 Ma arvan, et see on teema, mille olulisust küll teatakse, kuid tihti ei oska ratsanikud enda ja hobuse emotsioonidega (treeningsituatsioonis) toime tulla. Emotsioonid ja mõtted on meie peas kui makilint, mis hakkavad üha uuesti ja uuesti "mängima". Mida tunneb ratsanik, kui hobune nt kiirustab, kardab, on laisk, lõikab igat nurka, ei painuta, jookseb takistusest mööda, treener käsib teha juba uut harjutust jne jne jne. Kas ta tunneb kärsitust, viha, ärevust, häbi, abitust? Minust käib jõnks läbi, kui näen ratsakoolides lapsi grupitrennides vihaga takistusel tõrkuvaid hobuseid nüpeldamas...
Oluline on emotsioone ja mõtteid mitte kõrvale lükata. Sest kui nad juba meie sees on, siis on nad osa meist ning nende alla surumine toob varem või hiljem kaasa veel suurema probleemi. Hobustega tegeledes (või õigemini kellega iganes tegeledes) ei ole aga iga emotsiooni ajendil tegutsemine päris mõtekas. Üks tähtsamaid omadusi hobuste treeningul on tähelepanelikkuse (ka oma keha suhtes: see on kehataju) ning rahulikkuse säilitamine. Käesoleva hetke teadvustamine ongi see oskus, mis aitab meil paremini emotsioonidega toime tulla. Hobused elavad pidevalt hetkes, see on asi, mida neilt õppida. Üks kõige lihtsam praktiline harjutus on hingamisele keskendumise harjutus. Võta hetk ja jälgi oma hingamist- kas see on kiire või aeglane, kas hingamiste vahel on pausid. Tunneta õhu jahedust. Märka, kas õhk liigub su rinnakorvi üla- ja või alaosas. Ära analüüsi, miks?, vaid proovi lihtsalt uurida. Pane kogu oma tähelepanu hingamisele külge: võid isegi öelda mõttes "sissehingamine", siis kui on sissehingamine ning "väljahingamine" kui on väljahingamine. Ja samal ajal kui sa hingamist tunnetad, märkad sa ka mõtteid oma peas, hääli enda ümber, riideid enda kehal, hobust enda kõrval (või all) ning sel hetkel kui sa märkad, et hakkasid analüüsima- planeerima- muretsema jäta see mõte ning tule tagasi oma hingamise tajumise juurde. Ning nii üha uuesti ja uuesti. Kui märkad, et sinus on pinge ja/või hingamine on pigem kiire ja pausideta, siis proovi suunata oma hingamist kõhu suunas ning väljahingates justkui mõttes ohata ning lasta oma kehal veidi oma asendis "vajuda". Niimoodi tekib paus mõtete ja tunnete ning tegutsemise vahele. Hakkan ennast justkui kõrvalt jälgima. Olen enda ja maailma suhtes heasoovlik ja uudishimulik. Sarnaselt nagu väikesed lapsed on head ja uudishimulikud. Märkan asju enda ümber, märkan mõtteid, märkan oma keha ja hobuse keha. Märkan, et järsku tekib aega reageerimiseks. Märkan, et olen käesolevas hetkes, kus puudub minevikuhetke mure ja tulevikuhetke ärevus, märkan et nii mõnigi emotsioon jääb kaugemale ja hetk(eks) ongi rahu.
0 Comments
 Fotol: õpilane Raili Krusta oma eesti tõugu hobusega istakutunnis Ratsastuses on üks tähtsamaid põhimõtteid, et kohe algusest peale läheks hobune edasi ratsaniku käe suunas- et me sõidame teda nö tagant ette. See ei juhtu, kui me hobust suust saeme või mängime ratsmetega või kui me ainult hirmsasti hobust edasi ajame ja eest hoiame, vaid hoopis siis, kui tempo on alguses piisavalt madal, et hobune saab läbi selja õõtsuda (hobune peab esmalt õppima lõdvestama aeglases tempos) ning kui hobune tunnetab, et me mõjutame tema keha tervikuna, lastes tihti käekontakti järgi. Meil peaks olema ühtne kontakt hobuse suuga/peaga, käsi liigub koos temaga (sammus ja galopis!) ning et kui me kasutame ratset tagasi võtmiseks või painutamiseks, siis järgneb sellele säärega edasi sõites ratsmesurve vähenemine ja/või (noore hobusega) käe ette-alla viimine, hobune "sukeldub" alla käe poole, pärast mida ühtne kontakt taastub. Vajadusel kõik kordub. Sellisel viisil õpib hobune tempokontrolli, ratsaniku käe suunas sirutamist, tõstab oma selga ning hakkab liikuma parema tasakaaluga. Muidugi on siinkohal paralleelne teema ka istaku kasutamisega, kuidas seda juba mõnes teises blogipostituses.
 Foto: Pinterest Kui kasutad raamiga sadulat, siis ei tohi sadul asuda hobuse õlgade peal. Selleks õpi nägema ja katsuma, kus asuvad hobuse abaluud. Abaluudest, mis on tegelikult suured lamedad luud hobuse esijalge kohal, moodustavad hobuse õlad. Abaluudel ei ole luulist (fikseeritud) seost hobuse rinnakorviga (nagu näiteks inimestel - meil on selleks rangluud), mille tõttu "ripuvad" hobuse esijalad alates abaluudest allapoole tugevate lihaseliste kinnitustega. Kui raamiga (!) sadul asub abaluude peal, siis takitab abaluu loomulikku liikumist esijala tõstmisel (abaluu pöörleb taha ja allapoole, mis omakord tekitab lihaste kadu abaluude taga (augud abaluude taga) ega lase hobusel lõdvestuda läbi selja ega aita kaasa hobuse õlgade vabamaks (kergemaks) muutumisel. Ma kontrollin kõikidel oma (uutel) õpilastel sadula õiget asetsust, sest see on väga levinud probleem! Kui sadulal on ettepoole ulatuv hõlm (üldsadul, hüppesadul), siis see võib asetseda abaluu peal, sest seal pole tugevaid osasid ning abaluu saab hõlma all liikuda. Kui aga jäik sadula esikaar on abaluu peal, siis see on probleemiks.
Kuidas kontrollida? Katsu hobuse õlga tema turja lähedal ja proovi leida koht, kus tugev luu läheb üle pehmeks lihaseks- seal abaluu lõppebki. Pane tähele, et abaluu teeb väikese kaare tahapoole ega lõppe ära sirgelt.  Foto: Pixabay Hobuse saba liikumine kõneleb hobuse selja tervisest. Nii nagu hobuse lülisammas liigub iga sammuga, peab ka saba kaasa liikuma- ta on ju lülisamba üks osa! Üks hea ratsastuse välimääraja on see, kas hobune liigutab ainult jalgu või õõtsub ta läbi selja (ing. keeles „back mover“ ja “leg mover“). Need, kes läbi selja õõtsuvad, ei liiguta oma jalgu nii kõrgele, sest see pole biomehaaniliselt lihtsalt võimalik ning nende saba õõtsub rahulikus rütmis kaasa. Need, kes esijalgu efektselt väga kõrgele liigutavad, on seljast kanged ning ei suuda tagujalgadega enda keha alla astuda, et selg saaks pehmemaks muutuda. Liikumise ajal liigub hobuse selg nagu üks suur vaat, mis pöörleb pikisuunaliselt ümber oma telje - see tähendab, et üks seljapool langeb ning pöördub sissepoole. Mida ratsahobuse saba juures tähele panna? * Kui hobuse saba on liikumisel tema tagajalgade vahel, siis on ta tõenäoliselt hirmul või valudes. Sama kehtib ka seisuasendi kohta. Juba vana hobusemeeste tarkus on tõsta seisva hobuse saba ülesse, sest see annab infot hobuse terviseseisundi ja iseloomu kohta: füüsilises valus või vaimselt pinges hobune ei lase oma saba tõsta. Õpitud abituse puhul võib sama saba olla aga justkui surnud („sült“), samas võib see tähendada ka äärmist lõdvestumist. Otsustamisel tuleb jälgida kogu hobuse kehakeelt ning hetke olukorda. * Kui hobuse saba on liikumise ajal paigal ja allapoole, siis liikumine tema kehas ei liigu läbi kogu keha, vaid jääb „seisma“ enne tagujalgadeni jõudmist. Selline hobune on tavaliselt füüsiliselt kehast kange, üle ratsme või tugevalt esiotsal. * Kui hobune vehib oma sabaga kiiresti ja korduvalt näiteks üleminekute, hüpete, jalavahetuste või külgliikumiste ajal, siis võivad juhtimisvõtted olla liiga tugevad (liiga „valjud“) või on hobune mingil põhjusel frustreeritud. Näiteks ei ole normaalne koondavate harjutuste ajal pidevalt sabaga vehkiv hobune- see on märk, et treeningus on midagi valesti. Mõningane hobuse saba vehkimine raskema töö õppimisel on normaalne, sest hobune väljendab ennast oma sabaga. Rasket tööd tuleb küsida vähe korraga, tihedate pauside, premeerimisega. Mõlemal juhul tuleb jälgida hobuse kogu kehakeelt (sh tema nägu), et otsustada, kas tegemist on negatiivse märgiga. * Kui hobune kannab oma saba sirge või üsna sirgena, siis see on märk, et hobuse selg on liiga pinges. * Kui hobune kannab oma saba vaid ühel küljel on see märk asümmeetriast tema kehas. Hobuse lülisammas, sh tema saba, peab painduma vasakule ja paremale kogu pikkuses. See tähendab, et liikudes päripäeva (paremal ratsmel) peab hobune olema kuklast kuni sabani sissepoole painutatud- ka tema saba peaks asetsema sissepoole! Seega annab saba asend meile märku ka sellest, kas hobune painutab ennast läbi kogu keha. Õigesti hoitud saba õõtsub nõtkelt küljelt küljele (hobuse ühelt kannalt teise suunas) ning asub pehme kaarega hobuse tagajalgadest eemal. Eda Vallimäe ©
 Hobuse motiveerimine on palju enamat, kui vaid maiuse kasutamine. See on kõik see, kuidas hobune õpib ning kuidas inimene temaga suhtleb. Alljärgnevad punktid baseeruvad hobuste loomupärasel käitumisel ning treeningõpetusel, tekitades inimesega koosolemisest pigem positiivse emotsiooni. Nimistu ei ole lõplik ning järjekord on juhuslik, välja arvatud päris esimene punkt :)
Võib juhtuda, et nii mõnegi punkti ellurakendamisel ei toimunud hobuses muutust. Ära anna kohe alla! Võib-olla ei olnud kasutatud märguanne veel päris õige või vajab hobune aega, et hakata ennast rohkem väljendama, reageerima uutele märguannetele ning inimest usaldama. Last but not least... Naudi oma hobust! ;)
Fotod: Google pildipank Maikuus veetsin ma õppenädala Belgias Jossy Reynvoet tallis, mil toimus ka Hanna Engströmi (Gotlandi Ratsutamisakadeemia, Rootsi) kahepäevane treeningkliinik. Hanna on ratsutamiskunsti treener, kelle märksõnadeks on istakuõpe, daamisadulaga ratsutamine ning tunnetus. Ülevaate Hannast ja tema hobustest ning treeningutest annab järgnev video: Sirgsustreeningust tuntud Marijke de Jong ning Hanna Engströmi ühine lõbus webinar: mis on ratsutamine ning hobuste treenimine? Hanna treeningkliinikus osalesin ma vabakuulajana ning jagan siinkohal enda teooriakonspekti, mis on kirja pandud Hanna enda sõnade järgi: Ole rohkem oma kehas! Taju ja tunneta seda. Ringliikumine toob rohkem nähtavale hobuse ja ratsaniku keha probleemsed kohad ja tasakaalutuse. Hobuse peab saama teadlikuks oma kehast ning selle asendist- ka nemad peavad arendama kehataju. Treeni oma hobust maa peal niimoodi, nagu sa temaga ratsutades käituks/treeniks. Keha ei ole vaid füüsis, see on ka meie harjumused, kogemused, ego, mõtted jpm. Mõnikord mõni komponent domineerib või domineerib vales suunas. Pane tähele, mis liikumisharjutus on hobuse lemmik ning siis võta selle harjutuse idee ka teistesse harjutustesse kaasa (sisse). Näiteks kui traavers teeb hobuse liikumise kangeks ning nõtkus kaob, siis püüa säilitada traaversis veidikene õlad sees harjutuse tendentsi, et säilitada hobuse painutamine ümber sisemise sääre ning seeläbi suurem nõtkus ka tema kehas. Kui sa oled hobustega sooritanud harjutusi käekõrval ning seejärel jätkad sadulas, siis võta endaga see sama tunne kaasa ka sadulasse. Hobune õpetab sulle, kuidas ta sooviks olla ja liikuda- me peame seda vaid nägema, tunnetama. Koondsamm ja piaffee vaheldumisi koondpeatustega parandavad viimase kvaliteeti (tagujalgade liigeste painutamist). Koonpeatus ei ole liikumise peatumine, vaid liikumine jätkub keha sees, ilma et jalad liiguks. Hobune painutab oma tagujalgade liigeseid, „istudes“ sügavamalt nendele peale, tema esiots muutub kergemaks. Koondpeatuse raskeim vorm on levaad. Järgi liikumist- ära suurenda seda liigselt. Kui me suurendame abistamisvõtet (juhtimisvõtet) liigselt, siis hakkab hobune rabistama. Ratsaniku jalg (alajäse) liigub ühes tükis alates puusast: kui ma keeran jalga puusast väljapoole, liigub väljapoole ka jalalaba ning kui ma keerab jalga puusast sissepoole, liigub sissepoole ka jalalaba. Õlad sees liikumises keera sisemise jala kanda (sääre sisekülge) rohkem hobuse poole ning välimise jala kanda veidi hobusest eemale. Traaversis/küljendamises keera sisemise jala kanda hobusest veidi eemale ning välimise jala kanda hobuse poole (sääre sisekülg hobuse poole). Ringliikumistel või nurga sõitmisel püsib ratsaniku istak nn spiraalistakus („spiral seat“): ratsaniku õlad peavad püsima paralleelsed hobuse õlgadega ning puusad hobuse puusadega. Kuid ära keskendu oma sisemise õla tahapoole pööramisele, kuivõrd oma välimise õla justkui pehmelt, kaarega ettepoole toomisele. Selleks, et sirgel liikumises hobust lõdvestada, kasutame me õlad ees (või isegi õlad sees) ning traaversi harjutusi. Stekk on su käe pikendus: sinna kuhu käsi ei ulata suunama, teeb seda stekk. Töötades käekõrval välimisest asendist (välimise õla kõrval) asub stekk painde säilitamiseks üle hobuse turja sees pool (ratsaniku sisemise sääre kohal). Suurenda ringliikumise diameetrit läbi õlad sees liikumise, siis saad hobuse ka rohkem lõdvestama ning sisemise jalaga enda alla astuma. Kui hobusel on kõrge laudjas, siis võtab tema treening 2-4 aastat rohkem aega, et ta õpiks oma taguotsa madaldama. Kui küsid edasi minemist, siis tee seda alati kerge õlad (s)ees tendentsiga- lase hobusel sisemise jalaga rohkem oma keha alla astuda. Igav on kogu aeg probleemidega töötada - ära unusta treenida ka seda, mida hobune juba hästi ja rõõmuga teeb. Kui hobune võtab painde, siis peab see olema terves tema kehas: tema lülisammas ja rinnakorv roteeruvad (pöörlemine ümber oma telje): sisemine rinnakorvi osa langeb ning välimine tõuseb. Ratsaniku istak peab seda lubama: sisemine istmikuluu langeb koos kogu sisemise jalaga, välimine reis tõuseb kergelt. Ratsanik jääb aga oma ülakehaga keskasendisse. Hobune peab olema oma kehas kohal. Ratsaniku puusad peavad tõusma ja langema liikumises, kuid parem on mõelda, et ma laienen üles ja ma laienen allapoole oma istakuga. Ära mõtle surumise peale. Harjuta maapeal treeningut ka hobuse selja tagant (pikkade ohjadega treenimine)- see lisab treeningusse uue dimensiooni. Peatus ei ole lihtsalt peatus, see on sel hetkel üks liikumise vorm. Maatöö või käekõrval treening ei ole lihtsalt kõndimine- see on suhtlemine. Kui sa teeb harjutusi koos hobusega, siis sa tahad piltlikult öeldes laulda, mitte lihtsalt tähti ükshaaval nimetada. Esmalt kontrolli lõdvestatust! Saagu see sinu rutiiniks. Enne kui küsid koondamist, lase kehal (lihastel) pikeneda, sirutada. Kas hobune on piisavalt lõdvestunud, et küsida koondamist? Kui mitte, siis tegele esmalt sellega. Liiguta oma keha siis, kui sa välja hingad (lõdvestad). Kuid alati on küsimus, kui palju ma lõdvestan. Lõdvestatus ei tohiks olla kiire järeleandmine, vaid rahulik lõdvestatuses püsimine. Sa tahad saavutada sujuvat flowd. Hinga oma alaselga [diafragmaalne nn „kõhuhingamine“, mis laiendab kehatüve ette, tahapoole ja külgedele]. Kui mul on tõeline ühendatus esi- ja taguotsa vahel olemas, siis võin küsida tagujalgadele kiiremat takti- siis ma koondan hobust! Kutsu hobune liikumisse, ära sunni teda. Ratsaniku märguanded võiksid olla justkui kutse liikumisse. Abistamisvõtted on abistamiseks, mitte sundimiseks. Hobuse rinnakorv roteerub ringliikumistel sissepoole, välimine pool tõuseb- siis tõusevad ka hobuse seljalihased [musculus erector spinae- seljasirutaja lihased], nad pikenevad ja kannavad siis ka ratsanikku paremini. Hobuse õlad peavad alati olema asetatud liikumise suunda, mitte nö liikumisest välja kukkuma. Korrektne tagumise jalaga keha raskuskeskme alla astumine tuleb korrektsest peaasetusest ja paindest. Hobuse selg ei pea õõtsuma suurelt („swinging back“), kuid oluline on, et see õõtsuks! Kui hakkad sooritama uut harjutust või sõitma pööret, siis ära tee nii: lõpetan (koos)liikumise ja siis pööran/võtan külgliikumiste asendi, vaid jätka lihtsalt liikumist ning muuda seda sujuvalt. Hobused soovivad oma keha jagada- neil on ruumi veel ühele hingele. Kui hobune kaotab liikumises oma raami (ühendatuse), siis kaotab ta ka oma tagujalad. Kui sa tunned ratsutades, et istak hakkab põrkuma, siis hinga suunaga oma alaselga. Kui hobune on treenitud, siis kasuta kaudseid juhtimisvõtteid peamiselt ning otseseid vaid korrigeerimiseks. Näiteks küsi seljas traaversit hoopis enda sisemise jalaga, viies kanda hobusest kaugemale [kogu jalg pöördub siserotatsiooni], selle asemel, et küsida välimise jalaga, viies kanda hobuse poole. Liikumise sees on oluline teha mikropause- alati ei ole vaja ega tarbekas jääda seisma selleks. Õpi lõdvestama liikumise sees- hinga, lõdvesta ning siis alustage uuesti. Ratsutamises ei ole midagi staatilist- sa ei saa midagi hoidma jääda, lase järgi ja kui vaja võta uuesti.  5.märtsil toimub taaskord sissejuhatav istakutreeningu seminar. Sel korral teen koostööd ka joogaõpetaja Kairi Rebasega. Mis on ühist joogal ja hobuste treenimisel ratsutamiskunsti põhimõtete järgi?
Mis on minu enda seos joogaga? Jooga avastasin ma aastal 2007, mil lugesin Gunnar Aarma joogaraamatuid, proovisin asanaid iseseisvalt ning käisin aasta hiljem ka ka juhendatud joogatundides. Mind paelus idee harmooniast, voolavast liikumisest ning hetkes olemisest läbi meditatsiooni. Aksepteerimisest mu peas, tugevusest ja nõtkusest mu kehas. Kuid mu keha tõrkus: ma ei suutnud keskenduda hingamisele ega püsida asendites- mitte midagi tegemine oli piin, sest mu keha ja mõte tahtis pidevalt ringi sipelda. Mäletan ühte mõtet Gunnari raamatust, et inimene peab jooksma piisavalt palju kordi vastu seina, et saada aru, et sein on kõvem kui pea: et meil saaks villand sellest, mis meiega on ning pööraksime pilgud sissepoole. Läbi hobuste jõudsin ma paar aastat hiljem tagasi jooga poolt õhku jäänud ideeni: kasutada mingit (füüsilist) tegevust, et ennast emotsionaalselt ja vaimselt arendada. Pärast Inglismaale suundumist, et seal harmoonilist hobutreeningut õppida, avastasin üsna pea: selleks, et saada heaks hobuseinimeseks (treeneriks), pean ma saama ka paremaks inimeseks. Harmooniliseks suhteks hobusega ei piisanud vaid minu teadmistest ja oskustest tehnilises, biomehaanilises jne vallas, vaid sama oluliseks kujunesid hoopis „pehmemad“ väärtused, nagu näiteks teadlikkus (hetkes püsimine), rahulikkus ja kannatlikkus, hinnangute andmise vähendamine, tänulikkus, kehataju ning voolavus (elastsus ja sujuvus) liikumises, hingamine ja enesekindlus, lõdvestatus ning muidugi tunnetus. Seda mida õppisin praktilistes tundides, sai kinnitust ka raamatutest. Näiteks kuulus klassikalise koolisõidu treener ja edendaja Paul Belasik kirjutab oma raamatus "Exploring the Dressage Tehniques: journeys into the art of classical riding“ (1994) järgmist: „See mis lahutab kahte suurt filosoofilist ratsutamiskoolkonda, ei ole mitte humaansus versus jõhkrus, vaid see, kas ratsutamist väärtustatakse tema metafoorsete meditatiivsete omaduste poolest. [...] Mõlemad treeningstiilid võivad vormida hästi treenitud hobuseid, kuid ainult üks neist vormib ka hästi õpetatud inimesi.[...] Selline psühholoogiline meditatiivne lähenemine ei ole omane vaid ratsutamiskunstile- näiteks Idamaades rakendavad võitluskunstide praktiseerijad palju oma ala vaimseid-psühholoogilisi aspekte.[...] Harjutused eraldiseisvalt ei ole viiteks klassikalisele ratsutamiskunstile. See mis ühendab Xenophoni, Pluvineli ja de la Guerinere’i ei ole tehniline. See on esteetiline. See on kunstipärane.[...] Ükskõik kui hea on ratsaniku tehnika, võib ta jääda kinni teatud arengutasemele. Meditatiivses praktikas tähendab see seda, et inimene on jäänud kinni teatud psühholoogilisele arengutasemele. Peaasjalikult jäänud kinni ego valitsetavasse maailma.“ Sama sõnumit kannavad ka loomuliku hobukäsitluse õpetajad, kes samuti suunavad nägema hobust oma õpetajana. Näiteks Klaus Ferdinand Hempflingi sõnad filmist „Path of the Horse“ (2008): "Kui hobune ei tee meiega koostööd, ütleks ta justkui meile, et me ei ole piisavad. Me peame olema rohkemat. [...] Koostöö hobusega algab meie enda kehast ja meelest. Meie enda "kodust". [...] Selleks, et olla hobusega ühenduses, on mul vaja eneseteadvust, - taju, teadvustada enda energiat ja enda tundeid. Tehnikast ei piisa. [...] Lõdvestu. Lõpeta pidev asjade tegemine. Me teeme pidevalt liiga palju: me mõtleme ja käitumine liigselt. See viib meid iseendast - ja seega ka hobusest- kaugemale. Selle muutmine on esimene samm. [...] Ära oota alati midagi. See loob negatiivse pildi: hobune peaks tegema seda ja seda... aga ta ei tee. Pilt on alati negatiivne. Me ootame hobustelt alati midagi. Ära oota, lihtsalt ole. Olemine ei ole negatiivne, see on täiuslik. See on täielik."  Näide joogaharjustest: alla vaatav koer ja üles vaatav koer (osa päikesetervitusest). Olen avastanud, et hetkel on jooga see, mida vajan ning püüan üha rohkem tuua teadlikkuse treeningut ning joogapraktikat ka oma igapäevaellu. Kas see on ainuke viis, et ennast arendada või et ennast hobustega koos hästi tunda? Kindlasti mitte. Teadlikkust (mindfulnessi) saab arendada joogast täiesti iseseisvalt, seda saab harjutada kusiganes ja ükskõik millise kehalise treeninguga ( või ilma füüsilist treeninguta). Olen alati seda meelt, et igaüks- olgu ta siis kas ratsutaja, kes soovib istakut parandada või näiteks alaseljavaluga patsient teraapias- peab leima endale meelepärase (ja reaalselt sooritatava) kehalise treeningtegevuse (mis jah, võiks keha mitmekülgselt arendada, sest pikemas plaanis tekitavad ühesuguste liigustusmustritega treeningud ülekoormust, näiteks ainult jooksutreeningud ei arenda ratsutaja kehalisi omadusi piisavalt mitmekülgelt). Peale jooga on hea istaku jaoks näiteks sobilikud treeningteraapiad näiteks veel tantsimine (eriti ladina päritolu tantsud, kaasaegne tants), tai chi, terapeutiline võimlemine (sh jõutreeningud) jpt. Ja teekond jätkub! Teemakohast lugemist järgnevatest raamatutest:
Poola leht classicalway.pl, mis on pühendunud hobuste harmoonilisele (klassikalisele) ratsastusele, on teinud kiire ja selge illustratsiooni sellest, kuidas hinnata erinevaid kvaliteedinäitajaid traavis. Pikendatud traav, nagu koondtraavgi on hea indikaator hobuse enesekande ning ratsastuse kvaliteedi kohta. Vaata ja treeni oma silma!  Korrektse pikendatud traavi check-list:
Tahaksid veel lugeda?
Kes soovib veel oma teadmisi parandada ja silma treenida, siis soovitan lugeda Gerd Heuschmanni raamatut "Tug of War" ("Finger in der Wunde") või töötada läbi Theresa Sandini "Sustainable Dressage" kodulehekülg. Kokkuvõtteks Nagu Theresa Sandini kodulehekülje pealkiri viitab: hea ratsutamine/ratsastus on jätkusuutlik ja hobust/inimest säästev. See aitab ja arendab hobuse nõrku külgi ning võimaldab meil treenida harmoonias. Häid treeninguid! Eda  Throwback Thursday: Ursprung ja Eda aastal 2012 ning aastal 2015.
Ratsutamiskunsti treening- olgu see käekõrval või ratsutades- on eelkõige areng. Mõnikord jääme me oma peas kinni mõnda harjutusse, tööriista või eesmärki ning kaotame hetkeks suure pildi oma teelt. Me kaotame tunnetuse. Põhimõtted, eesmärgid ja harjutused aitavad meil küll sellel teekonnal fookust hoida, kuid tegelikult ei saa me ju kunagi "valmis". Ja ka mina tunnen- kõik ongi veel alles ees ;)
Videomeenutus sellest, kuidas neli eestlast käisid vabakuulajatena Soomes Bent Branderupi treeningkliinikus (31.10.-01.11.15), Granasa tallikompleksis (Degerby, Inkoo). Sama treeningkliiniku teooriakonspekt on siin. |
Ratsutamiskunst.ee blogi ..... on Eda Vallimäe poolt kirjutatud artiklite ja teooriamaterjali kogumik. Lugemiseks vali allolevast tulbast sobiv kategooria. Blogiarhiiv
January 2019
Kategooriad
All
|
RSS Feed