama tunne kaasa ka sadulasse.

Hobune õpetab sulle, kuidas ta sooviks olla ja liikuda- me peame seda vaid nägema, tunnetama.

Koondsamm ja piaffee vaheldumisi koondpeatustega parandavad viimase kvaliteeti (tagujalgade liigeste painutamist).

Koonpeatus ei ole liikumise peatumine, vaid liikumine jätkub keha sees, ilma et jalad liiguks. Hobune painutab oma tagujalgade liigeseid, „istudes“ sügavamalt nendele peale, tema esiots muutub kergemaks. Koondpeatuse raskeim vorm on levaad.

Järgi liikumist- ära suurenda seda liigselt.

Kui me suurendame abistamisvõtet (juhtimisvõtet) liigselt, siis hakkab hobune rabistama.
Ratsaniku jalg (alajäse) liigub ühes tükis alates puusast: kui ma keeran jalga puusast väljapoole, liigub väljapoole ka jalalaba ning kui ma keerab jalga puusast sissepoole, liigub sissepoole ka jalalaba.

Õlad sees liikumises keera sisemise jala kanda (sääre sisekülge) rohkem hobuse poole ning välimise jala kanda veidi hobusest eemale.

Traaversis/küljendamises keera sisemise jala kanda hobusest veidi eemale ning välimise jala kanda hobuse poole (sääre sisekülg hobuse poole).

Ringliikumistel või nurga sõitmisel püsib ratsaniku istak nn spiraalistakus („spiral seat“): ratsaniku õlad peavad püsima paralleelsed hobuse õlgadega ning puusad hobuse puusadega. Kuid ära keskendu oma sisemise õla tahapoole pööramisele, kuivõrd oma välimise õla justkui pehmelt, kaarega ettepoole toomisele.

Selleks, et sirgel liikumises hobust lõdvestada, kasutame me õlad ees (või isegi õlad sees) ning traaversi harjutusi.

Stekk on su käe pikendus: sinna kuhu käsi ei ulata suunama, teeb seda stekk.

Töötades käekõrval välimisest asendist (välimise õla kõrval) asub stekk painde säilitamiseks üle hobuse turja sees pool (ratsaniku sisemise sääre kohal).

Suurenda ringliikumise diameetrit läbi õlad sees liikumise, siis saad hobuse ka rohkem lõdvestama ning sisemise jalaga enda alla astuma.

Kui hobusel on kõrge laudjas, siis võtab tema treening 2-4 aastat rohkem aega, et ta õpiks oma taguotsa madaldama.

Kui küsid edasi minemist, siis tee seda alati kerge õlad (s)ees tendentsiga- lase hobusel sisemise jalaga rohkem oma keha alla astuda.

Igav on kogu aeg probleemidega töötada - ära unusta treenida ka seda, mida hobune juba hästi ja rõõmuga teeb.  

Kui hobune võtab painde, siis peab see olema terves tema kehas: tema lülisammas ja rinnakorv roteeruvad (pöörlemine ümber oma telje): sisemine rinnakorvi osa langeb ning välimine tõuseb. Ratsaniku istak peab seda lubama: sisemine istmikuluu langeb koos kogu sisemise jalaga, välimine reis tõuseb kergelt. Ratsanik jääb aga oma ülakehaga keskasendisse.

Hobune peab olema oma kehas kohal.

Ratsaniku puusad peavad tõusma ja langema liikumises, kuid parem on mõelda, et ma laienen üles ja ma laienen allapoole oma istakuga. Ära mõtle surumise peale.

Harjuta maapeal treeningut ka hobuse selja tagant (pikkade ohjadega treenimine)- see lisab treeningusse uue dimensiooni.

Peatus ei ole lihtsalt peatus, see on sel hetkel üks liikumise vorm.

Maatöö või käekõrval treening ei ole lihtsalt kõndimine- see on suhtlemine.

Kui sa teeb harjutusi koos hobusega, siis sa tahad piltlikult öeldes laulda, mitte lihtsalt tähti ükshaaval nimetada.

Esmalt kontrolli lõdvestatust! Saagu see sinu rutiiniks.

Enne kui küsid koondamist, lase kehal (lihastel) pikeneda, sirutada.

Kas hobune on piisavalt lõdvestunud, et küsida koondamist? Kui mitte, siis tegele esmalt sellega.

Liiguta oma keha siis, kui sa välja hingad (lõdvestad). Kuid alati on küsimus, kui palju ma lõdvestan. Lõdvestatus ei tohiks olla kiire järeleandmine, vaid rahulik lõdvestatuses püsimine. Sa tahad saavutada sujuvat flowd.

Hinga oma alaselga [diafragmaalne nn „kõhuhingamine“, mis laiendab kehatüve ette, tahapoole ja külgedele].

Kui mul on tõeline ühendatus esi- ja taguotsa vahel olemas, siis võin küsida tagujalgadele kiiremat takti- siis ma koondan hobust!

Kutsu hobune liikumisse, ära sunni teda.

Ratsaniku märguanded võiksid olla justkui kutse liikumisse. Abistamisvõtted on abistamiseks, mitte sundimiseks.

Hobuse rinnakorv roteerub ringliikumistel sissepoole, välimine pool tõuseb- siis tõusevad ka hobuse seljalihased [musculus erector spinae- seljasirutaja lihased], nad pikenevad ja kannavad siis ka ratsanikku paremini.

Hobuse õlad peavad alati olema asetatud  liikumise suunda, mitte nö liikumisest välja kukkuma.

Korrektne tagumise jalaga keha raskuskeskme alla astumine tuleb korrektsest peaasetusest ja paindest.

Hobuse selg ei pea õõtsuma suurelt („swinging back“), kuid oluline on, et see õõtsuks!
Kui hakkad sooritama uut harjutust või sõitma pööret, siis ära tee nii: lõpetan (koos)liikumise ja siis pööran/võtan külgliikumiste asendi, vaid jätka lihtsalt liikumist ning muuda seda sujuvalt.

Hobused soovivad oma keha jagada- neil on ruumi veel ühele hingele.

Kui hobune kaotab liikumises oma raami (ühendatuse), siis kaotab ta ka oma tagujalad.

Kui sa tunned ratsutades, et istak hakkab põrkuma, siis hinga suunaga oma alaselga.

Kui hobune on treenitud, siis kasuta kaudseid juhtimisvõtteid peamiselt ning otseseid vaid korrigeerimiseks. Näiteks küsi seljas traaversit hoopis enda sisemise jalaga, viies kanda hobusest kaugemale [kogu jalg pöördub siserotatsiooni], selle asemel, et küsida välimise jalaga, viies kanda hobuse poole.

Liikumise sees on oluline teha mikropause- alati ei ole vaja ega tarbekas jääda seisma selleks. Õpi lõdvestama liikumise sees- hinga, lõdvesta ning siis alustage uuesti.  

Ratsutamises ei ole midagi staatilist- sa ei saa midagi hoidma jääda, lase järgi ja kui vaja võta uuesti.

1 Comment

Jooga ja ratsutamine- paralleelid

3/7/2016

0 Comments

 
Picture
​
5.märtsil toimub taaskord sissejuhatav istakutreeningu seminar. Sel korral teen koostööd ka joogaõpetaja Kairi Rebasega.

Mis on ühist joogal ja hobuste treenimisel ratsutamiskunsti põhimõtete järgi?
  1. Mõlemad on vanad, ajaloolised praktikad, mis  pärinevad aastatuhandete tagant ning oma parimal kujul väärtustavad õppimist just läbi teadlikkuse, heatahtlikkuse ning kaastunde enda ja maailma vastu. Nad mõlemad õpetavad austama juba aastasadu ja- tuhandeid märgatud ja hinnatuid põhimõtteid.  See muidugi ei tähenda, et arvesse ei tohi võtta tänapäevaseid uuendusi või teadmisi. Varaseim teadaolev ja säilinud ratsutamis(kunsti) õpetus pärineb antiigist: 4. sajandil enne Kristust elas Xenophon, kes oli vanakreeka ajaloolane, kirjanik ning hobusemees. Xenophoni teos on detailne juhis, mis räägib hobuse käsitlemisest ja ratsutamisest läbi heatahtlikkuse ja kaastunde. Joogapraktika inspireerib seda sama meie enda ja hobuse keha suhtes. Selle asemel, et kasutada sundimist või vägivaldseid treeningmeetodeid õpetab joogapraktika meid kuulama, avama ning sujuvalt meelitama.
  2. Mõlemad praktikad näitavad, et mida rohkem me õpime, seda rohkem on meil veel õppida. Ratsutama õppimine on pidev protsess. Nii jooga kui ratsutamiskunst on teekonnad iseenda tundma õppimisel ja kasvul. Mõlemad õpetavad meil nägema kaugemale oma enda egost ja tühistest väärtustest või mõtete genereeritud arusaamadest. 
  3. Harjutused ise ei ole viiteks, et tegemist on jooga või tegemist on ratsutamiskunsti treeninguga:  loeb see, kuidas ma seda teen.  Mõndasid harjutusi saab pidada tüüpilisemaks või traditsiooniliseks (ja on ka joogapraktikaid ning ratsutamiskunsti koolkondi, mis nendest järjestustest rangelt kinni pidada tahavad), kuid lõpuks loeb ikkagi see, kas ja kuidas rakendan ma ennast või hobust sellesse harjutusse:  kas harjutuses on  näiteks teadlikkus, voolavus, tunnetus?
  4. Nii jooga kui ratsutamine ühendavad hingamise ja liikumise ühtesse rütmi. Ratsutamine on rütmiline tegevus- ratsanik sulamas hobusega kokku, nende liikumine on voolav. Selleks, et ratsutamisest kujuneks liikumiskunst peab meie keha hingama ja liikuma lõdvestunud ja rütmikalt. Joogas õpib inimene oma hingamisele tähelepanu pöörama ning seda suunama. Jooga õpetab hingama diafragmaalselt (nn kõhuga), et rinnakorv saaks laieneda küljele. Kuna hobune on meie kehale nii lähedal, siis tunneb ja õpib ta liikuma ka meie hingamisest lähtuvalt. Hingamine suunab liigutusi nii ratsutamises kui joogas.
  5. Jooga ja ratsutamine on mõlemad praktikad, mis treenivad nii keha kui vaimu. Nad julgustavad meid tajuma ning suurendama oma ja enda hobuse kehalisi ning vaimseid piire.
  6. Nii nagu ratsutamiskunsti treeningud väärtustavad hobuse võimete järk-järgulist arendamist läbi tunnetuse, väärtustab ning arendab samu omadusi ka joogapraktika ratsaniku jaoks. Teejuhiks on samad väärtused: tasakaalu, rühi (enesekande), painduvuse, jõu ja keskendumise (ratsaniku jaoks hetkes olemine, hobuse jaoks ratsaniku kuulamine ja usaldamine) edendamine.
  7. Tänapäevane teadus peab nii joogas kasutatavat meditatsiooni kui ratsutamiskunstis kasutatavaid klassikalise koolisõidu treeningharjutusi tõenduspõhiseks ja "positiivseks mõjuks". Nüüdseks saab pidada teadlikkuse treeningut (sh meditatsiooni) efektiivseks terapeutiliseks sekkumiseks paljude psühhiliste või füüsiliste haiguste (sh kroonilise valu) ravis ning viimaste aastakümnete ajuuuringud on näidanud mediteerimise lühi- ja pikaajalisi positiivseid mõjusid. Ka hobuteaduses (equine science) on viimastel aastatel koostatud mitmeid teadusuuringuid, mis on kinnitanud vana tõde: klassikalise koolisõidu (ratsastuse) harjutused on "õiged" (biomehaaniliselt ja füsioloogiliselt korrektsed) ning kätega domineeriv, pea vertikaali taga treening (rollkur-stiil) tekitab hobusele füsioloogilist stressireaktsiooni ning (pikaajaliselt) ülekoormussündroome. 
  8. Joogapraktika innustab märkama keha (a)sümmeetriat ja teljelistust, sedasama tagasisidet annab (meie kehast) ka hobune, kui  oleme õppinud ratsutades tähele panema hobuse keha muutusi meie istakust tingituna (hobune „peegeldab“ meie asendit). Lisaks õpetab ratsutamiskunsti treening tegelema ka hobuse kaasasündinud asümmeetriaga, mis raskendab tal ennast (ja seeläbi meid enda seljas) kandma ja koondama hakata.
  9. Ei jooga ega ratsutamiskunst pole kindlal piiritletud kindla religiooni ega koolkonnaga. Jooga ei ole fikseeritud ühegi usuga nagu ka  ratsutamikunst ei ole seotud ühegi kindla koolkonna ja/või ratsutamismeistriga. Suunavaks on põhimõtted. Mulle meeldib, et joogatamiseks ei pea ma olema joogi nagu ka ratsutamiskunst ei nõua minult aristokraatlikust. Mul on täielik vabadus asju kombineerida: tunda rõõmu (ja vajadust) jõusaalitreeningust ja joogast nagu ka võimalikkusest oma hobusega sooritada nii hüppetreeninguid  kui timmida käekõrval piaffeed. Ma saan kultiveerida neid ideid ilma jäämata kinni ühtegi dogmasse, ühtegi kindlasse raami. 
  10. Jooga õpetab meid mediteerima- olema hetkes, olema teadlik, vaatlema ja lahti laskma. Sama teevad ka hobused. Hobused on kogu aeg praeguses hetkes, neil ei ole tähtaegasid ega tõekspidamisi, nad on tundlikud kehakeelele (kui neid pole just kohatu käsitlemisega apaatseks või üliärevaks muudetud)  ning nende omavaheline suhtlemine baseerub koostööl. Seetõttu meeldib neile, kui ka meie oleme loomulikud, hetkes, rahulikud ja lihtsalt "nii nagu me oleme".
  11. Jooga ja ratsutamiskunst kõnelevad mõlemad universaalsest eesmärgist ühenduse loomisel. Seesugune union tähendab joogapraktikas seda, et mu keha, mõistus (kognitiivne funktsioon), vaimsus ja emotsioonid on omavahel harmoonias. Analoogina on ratsutamiskunsti sümboliks just kentaur, mis iseloomustab hobuse ja inimese kokku sulamist ja liikumist kui üks tervik.  Siin on hobuse keha ja meel ning ratsaniku keha ja meel. Me ei saa teha rohkem, kui see neljane tervik meil lubab. Ratsutamiskunsti meister Bent Branderup on selle kohta öelnud järgmist: "Two minds must want, what two bodies can.“ Ma arvan, et see kõnetab hästi joogalikku filosoofiat ratsutamiskunstis.​

Mis on minu enda seos joogaga?
​

Jooga avastasin ma aastal 2007, mil lugesin Gunnar Aarma joogaraamatuid, proovisin asanaid iseseisvalt ning käisin aasta hiljem ka ka juhendatud joogatundides. Mind paelus idee harmooniast, voolavast liikumisest ning hetkes olemisest läbi meditatsiooni. Aksepteerimisest mu peas, tugevusest ja nõtkusest mu kehas. Kuid mu keha tõrkus: ma ei suutnud keskenduda hingamisele ega püsida asendites- mitte midagi tegemine oli piin, sest mu keha ja mõte tahtis pidevalt ringi sipelda. Mäletan ühte mõtet Gunnari raamatust, et inimene peab jooksma piisavalt palju kordi vastu seina, et saada aru, et sein on kõvem kui pea: et meil saaks villand sellest, mis meiega on ning pööraksime pilgud sissepoole. Läbi hobuste jõudsin ma paar aastat hiljem tagasi jooga poolt õhku jäänud ideeni:  kasutada mingit (füüsilist) tegevust, et ennast emotsionaalselt ja vaimselt arendada. 
Pärast Inglismaale suundumist, et seal harmoonilist hobutreeningut õppida, avastasin üsna pea: selleks, et saada heaks hobuseinimeseks (treeneriks), pean ma saama ka paremaks inimeseks. Harmooniliseks suhteks hobusega ei piisanud vaid minu teadmistest ja oskustest tehnilises, biomehaanilises jne vallas, vaid sama oluliseks kujunesid hoopis „pehmemad“ väärtused, nagu näiteks teadlikkus (hetkes püsimine), rahulikkus ja kannatlikkus, hinnangute andmise vähendamine, tänulikkus, kehataju ning voolavus (elastsus ja sujuvus) liikumises, hingamine ja enesekindlus, lõdvestatus ning muidugi tunnetus.

Seda mida õppisin praktilistes tundides, sai kinnitust ka raamatutest. Näiteks kuulus klassikalise koolisõidu treener ja edendaja Paul Belasik kirjutab oma raamatus "Exploring the Dressage Tehniques: journeys into the art of classical riding“ (1994) järgmist:
„See mis lahutab kahte suurt filosoofilist ratsutamiskoolkonda, ei ole mitte humaansus versus jõhkrus, vaid see, kas ratsutamist väärtustatakse tema metafoorsete meditatiivsete omaduste poolest. [...] Mõlemad treeningstiilid võivad vormida hästi treenitud hobuseid, kuid ainult üks neist vormib ka hästi õpetatud inimesi.[...] Selline psühholoogiline meditatiivne lähenemine ei ole omane vaid ratsutamiskunstile- näiteks Idamaades rakendavad võitluskunstide praktiseerijad palju oma ala vaimseid-psühholoogilisi aspekte.[...] Harjutused eraldiseisvalt ei ole viiteks klassikalisele ratsutamiskunstile. See mis ühendab Xenophoni, Pluvineli ja de la Guerinere’i ei ole tehniline. See on esteetiline. See on kunstipärane.[...] Ükskõik kui hea on ratsaniku tehnika, võib ta jääda kinni teatud arengutasemele. Meditatiivses praktikas tähendab see seda, et inimene on jäänud kinni teatud psühholoogilisele arengutasemele. Peaasjalikult jäänud kinni ego valitsetavasse maailma.“

Sama sõnumit kannavad ka loomuliku hobukäsitluse õpetajad, kes samuti suunavad nägema hobust oma õpetajana. Näiteks Klaus Ferdinand Hempflingi sõnad filmist „Path of the Horse“ (2008):
"Kui hobune ei tee meiega koostööd, ütleks ta justkui meile, et me ei ole piisavad. Me peame olema rohkemat. [...] Koostöö hobusega algab meie enda kehast ja meelest. Meie enda "kodust". [...] Selleks, et olla hobusega ühenduses, on mul vaja eneseteadvust, - taju, teadvustada enda energiat ja enda tundeid. Tehnikast ei piisa. [...]  Lõdvestu. Lõpeta pidev asjade tegemine. Me teeme pidevalt liiga palju: me mõtleme ja käitumine liigselt. See viib meid iseendast - ja seega ka hobusest- kaugemale. Selle muutmine on esimene samm. [...] Ära oota alati midagi. See loob negatiivse pildi: hobune peaks tegema seda ja seda... aga ta ei tee. Pilt on alati negatiivne. Me ootame hobustelt alati midagi. Ära oota, lihtsalt ole. Olemine ei ole negatiivne, see on täiuslik. See on täielik."
Picture
Näide joogaharjustest: alla vaatav koer ja üles vaatav koer (osa päikesetervitusest).

Olen avastanud, et hetkel on jooga see, mida vajan ning püüan üha rohkem tuua teadlikkuse treeningut ning joogapraktikat ka oma igapäevaellu. Kas see on ainuke viis, et ennast arendada  või et ennast hobustega koos hästi tunda? Kindlasti mitte. Teadlikkust (mindfulnessi) saab arendada joogast täiesti iseseisvalt, seda saab harjutada kusiganes ja ükskõik millise kehalise treeninguga ( või ilma füüsilist treeninguta). Olen alati seda meelt, et igaüks- olgu ta siis kas ratsutaja, kes soovib istakut parandada või näiteks alaseljavaluga patsient teraapias- peab leima endale meelepärase (ja reaalselt sooritatava) kehalise treeningtegevuse (mis jah, võiks keha mitmekülgselt arendada, sest pikemas plaanis tekitavad ühesuguste liigustusmustritega treeningud ülekoormust, näiteks ainult jooksutreeningud ei arenda ratsutaja kehalisi omadusi piisavalt mitmekülgelt). Peale jooga on hea istaku jaoks näiteks sobilikud treeningteraapiad näiteks veel tantsimine (eriti ladina päritolu tantsud, kaasaegne tants), tai chi, terapeutiline võimlemine (sh jõutreeningud) jpt. 

Ja teekond jätkub!
 
Teemakohast lugemist järgnevatest raamatutest:
  • Linda Benedik & Veronika Wirth. 2000. Yoga for equestrians. Kenilworth Press.
  • The Art of Horsemanship by Xenophon.2004. (orig. 1962) J.A.Allen.
  • Paul Belasik. Exploring the dressage Tehniques. 1999. J.A.Allen.
0 Comments

Korrektne pikendatud traav?

2/11/2016

0 Comments

 
Poola leht classicalway.pl, mis on pühendunud hobuste harmoonilisele (klassikalisele) ratsastusele, on teinud kiire ja  selge illustratsiooni sellest, kuidas hinnata erinevaid kvaliteedinäitajaid traavis. Pikendatud traav, nagu koondtraavgi on hea indikaator hobuse enesekande ning ratsastuse kvaliteedi kohta. Vaata ja treeni oma silma!
Picture

​Korrektse pikendatud traavi check-list:
  • hobuse jalad liiguvad paralleelselt. See on viide sellest, et hobune tõstab ennast esiotsalt (sh esijalad) täpselt nii palju kui tema taguots suudab kanda (so enda alla astuda. Väga suured esijala liigutused ei ole lihtsalt puht biomehaaniliselt võimalikud ilma, et hobune oma raskust teisele esijalale ei tooks. Tagujalad on siis ka rohkem tahapoole tõukavas kui kandvas tendentsis. 
  • hobuse esijala liigesed ei tohi olla täielikus sirutatuses. Vastupidist kutsutakse nö varbaviskamise traaviks (toe-flicking trot), mis on tingitud liiga suurest tagant edasiajamisest, kuid samaaegsest eest kinni hoidmisest. Energia hobuse kehas ei saa piltlikult öeldes voolata ning väljendub jalgade viskamises.  
  • hobuse pea peab olema vertikaalist eespool. Ratsme taga  väldib hobune juhtimisvõtetes olemist, on küll justkui "kerge" käe otsas, kuid ei ole kogu kehaga liikumises sees: liikumine on jalgades, kuid ei väljendu tema terves kehas ning hobune ei siruta ratsme poole. Hobune peaks alati säilitama sirutatuse ratsme poole, olgu liikumine sirutatud, keskmises, koondatud või pikendatud keharaamis. 
  • hobuse selg peab olema tõstetud asendis, mis võimaldab hakata läbi selja ennast (ja ratsanikku) kandma ning läbi selja õõtsuma (ehk hakata läbi selja liikuma). Kui hobune on seljast nõgus, ei ole tema esi- ja taguots ühendatud ning ta liigutab vaid taaskord jalgu. Meie eesmärgiks on edasiajavate juhtimisvõtetega ja pehme ning tundliku käega suunata hobust esmalt sirutama ja siis koondama ja siis pikendama oma keha raami. 
  • ratsanik säilitab vertikaalse istaku. Tahapoole nõjatuv ratsanik sunnib hobust pigem seljast nõgusaks minema ning takistab ratsaniku puusadel hobuse seljaga koos liikumist, samuti ilmneb tahapoole nõjatumisel ka alusetu ratsmekontakti suurenemine. Ratsaniku käed peavad justkui pakkuma hobusele seda kontakti mille poole ta tahab pürgida.
Tahaksid veel lugeda?
Kes soovib veel oma teadmisi parandada ja silma treenida, siis soovitan lugeda Gerd Heuschmanni raamatut "Tug of War" ("Finger in der Wunde") või töötada läbi Theresa Sandini "Sustainable Dressage" kodulehekülg.

Kokkuvõtteks
Nagu Theresa Sandini kodulehekülje pealkiri viitab: hea ratsutamine/ratsastus on jätkusuutlik ja hobust/inimest säästev. See aitab ja arendab hobuse nõrku külgi ning võimaldab meil treenida harmoonias. 

Häid treeninguid!
Eda

0 Comments

Ratsutamiskunsti treening on areng

12/12/2015

0 Comments

 
Picture
Throwback Thursday: Ursprung ja Eda aastal 2012 ning aastal 2015. 
Ratsutamiskunsti treening- olgu see käekõrval või ratsutades- on eelkõige areng. Mõnikord jääme me oma peas kinni mõnda harjutusse, tööriista või eesmärki ning kaotame hetkeks suure pildi oma teelt. Me kaotame tunnetuse. Põhimõtted, eesmärgid ja harjutused aitavad meil küll sellel teekonnal fookust hoida, kuid tegelikult ei saa me ju kunagi "valmis". Ja ka mina tunnen- kõik ongi veel alles ees ;) 
0 Comments

Videomeenutus Bent Branderupi treeningkliinikust Soomes

11/14/2015

1 Comment

 

​
​Videomeenutus sellest, kuidas neli eestlast käisid vabakuulajatena Soomes Bent Branderupi treeningkliinikus (31.10.-01.11.15), Granasa tallikompleksis (Degerby, Inkoo).

Sama treeningkliiniku teooriakonspekt on siin.

1 Comment
<<Previous

    Ratsutamiskunst.ee blogi ..

    ... on Eda Vallimäe poolt kirjutatud artiklite ja teooriamaterjali kogumik. Lugemiseks vali allolevast tulbast sobiv kategooria.  

    Blogiarhiiv

    April 2022
    March 2021
    December 2020
    November 2020
    June 2020
    March 2020
    February 2020
    January 2020
    November 2019
    January 2019
    October 2018
    April 2018
    January 2018
    December 2017
    October 2017
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    July 2016
    June 2016
    March 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015

    Kategooriad

    All
    Anatoomia
    Barefoot Kabjahooldus
    Bent Branderup
    Charles De Kunffy
    Egon Von Neindorff
    Fotopostitus
    Hanna Engström
    Hempfling
    Hingamine
    Hobuste Käitumine
    Honza Blaha
    Ilma Sadulata
    Intervjuu Treeneriga
    Istak
    Jooga
    Jossy Reynvoet
    Kabjahooldus
    Käekõrval Treening
    Kapson
    Karen Rohlf
    Koolituse õppekonspekt
    Koolituse õppekonspekt
    Kordetamine
    Lõdvestatus
    Loomulik Hobukäsitlus
    Marius Schneider
    Massaž Hobusele
    Motivatsioon
    Paddock Paradise
    Painutamine
    Paul Belasik
    Pikendatud Traav
    Plastrauad
    Ratsaniku Treening
    Ratsutamiskunst
    Ratsutamiskunsti Ajalugu
    Ratsutamispadjad
    Raudadeta Kabjahooldus
    Stekk
    Teadlikkus
    Teaduskirjandus
    Teraapia
    The Path Of The Horse
    Träck-süsteemiga Koplid
    Vabatreening
    Värkimine
    Ylvie Fros

    RSS Feed

Fotod Merle Lust ja erakogu                                                                                                                                                                                               edavallimae@gmail.com
Copyright Eda Vallimäe © 2022                                                                                                                                                                                                     +372 590 21564 
  • treeningud
  • KOOLITUSED
  • MINUST
    • Elulugu
    • Minu hobused
  • LUGEMIST
    • BLOG
    • Õpilaste tagasiside
    • Hobukäsitlus
    • Istakuõpe
    • Maatöö ja käekõrval treening
    • Akadeemiline ratsutamiskunst
    • Raamatusoovitused
    • Tsitaadikogumik
  • E-POOD
  • KONTAKT
  • ENGLISH