Jooga ja ratsutamine- paralleelid

​
5.märtsil toimub taaskord sissejuhatav istakutreeningu seminar. Sel korral teen koostööd ka joogaõpetaja Kairi Rebasega.

Mis on ühist joogal ja hobuste treenimisel ratsutamiskunsti põhimõtete järgi?

1. Mõlemad on vanad, ajaloolised praktikad, mis  pärinevad aastatuhandete tagant ning oma parimal kujul väärtustavad õppimist just läbi teadlikkuse, heatahtlikkuse ning kaastunde enda ja maailma vastu. Nad mõlemad õpetavad austama juba aastasadu ja- tuhandeid märgatud ja hinnatuid põhimõtteid.  See muidugi ei tähenda, et arvesse ei tohi võtta tänapäevaseid uuendusi või teadmisi. Varaseim teadaolev ja säilinud ratsutamis(kunsti) õpetus pärineb antiigist: 4. sajandil enne Kristust elas Xenophon, kes oli vanakreeka ajaloolane, kirjanik ning hobusemees. Xenophoni teos on detailne juhis, mis räägib hobuse käsitlemisest ja ratsutamisest läbi heatahtlikkuse ja kaastunde. Joogapraktika inspireerib seda sama meie enda ja hobuse keha suhtes. Selle asemel, et kasutada sundimist või vägivaldseid treeningmeetodeid õpetab joogapraktika meid kuulama, avama ning sujuvalt meelitama.
2. Mõlemad praktikad näitavad, et mida rohkem me õpime, seda rohkem on meil veel õppida. Ratsutama õppimine on pidev protsess. Nii jooga kui ratsutamiskunst on teekonnad iseenda tundma õppimisel ja kasvul. Mõlemad õpetavad meil nägema kaugemale oma enda egost ja tühistest väärtustest või mõtete genereeritud arusaamadest. 
3. Harjutused ise ei ole viiteks, et tegemist on jooga või tegemist on ratsutamiskunsti treeninguga:  loeb see, kuidas ma seda teen.  Mõndasid harjutusi saab pidada tüüpilisemaks või traditsiooniliseks (ja on ka joogapraktikaid ning ratsutamiskunsti koolkondi, mis nendest järjestustest rangelt kinni pidada tahavad), kuid lõpuks loeb ikkagi see, kas ja kuidas rakendan ma ennast või hobust sellesse harjutusse:  kas harjutuses on  näiteks teadlikkus, voolavus, tunnetus?
4. Nii jooga kui ratsutamine ühendavad hingamise ja liikumise ühtesse rütmi. Ratsutamine on rütmiline tegevus- ratsanik sulamas hobusega kokku, nende liikumine on voolav. Selleks, et ratsutamisest kujuneks liikumiskunst peab meie keha hingama ja liikuma lõdvestunud ja rütmikalt. Joogas õpib inimene oma hingamisele tähelepanu pöörama ning seda suunama. Jooga õpetab hingama diafragmaalselt (nn kõhuga), et rinnakorv saaks laieneda küljele. Kuna hobune on meie kehale nii lähedal, siis tunneb ja õpib ta liikuma ka meie hingamisest lähtuvalt. Hingamine suunab liigutusi nii ratsutamises kui joogas.
5. Jooga ja ratsutamine on mõlemad praktikad, mis treenivad nii keha kui vaimu. Nad julgustavad meid tajuma ning suurendama oma ja enda hobuse kehalisi ning vaimseid piire.
6. Nii nagu ratsutamiskunsti treeningud väärtustavad hobuse võimete järk-järgulist arendamist läbi tunnetuse, väärtustab ning arendab samu omadusi ka joogapraktika ratsaniku jaoks. Teejuhiks on samad väärtused: tasakaalu, rühi (enesekande), painduvuse, jõu ja keskendumise (ratsaniku jaoks hetkes olemine, hobuse jaoks ratsaniku kuulamine ja usaldamine) edendamine.
7. Tänapäevane teadus peab nii joogas kasutatavat meditatsiooni kui ratsutamiskunstis kasutatavaid klassikalise koolisõidu treeningharjutusi tõenduspõhiseks ja "positiivseks mõjuks". Nüüdseks saab pidada teadlikkuse treeningut (sh meditatsiooni) efektiivseks terapeutiliseks sekkumiseks paljude psühhiliste või füüsiliste haiguste (sh kroonilise valu) ravis ning viimaste aastakümnete ajuuuringud on näidanud mediteerimise lühi- ja pikaajalisi positiivseid mõjusid. Ka hobuteaduses (equine science) on viimastel aastatel koostatud mitmeid teadusuuringuid, mis on kinnitanud vana tõde: klassikalise koolisõidu (ratsastuse) harjutused on "õiged" (biomehaaniliselt ja füsioloogiliselt korrektsed) ning kätega domineeriv, pea vertikaali taga treening (rollkur-stiil) tekitab hobusele füsioloogilist stressireaktsiooni ning (pikaajaliselt) ülekoormussündroome. 
8. Joogapraktika innustab märkama keha (a)sümmeetriat ja teljelistust, sedasama tagasisidet annab (meie kehast) ka hobune, kui  oleme õppinud ratsutades tähele panema hobuse keha muutusi meie istakust tingituna (hobune „peegeldab“ meie asendit). Lisaks õpetab ratsutamiskunsti treening tegelema ka hobuse kaasasündinud asümmeetriaga, mis raskendab tal ennast (ja seeläbi meid enda seljas) kandma ja koondama hakata.
9. Ei jooga ega ratsutamiskunst pole kindlal piiritletud kindla religiooni ega koolkonnaga. Jooga ei ole fikseeritud ühegi usuga nagu ka  ratsutamikunst ei ole seotud ühegi kindla koolkonna ja/või ratsutamismeistriga. Suunavaks on põhimõtted. Mulle meeldib, et joogatamiseks ei pea ma olema joogi nagu ka ratsutamiskunst ei nõua minult aristokraatlikust. Mul on täielik vabadus asju kombineerida: tunda rõõmu (ja vajadust) jõusaalitreeningust ja joogast nagu ka võimalikkusest oma hobusega sooritada nii hüppetreeninguid  kui timmida käekõrval piaffeed. Ma saan kultiveerida neid ideid ilma jäämata kinni ühtegi dogmasse, ühtegi kindlasse raami. 
10. Jooga õpetab meid mediteerima- olema hetkes, olema teadlik, vaatlema ja lahti laskma. Sama teevad ka hobused. Hobused on kogu aeg praeguses hetkes, neil ei ole tähtaegasid ega tõekspidamisi, nad on tundlikud kehakeelele (kui neid pole just kohatu käsitlemisega apaatseks või üliärevaks muudetud)  ning nende omavaheline suhtlemine baseerub koostööl. Seetõttu meeldib neile, kui ka meie oleme loomulikud, hetkes, rahulikud ja lihtsalt "nii nagu me oleme".
11. Jooga ja ratsutamiskunst kõnelevad mõlemad universaalsest eesmärgist ühenduse loomisel. Seesugune union tähendab joogapraktikas seda, et mu keha, mõistus (kognitiivne funktsioon), vaimsus ja emotsioonid on omavahel harmoonias. Analoogina on ratsutamiskunsti sümboliks just kentaur, mis iseloomustab hobuse ja inimese kokku sulamist ja liikumist kui üks tervik.  Siin on hobuse keha ja meel ning ratsaniku keha ja meel. Me ei saa teha rohkem, kui see neljane tervik meil lubab. Ratsutamiskunsti meister Bent Branderup on selle kohta öelnud järgmist: "Two minds must want, what two bodies can.“ Ma arvan, et see kõnetab hästi joogalikku filosoofiat ratsutamiskunstis.​

---

Mis on minu enda seos joogaga?
​
Jooga avastasin ma aastal 2007, mil lugesin Gunnar Aarma joogaraamatuid, proovisin asanaid iseseisvalt ning käisin aasta hiljem ka ka juhendatud joogatundides. Mind paelus idee harmooniast, voolavast liikumisest ning hetkes olemisest läbi meditatsiooni. Aksepteerimisest mu peas, tugevusest ja nõtkusest mu kehas. Kuid mu keha tõrkus: ma ei suutnud keskenduda hingamisele ega püsida asendites- mitte midagi tegemine oli piin, sest mu keha ja mõte tahtis pidevalt ringi sipelda. Mäletan ühte mõtet Gunnari raamatust, et inimene peab jooksma piisavalt palju kordi vastu seina, et saada aru, et sein on kõvem kui pea: et meil saaks villand sellest, mis meiega on ning pööraksime pilgud sissepoole. Läbi hobuste jõudsin ma paar aastat hiljem tagasi jooga poolt õhku jäänud ideeni:  kasutada mingit (füüsilist) tegevust, et ennast emotsionaalselt ja vaimselt arendada. 
Pärast Inglismaale suundumist, et seal harmoonilist hobutreeningut õppida, avastasin üsna pea: selleks, et saada heaks hobuseinimeseks (treeneriks), pean ma saama ka paremaks inimeseks. Harmooniliseks suhteks hobusega ei piisanud vaid minu teadmistest ja oskustest tehnilises, biomehaanilises jne vallas, vaid sama oluliseks kujunesid hoopis „pehmemad“ väärtused, nagu näiteks teadlikkus (hetkes püsimine), rahulikkus ja kannatlikkus, hinnangute andmise vähendamine, tänulikkus, kehataju ning voolavus (elastsus ja sujuvus) liikumises, hingamine ja enesekindlus, lõdvestatus ning muidugi tunnetus.

Seda mida õppisin praktilistes tundides, sai kinnitust ka raamatutest. Näiteks kuulus klassikalise koolisõidu treener ja edendaja Paul Belasik kirjutab oma raamatus "Exploring the Dressage Tehniques: journeys into the art of classical riding“ (1994) järgmist:
„See mis lahutab kahte suurt filosoofilist ratsutamiskoolkonda, ei ole mitte humaansus versus jõhkrus, vaid see, kas ratsutamist väärtustatakse tema metafoorsete meditatiivsete omaduste poolest. [...] Mõlemad treeningstiilid võivad vormida hästi treenitud hobuseid, kuid ainult üks neist vormib ka hästi õpetatud inimesi.[...] Selline psühholoogiline meditatiivne lähenemine ei ole omane vaid ratsutamiskunstile- näiteks Idamaades rakendavad võitluskunstide praktiseerijad palju oma ala vaimseid-psühholoogilisi aspekte.[...] Harjutused eraldiseisvalt ei ole viiteks klassikalisele ratsutamiskunstile. See mis ühendab Xenophoni, Pluvineli ja de la Guerinere’i ei ole tehniline. See on esteetiline. See on kunstipärane.[...] Ükskõik kui hea on ratsaniku tehnika, võib ta jääda kinni teatud arengutasemele. Meditatiivses praktikas tähendab see seda, et inimene on jäänud kinni teatud psühholoogilisele arengutasemele. Peaasjalikult jäänud kinni ego valitsetavasse maailma.“

Sama sõnumit kannavad ka loomuliku hobukäsitluse õpetajad, kes samuti suunavad nägema hobust oma õpetajana. Näiteks Klaus Ferdinand Hempflingi sõnad filmist „Path of the Horse“ (2008):
"Kui hobune ei tee meiega koostööd, ütleks ta justkui meile, et me ei ole piisavad. Me peame olema rohkemat. [...] Koostöö hobusega algab meie enda kehast ja meelest. Meie enda "kodust". [...] Selleks, et olla hobusega ühenduses, on mul vaja eneseteadvust, - taju, teadvustada enda energiat ja enda tundeid. Tehnikast ei piisa. [...]  Lõdvestu. Lõpeta pidev asjade tegemine. Me teeme pidevalt liiga palju: me mõtleme ja käitumine liigselt. See viib meid iseendast - ja seega ka hobusest- kaugemale. Selle muutmine on esimene samm. [...] Ära oota alati midagi. See loob negatiivse pildi: hobune peaks tegema seda ja seda... aga ta ei tee. Pilt on alati negatiivne. Me ootame hobustelt alati midagi. Ära oota, lihtsalt ole. Olemine ei ole negatiivne, see on täiuslik. See on täielik."

Näide joogaharjustest: alla vaatav koer ja üles vaatav koer (osa päikesetervitusest).

Olen avastanud, et hetkel on jooga see, mida vajan ning püüan üha rohkem tuua teadlikkuse treeningut ning joogapraktikat ka oma igapäevaellu. Kas see on ainuke viis, et ennast arendada  või et ennast hobustega koos hästi tunda? Kindlasti mitte. Teadlikkust (mindfulnessi) saab arendada joogast täiesti iseseisvalt, seda saab harjutada kusiganes ja ükskõik millise kehalise treeninguga ( või ilma füüsilist treeninguta). Olen alati seda meelt, et igaüks- olgu ta siis kas ratsutaja, kes soovib istakut parandada või näiteks alaseljavaluga patsient teraapias- peab leima endale meelepärase (ja reaalselt sooritatava) kehalise treeningtegevuse (mis jah, võiks keha mitmekülgselt arendada, sest pikemas plaanis tekitavad ühesuguste liigustusmustritega treeningud ülekoormust, näiteks ainult jooksutreeningud ei arenda ratsutaja kehalisi omadusi piisavalt mitmekülgelt). Peale jooga on hea istaku jaoks näiteks sobilikud treeningteraapiad näiteks veel tantsimine (eriti ladina päritolu tantsud, kaasaegne tants), tai chi, terapeutiline võimlemine (sh jõutreeningud) jpt. 

Ja teekond jätkub!
 
Teemakohast lugemist järgnevatest raamatutest:

• Linda Benedik & Veronika Wirth. 2000. Yoga for equestrians. Kenilworth Press.
• The Art of Horsemanship by Xenophon.2004. (orig. 1962) J.A.Allen.
• Paul Belasik. Exploring the dressage Tehniques. 1999. J.A.Allen.