Õppereis Hollandisse ehk "Paddock Paradise" koplisüsteemi tutvustus

21.-24. november 2019 külastasin treener Ylvie Fros'i ja tema treeningtalli Hollandis. Lisaks treeningtundidele oli minu eesmärgiks ka detailne "Paddock Paradise" hobuste vabapidamissüsteemiga tutvumine, millest kirjutangi selles posituses lähemalt. 

Ylvie Fros'il (viide kodulehele klikates tema nimele) on treening- ja erahobuste tall Hollandi keskel (nimelt asub Hollandi geograafiline keskpunkt vaid kilomeeter-kahe kaugusel) väikese Luntereni linnakese ääres. Tema tallis on kohti kuni ca 25 hobusele: 9 enda hobust/õppehobust, mõned praktikantide ja seminaridel osalevate inimeste hobused ning kuni 10 statsionaarset erahobust. Ylvil on olemas sise- ja väliboksidega tallihoone (sh boksid koos minikoplitega, mis on ka Saksamaal ja Austrias väga levinud- nendest on ka allpool fotosid) , sööda- ja abiruumid, pesuboks, 20x40 drenaazi ja kangakiuga väliplats ning väikesed jalutusaiad külalishobustele, kuid see, mis teeb tema talli ühest keskmisest treeningtallist erinevaks on hoopis "Paddock Paradise" koplisüsteem.  

"Paddock Paradise" on hobuste pidamise viis, mida iseloomustab hobuste elamine ja liikumine "mööda teeradasid" (ing. k "tracks"). See on vastand niiöelda tavapärasele ristkülikukujulisele koplile. Teerajad on mõeldud hobuste loomuliku käitumisviisi paremaks majandamiseks- esmajoones suurema liikumisaktiivsuse võimaldamiseks, kuid pakuvad hobusele ka teisi "tegevusi" teeradade peal, nagu söögialad, pehme pinnasega pikutamise alad, veesilm, puud ja põõsad ja/või varjualused jms olenevalt kohaliselt võimalusest. Kõik Ylvie hobused, sealhulgas ka hobused, kes treenivad Kõrgema Kooli tasemel, elavad õues liikudes ja elades nendel teeradadel, pääsedes rohualale vaid piiratud tundideks. (Vajadusel tuuakse mõned hobused ööseks sisse ja/või tekitatakse). Seesugune pidamisviis mõjub hästi nii hobuste vaimsele kui füüsilisele tervisele ning vastupidiselt paljude sporttallides olevate hobuinimeste hirmudele ei lõhu hobused ennast ega üksteist sellises koplis olles, ei jookse hullunult ega kiindu liigselt oma kaaslastesse. "Üleminekufaasis" võib otseloomulikult intsidente tulla, kuid see on vaid märk sellest, et hobune ei ole nooremalt/varasemalt hästi sotsialiseeritud ning vajab kohanemiseks aega. Seesugune hobuse loomupärane pidamisviis on tegelikult hea preventatsioon ning ravi paljudele vaimsetele ja füüsilistele terviseprobleemidele, alustades ärevusest, karja kiindumusest kuni lõpetades kabja-, ainevahetuse- ja seedeprobleemidega.

Miks teerajad aga mitte koplid? 
Hobuste kehalise füsioloogia ning metsikute ja poolmetsikute hobuste uurimisest on täheldatud, et hobused on loodud kõndima st sammuma kuni kümneid kilomeetreid päevas, veetes suurema osa päevast- erinevate uuringute andmetel ca 15-20 tundi- aeglaselt liikudes ja vähehaaval madala kalorsusega rohtu süües. Lisaks veedavad hobused aega üksteisega suheldes: noored hobused üksteisega mängides, üksteist groomides, magades, oksi või puid närides jms. Seega sobitub teeradadel käimine rohkem hobuste loomupärase käitumisega, kui lopsaka rohuga siledal karjamaal (või heinapalli ümber) lihtsalt seismine või  söömine. Seesugused lopsaka rohuga koplid ei ole paljudele tänapäeva hobustele tervislikud ega ka loomulikud- eriti just vähese kasutuse/treeninguga  hobustele, kes kalduvad ülekaalule ja/või on tundlikud liigsele suhkrule (aborigeensed tõud, ponid, kroonilise subakuutse laminiidi all kannatavad hobused jt).  Kuigi Eesti kliimas on karjatamise periood suhteliselt lühike ning 6-7 kuud kui mitte rohkem aastast söövad hobused heina, siis mõjutab meie hobuste ülekaalu ka see, et vaba heina juurdepääsuga hobused söövad koguseliselt liiga palju ning liiguvad sealjuures liiga vähe.  Jala- ja kabjatervisele mõjub halvasti ka ülessõtkutud kopli mudas seismine. 

Kuidas teerajad täpsemalt töötavad?
Meie kliimavöötmes on esmajoones vajalik pinnase koorimine ning selle asendamine sõelmete/liiva/betooni/sillutise/kunstmuru vms, sest vastasel juhul sumpavad hobused mudas. Sõelmete ja sillutise peal kõndimine mõjub hästi ka kabjatervisele, vähendades kiilu- ja valgeviiruhaigusi (nt  mudast tingitud seen- ja bakterinfekstioonid) ning kulutades kabjamaterjali loomulikul viisil. Suur osa inimesi kardab lasta hobusel kõndida (sammuda) kõval pinnasel, kuid vastupidisel väärarusaamale, kohaneb kabi (sisemised ja välimised koed) aja jooksul sellel keskkonnale vastavalt, mille peal ta kõnnib ;)
Teerajad tuleb rajada pigem suurema kui väiksema ala peale: Ylvie tallis oli koplisüsteemi all umbes 2 hektarit maad (täpsemalt vt joonis). Lisaks tuleb rajada erinevaid "jaamasid"/alasid erinevateks tegevusteks, viies need üksteisest võimalikult kaugele.

Kes selle välja mõtles?
"Paddock Paradise" hobusepidamise süsteemi   mõtles välja kabjahoolduse grand-man ameeriklane Jaime Jackson. Ta on kirjutanud ka samateemalise raamatu: "Paddock Paradise: A Guide to Natural Horse Boarding" (ning mitmeid kabjahoolduse raamatuid). Lähtuvalt Jaime ideest baseerub koplisüsteem metsikute ja vabalt liikuvate ameerika mustangite eluviisile ning tema soov oli töötada välja süsteem ka kodustatud hobustele, mis sarnaneks maksimaalselt hobuste loomulikule eluviisile, leides seeläbi püsivad lahendused nii mõnelegi terviseprobleemile.

Foto http://paddockparadise.net/en/start/ lehelt näidates looduses vabalt liikuvate hobuste "teeradasid".

Alljärgnevalt on valik Ylvie Fros talli koplisüsteemist ning tallist. Selgitused on lisatud fotode all.

Siin on näha kooritud pinnasega ca 5-6 meetrit lai teerada. Sõelmed olid Ylvie talli näite põhjal parim teeradade materjal. Teeradade laius varieerus, hetkel minu selja taga mitme teeraja ühenduskoht, mille keskel plats.

Ülevaade Ylvie Fros koplisüsteemist ja tallist. Kuna tegemist on kiire visandiga, mis valmis lennusõidu ajal, siis skaala on ilmselgelt nihkes ja puudub... kuid ülevaate see väike kritseldus siiski annab.

Boksid, mille üks uks avanes talli sisevahekäiku ning teine otse õue 3,5 x7 m jalutusaeda. Bokside mõõtmed oli 3,5x, 3,5m.

Lasipuu otse platsi kõrval. Otseloomulikult võis hobust minna valmis panema ka talli siseruumidesse.

Isegi kooritud pinnase puhul kippus söödaküna ees veidi ligaseks.

Ühel teeraja lõigul asetsesid väikesed (ca 30-40cm kõrged) palgid, mis julgustasid hobuseid arendama oma tasakaalu ja koordinatsiooni.

Selline näeb välja mullapõhjaga teerada...

Veesilm ning üks karjamaadest, lisaks taustal ka väike mägi, mille otsas hobustel meeldis turnida.

Heinavõrkude kinnitamine söödakünasse. Lisaks võrkudele, said hobused süüa korda päevas ka lahtist heina ning pidevalt oli saadaval hein slowfeeder künast (pilt allpool).

Hästi näha kooritud pinnase ja koorimata pinnase vahe.

See on ravimtaimede kast, et hobused saaksid soovi korral ise neid siit ampsata! Seesuguseid kaste oli erinevate taimedega kaks tükki teeradade ääres.

Seesugune nägi välja "slowfeeder" tüüpi heinaalus: lahtine hein visati künasse ning selle peale lasti vajuda raskel metallraamil, mille peale oli tõmmatud võrk.

Veesilma kõrval kahjuks veel koorimata pinnas. Veepõhi ise küll väidevalt tugeva pinnaga. Lisaks näha hobuste sügamispost.

Hea idee kuhu paigutada mahavõetud võsa!

Pehme liivaga suurem plats, kus pikali visata ja püherdada. Foto tehtud varahommikul, kus on veel näha pikutamise jälgi liival. Lisaks ka kaks varjualust. Nende miinuseks saab pidada nende väikest suurust ning pehme allapnu puudumist (Eesti kliimas hädavajalik, et hobuse saaks igapäevaselt pikali minna).

Mineraalide ja jõusööda andmiseks eraldati hobused väikestesse aedikutesse, kus nad pidid seisma ja ootama kuni neile söök toodi ning kuniks kõik teised on samuti lõpetanud söömise. See süsteem toimis neil hästi ning paljud hobused olid selle "harjutusega" kannatlikkust juurde õppinud!

Sõnnikut oli teeradades peal hommikuks omajagu ;) Otseloomulikult koristati junne igapäevaselt, vahepeal ka kaks korda päevas.

Lisaks "tallivaatlusele" toimus õppereisi ajal ka palju erineva tasemega treeninguid ;)

© ​Eda Vallimäe 2019