RATSUTAMISKUNST- HOBUSEGA HARMOONIAS
  • treeningud
  • KOOLITUSED
  • MINUST
    • Elulugu
    • Minu hobused
  • LUGEMIST
    • BLOG
    • Õpilaste tagasiside
    • Hobukäsitlus
    • Istakuõpe
    • Maatöö ja käekõrval treening
    • Akadeemiline ratsutamiskunst
    • Raamatusoovitused
    • Tsitaadikogumik
  • E-POOD
  • KONTAKT
  • ENGLISH

Õppereis Hollandisse ehk "Paddock Paradise" koplisüsteemi tutvustus

11/24/2019

2 Comments

 
21.-24. november 2019 külastasin treener Ylvie Fros'i ja tema treeningtalli Hollandis. Lisaks treeningtundidele oli minu eesmärgiks ka detailne "Paddock Paradise" hobuste vabapidamissüsteemiga tutvumine, millest kirjutangi selles posituses lähemalt. 

Ylvie Fros'il (viide kodulehele klikates tema nimele) on treening- ja erahobuste tall Hollandi keskel (nimelt asub Hollandi geograafiline keskpunkt vaid kilomeeter-kahe kaugusel) väikese Luntereni linnakese ääres. Tema tallis on kohti kuni ca 25 hobusele: 9 enda hobust/õppehobust, mõned praktikantide ja seminaridel osalevate inimeste hobused ning kuni 10 statsionaarset erahobust. Ylvil on olemas sise- ja väliboksidega tallihoone (sh boksid koos minikoplitega, mis on ka Saksamaal ja Austrias väga levinud- nendest on ka allpool fotosid) , sööda- ja abiruumid, pesuboks, 20x40 drenaazi ja kangakiuga väliplats ning väikesed jalutusaiad külalishobustele, kuid see, mis teeb tema talli ühest keskmisest treeningtallist erinevaks on hoopis "Paddock Paradise" koplisüsteem.  

"Paddock Paradise" on hobuste pidamise viis, mida iseloomustab hobuste elamine ja liikumine "mööda teeradasid" (ing. k "tracks"). See on vastand niiöelda tavapärasele ristkülikukujulisele koplile. Teerajad on mõeldud hobuste loomuliku käitumisviisi paremaks majandamiseks- esmajoones suurema liikumisaktiivsuse võimaldamiseks, kuid pakuvad hobusele ka teisi "tegevusi" teeradade peal, nagu söögialad, pehme pinnasega pikutamise alad, veesilm, puud ja põõsad ja/või varjualused jms olenevalt kohaliselt võimalusest. Kõik Ylvie hobused, sealhulgas ka hobused, kes treenivad Kõrgema Kooli tasemel, elavad õues liikudes ja elades nendel teeradadel, pääsedes rohualale vaid piiratud tundideks. (Vajadusel tuuakse mõned hobused ööseks sisse ja/või tekitatakse). Seesugune pidamisviis mõjub hästi nii hobuste vaimsele kui füüsilisele tervisele ning vastupidiselt paljude sporttallides olevate hobuinimeste hirmudele ei lõhu hobused ennast ega üksteist sellises koplis olles, ei jookse hullunult ega kiindu liigselt oma kaaslastesse. "Üleminekufaasis" võib otseloomulikult intsidente tulla, kuid see on vaid märk sellest, et hobune ei ole nooremalt/varasemalt hästi sotsialiseeritud ning vajab kohanemiseks aega. Seesugune hobuse loomupärane pidamisviis on tegelikult hea preventatsioon ning ravi paljudele vaimsetele ja füüsilistele terviseprobleemidele, alustades ärevusest, karja kiindumusest kuni lõpetades kabja-, ainevahetuse- ja seedeprobleemidega.

Miks teerajad aga mitte koplid? 
Hobuste kehalise füsioloogia ning metsikute ja poolmetsikute hobuste uurimisest on täheldatud, et hobused on loodud kõndima st sammuma kuni kümneid kilomeetreid päevas, veetes suurema osa päevast- erinevate uuringute andmetel ca 15-20 tundi- aeglaselt liikudes ja vähehaaval madala kalorsusega rohtu süües. Lisaks veedavad hobused aega üksteisega suheldes: noored hobused üksteisega mängides, üksteist groomides, magades, oksi või puid närides jms. Seega sobitub teeradadel käimine rohkem hobuste loomupärase käitumisega, kui lopsaka rohuga siledal karjamaal (või heinapalli ümber) lihtsalt seismine või  söömine. Seesugused lopsaka rohuga koplid ei ole paljudele tänapäeva hobustele tervislikud ega ka loomulikud- eriti just vähese kasutuse/treeninguga  hobustele, kes kalduvad ülekaalule ja/või on tundlikud liigsele suhkrule (aborigeensed tõud, ponid, kroonilise subakuutse laminiidi all kannatavad hobused jt).  Kuigi Eesti kliimas on karjatamise periood suhteliselt lühike ning 6-7 kuud kui mitte rohkem aastast söövad hobused heina, siis mõjutab meie hobuste ülekaalu ka see, et vaba heina juurdepääsuga hobused söövad koguseliselt liiga palju ning liiguvad sealjuures liiga vähe.  Jala- ja kabjatervisele mõjub halvasti ka ülessõtkutud kopli mudas seismine. 

Kuidas teerajad täpsemalt töötavad?
Meie kliimavöötmes on esmajoones vajalik pinnase koorimine ning selle asendamine sõelmete/liiva/betooni/sillutise/kunstmuru vms, sest vastasel juhul sumpavad hobused mudas. Sõelmete ja sillutise peal kõndimine mõjub hästi ka kabjatervisele, vähendades kiilu- ja valgeviiruhaigusi (nt  mudast tingitud seen- ja bakterinfekstioonid) ning kulutades kabjamaterjali loomulikul viisil. Suur osa inimesi kardab lasta hobusel kõndida (sammuda) kõval pinnasel, kuid vastupidisel väärarusaamale, kohaneb kabi (sisemised ja välimised koed) aja jooksul sellel keskkonnale vastavalt, mille peal ta kõnnib ;)
Teerajad tuleb rajada pigem suurema kui väiksema ala peale: Ylvie tallis oli koplisüsteemi all umbes 2 hektarit maad (täpsemalt vt joonis). Lisaks tuleb rajada erinevaid "jaamasid"/alasid erinevateks tegevusteks, viies need üksteisest võimalikult kaugele.

Kes selle välja mõtles?
"Paddock Paradise" hobusepidamise süsteemi   mõtles välja kabjahoolduse grand-man ameeriklane Jaime Jackson. Ta on kirjutanud ka samateemalise raamatu: "Paddock Paradise: A Guide to Natural Horse Boarding" (ning mitmeid kabjahoolduse raamatuid). Lähtuvalt Jaime ideest baseerub koplisüsteem metsikute ja vabalt liikuvate ameerika mustangite eluviisile ning tema soov oli töötada välja süsteem ka kodustatud hobustele, mis sarnaneks maksimaalselt hobuste loomulikule eluviisile, leides seeläbi püsivad lahendused nii mõnelegi terviseprobleemile.
Picture
Foto http://paddockparadise.net/en/start/ lehelt näidates looduses vabalt liikuvate hobuste "teeradasid".
Alljärgnevalt on valik Ylvie Fros talli koplisüsteemist ning tallist. Selgitused on lisatud fotode all.
Picture
Siin on näha kooritud pinnasega ca 5-6 meetrit lai teerada. Sõelmed olid Ylvie talli näite põhjal parim teeradade materjal. Teeradade laius varieerus, hetkel minu selja taga mitme teeraja ühenduskoht, mille keskel plats.
Picture
Ülevaade Ylvie Fros koplisüsteemist ja tallist. Kuna tegemist on kiire visandiga, mis valmis lennusõidu ajal, siis skaala on ilmselgelt nihkes ja puudub... kuid ülevaate see väike kritseldus siiski annab.
Picture
Boksid, mille üks uks avanes talli sisevahekäiku ning teine otse õue 3,5 x7 m jalutusaeda. Bokside mõõtmed oli 3,5x, 3,5m.
Picture
Picture
Lasipuu otse platsi kõrval. Otseloomulikult võis hobust minna valmis panema ka talli siseruumidesse.
Picture
Isegi kooritud pinnase puhul kippus söödaküna ees veidi ligaseks.
Picture
Picture
Ühel teeraja lõigul asetsesid väikesed (ca 30-40cm kõrged) palgid, mis julgustasid hobuseid arendama oma tasakaalu ja koordinatsiooni.
Picture
Selline näeb välja mullapõhjaga teerada...
Picture
Veesilm ning üks karjamaadest, lisaks taustal ka väike mägi, mille otsas hobustel meeldis turnida.
Picture
Heinavõrkude kinnitamine söödakünasse. Lisaks võrkudele, said hobused süüa korda päevas ka lahtist heina ning pidevalt oli saadaval hein slowfeeder künast (pilt allpool).
Picture
Hästi näha kooritud pinnase ja koorimata pinnase vahe.
Picture
See on ravimtaimede kast, et hobused saaksid soovi korral ise neid siit ampsata! Seesuguseid kaste oli erinevate taimedega kaks tükki teeradade ääres.
Picture
Seesugune nägi välja "slowfeeder" tüüpi heinaalus: lahtine hein visati künasse ning selle peale lasti vajuda raskel metallraamil, mille peale oli tõmmatud võrk.
Picture
Veesilma kõrval kahjuks veel koorimata pinnas. Veepõhi ise küll väidevalt tugeva pinnaga. Lisaks näha hobuste sügamispost.
Picture
Hea idee kuhu paigutada mahavõetud võsa!
Picture
Pehme liivaga suurem plats, kus pikali visata ja püherdada. Foto tehtud varahommikul, kus on veel näha pikutamise jälgi liival. Lisaks ka kaks varjualust. Nende miinuseks saab pidada nende väikest suurust ning pehme allapnu puudumist (Eesti kliimas hädavajalik, et hobuse saaks igapäevaselt pikali minna).
Picture
Mineraalide ja jõusööda andmiseks eraldati hobused väikestesse aedikutesse, kus nad pidid seisma ja ootama kuni neile söök toodi ning kuniks kõik teised on samuti lõpetanud söömise. See süsteem toimis neil hästi ning paljud hobused olid selle "harjutusega" kannatlikkust juurde õppinud!
Picture
Sõnnikut oli teeradades peal hommikuks omajagu ;) Otseloomulikult koristati junne igapäevaselt, vahepeal ka kaks korda päevas.
Picture
Lisaks "tallivaatlusele" toimus õppereisi ajal ka palju erineva tasemega treeninguid ;)
© ​Eda Vallimäe 2019 
2 Comments

Mida tähendab hobuse haigutamine?

10/27/2018

0 Comments

 
Picture
Fotol on hobune Viktoria haigutamas elektriravi aparaadi poolt tehtava lihasmassaži ajal
Kui inimestel võib haigutamine olla põhjustatud igavusest või väsimusest, ka vere hapnikutaseme langusest, siis hobustel see nii ilmselt ei ole. Hobune haigutab tihti siis, kui ta on stressis või segaduses, samuti kui ta on valudes. Oluline on muidugi jälgida hobuse kehakeelt tervikuna. Kui hobune haigutab treeningu või massaži ajal, siis võib see olla märk pinge/stressi vabanemisest, kuid kindlasti mitte märk igavusest. 
0 Comments

Honza Blaha koolituse õppekonspekt (2017)

4/19/2018

0 Comments

 
Picture
Kuulus hobulausuja Honza Blaha käis esmakordselt Eestis koolitust andmas 24. augustil 2017 aastal. 2018 aasta aprillis tuleb ta uuesti: koolitus toimub 27.-28. aprill Säreveres. Kohal on 11 hobust ja ratsanikku ning paarkümmend vabakuulajat. Koolitusega on võimalik veel ühineda, registreerimine info@ratsutamiskunst.ee aadressil.

Eelmise aasta Honza Blaha koolitusel kõlanud mõtted ja teooria on nüüd kõigile õppimiseks ka minu blogisse kirja pandud ;) Head lugemist!
Picture
Õppekonspekt
Honza Blaha koolituselt
​24. august 2017
 
  • Pole olemas ühte õiget treeningmetoodikat- kõik sõltub eesmärgist ja eelistusest.
  • Honza loodud treeningsüsteem „Free Line Collection“ tähendab hobuse treenimist ilma nöörideta. Turvalisust silmas pidades alustame treeningut hobune nööri otsas, kuid treenime nii nagu see oleks nähtamatu.
  • Hobusega suhtlemisel on inimesel liidri roll, mitte partneri roll. Selle mõistmiseks on sobiv näide, et kui ma soovin oma elukaaslasega minna kinno, kuid tema hoopis kohvikusse, siis ma tulen talle vastu ning me läheme kohvikusse. Järgmine päev tuleb tema mulle vastu ning me teeme seda, mida mina soovisin. Seda nimetatakse partnerluseks. Hobusega niimoodi aga päris ei ole- kui mina soovin jalutada hobusega treeningplatsile, kuid  tema soovib hoopis süüa tee ääres maitsvat rohtu, siis me ei saa omavahel kokku leppida, et hea küll täna sööme rohtu ja küll me homme trenni teeme. See ei tööta nii! Järgmine kord ja ülejärgmine kord ja üleülejärgmine kord tahab hobune ikka vaid rohtu süüa. Me peame olema liidrid hobuse silmis, et ta sooviks vabatahtlikult meiega koos treeningplatsile minna.
  • Ära saada oma hobust endast ainult eemale (nagu join-up meetoodikad teevad). Treeni teda nii, et ta tahaks alati (ka surve all ja see on ärev olukord) sinu juurde tulla, mitte eemale joosta. See on ka ainuke viis, et oleks võimalik vabatreeningut harrastada.
  • Hobustele meeldib harmoonia- koosolemine, pinge puudumine. Nad otsivad alati seda olukorda, kus oleks rohkem harmooniat. Kui me seda pakume, siis soovivad hobused meiega koos olla. Niimoodi tekib meie ja hobuse ümber nö mull.
  • Honza ei kasuta kunagi toitu hobuse premeerimiseks, sest tunneb, et hobune hakkab keskenduma toidule, mitte talle.
  • Me kasutame stekke ja steki otsas olevat nööri, et suuta puudutada kaugemal olevaid hobuse kehaosi.
  • Me ei anu hobust, et ta midagi teeks, me ütleme seda talle.
  • Iga hobune on eriline millegi jaoks- leia see üles. Näiteks inimeste maailmas ei ole mul sama eesmärk puudega inimesele ja tantsijale.
  • Iga hobuse regeerimine on erinev.
  • Hobuse kõrvad ei ole väga head käitumise hindamiseks ning seepärast on vaja vaadata ka teisi märke. Hobuse kõrvad on kui radarid, mis rööprähklevad pidevalt, sest uut infot püüab ta just kõrvadega esmalt.
  • Hobuse nina peaks olema piltlikult öelduna minu kõhu küljes. Mul peab olema alati võimalus (st ka harjutus), et öelda hobusele: keera oma nägu minu poole.
  • Samas, kui hobune vaid mulle järgneb, kuid ei peatu, siis olen ma loonud väikese koletise, kes on ohtlik. Esmalt õpeta hobusele peatamine, distantsi hoidmine ja taandamine. Enne liikuma hakkamist testin, kas saan hobust peatada või taandada.
  • Vabatreening põhineb usul. Kui me ei usu, et hobune meiega suudab lahtiselt olla ning meie juurde tagasi tulla, siis seda ei juhtu kunagi!
  • Kui me lõpetame hobusega suhtlemise, siis hakkame teda nööridest tõmbama.
  • Esmalt peab hobune mind austama. Samas, mina pean omakorda selle austuse ka välja teenima oma käitumisega.
  • Me võidame hobuse enda poolele, mitte läbi lõputu kordamise, vaid läbi õige kogemuse- kui sa aitad hobuse läbi keeruliste situatsioonide ja näitad talle, et inimesega koos on keerulistes olukordades turvaline ja rahulikum.
  • Hea treening tähendab head ajastust.
  • Kui me kasutame stekki (sh maatöö stekki), peab meil käes olema hea tunnetus.
  • Honza treeningul on 10 erinevat taset/eesmärki:
  1. Hobune on alati peatatav. Samm-stopp, traav-stopp, galopp-stopp.
  2. Hobune on vaba (ilma nöörideta) ning püsib alati minu kõrval.
  3. Külgpainutamine. Suudan liigutada hobuse pead, õlgasid ja tagajalgu paremale ja vasakule.
  4. Ette-alla lõdvestamine. Pea all ei ole alati ette-alla lõdevstamine, sest hobune võib olla kukkunud esiotsale veelgi rohkem oma raskusega. Külgpainutamine aitab hobust paremini ette-alla lõdvestada.
  5. Hobune on ratsmes.
  6. Tasakaalu muutmine
  7. Erinevad manöövrid
  8. Üleminekud
  9. „Igal ajal“- hobune on võimeline harjust tegema olenemata keskkonnast. Võin küsida harjutust mis iganes hetkel ning hobune suudab teha kvaliteetse soorituse.
  10. Show-esinemised.

Eda Vallimäe © ​

0 Comments

Millest kõneleb hobuse saba?

12/27/2017

0 Comments

 
Picture
Foto: Pixabay
Hobuse saba liikumine kõneleb hobuse selja tervisest. Nii nagu hobuse lülisammas liigub iga sammuga, peab ka saba kaasa liikuma- ta on ju lülisamba üks osa! Üks hea ratsastuse välimääraja on see, kas hobune liigutab ainult jalgu või õõtsub ta läbi selja (ing. keeles „back mover“ ja “leg mover“). Need, kes läbi selja õõtsuvad, ei liiguta oma jalgu nii kõrgele, sest see pole biomehaaniliselt lihtsalt võimalik ning nende saba õõtsub rahulikus rütmis kaasa. Need, kes esijalgu efektselt väga kõrgele liigutavad, on seljast kanged ning ei suuda tagujalgadega enda keha alla astuda, et selg saaks pehmemaks muutuda.

Liikumise ajal liigub hobuse selg nagu üks suur vaat, mis pöörleb pikisuunaliselt ümber oma telje - see tähendab, et üks seljapool langeb ning pöördub sissepoole.

Mida ratsahobuse saba juures tähele panna?

* Kui hobuse saba on liikumisel tema tagajalgade vahel, siis on ta tõenäoliselt hirmul või valudes. Sama kehtib ka seisuasendi kohta. Juba vana hobusemeeste tarkus on tõsta seisva hobuse saba ülesse, sest see annab infot hobuse terviseseisundi ja iseloomu kohta: füüsilises valus või vaimselt pinges hobune ei lase oma saba tõsta. Õpitud abituse puhul võib sama saba olla aga justkui surnud („sült“), samas võib see tähendada ka äärmist lõdvestumist. Otsustamisel tuleb jälgida kogu hobuse kehakeelt ning hetke olukorda.

* Kui hobuse saba on liikumise ajal paigal ja allapoole, siis liikumine tema kehas ei liigu läbi kogu keha, vaid jääb „seisma“ enne tagujalgadeni jõudmist. Selline hobune on tavaliselt füüsiliselt kehast kange, üle ratsme või tugevalt esiotsal.
​
* Kui hobune vehib oma sabaga kiiresti ja korduvalt näiteks üleminekute, hüpete, jalavahetuste või külgliikumiste ajal, siis võivad juhtimisvõtted olla liiga tugevad (liiga „valjud“) või on hobune mingil põhjusel frustreeritud. Näiteks ei ole normaalne koondavate harjutuste ajal pidevalt sabaga vehkiv hobune- see on märk, et treeningus on midagi valesti.  Mõningane hobuse saba vehkimine raskema töö õppimisel on normaalne, sest hobune väljendab ennast oma sabaga. Rasket tööd tuleb küsida vähe korraga, tihedate pauside, premeerimisega. Mõlemal juhul tuleb jälgida hobuse kogu kehakeelt (sh tema nägu), et otsustada, kas tegemist on negatiivse märgiga.

* Kui hobune kannab oma saba sirge või üsna sirgena, siis see on märk, et hobuse selg on liiga pinges.

* Kui hobune kannab oma saba vaid ühel küljel on see märk asümmeetriast tema kehas. Hobuse lülisammas, sh tema saba, peab painduma vasakule ja paremale kogu pikkuses. See tähendab, et liikudes päripäeva (paremal ratsmel) peab hobune olema kuklast kuni sabani sissepoole painutatud- ka tema saba peaks asetsema sissepoole! Seega annab saba asend meile märku ka sellest, kas hobune painutab ennast läbi kogu keha.
​
Õigesti hoitud saba õõtsub nõtkelt küljelt küljele (hobuse ühelt kannalt teise suunas) ning asub pehme kaarega hobuse tagajalgadest eemal.
​

Eda Vallimäe ©
0 Comments

Kuidas hobust motiveerida?

7/3/2016

0 Comments

 
Picture
Hobuse motiveerimine on palju enamat, kui vaid maiuse kasutamine. See on kõik see, kuidas hobune õpib ning kuidas inimene temaga suhtleb. Alljärgnevad punktid baseeruvad hobuste loomupärasel käitumisel ning treeningõpetusel, tekitades inimesega koosolemisest pigem positiivse emotsiooni. Nimistu ei ole lõplik ning järjekord on juhuslik, välja arvatud päris esimene punkt :) 
  • Võimalda hobusele liigiomaseid elamistingimusi ning sööta. Selleks, et hobune tunneks end treeningus hästi, peab ta tundma ennast kõigepealt ka oma kehas hästi. Hobuse vaimse tervise, tugi-liikumisaparaadi ning seedesüsteemi tervise kohapealt on hädavajalik võimaldada hobusele:
    • igapäevast sotsiaalset kontakti teiste hobus(t)ega 
    • vähemalt paar tundi päevas vaba liikumist õues 
    • suurema osa päevast vaba juurdepääsu koresöödale (kui hobusel on kalduvus rasvumisele, siis madala kalorsusega).
  • Kontrolli hobuse tervist regulaarselt. Käitumisprobleemide, kehva liikumise või vähese üldise motivatsiooni põhjuseks võib olla terviseprobleem, tüüpiliselt seotud näiteks hammaste, kapjade, lihaste või seedesüsteemiga.
  • Veeda hobusega koos aega. Hobuste üks loomupärane käitumine on veeta üksteistega aega, tehes mitte midagi. Võid kaasa võtta ka raamatu ja tooli ning veeta hobusega koos aega kas tema tallis, treeningplatsil või karjamaal. See on hea viis õppida hobust paremini tundma,  jälgima tema käitumist ning suurendada omavahelist sidet.
  • Premeeri häälega. Hobused on väga tundlikud erinevatele häälitsustele: soovitud käitumise premeerimiseks kasuta sama sõna/sõnu ja kõrgemat, energilist hääletooni.
  • Harja või  masseeri hobust. Hästi mõjuvad pikad ja rahulikud tõmbed, masseerimine kaelalt, laudjalt ning kõhu alt. Proovi kasutada oma käsi harjade asemel, et tunnetada hobuse lihaspingeid ning üldist meeleolu sellel päeval. Kui tahad, et hobune harjamist naudiks, siis ära kiirusta.
  • Vabasta surve õigeaegselt. Hobuse jaoks on surve eemaldamine preemia- vabasta õigel hetkel. Ole survega taktitundeline: ära jää survet pikalt hoidma, vaid kasuta alati nö võtan-annan tehnikat. 
  • Kasuta minimaalset survet. Alati alusta minimaalsest survest ning alles siis suurenda (kui vaja! Aga võib-olla polegi :) Sellisel juhul püsib hobune kerge ja ergas ka väikseimale märguandele.
  • Tükelda uue käitumise või harjutuse õppimine väikesteks sammudeks. Hirmutavate või uute situatsioonide ja harjutuste puhul tuleb hobust järk-järguliselt uue stiimuliga harjutada, et ta õpiks õigesi käituma. Hobune ei ole suuteline päris õiget käitumist kohe sooritama, ülesanne tuleb võtta osadeks ning premeerida väikeseid samme. Rohkem õpetust näiteks Tuire Kaimio raamatust „Koos hobusega“.
  • Tee tihti pause. Treeni hobusega vähe korraga põhimõttel. Pauside ajal ei pea sa hobusega ilmtingimata ja alati ringi jalutama, vaid lase tal seista ning julgustada teda mäluma, kaela sirutama, raputama ning puristama.
  • Pane tunnetus oma liigutustesse sisse. Hobuste treenimine ei ole mehaaniline lükka-tõmba protsess. Püüa tuua tähelepanu oma iga liigutuse sisse- meie kehakeel (ja märguanne) muutub sujuvaks ja loomulikumaks ning see meeldib hobustele :) Kui see tundub raske, siis võid küsida endalt, mis tunne on näiteks mu käe sees? Või võid mõelda, et tahaksid justkui sellesse kehaosasse mõttega sisse minna ilma analüüsimata, vaid lihtsalt tajudes. 
  • Treeningu äkiline lõpetamine. Kui hobune teeb soovitud käitumist eriti hästi, lõpeta treening koheselt, lase hobune vabaks või lahku temaga treeningplatsilt.
  • Premeeri maiusega. Kasuta maiust soovitud käitumise premeerimiseks, mitte hobuse meelitamiseks ning „ära ostmiseks“. Siinkohal on tähtis maiuse ajastus ning häälmärguanne (et hobune teaks, millal maius tuleb). Sellega väldid, et hobune hakkab maiust inimeselt välja norima: maius peaks olema kui kingitus hobusele. Põhjaliku õpetuse selle kohta, kuidas kasutada maiuseid hobuste treeningus, leiab taas Tuire Kaimio raamatust „Koos hobusega.“
  • Võta aega ja püsi ise rahulik. Hobustele ei meeldi kiirustamine, sest nende maailmas ei ole kellaaegasid ega eesmärke. Kiirustamine muudab meie enda kehakeele ning juhtimisvõtted ebakindlaks, mille tõttu muutub hobune ärevaks. Mida stressirikkam olukord hobuse jaoks, seda rohkem tuleb anda hobusele aega kohanemiseks ning lõdvestumiseks. Püüa saada hobune ärevas olukorras lõdvestama. Iseenda rahustamiseks ning keha raskuskeskme vaagapiirkonda toomiseks, võid kasutada pikka ja rahulikku nn kõhuhingamist ning kehataju harjutusi.
  • Unusta domineerimine. Hobuste omavaheline loomupärane suhtlemine ei baseeru domineerimisel, vaid koostööl. Suhtu hobusesse kui partnerisse või kui õpilasse. Kui hobune käitub ebasoovitult, siis on sellele alati põhjuslik seletus (hirm/ärevus, valu, ebamugavus, halb treenitus, õpitud abitus jne), mitte soov valesti käituda. 
  • Juhenda hobust enesekindlalt, heasoovlikult ning alati ühte moodi. Hobune ei oska loomupäraselt meie maailmas hakkama saada ega meiega koos treeningul toredaid asju teha- me peame teda õpetama. Kõik, mida hobune inimeste maailmas ei oska teha, ei ole inimene suutnud talle õpetada.  Selleks, et ta hakkaks meid usaldama, peab inimene olema pigem liider (so andma eeskuju), mitte ülbe boss. 
  • Lase hobusel ennast väljendada ning liigutada. Ära karista hobust kui ta püüab ennast väljendada, jälgi mida ta püüab sulle öelda. Hobune ei ole masin, kes alati ühte moodi reageerib.
  • Hobune on inimese peegel. Hobune peegeldab tihti meie enda emotsioone ning käitumist, pane seda tähele ning püüa muuta oma käitumist vastavalt sellele. 
  • Tõsta hobuse (ja enda) mugavusstooni järk-järgult. Loo turvalisi situatsioone, kus sa tead, et suudad hobust rahulikuna ja lõdvestununa hoida. Vastasel juhul seostub  selle situatsiooniga ärevus ning edaspidi püüab hobune pigem seda vältida. 
  • Ole hetkes ja ole sina ise! Hobustele meeldib, kui meie tähelepanu on meie enda kehas, meil ei ole eelarvamusi ning me ei ole hõivatud mõtetega eilsest ja homsest.
 
Võib juhtuda, et nii mõnegi punkti ellurakendamisel ei toimunud hobuses muutust. Ära anna kohe alla! Võib-olla ei olnud kasutatud märguanne veel päris õige  või vajab  hobune aega, et hakata ennast rohkem väljendama, reageerima uutele märguannetele ning inimest usaldama.

Last but not least... Naudi oma hobust! ;) 

0 Comments

Kuidas lugeda hobuse näoilmet seoses valuga?

10/4/2015

0 Comments

 
Picture
2014. aastal koostasid Gleerup jt teadlased Taanis eksperimentaalse uuringu, et jälgida hobuste näoilmeid vastusena valulistele stiimulitele ning koostada hobuste valu paremaks mõistmiseks sobilik hindamisvahend. 
Kuue erineva hobuse peal rakendati kahekümneks minutiks kahte erinevat protseduuri: vererõhumanseti survet esijala ümber ning pindmiselt 10% Capsicami kreemi kas abaluu piirkonnas või tagajala välisküljel. Lisaks elulistele näitajatele hinnati hobuste käitumist modifitseeritud valuskaala põhjal (Lindegaard et al. 2010), tehti videosalvestused nende käitumisest koos ja ilma inimese juuresolekuta ning jälgiti nende peapiirkonna (näo) muutusi. Tulemustes leiti, et hobuste näoilmed olid väga muutuvad ning ilmnes selge seos valuliste stiimulite ja teatud grimasside vahel. Kokkuvõte on nähtav juuresolevalt pildilt "Equine pain face".

Kuna hobused on kõik indiviidid ning tihti on piir valu ja ebamugavuse vahel imeõhuke, siis tasub järgnevad punktid meeles pidada. Valu/ebamugavuse esinemist näitab see, kui:
- hobuse kõrvad on üksteisest kaugenenud
- esineb silmi ümbritsevate lihaste pinguldatust
- esineb pinges/eemalolev pilk
- ninasõõrmed on laienenud külgsuundades
- esineb näolihaste pinguldatust (nt põskedel)
- esineb nina ja mokkade jäik suletus (nn kandilised mokad) ning alalõua lamendumine

Artikkel ise on täispikkuses leitav siit: http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC4312484/



0 Comments

Calming signals

10/4/2015

1 Comment

 
Jagan huvitavat mini-artiklit, mis räägib rahustavatest signaalidest (ing. kl "calming signals") hobustel. Seda terminit hakkas esmalt kasutama Norra päritolu loomade etoloog ja koeratreener Turid Rugaas (raamatus "On Talking Terms With Dogs: Calming Signals", 2005). Tegemist on kehakeele variatsioonidega, millega indiviid (ilmselt esinevad kõigil imetajatel) püüab ennast stressi tekitavas olukorras maha rahustada. Hobustel esinevad näiteks järgnevad rahustavad signaalid: eemale vaatamine, kõrvade suunamine küljele, kaela sirutamine, mokkade limpsimine/alalõua liigutamine, söömine jms. Olulised mõtted artiklist: 
- rahustavaid signaale ei tohi ignoreerida või maha suruda (juhtimisvõtteid suurendades, karistades), sest hobune püüab meiega suhelda, öeldes, et tal on probleem
- rahustava signaali ilmnedes peame me hobusele (ja endale) aega andma
- selleks et me oleksime hobukäsitluses paremad, peame lõpetama hobuse sildistamise ja mitte olema "kuningannad", kellele kõik (sh hobused) kohe "teed annavad"
- mitte andma vaid käsklusi, vaid püüda rohkem luua kahepoolset suhtlust
- maatöö on parim viis hobukäsitluse parandamiseks

Artikli leiab siit: http://annablakeblog.com/2014/04/18/calming-signals-are-you-listening/

1 Comment

Klaus Ferdinand Hempfling: kuus hobustega suhtlemise reeglit

10/4/2015

0 Comments

 
Picture
Klaus Ferdinand Hempfling on teatritöö ja tantsimise taustaga maailmakuulus loomuliku hobukäsitluse õpetaja. Ta räägib ja kirjutab palju sellest, kuidas meie suhe hobusega on ka ratsutamiskunsti tuumaks. Oma raamatus „Dancing with Horses. The Art of Body Language“ toob ta välja kuus hobustega suhtlemise reeglit. Lühidalt kõlavad need järgnevalt:

1) Iga hetk ja liigutus kannab endas informatsiooni. Ka tujul on suur mõju meie enda ja hobuse kehale ning vaimule.

2) Vähem on rohkem.

3) Kasuta samu märguandeid, ära aja hobust segadusse.

4) Tihti on meie liigutused hobustega koos olles äkilised ja mõtlematud- me ei ole hetkes ja oma kehas kohal. Noori hobuseid see ärritab, vanemad hobused aga lõpuks harjuvad sellega: nad muutuvad tuimaks ja ei pane meid enam tähele. See on aga täpselt vastupidine sellele, mida me soovime. Hobuseid käsitledes peaksid meie liigutused peavad olema teadlikud, voolavad, pehmed- peaaegu nagu tantsusammud- ja sellisest voolavast liikumisest tulevad sujuvad märguanded. Niimoodi püsib hobune ergas ning reageerib ka väiksematele märguannetele.

5) Pehmemalt- pehmemalt- ja nüüd vaid mõtle selle peale.

6) Koputa enne sisenemist. Ära ehmata hobust uute märguannetega, vaid „koputa“ ehk anna hobusele märku ja anna talle aega, et nüüd tuleb tegevuse muutus. Ta saab ennast ette valmistada ning reageerida ilma liigse pingeta.



0 Comments

    Ratsutamiskunst.ee blogi ..

    ... on Eda Vallimäe poolt kirjutatud artiklite ja teooriamaterjali kogumik. Lugemiseks vali allolevast tulbast sobiv kategooria.  

    Blogiarhiiv

    April 2022
    March 2021
    December 2020
    November 2020
    June 2020
    March 2020
    February 2020
    January 2020
    November 2019
    January 2019
    October 2018
    April 2018
    January 2018
    December 2017
    October 2017
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    July 2016
    June 2016
    March 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015

    Kategooriad

    All
    Anatoomia
    Barefoot Kabjahooldus
    Bent Branderup
    Charles De Kunffy
    Egon Von Neindorff
    Fotopostitus
    Hanna Engström
    Hempfling
    Hingamine
    Hobuste Käitumine
    Honza Blaha
    Ilma Sadulata
    Intervjuu Treeneriga
    Istak
    Jooga
    Jossy Reynvoet
    Kabjahooldus
    Käekõrval Treening
    Kapson
    Karen Rohlf
    Koolituse õppekonspekt
    Koolituse õppekonspekt
    Kordetamine
    Lõdvestatus
    Loomulik Hobukäsitlus
    Marius Schneider
    Massaž Hobusele
    Motivatsioon
    Paddock Paradise
    Painutamine
    Paul Belasik
    Pikendatud Traav
    Plastrauad
    Ratsaniku Treening
    Ratsutamiskunst
    Ratsutamiskunsti Ajalugu
    Ratsutamispadjad
    Raudadeta Kabjahooldus
    Stekk
    Teadlikkus
    Teaduskirjandus
    Teraapia
    The Path Of The Horse
    Träck-süsteemiga Koplid
    Vabatreening
    Värkimine
    Ylvie Fros

    RSS Feed

Fotod Merle Lust ja erakogu                                                                                                                                                                                               edavallimae@gmail.com
Copyright Eda Vallimäe © 2022                                                                                                                                                                                                     +372 590 21564 
  • treeningud
  • KOOLITUSED
  • MINUST
    • Elulugu
    • Minu hobused
  • LUGEMIST
    • BLOG
    • Õpilaste tagasiside
    • Hobukäsitlus
    • Istakuõpe
    • Maatöö ja käekõrval treening
    • Akadeemiline ratsutamiskunst
    • Raamatusoovitused
    • Tsitaadikogumik
  • E-POOD
  • KONTAKT
  • ENGLISH