21.-24. november 2019 külastasin treener Ylvie Fros'i ja tema treeningtalli Hollandis. Lisaks treeningtundidele oli minu eesmärgiks ka detailne "Paddock Paradise" hobuste vabapidamissüsteemiga tutvumine, millest kirjutangi selles posituses lähemalt. Ylvie Fros'il (viide kodulehele klikates tema nimele) on treening- ja erahobuste tall Hollandi keskel (nimelt asub Hollandi geograafiline keskpunkt vaid kilomeeter-kahe kaugusel) väikese Luntereni linnakese ääres. Tema tallis on kohti kuni ca 25 hobusele: 9 enda hobust/õppehobust, mõned praktikantide ja seminaridel osalevate inimeste hobused ning kuni 10 statsionaarset erahobust. Ylvil on olemas sise- ja väliboksidega tallihoone (sh boksid koos minikoplitega, mis on ka Saksamaal ja Austrias väga levinud- nendest on ka allpool fotosid) , sööda- ja abiruumid, pesuboks, 20x40 drenaazi ja kangakiuga väliplats ning väikesed jalutusaiad külalishobustele, kuid see, mis teeb tema talli ühest keskmisest treeningtallist erinevaks on hoopis "Paddock Paradise" koplisüsteem. "Paddock Paradise" on hobuste pidamise viis, mida iseloomustab hobuste elamine ja liikumine "mööda teeradasid" (ing. k "tracks"). See on vastand niiöelda tavapärasele ristkülikukujulisele koplile. Teerajad on mõeldud hobuste loomuliku käitumisviisi paremaks majandamiseks- esmajoones suurema liikumisaktiivsuse võimaldamiseks, kuid pakuvad hobusele ka teisi "tegevusi" teeradade peal, nagu söögialad, pehme pinnasega pikutamise alad, veesilm, puud ja põõsad ja/või varjualused jms olenevalt kohaliselt võimalusest. Kõik Ylvie hobused, sealhulgas ka hobused, kes treenivad Kõrgema Kooli tasemel, elavad õues liikudes ja elades nendel teeradadel, pääsedes rohualale vaid piiratud tundideks. (Vajadusel tuuakse mõned hobused ööseks sisse ja/või tekitatakse). Seesugune pidamisviis mõjub hästi nii hobuste vaimsele kui füüsilisele tervisele ning vastupidiselt paljude sporttallides olevate hobuinimeste hirmudele ei lõhu hobused ennast ega üksteist sellises koplis olles, ei jookse hullunult ega kiindu liigselt oma kaaslastesse. "Üleminekufaasis" võib otseloomulikult intsidente tulla, kuid see on vaid märk sellest, et hobune ei ole nooremalt/varasemalt hästi sotsialiseeritud ning vajab kohanemiseks aega. Seesugune hobuse loomupärane pidamisviis on tegelikult hea preventatsioon ning ravi paljudele vaimsetele ja füüsilistele terviseprobleemidele, alustades ärevusest, karja kiindumusest kuni lõpetades kabja-, ainevahetuse- ja seedeprobleemidega. Miks teerajad aga mitte koplid? Hobuste kehalise füsioloogia ning metsikute ja poolmetsikute hobuste uurimisest on täheldatud, et hobused on loodud kõndima st sammuma kuni kümneid kilomeetreid päevas, veetes suurema osa päevast- erinevate uuringute andmetel ca 15-20 tundi- aeglaselt liikudes ja vähehaaval madala kalorsusega rohtu süües. Lisaks veedavad hobused aega üksteisega suheldes: noored hobused üksteisega mängides, üksteist groomides, magades, oksi või puid närides jms. Seega sobitub teeradadel käimine rohkem hobuste loomupärase käitumisega, kui lopsaka rohuga siledal karjamaal (või heinapalli ümber) lihtsalt seismine või söömine. Seesugused lopsaka rohuga koplid ei ole paljudele tänapäeva hobustele tervislikud ega ka loomulikud- eriti just vähese kasutuse/treeninguga hobustele, kes kalduvad ülekaalule ja/või on tundlikud liigsele suhkrule (aborigeensed tõud, ponid, kroonilise subakuutse laminiidi all kannatavad hobused jt). Kuigi Eesti kliimas on karjatamise periood suhteliselt lühike ning 6-7 kuud kui mitte rohkem aastast söövad hobused heina, siis mõjutab meie hobuste ülekaalu ka see, et vaba heina juurdepääsuga hobused söövad koguseliselt liiga palju ning liiguvad sealjuures liiga vähe. Jala- ja kabjatervisele mõjub halvasti ka ülessõtkutud kopli mudas seismine. Kuidas teerajad täpsemalt töötavad? Meie kliimavöötmes on esmajoones vajalik pinnase koorimine ning selle asendamine sõelmete/liiva/betooni/sillutise/kunstmuru vms, sest vastasel juhul sumpavad hobused mudas. Sõelmete ja sillutise peal kõndimine mõjub hästi ka kabjatervisele, vähendades kiilu- ja valgeviiruhaigusi (nt mudast tingitud seen- ja bakterinfekstioonid) ning kulutades kabjamaterjali loomulikul viisil. Suur osa inimesi kardab lasta hobusel kõndida (sammuda) kõval pinnasel, kuid vastupidisel väärarusaamale, kohaneb kabi (sisemised ja välimised koed) aja jooksul sellel keskkonnale vastavalt, mille peal ta kõnnib ;) Teerajad tuleb rajada pigem suurema kui väiksema ala peale: Ylvie tallis oli koplisüsteemi all umbes 2 hektarit maad (täpsemalt vt joonis). Lisaks tuleb rajada erinevaid "jaamasid"/alasid erinevateks tegevusteks, viies need üksteisest võimalikult kaugele. Kes selle välja mõtles? "Paddock Paradise" hobusepidamise süsteemi mõtles välja kabjahoolduse grand-man ameeriklane Jaime Jackson. Ta on kirjutanud ka samateemalise raamatu: "Paddock Paradise: A Guide to Natural Horse Boarding" (ning mitmeid kabjahoolduse raamatuid). Lähtuvalt Jaime ideest baseerub koplisüsteem metsikute ja vabalt liikuvate ameerika mustangite eluviisile ning tema soov oli töötada välja süsteem ka kodustatud hobustele, mis sarnaneks maksimaalselt hobuste loomulikule eluviisile, leides seeläbi püsivad lahendused nii mõnelegi terviseprobleemile. Alljärgnevalt on valik Ylvie Fros talli koplisüsteemist ning tallist. Selgitused on lisatud fotode all. ![]() Pehme liivaga suurem plats, kus pikali visata ja püherdada. Foto tehtud varahommikul, kus on veel näha pikutamise jälgi liival. Lisaks ka kaks varjualust. Nende miinuseks saab pidada nende väikest suurust ning pehme allapnu puudumist (Eesti kliimas hädavajalik, et hobuse saaks igapäevaselt pikali minna). © Eda Vallimäe 2019
2 Comments
Kui inimestel võib haigutamine olla põhjustatud igavusest või väsimusest, ka vere hapnikutaseme langusest, siis hobustel see nii ilmselt ei ole. Hobune haigutab tihti siis, kui ta on stressis või segaduses, samuti kui ta on valudes. Oluline on muidugi jälgida hobuse kehakeelt tervikuna. Kui hobune haigutab treeningu või massaži ajal, siis võib see olla märk pinge/stressi vabanemisest, kuid kindlasti mitte märk igavusest.
Kuulus hobulausuja Honza Blaha käis esmakordselt Eestis koolitust andmas 24. augustil 2017 aastal. 2018 aasta aprillis tuleb ta uuesti: koolitus toimub 27.-28. aprill Säreveres. Kohal on 11 hobust ja ratsanikku ning paarkümmend vabakuulajat. Koolitusega on võimalik veel ühineda, registreerimine info@ratsutamiskunst.ee aadressil. Eelmise aasta Honza Blaha koolitusel kõlanud mõtted ja teooria on nüüd kõigile õppimiseks ka minu blogisse kirja pandud ;) Head lugemist! Õppekonspekt Honza Blaha koolituselt 24. august 2017
Eda Vallimäe © Hobuse saba liikumine kõneleb hobuse selja tervisest. Nii nagu hobuse lülisammas liigub iga sammuga, peab ka saba kaasa liikuma- ta on ju lülisamba üks osa! Üks hea ratsastuse välimääraja on see, kas hobune liigutab ainult jalgu või õõtsub ta läbi selja (ing. keeles „back mover“ ja “leg mover“). Need, kes läbi selja õõtsuvad, ei liiguta oma jalgu nii kõrgele, sest see pole biomehaaniliselt lihtsalt võimalik ning nende saba õõtsub rahulikus rütmis kaasa. Need, kes esijalgu efektselt väga kõrgele liigutavad, on seljast kanged ning ei suuda tagujalgadega enda keha alla astuda, et selg saaks pehmemaks muutuda. Liikumise ajal liigub hobuse selg nagu üks suur vaat, mis pöörleb pikisuunaliselt ümber oma telje - see tähendab, et üks seljapool langeb ning pöördub sissepoole. Mida ratsahobuse saba juures tähele panna? * Kui hobuse saba on liikumisel tema tagajalgade vahel, siis on ta tõenäoliselt hirmul või valudes. Sama kehtib ka seisuasendi kohta. Juba vana hobusemeeste tarkus on tõsta seisva hobuse saba ülesse, sest see annab infot hobuse terviseseisundi ja iseloomu kohta: füüsilises valus või vaimselt pinges hobune ei lase oma saba tõsta. Õpitud abituse puhul võib sama saba olla aga justkui surnud („sült“), samas võib see tähendada ka äärmist lõdvestumist. Otsustamisel tuleb jälgida kogu hobuse kehakeelt ning hetke olukorda. * Kui hobuse saba on liikumise ajal paigal ja allapoole, siis liikumine tema kehas ei liigu läbi kogu keha, vaid jääb „seisma“ enne tagujalgadeni jõudmist. Selline hobune on tavaliselt füüsiliselt kehast kange, üle ratsme või tugevalt esiotsal. * Kui hobune vehib oma sabaga kiiresti ja korduvalt näiteks üleminekute, hüpete, jalavahetuste või külgliikumiste ajal, siis võivad juhtimisvõtted olla liiga tugevad (liiga „valjud“) või on hobune mingil põhjusel frustreeritud. Näiteks ei ole normaalne koondavate harjutuste ajal pidevalt sabaga vehkiv hobune- see on märk, et treeningus on midagi valesti. Mõningane hobuse saba vehkimine raskema töö õppimisel on normaalne, sest hobune väljendab ennast oma sabaga. Rasket tööd tuleb küsida vähe korraga, tihedate pauside, premeerimisega. Mõlemal juhul tuleb jälgida hobuse kogu kehakeelt (sh tema nägu), et otsustada, kas tegemist on negatiivse märgiga. * Kui hobune kannab oma saba sirge või üsna sirgena, siis see on märk, et hobuse selg on liiga pinges. * Kui hobune kannab oma saba vaid ühel küljel on see märk asümmeetriast tema kehas. Hobuse lülisammas, sh tema saba, peab painduma vasakule ja paremale kogu pikkuses. See tähendab, et liikudes päripäeva (paremal ratsmel) peab hobune olema kuklast kuni sabani sissepoole painutatud- ka tema saba peaks asetsema sissepoole! Seega annab saba asend meile märku ka sellest, kas hobune painutab ennast läbi kogu keha. Õigesti hoitud saba õõtsub nõtkelt küljelt küljele (hobuse ühelt kannalt teise suunas) ning asub pehme kaarega hobuse tagajalgadest eemal. Eda Vallimäe ©
Hobuse motiveerimine on palju enamat, kui vaid maiuse kasutamine. See on kõik see, kuidas hobune õpib ning kuidas inimene temaga suhtleb. Alljärgnevad punktid baseeruvad hobuste loomupärasel käitumisel ning treeningõpetusel, tekitades inimesega koosolemisest pigem positiivse emotsiooni. Nimistu ei ole lõplik ning järjekord on juhuslik, välja arvatud päris esimene punkt :)
Võib juhtuda, et nii mõnegi punkti ellurakendamisel ei toimunud hobuses muutust. Ära anna kohe alla! Võib-olla ei olnud kasutatud märguanne veel päris õige või vajab hobune aega, et hakata ennast rohkem väljendama, reageerima uutele märguannetele ning inimest usaldama. Last but not least... Naudi oma hobust! ;) ![]() 2014. aastal koostasid Gleerup jt teadlased Taanis eksperimentaalse uuringu, et jälgida hobuste näoilmeid vastusena valulistele stiimulitele ning koostada hobuste valu paremaks mõistmiseks sobilik hindamisvahend. Kuue erineva hobuse peal rakendati kahekümneks minutiks kahte erinevat protseduuri: vererõhumanseti survet esijala ümber ning pindmiselt 10% Capsicami kreemi kas abaluu piirkonnas või tagajala välisküljel. Lisaks elulistele näitajatele hinnati hobuste käitumist modifitseeritud valuskaala põhjal (Lindegaard et al. 2010), tehti videosalvestused nende käitumisest koos ja ilma inimese juuresolekuta ning jälgiti nende peapiirkonna (näo) muutusi. Tulemustes leiti, et hobuste näoilmed olid väga muutuvad ning ilmnes selge seos valuliste stiimulite ja teatud grimasside vahel. Kokkuvõte on nähtav juuresolevalt pildilt "Equine pain face". Kuna hobused on kõik indiviidid ning tihti on piir valu ja ebamugavuse vahel imeõhuke, siis tasub järgnevad punktid meeles pidada. Valu/ebamugavuse esinemist näitab see, kui: - hobuse kõrvad on üksteisest kaugenenud - esineb silmi ümbritsevate lihaste pinguldatust - esineb pinges/eemalolev pilk - ninasõõrmed on laienenud külgsuundades - esineb näolihaste pinguldatust (nt põskedel) - esineb nina ja mokkade jäik suletus (nn kandilised mokad) ning alalõua lamendumine Artikkel ise on täispikkuses leitav siit: http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC4312484/ Jagan huvitavat mini-artiklit, mis räägib rahustavatest signaalidest (ing. kl "calming signals") hobustel. Seda terminit hakkas esmalt kasutama Norra päritolu loomade etoloog ja koeratreener Turid Rugaas (raamatus "On Talking Terms With Dogs: Calming Signals", 2005). Tegemist on kehakeele variatsioonidega, millega indiviid (ilmselt esinevad kõigil imetajatel) püüab ennast stressi tekitavas olukorras maha rahustada. Hobustel esinevad näiteks järgnevad rahustavad signaalid: eemale vaatamine, kõrvade suunamine küljele, kaela sirutamine, mokkade limpsimine/alalõua liigutamine, söömine jms. Olulised mõtted artiklist:
- rahustavaid signaale ei tohi ignoreerida või maha suruda (juhtimisvõtteid suurendades, karistades), sest hobune püüab meiega suhelda, öeldes, et tal on probleem - rahustava signaali ilmnedes peame me hobusele (ja endale) aega andma - selleks et me oleksime hobukäsitluses paremad, peame lõpetama hobuse sildistamise ja mitte olema "kuningannad", kellele kõik (sh hobused) kohe "teed annavad" - mitte andma vaid käsklusi, vaid püüda rohkem luua kahepoolset suhtlust - maatöö on parim viis hobukäsitluse parandamiseks Artikli leiab siit: http://annablakeblog.com/2014/04/18/calming-signals-are-you-listening/ ![]() Klaus Ferdinand Hempfling on teatritöö ja tantsimise taustaga maailmakuulus loomuliku hobukäsitluse õpetaja. Ta räägib ja kirjutab palju sellest, kuidas meie suhe hobusega on ka ratsutamiskunsti tuumaks. Oma raamatus „Dancing with Horses. The Art of Body Language“ toob ta välja kuus hobustega suhtlemise reeglit. Lühidalt kõlavad need järgnevalt: 1) Iga hetk ja liigutus kannab endas informatsiooni. Ka tujul on suur mõju meie enda ja hobuse kehale ning vaimule. 2) Vähem on rohkem. 3) Kasuta samu märguandeid, ära aja hobust segadusse. 4) Tihti on meie liigutused hobustega koos olles äkilised ja mõtlematud- me ei ole hetkes ja oma kehas kohal. Noori hobuseid see ärritab, vanemad hobused aga lõpuks harjuvad sellega: nad muutuvad tuimaks ja ei pane meid enam tähele. See on aga täpselt vastupidine sellele, mida me soovime. Hobuseid käsitledes peaksid meie liigutused peavad olema teadlikud, voolavad, pehmed- peaaegu nagu tantsusammud- ja sellisest voolavast liikumisest tulevad sujuvad märguanded. Niimoodi püsib hobune ergas ning reageerib ka väiksematele märguannetele. 5) Pehmemalt- pehmemalt- ja nüüd vaid mõtle selle peale. 6) Koputa enne sisenemist. Ära ehmata hobust uute märguannetega, vaid „koputa“ ehk anna hobusele märku ja anna talle aega, et nüüd tuleb tegevuse muutus. Ta saab ennast ette valmistada ning reageerida ilma liigse pingeta. |
Ratsutamiskunst.ee blogi ..... on Eda Vallimäe poolt kirjutatud artiklite ja teooriamaterjali kogumik. Lugemiseks vali allolevast tulbast sobiv kategooria. Blogiarhiiv
April 2022
Kategooriad
All
|