3 kuud praktikat Bent Branderupi juures: 8. nädal

Eelmise nädalaga möödus kaks kuud praktikandi tööd Taanis. Olen igapäevasest füüsiliselt tööst omajagu väsinud, kuid trennide osas siiski veel sharp :)
Hobused on ka hästi vastu pidanud, ei näe neil mingit vaimset ega füüsilist ülekoormust, pigem on näiteks Limoncin liiga paksuks läinud, sest liikumist ei ole piisavalt (ja Taani hein on ilmselt liiga kvaliteetne :P ) ning Viki hakkab üha rohkem oma peas ja käitumises avanema, tunneb asjade vastu rohkem huvi ning suudab ilma draamata hirmutavate/uute/ebatavaliste olukordadele reageerida. Olen ka veidi Facebooki dieedil ka, seetõttu tuleb eelmise nädala kokkuvõte alles nüüd.
Mulle väga meeldib, et ratsutamiskunst avab hobuse ja ratsaniku treeningusse alati uusi dimensioone. Püüan lühidalt ja vabas vormis, viimistlemata panna kirja, millega olen viimasel ajal ratsatreeningutes tegelenud. Viimas(te)l nädala(te)l on olnud minu treeningute teemaks, et leida ratsutamise ajal enda kehas tasakaalupunkt, millele hobune peab piltlikult öeldes täpselt alla astuma- sellisel juhul kannab ta ratsanikku. Tasakaalupunkt (ja istak) muutub "neutraalist" vastavalt sellele, mida me teeme: kas me sõidame rohkem edasi või koondame, kas me liigutame õlgasid sisse või väljapoole või tagujalgu sisse või väljapoole. Baasülesandena peab ratsanik laskma hobuse rinnakorvil sissepoole roteerida rohkem kui väljapoole, istudes sisemise istmikuluuga-reiega vastavalt ette-allapoole. Seda nimetatakse õlad-ees liikumisest (või õlad sees tendents), mis automaatselt hobuse tasakaalustab. See on alguses ette-alla suunaline, et sirutada hobuse ülaliini ning "aktiveerida" kukla- ja ogajätkete ligamendid hobuse ülaliinil, kuid ette-alla ei tähenda kiiresti edasi sõitmist või hobuse õlgadele toomist. Ratsahobuse oluline ülesanne on just seesama enda keha ja seeläbi ka ratsaniku kandmine- kui seesugune mõlema jalaga tasakaalus enda keha alla astumine puudub, siis langeb hobuse rinnakorv ja seeläbi ka õlad, mistõttu on liikumine nn allamäge. Hobuse pea võib sellest olenemata olla nii üle ratsme kui ratsme taga. On oluline mõista, et hobuse esijalad (koos õlgadega) ripuvad piltlikult öeldes kehatüve (rinnakorvi) küljes vaid pehme koe jõuga (puudub luuline ühendus ehk rangluu). Teisisõnu, kui me langetame hobuse rinnakorvi või lasemel sel roteeruda valele poole (paindes liikumise ajal vale poole rotatsioon), siis ei ole esijalgades ja õlgades vabadust ega ülesmäge liikumist. Tagujalade poolt genereeritud edasitõukav- kuid siiski 3D suunaline liikumine- kandub läbi hobuse selja ja kaela (lülisamba) ratsaniku kätte. See on see põhjus, et tasakaalus hobune tundub käes "kerge"- sest ta ei ole kukkunud õlgadele ja tõttu ka ratsaniku käele ega otsi sealt omale "viiendat jalga", mille abil tasakaalu hoida. Tasakaalupunkt ratsaniku kehas muutub vastavalt harjutustele: olen veetnud palju aega, et leida oma kehas külgliikumised ning muuta tasakaalupunkti nii, et hobune saab/peab neile üleminekutel järgnema. Bent õpetab ratsutamist läbi istaku sõnaotseses mõttes: kehatüvi ja vaagen peab esmalt andma hobusele "tunde õigest istakust" ning kui hobune sellest välja läheb (tasakaalu kaotab), siis teisejärgulised juhtimisvõtted korrigeerivad teda tagasi "istakusse". Need on need võtted, mida on hobune juba maa peal selgeks õppinud (maatöö ja käekõrval treeninguga). Ehk teisisõnu, kui hobune vajub välimise õlaga välja, siis ratsaniku välimine ratse ja/või välimine reis korrigeerivad teda tagasi istakusse. Või kui ratsanik viib sisemise istmikuluu hobusest kaugema, siis peab hobune järgnema traaversis, vajadusel kasutab ratsanik välimist säärt, kui ratsanik viib sisemise istmikuluu lähemale lülisambale, siis peab hobune järgnema õlad-sees liikumises või kui ratsanik nõjatub ülakehaga neutraalsest asendist hobuse saba suunas, siis peab hobune järgnema õlad-sees koondamisega. Kõik see ja palju muud on toimumas siis, kui vaadata ühte minu ratsatundi, mis treenimata silmale võib tunduda "lihtsalt ringiratast või sirgelt" sõitmine. Bent ei õpeta põhimõtteliselt mitte harjutusi ning trennid ei kulge skeemile sarnaselt ratastusharjutuste "läbisõitmisega", vaid ta õpetab tundma juhtimisvõtteid, biomehaanikat, mis omakorda annavad meile võimaluse ja oskuse sõita ka harjutusi, olles õppinud tundma, mida ma selle harjutusega saavutada soovin, mitte lihtsalt käe ja sääre jõuga panna hobune kuidagi risti astuma või närvilisi samme kohapeal tammuma...
Igapäevaelulistest asjadest rääkides, siis vahepeal on vahetunud minu paariline: Johanna Saksamaalt lõpetas ning asemele tuli Konny Saksamaalt. Praktika ongi üldjoontes 3 kuud ning on nüüd juba minulgi viimased nädalad jooksmas... Alates sellest nädalast on meil ka regulaarselt külalisõpilased (weekstudentid) ning õppimist ja vaatamist ja muljetamist veelgi rohkem. Tänaseks aga kõik! Lisan siia mõned fotod ka möödunud nädalast.
Järgmise nädalani!