Category: Käekõrval Treening

Esimene Marius Schneideri treeningkliinik Eestis

10/3/2016

20.-21.august 2016 toimus ratsutamismeister Marius Schneideri (Saksamaa) treeningseminar Säreveres. Kohal oli üle 60 vabakuulaja ning kaheksa hobuse-inimese paari. Aitäh kõigile, kelle toel sai see üritus teoks! Oli hariduslik ja inspireeriv nädalavahetus. Edaspidi hakkab Marius Eestis käima igal aastal- järgmise aasta treeningkliiniku kuupäevad on 15.-16. juuli. Siin on videomeenutus selle aasta seminarist.

0 Comments

Kuidas alustada hobuse võimlemistreeninguga käekõrval?

3/28/2016

0 Comments

1. Ettevalmistus

Selleks, et hobusega võimlemisest ei kujuneks üks suur lükkamine-tõmbamine ja arusaamatus, siis on oluline, et hobune ja inimene on loonud omavahelise suhtluskeele. Seda on võimalik teha maatööga, kus läbi teadliku hobukäsitluse meetodite õpib inimene hobust kuulama, märkama tema käitumist ja tagasisidet meile, kasutama kergusel põhinevaid märguandeid, looma turvalisi situatsioone enda ja hobune jaoks ning nägema hobuses partnerit. Hobusele õpetab teadlik hobukäsitlus "kombeid", meid austama, järgima ja usaldama.
Hobukäsitluse kohta saab rohkem lugeda siit: LINK. Alles pärast seda saame me tegelema hakata hobuse ratsastusega (võimlemisharjutused, hobuse keha ja tasakaalu suunamine ja korrigeerimine) kas seljas või läbi käekõrval treeningu.

2. Varustuse ning maa pealt antavate märguannetega harjumine

Käekõrval võimlemisharjutustega alustamiseks ei ole ei ole vaja muud varustust kui hästi passivat kapsonit, kordenööri või veidi pikemat talutusnööri ning koolisõidustekki. Esimene asi, mida hobune kapsonit kandes õpib, on kapsonile avaldatavale survele järgi andmine. Ilma selleta ei ole järgev treening koos poolpeatuste märguannetega üldsegi mõeldav. Algusest peale on väga oluline, et hobune püsib vabalt meie poolt antud asendis (hobuse pead ei hoita asendis) ning me alustame alati väikseimast võimalikust survemärguandest. Selleks on oluline, et märguandeid ninalt tuleb anda alati taktitundega ning kui hobune annab poolpeatusele järgi, siis tuleb surve ka koheselt lõpetada. Isegi kui me järgmisel hetkel peame andma poolpeatuse uuesti, tuleb surve siiski vahepeal katkestada. Vaid sellisel juhul saame me treenitud hobuse puhul piisavaks poolpeatuse märguandeks vaid sisemise ratsme kerge värina. Sedamoodi treenides püsib hobune juhtimisvõtele ergas ning kerge. Märguannete kinnistamisel, eriti juhtimisvõtete õppimise faasis, on hea idee survel põhinevaid märguandeid kombineerida maiuse ja/või häälega preemeerides. Positiivsed on ka rohked pausid (seismine ja paitamine või pingevaba jalutamine). Parim oleks kinnistada kindel häälmärguanne, mille puhul hobune teab, et ta tegi õiget liigutust ning lõpetab tegevuse (järgneb puhkus ja/või paitamine, maius). Hea teoreetilise teadmise, kuidas märguandeid koos häälkäskluste ja maiusega üles ehitada, saab Tuire Kaimio „Koos hobusega“ raamatust.

Samuti ei tohiks hobune karta stekki (ega piitsa) ning peaks selle puudutust kehal rahulikult austama. Kui hobune on piitsa suhtes ärev, siis tasub aeg maha võtta ning teda hirmust üle saamisel aidata. Selleks sobib piitsa rahulik näitamine hobusele ning sellega kogu keha silitamine, koos rohkete pauside ja premeerimisega. Iseenesest mõistetavalt ei tohiks ratsastustreeningul piitsa kasutada valu tekitamise eesmärgil, vaid märguandena. Alustada kehakeelest ja/või häälkäsklusest ning steki hobuse keha poole suunamise, puudutamise või koputamisega.

3. Keha sirutamine ette alla

Seistes peab hobune õppima oma pead ette-alla asendisse tooma. Läbi selle sirutuvad ülaliini (kaela ülaosa ja selja) lihased ning selg tõuseb üles. See harjutus mõjub rahustavalt ka hobuse psühhikale. Inimene seisab hobuse nina ees ning küsib taktitundeliselt minimaalse võimaliku survega hobuse nina ette ja alla poole. Oluline on mitte suruda hobuse nina sissepoole, vaid lasta tal sirutada ette. Kohe kui hobune survele reageerib, vabasta surve. Soovi ja vajaduse korral võid taaskord märguandeid kombineerida maiuspreemiaga.

4. Keha painutamine küljele

Kui hobune püsib lõdvestatult ette-alla asendis, on aeg küsida külgsuunalist painet. Korrektne külgsuunaline paine leiab aset kogu kehas (sabast kuklani), kuid peamised pidepunktid, mida on kerge jälgida ja korrigeerida, on
- pea sissepoole asetsus kuklast (ing. kl head carriage, sks. kl Stellung)
- ja sisemise puusanuki ettepoole asetsus (ing. kl sideways bending, sks. kl Biegung).

On äärmiselt oluline, et paine läbiks kogu keha: kui pea ja kael on ette-alla sirutatud, saame me sissepoole peaasetsusega tuua ettepoole sisemise puusanuki. Viimane on heaks eelduseks järgmiseks sammuks, et hobune saaks astuda sisemise tagujalaga keha raskuspunkti alla (ingl. kl step under, sks. kl Untertreten).

Inimene seisab hobuse nina ees ning küsib taktitundeliselt minimaalse võimaliku survega hobuse nina ette ja alla ning seejärel küljele. Noor hobune tahab külgsuunalise survele järgi minna ning kipub kohe oma jalgu liigutama- kui see juhtub, siis palu tal tagasi astuda ning alusta uuesti. Hobune peab võtma paindeasendi ilma oma jalgu liigutamata. Õige külgsuunalise painde jaoks on oluline esmalt peaasetus sissepoole (alalõualuu liigub alla-sisse suunal), misjärel on eesmärgiks "võtta küljele kaasa" kogu hobus lülisammas. Hobuse tagakeha paindeasetust näeme me enim nimme-ristluuliigesest, kui hobune toob oma vaagna sisemise niudeluuoga ettepoole ning tema saba asetub sissepoole.
Kohe kui hobune survele reageerib, vabasta surve. Ära sunni hobust asendit hoidma, kui ta seda teha ei soovi. Tee paus ja proovi taktitundeliselt uuesti. Soovi ja vajaduse korral võid taaskord märguandeid kombineerida maiuspreemiaga.

5. Ette-alla sirutuse ja külgpainutuse säilitamine liikumises

Harjutuse eesmärgiks on õpetada hobusele ennast liikumises sirutama ette-alla, säilitada kogu keha läbiv paine ning julgustada teda astuma sisemise taguajalaga tugevamalt keha keskpunkti alla.

See eeldab hobuse peaasetsuse (poolpeatused kapsonilt või suust) ja edasiminemise (stekk suunatud sisemisele säärele) kontrolli liikumise ajal. Külgsuunaline paine paneb hobust veel rohkem ette-alla suunas sirutama ja keharaskuskeskme alla astuma ning treeneri roll on hoida hobust sisemine sääre ümber pehme ning säilitada aktiivne, kuid mitte kiirustav edasiliikumine. Harjutada tuleks mõlemal ratsmel (alguses sammus, hiljem traavis), suunamuutuseks võib alguses seisma jääda, uue painde võtta ning seejärel edasi minna. Suunda võib vahetada ka nn sikk-sakk liikumisena (number 8 kujund), kus inimene ise liigub hobuse nina eest teisele poole.

Kokkuvõte

Nii nagu inimestel, esineb ka hobustel kehapoolte vahelist skeleti-lihassüsteemi asümmeetriat. Harjumuslikult on kõigil hobustel kergem kanda ennast ühe tagujalaga rohkem kui teisega. Selleks, et hobune saaks liikuda tasakaalus peab ta õppima kandma ja painutama mõlemat tagujalga võrdselt. Selline asümmetria tähendab, et hobune eelistab olla vähesel määral ühele poole rohkem paindes: selle kehapoole (nn nõgus kehapool) lihased on harjusmuspäraselt lühenud ja liiga pinges (vajavad venitamist ja sirutamisharjutusi) ning hobusel on lihtsam kanda enda keharaskust selle sisemise tagujalaga. Teise kehapoole (nn kumer kehapool) lihased on harjumuspäraselt väljavenitatud asendis (vajavad tugevdamist) ning hobune ei suuda ennast selle tagujalaga kanda (tõukab jalga kehamassi alt ära). Treeninguga ei suuda me seda tendentsi lõplikult ära kaotada, kuid kõikide hobusete liikumist ja enesekandmist on treeninguga võimalik parandada ning otsesuse parandamisel on selles oluline võtmeroll. Hea ratsastustreening on hobusele nagu terapeutiline rühitreening inimesele.
Lisaks parandavad seesugused sissejuhatavad harjutused hobuse tasakaalu (keharaskuse jaotumist) ringliikumisel ning on eelduseks järgnevatele harjutustele, milleks on külgliikumised.

0 Comments

Mis on kapson?

11/28/2015

Kapson on suulistevaba valjastus, mille puhul juhitakse hobust nina esiküljelt.
Eestis on kapson varasemalt tuntud rohkem kordepäitsete nime all. Mujal maailmas leiab kapson, lisaks kordetamisele edukat kasutamist ka käekõrval töötamisel ning ratsutamisel- seda nii algratsastusel kui ka koondamistel, koos ja ilma suulisteta.

Kuidas kapson toimib?

Kõigi aegade suurim ratsutamismeister F. R. De La Gueriniere kirjutab kapsonist kui olulisest tööriistast hobuse treenimisel, kuid mainitseb, et seda võivad kasutada vaid ratsanikud, kes sellega ümber käis oskavad ning kelle käsi on pehme ja järeleandlik. Kapsoniga saab treener hobust ilma teda suust häirimata:

peatada
painutada ja suunda muuta
tema keha sirgestada (otsesus)
teda juhtimisvõtetele kergemaks muuta
hobust ette-alla sirutama suunata

Kapsoni oluline kasutuspõhimõte on pea asetuse (kuklast külje suunas) mõjutamine. Läbi kukla asetsuse muutmise, muutub ka hobuse tervet keha läbiv painutus. Läbi külgsuunalise painutuse, soodustame me ette-alla sirutatust. Külgpainutuse eesmärgiga töötab iseenesest ka trenselsuuline. Samas pole kapson (ega trenselsuuline) loodud hobuse pea/kaela asendi kontrolliks alla suunas (mida teeb kangsuuline). Liiga karm trenselsuulise kasutamine soodustab ratsme taha minemist (kaela „murdumine“ 3.-4. kaelalülist). Kapsoniga esineb aga kukla ja kaela väärasendit vähem, sest mõjutus toimub nina esiküljelt, mitte alalõualuult. Selle mõistmiseks tuleb hetkeks mõelda funktsionaalse anatoomia peale. Kapsoni ninarihm asetseb ninaluul, mis on jäigas sideliiduste ühenduses teiste koljuluudega, sh kuklaga. See tähendab, et nina pealt hobust mõjutades on võimalik muuta hobuse pea ja kaela sissepoole asetust, mis on vajalik ratsastusel kogu keha hõlmava paine saavutamiseks. Hobuse kukal on otseses ühenduses selja lülisambalülidega, mis viib vaagnani ning see tagujalgadeni. Seega, mõjutades hobuse pea asendit ninalt, saame efektiivselt mõjutada ka kogu hobuse keha asendit. Sellel põhinevad ka kapsoniga töötades kasutatavad juhtimisvõtted. Suus kasutatava trenselsuulise mõju on aga alalõualuule, mis on liikuvas ühenduses hobuse koljuga läbi alalõualiigese . Seega tähendab see ka liikuvat ühendust muuhulgas ka kuklaga ning mis võimaldab noorel ja domineerivate käte juhtimisvõtetega sõidetud hobusel võtta kergemini kukla ja kaela valeaseneid, andes meie poolpeatuste märguannetele järgi küll alalõualiigesest (suust), kuid mitte kehast.

Kuidas kapsonit sobitada?

Kapsonit võib kasutada eraldiseisvalt, ilma suuliseta, tööks käekõrval ja sadulas ning kordetamisel. Tööks käekõrval või sadulas saab kapsonit kombineerida ka trensel- või kangsuulisega. Selleks, et kapson- nagu iga teine hobuvarustuse osa- oleks efektiivne tööriist, kuid samas ei teeks hobusele haiget, on oluline kindlustada et see passiks hästi. Kapsoni sobitamine on sama oluline kui suulise sobitamine, sest hobuse ninapealne on samuti väga tundlik seal asuvate paljude valutundlike vabade närvilõpmete tõttu. Lisaks võib halvasti istuv kapson segada hobuse hingamist või äärmuslikes olukordades murda ka hobuse ninaluu. Viimase vältimiseks ei tohiks hobust kunagi kapsonist kinni siduda. Kapsoni ninarihm peaks olema sobitatud nagu kapsel: asuma umbes 2 sõrme laiuse kaugusel põsenukist ning kinnitatud ümber nina nii, et vähemalt 1 sõrm mahub sinna alla. Kurgurihm tuleks kinnitada vaid nii kõvasti, et see takistaks põserihmal hobuse välimisse silma liikumast (takistada kapsonil liigselt hobuse pea ümber liikumast). Ninarihma eesmine osa peaks liibuma võimalikult hästi ümber hobuse nina ning rauast osa ei tohiks olla ei liiga lai ega liiga kitsas. Samas nii mõnedki treenerid, kes kasutavad kergusel põhinevaid juhtimisvõtteid, asetavad veidi lõdvemalt kinnitatud kapsoni ninarihma ka madalamale kui kahe sõrme kaugus põsenukist- sellisel juhul tuleb jälgida, et see ei hakkaks hobuse hingamist segama (pidev puristamine) ega muljuks liigselt hobuse ninaluude peeneid distaalseid osasid. Hästi istuv kapson võimaldab rakendada hobuse ja inimese vahel kergusel põhinevaid juhtimisvõtteid.

Kust kapson pärineb?

Kapsoni ajalugu ulatub vähemalt tagasi antiikaega (kui mitte kaugemale), kust on säilinud maalikunsti teoseid, mis näitavad ratsmete kinnitumist lisaks hobuse suule ka nina esiküljele. Hiljem leidis kapson laialdast kasutust Ibeeria poolsaarel (tänapäeva Portugal ja Hispaania), kus kasutatakse seda edukalt tänapäevani doma vaquera- nimelise karjaajamise ratsutamisstiilis kangvaljastuse puhul trenselsuulise asemel. Seal tuntakse kapsonit serreta nime all, mille ninaosa koosneb jäigast U-kujulisest rauast, mis on nahaga polsterdatud. Serreta on väga stabiilne, kuid kuna ninaraud ei paindu, siis on selle sobitamine laiema ninaga hobustele (soojaverelised ja raskeveo tõud) raskendatud. Serretad on tuntud ka kui nn hammastega kapsoniga, kuid mitte kõikidel serretadel ei ole ninaosa siseküljel rauast nagasid. Viimaste kasutamine hobuste treenimisel ei ole kindlasti tänapäevane treeningviis.

Ka mujal Euroopas on kapsonit kasutatud juba aastasadu. Lõuna- Prantsusmaalt on pärit paindliku ninarauaga kapson, mida tuntakse caveçon’i nimega. Prantsusmaa suur ratsutamismeister ning üks tähtsamaid tänapäevase hobuste ratsastuse loojaid, Francois de la Gueriniere (1688-1751), kirjutab kapsoni kasutamisest hobuse treenimisel ka oma koolisõidu piibliks saanud raamatus “Ecole de Cavalerie”. Selle kapsoni ninaosas kasutakse tänapäeval peamiselt väikestest lülidest koosnevat jalgrattaketti, mis on nahaga polsterdatud. Selline kapson on kerge ja stabiilne, kuid samas oma paindlikuse tõttu sobitub hästi erineva ninakujuga hobustele. Tänapäeval on selline kapson laialt kasutatuses prantsuse koolkonna koolisõidus ning akadeemilises ratsutamiskunstis Bent Branderupi järgi.

Ka Viini Ratsakoolis, Austrias kasutatakse jätkuvalt veel hobuste treenimisel kapsonit (tuntud kui kappzaum sks. keeles). See kapson on tavaliselt üleni nahast ninaosaga, mida tutvustas varasemalt ratsutamismeister Antonie de Pluvinel (16.-17. saj). Selline kapson võimaldab eriti peenete juhtimisvõtete andmist, kuid on oht, et see hakkab kasutamise käigus hobuse ninal liigselt ringi liikuma ning tuleb seetõttu eelnevatest veidi tugevamini kinnitada. Problemaatiliseks võib kujuneda ka nahast kapson kui ninaosa on väga pehmest materjalist ja/või väga peenike.

Bent Branderupi koolituse õppekonspekt

11/11/2015

4 Comments

31.10.-01.11.15 toimus Granasa tallikompleksis (Degerby, Inkoo) Soome esimene treeningkliinik Bent Branderupiga.
Kohal oli kaheksa hobusega osalejat ning sadakond vabakuulajat, sh neli huvilist ka Eestist :)

Jagan enda õppekonspekti, mis on kirja pandud Benti enda sõnade järgi. Konspekt on pikk (pidage vastu!), pungil informatsiooni & inspiratsiooni. Teksti paremaks jälgimiseks jagasin selle osadesse: hobuse ratsastus, ratsaniku istak, hobukäsitlus/suhtumine hobusesse ja üldine ratsutamiskunsti filosoofia. Head lugemist!

Lisainfot Bent Branderupi kohta eesti keeles leiab ajakirja Oma Hobu 2014 aastajuunikuu numbrist (minu intervjuu Benti endaga).
Järgmine Bent Branderupi treeningkliinik Soomes leiab aset 22.-23.oktoober 2016. (Jah, ma lähen!)
Järgmine aasta toimub Eestis treeningkliinik Bent Branderupi pikajalise õpilase Marius Schneideriga (GER), 20.-21. august. Lisainfo peatselt siin kodulehel.

Soomes õpetavad akadeemilist ratsutamiskunsti:

Sara Autelo, Katarina Kjellman

Soomes annavad treeningkliinikuid:

Celina Harlich Saksamaalt
Treenerid Rootsist:

- Hanna Engström, (Gotlandi Ratsutamisakadeemiast)
- Anna Clara Olofsson
-Christofer Dahlgren (koos oma hobukäsitlust ja vabatreeningut õpetava naise Rebeccaga- temast ilmus 2015 aastal ka Oma Hobus väike artikkel)

Hobuse ratsastus

Me alustame hobuse treeningut maast- tema kõrvalt- ning õpetame talle esmalt selgeks teisejärgulised juhtimisvõtted, kuigi istak on meie peamine ja esmane juhtimisvõte. Teisejärgulised juhtimisvõtted on ratse, hääl, stekk, sest esmalt ei oska hobune meie istakule reageerida ega seda järgida. Siis on meil seljas tööriistad, mida hobune juba mõistab ning me saame teda järk-järgult oma istakuga sõitma hakata.

Maatöös alustame me treeningut hobuse pea mõjutamisest, kuigi – jah- see on justkui hobuse vale ots. Hobuse peaga töötamine on oluline nii vaimselt kui füüsiliselt. See nõuab hobuselt vaimset lõdvestatust, et me saame tema pead mõjutada. Me alustame kapsoniga.

Ma pean analüüsima: missugune hobuse tagujalg on pigem tahapoole tõukav ning missugune on pigem edaspidi astuv? See kuidas jalg astub, mõjutab hobuse selja loomupärast õõtsumist („swinging“; sks. k „swung“). Kui hobune on ettepoole astuv, siis astub ta meie käe (kontakti) poole. Kui ta on pigem tõukav, siis ei tule ta meie käekontakti ja läheb seljast nõgusaks.

Ära võitle sümptomitega, ravi põhjust.

Esimene ülesanne on suunata hobune oma peaga ette-alla. Ta peab avama pea ja kaela nurga ette suunas, mitte seda sulgema. Kui me tõmbame pea alla, siis kaela alumise külje lihased pingulduvad, kuid seda me ei soovi. Kui pea liigub ette- alla, siis sirutub kogu ülaliin ning pingulduvad veidi rohkem kõhulihased ning hobuse selg tõuseb.

Ette-alla sirutus toimub nii lihastöö kui ligamentide mõjul. Hobuse ülaliinil on kuklaligament [kuklast turjani] ning ogajätkete ligamendid [turjast nimmeselja lõpuni], mis venivad välja ning hoiavad hobuse pead ette-alla sirutatud asendis üleval, et see maha ei kukuks. Noore hobusega töötades on see hea, sest nende lihaskond ei ole veel suuteline seda tööd tegema. Aja jooksul lihased võtavad rohkem sellest tööst üle. Samas kui vajalikku lihastööd ei ole ligamentide sirutatusele järgnema hakanud, siis ligamendid venivad aja jooksul välja. Sellisel juhul „kukub“ rinnakorv alla, rohkem raskust tuleb esiotsale. Sedasi jooksevad hobused, kes küll justkui sirutavad ette-alla, kuid kes on tugevalt esiotsal.

Pärast sirutuse saamist, küsime me külgsuunalist painet. Paine algab kukla asetusest ning peab läbima kogu hobuse keha. Märguanded, mida annan hobuse peale (koljule), peavad läbima tema keha, samamoodi nagu märguanded tema tagujalgadele peavad läbima kogu tema keha.

Kui hobune astub külgliikumiste ajal lihtsalt risti, siis kukub ta üle õlgade.

Kõik keha osad peavad olema selle sama keha osad- nad ei tohi töötada eraldi.

Tagujalgade loodud energia peab voolama läbi kogu hobuse keha.

Peatus on tunne vastupanu puudumisest.

Kui sa tunned vastupanu, siis ära pane survet juurde.

Kõik liigesed peavad töötama üheskoos. Olenevalt sellest missugusest liigesest on hobune rohkem kange, selle järgi tuleb meie treening ehitada. Mida varem me saame aru, missugused liigesed on liiga kanged või liiga liikuvad, seda varem me saame treeningu hobuse järgi kohandada.

Peatus peab läbima kõik tagujalgade liigesed. Püüa jõuda hobuse põlvede ja kandadeni, püüa saada meid painduma. Korrektne peatus õpetab hobusele raskuse viimist tagujalgadele. Selle raskeim variant on see, kui kogu raskus on tagujalgadel (levaad).

Välimine säär on ainult siis välimine säär, kui sisemine säär on teinud hobuse sissepoole nõgusaks.

Ükski juhtimisvõte ei räägi oma lugu- nad kõik räägivad hobusele sama lugu, ainult keha erinevast otsast.

Prantsuse kuningas Louis XIII (17.sajand) küsis oma ratsutamisõpetajalt Pluvinelilt, et miks me teeme neid külgliikumisi? Ta vastas: „Selleks, et hobune suudaks ka sirgelt liikuda.“ Juba sajandeid tagasi räägiti sellest!

Sirge tähendab seda, kui kõik keha osad töötavad ühe loo järgi. Kui kõik keha osad töötavad ühes suunas, siis ei teki liikumisele vastuseisu.

Arusaam sirgsusest muutub siis, kui mängu tuleb tsentrifugaaljõud. Kui hobune liigub ringil, siis peab ta terve keha olema "kaardunud" (paindes) ringjoone järgi. Ta on ringjoonel liikudes sirges asendis siis, kui ta on paindes!

Kõige raskem juhtimisvõte on järgi andmine. Me ei saa järgi andmist teha tugevamaks. Hobune peab selle ise õppima.

Kõik mida ma tunnen oma ratsmekontaktis, on jäänud mul tagapool (hobuse tagujalgades) tegemata. See on juba juhtunud, ma ei saa sellega võidelda.

Koondamine annab meile parema edasi minemise.

Ratsmekontakti kergus ei ole tühjus. See on kergus hobuse kehas, mida käsi püüab tunnetada.

Hobune ei ole laisk- ta on jäik. Kui nad saavad oma kehas elastsemaks, siis tuleb nende kehasse ka rohkem energiat.

Kui me teeme üleminekuid, siis see uus allüür, kas parandab või rikub eelmist.

Kui inimesed tahavad mulle muljet avaldada, siis arvavad nad, et peavad näitama piafeed ja passaži. Ma tahaks aga neid näha sammus: „Näita mulle sammu ning ma ütlen milline ratsanik sa oled.“

Harjutused jäävad samaks, lihtsalt allüür on teine. Vead sammus on vead ka traavis ja galopis.

Hobuse tagujalgade poolt loodud energia, peab liikuma mitte ainult läbi hobuse keha tema pea poole, vaid ka läbi ratsaniku istaku. Istak ei tohi seda takistada.

Kui sa ei suuda hobust oma sisemisest jalast edasi sõita, siis on midagi valesti.

Külgliikumistel ei tohiks olla jalgade liikumine sikk-sakk kujuline. Hobune peab astuma keha alla ja liikumise suunda. Külgliikumised on edasi ja küljele, mitte küljele.

Kui sa tahad hästi purjetada, siis sul peab olema tuult purjedes. Sama ratsutades.

Inimesed ajavad tihti sassi edasi ja kiiremini ning aeglasemalt ja koondates.

Kõik mida me teeme, saame testida vastupidise liikumisega.

Kui sa koondad hobust eest, siis toob see teda vaid õlgade peale. Sa pead küsima sääre või stekiga, et ta koondaks ennast tagant poolt. Kui ta seda ei suuda, siis ei ole ta selleks valmis.

Eralda käe märguanne ratsme märguandest. Käsi- peaasend, ratse- õlad.

Kui hobune läheb koondamisest jäigemaks ja kangemaks, siis oli see halb koondamine.

Traavers vabastab sisemise esijala, õlad-sees vabastab välimise esijala.

Kui me hakkame hobust koondama, siis nii mõnigi läheb ülaliinist liiga pingesse- kangsuuline hoiab ta sirutatuna. See on juhtimisvõte, et saada hobune ülaliinist taas pikemaks ning sirutama käe poole. Need on poolpeatused ülespoole suunal. Kangsuuline on selleks, et hoida hobuse pea ja kael pikana ka koondamiste ajal.

Kui hobune läheb liiga sügavale oma pea/kaela asetsusega, siis kangsuuline toob ta veel sügavamale. Sellisel juhul ei vaja see hobune kangsuulist- kasuta kapsonit või trenselsuulist.

Kui me hobune suudab liikuda ette-alla meie juhtimisvõtete sees, siis me saame hakata tema esiotsa ka tõstma- liikumine läheb siis ette ja üles (koondamistel). Ette tähendab, et hobune sirutab kontakti. Me kasutame ette-alla asendit selleks, et valmistada hobust ette koondamiseks.

Kui me sõidame ainult ette-alla, siis võime ainult kapsonit kasutada. Kui me hakkame hobust koondama, siis lisame kangsuulise.

Kapson peaks asetsema 2 sõrme hobuse ninaluu kõhrest üleval pool. Pannes kapsoni liiga kõrgele, toimib see rohkem luukoele, allpool aga pehmemale kõhrele. Märguanded vastu luud on valusamad. Samas peame me kapsonit kasutama tunnetusega. Hobuse nina on palju tundlikum kui tema suu. Nahk on hobuse ninal väga õhuke, kui samas keel hobuse suus on paks ja lihaseline.

Kordetamine ei ole hobuse jooksutamine. Selleks on vaba liikumine õues. Kordel peab hobune distantsilt (!) hoidma enda keha tasakaalus, säilitades ringliikumise trajektoori.

Kui hobune ei kanna enda keha hästi, siis ei kanna ta ka sind hästi.

Õppimine on nagu torni ehitamine- vundament peab olema lai.

Sul on vaja treenerit, kes ütleks millal „tühjus“ on õige kergus ja millal vale kergus. Vale kerguse ja koondamisega, ei ole hobuse esi- ja taguots meie juhtimisvõtete vahel, vaid me töötame tema pea ja kaelaga.

On võimatu panna raskust hobuse suu peale, ilma et me paneks seda esmalt õlgadele. Ära õpeta hobusele käe peale raske olema.

Kui hobuse keha ei ole võtnud liikumise geomeetrilist kujundit, siis ei liigu ta tasakaalus.

Koondatus ei tähenda ilmtingimata aeglasemat liikumist- see võib olla sama kiirus, kuid allüüri takt on kiirem. Kiirem takt peab tulema selja õõtsumisega. Siis liigub hobune läbi selja, mitte ei liiguta vaid jalgu.

Ratsaniku istak

Ratsutamismeister Pluvinel- kes suri aastal 1620.- kõneles sellest, et peamine eesmärk on sõita hobust ainult istakuga. Sellest rääkis ka juba antiikaja Xenophon.

Istak- see on sisemine tunnetus.

Kui ma ei kõnni kaunilt ja enesekindlalt, siis ei saa minust kunagi head ratsanikku.

Monty Python!- Ole oma kehas vaba.

Lapsed on oma kehahoius ja liikumises hästi loomulikud- täiskasvanud kipuvad selle ära kaotama. Täiskasvanud kaotavad kõhuhingamise ja lähevad ka muidu krampi :)

Ratsutamisel asub keha raskuskese madalal puusades.

Ratsaniku õlad peavad olema paralleelsed hobused õlgadega, ratsaniku puusad paralleelsed hobuse puusadega. Näiteks, kui ma tahan õlga sisse saada või hobust pöörata, siis keeran esmalt oma kõhu (so naba) ja õlad sellesse suunda.

Kui hobuse liikumine on ratsanikule ebamugav, siis on see liikumine ebamugav ka hobusele endale.

Korrektne liikumine on mugav liikumine.

Ei ole võimalik istuda hästi või arendada istakut, kui hobune ei liigu tasakaalus.

Ratsaniku istaku arendamisel on kolm faasi:

Püsi seljas! Aga püsi tasakaalus.
Järgi hobuse liikumist + õpi tema liikumist analüüsima. Selleks et hobuse liikumist hästi oma kehaga järgima hakata on oluline veeta sadulas päevi, nädalaid, aastaid... näiteks maastikul ratsutades.
Küsin hobuselt liikumise muutmist, muutes esmalt enda keha. Kõik liikumised/asendid peavad olema esmalt minu kehas- hobune peab hakkama minu keha liikumist järgima. Siis hakkan ma hobust istmikuga sõitma. See on täpselt nagu tantsimine: hobune peab lubama ennast juhtida ning ratsanik peab läbi oma istaku oskama juhtida. Siis saab hobuse kehast justkui minu enda keha.

Istak on primaarne (esmane) juhtimisvõte, sest seda ei saa ära lõpetada- ma jään alati hobuse selga edasi istuma. Või noh põhimõtteliselt.. kui ma maha ei kuku :)
Teisejärgulised juhtimisvõtted on kõik see, mida me saame lisada ja eemaldada: säär, ratse, hääl, stekk. Neid kasutan ma siis, kui kui hobune istakut ei mõista/kuula. Kõik asendid/liikumised, mis ma tahan et hobune teeks, pean ma esmalt võtma enda kehasse.

Hobukäsitlus/ üldine treeningfilosoofia

Õpeta hobusele suhtluskeelt, kuid õpi see ise kõigepealt.

Treening ei ole religioon!

Kui hobune teeb midagi, mida ta ei tohiks, siis ütle talle „Ei! Aga.. tee seda niimoodi.“ Ehk näita/õpeta hobusele kuidas käituda, selle asemel, et öelda talle ainult „Ära tee seda!“ ja „Ära tee ka seda!“ Hobune peab tundma, et see oli vajalik ja õiglane.

Ära iialgi sunni hobust seisma paigal- nad peavad õppima seisma paigal.

Hobune peab emotsionaalselt töötama nö rohelises tsoonis. Vahepeal kollases (et mugavustsooni tõsta) aga mitte kunagi punases.

Missugune näen ma välja hobuse silmis? Kui ma tahan hea välja näha, siis ma tahan seda olla hobuse silmis.

Kui sa ei suuda oma õpilase (hobuse) üle heameelt tunda, siis ei suuda sa teda ka tänada. Hobusele on meie positiivne emotsioon tänu.

Me peame kõigepealt õpetama suhtluskeelt ja siis saame hobuse ennast kuulama.

Sa ei pea olema oma suhtluskeelega „vali“! Kurat, sa ju istud hobuse seljas- sa oled talle ju väga lähedal!

Ära õpeta 10 erinevat asja samaaegaselt, sest 10 aastat hiljem õpite te ikka veel neid. Õpeta üks asi ning kui see on selge, mine edasi. Kui järgmise asja õppimisel läheb treening hullemaks, siis polnud hobune (inimene!?) valmis: eelmine samm ei olnud õpitud.

Hobused tahavad kuhugi „minna“- maneežis treenimine on neile esmalt raske, sest nad justkui ei jõua kuhugi. Noore hobusega on parim minna maastikule, käekõrval või seljas.

Hobune peab ennast maneežis hästi tundma- ei tohiks olla ärev ega närviline. Esimene ülesanne: teha mitte midagi. Mõne aja pärast (see võib võtta päevi või nädalaid) hakkab hobusel igav. Siis annan ma talle ülesande, millega ta saab kindlasti hakkama. Ma premeerin teda selle eest ning lõpetan selleks korraks. Järgmisel päeval ta mäletab juba seda, et ta sai millegagi hakkama ning tema enesekindlus tõuseb.

Kasuta ära neid asju, milles hobune on hea- et teda rohkem kiita- selle asemel, et pidevalt korrutada, milles ta halb on.

Ma pean hakkama mõtlema nagu hobune. Kõik algab sellest, kui ma hakkan hobust talutama. Õpeta hobuse kuidas seista, anda jalgu, kuidas lasta ennast talutada. Kui sa ei suuda seda õpetada, siis unusta piafee õpetamine. Õige hobuseinimene ei hooli vaid ratsutamisest.

Hobukäsitlus on hobuse jaoks lasteaed. Maneežitreening on tema kooliharidus.

Igasugune vaba liikumine (hobuse liikumisvajaduse täitmine) peab toimuma vabalt koplis.

Nii nagu hobustel on omavahel suhtlusteel ja reeglistik, siis on ka inimeste ja hobuste vahel oma reeglistik. See reeglistik on suhtlemiskeel. See on tasakaal sümpaatia ja austuse vahel. Kui hobune mind kardab, siis on ta suletud minu jaoks ning ma ei saa teda õpetada. Kui hobune mind kardab, siis on ta kuulekas, kuid ta ei mäleta seda treeningtundi hiljem. Ma tahan, et hobune oleks lõdvestunud ja õpiks koos minuga. Kui ta on rahulik, küsin ma tema tähelepanu. Samas liiga rahulik ei ole ka hea- kui õpilane magab, siis ei saa ma teda õpetada.

Hobune peab mind otsima ja vaatama. Seni kuni ta ei kuula ega vaata mind, ei ole ma tema õpetetaja. Ma pean saama paremaks, et hobune mind hindaks.

Kui ma ei räägi hobuse keeles, siis ei aita kõvemini karjumine- ta ei mõista ikkagi.

Head hobuste treenerit iseloomustavad kaks tunnust:

Õpetaja on sümpaatne. Kui keegi pole meie jaoks sümpaatne, siis ei tähenda, et see inimene on halb või ta räägib valet asja aga kui ma ei ole hobuse jaoks sümpaatne, siis hobune ei otsi/vaata mind. Hobune ei valinud mind tema õpetajaks, mina valisin ju tema. Sellepärast peame meie pingutama, et olla hobuse jaoks piisvalt head. Miks ma ostsin selle hobuse, kes mulle tegelikult ei meeldi?- Kui minul ei ole sümpaatiat oma hobuse suhtes, siis ei ole ka hobusel sümpaatiat minu suhtes.
Head õpetajat iseloomustab austus. Austus hobusesse ja hobuse austus meisse. Austus peab olema sümpaatia osa. Distsipliin ei ole austus. Austus ja kartus on kaks eri asja.

Ratsutamiskunstist üldiselt

Esmalt on vaja hobusega leida suhtluskeel.

Sind peaks ajendama harmoonia- see on vastupanu puudmine.

Harmoonia on tunnetus- sa pead seda otsima ja kogema. Ma ei saa sulle tunnetust õpetada. Ma võin püüda seda seletada aga ma ei saa seda sinu eest mõista.

Kui ma ei tunne midagi, ei tähenda see veel, et see on harmoonia. Kui ma ei tunne midagi, siis võib-olla ... polegi midagi. Võib-olla olen ma liiga "tuim" või kaugenenud, võib-olla pole mu meeled piisavalt erksad? Kui sa tunned ebakõla (vastupanu), siis on selge, et see on ebakõla. Aga ebakõla puudumine ei ole veel harmoonia.

Kõik probleemid pärinevad algtaseme probleemidest. Algtase on algtase aga ainult siis, kui see on algtase millegile järgnevale.

Ratsmed kahes käes hakati massiliselt ratsutama alles pärast Teist Maailmasõda. Enne seda sõideti ratsmed ühes (vasakus käes), et teine käsi oleks vaba.

Head ratsanikku iseloomustavad kaks omadust: kirg ja kannatlikkus. Kui meil on liiga palju kirge, siis me jookseme liiga tihti peaga vastu seina. Kannatlikkus hoiab meid aga teel, hoiab meid arenemas.

Andekad ratsanikud on edukad ainult alguses, kuid kui teekond läheb raskeks, siis nad lõpetavad. Vähem andekatele ratsanikele on teekond olnud alati raske. Andekus ei tähenda midagi.

Halvad tunded on väga vajalikud- ilma nendeta ei toimu arengut. Meil on vaja väljakutset. Elu ilma väljakutseteta on elu ilma tunneteta. Me tahame oma tundmusi arendada ja kogeda. Elu ilma tunnetuseta on surnud.

Minu töö on moderniseerida ajaloolist ratsutamist, et see sobituks tänapäeva maailma.

Uuri välja, mis sulle meeldib ning siis tee seda!

Me ei ole ideaalsed. Me ei ole jumalad. Sa saad teha ainult seda, mida sa saad sel hetkel teha.

Me peame õppima iseenda ja oma hobusega ise töötama. Halvim pedagoogiline viga on jääda õpetajast sõltuvaks.

On oluline, et sul on tase, milles sa oled hea: siis saad sa alati sellele tagasi minna ning uuesti edasi minemist proovida.

Kui sa oled liiga kartlik, ei jõua sa kuhugi. Kui sa teed aga liiga palju, jõuad sa varsti algusesse tagasi.

Hobune on sinu instrument aga sa pead ta üles ehitama, mitte ainult mängima õppima.

Ära sööda hobust niimoodi nagu seda tehti vanasti, kui hobused töötasid päev otsa. Põhk on parim alternatiiv heinale, et kaloraaži vähendada, kuid et hobuse seedesüsteemi tervena hoida. Sa ei saa sooritada piafeed, kui hobusel on halvad kabjad, ta on paks jne.

Sa ei saa oma hobusega töötada kahel päeval: eile ja homme. Sa pead töötama sellega, mis sul hetkel on. Treening on areng.

Raamat räägib meile ideaalsest hobusest, ideaalsest treeningust. Ideaali ei juhtu kunagi, kuigi me püüdleme sinna poole. Ükski raamat ei suuda seletada kõike nüansse, mida hobuse treenimisel on vaja arvesse võtta. See on treeneri silm ja keha, mis hobust õpetab.

Klaver on alati ühtemoodi klaver, kuid iga hobune on erinev.

Kui sa oled huvitatud hobustest, siis sa pead olema huvitatud kõigest sellest, mis on hobustega seotud: millises seisus on hobuse kabjad, hambad, elukeskkond? Kui sa oled ainult huvitatud sellest, et olla hobuse seljas, siis osta parem jalgratas.

Kui hobune on hästi treenitud, siis spetsiifiline varustus ei oma enam nii suurt rolli.

Kui sa saad oma tunnetusele nime anda, siis sa saad seda tunnet uuesti ja uuesti otsima hakata.

Alguses hakkad sa nägema ühte viga ning hakkad tegutsema selle vastu. Kuid tegelikult on vigu palju- kõik oleneb sellest, mida sa näed.

Treenerid õpetavad meile tööriistu- meie eesmärk on õppida neid kasutama õigel ajal ja õiges koguses.

Ma ei saa näha seda, mida ma ei otsi.

Ole avatud teiste inimeste (ja hobuste!) ideedele.

Mida hobune ei oska, ei suutnud me talle õpetada.

Sinust peab saama sinu hobuse õpetaja.

Sinust peab saama sinu hobuse õpetaja.

4 Comments

Külgpainutuse anatoomia

10/25/2015

0 Comments

Päeva mõte: enne kui hobune saab liikuda otse, peab ta õppima liikuma mõlemal ratsmel korrektselt painutatult. Skeemil on näha, kuidas külgpainutus algab kukla asetusest, millele järgneb kogu lülisamba külgsuunaline painutus.

0 Comments

Regulaarselt käekõrval treenitud hobused on lõdvestatumad kui need hobused, keda regulaarselt käekõrval ei treenita.

10/4/2015

0 Comments

Saksamaal Göttingeni Ülikoolis koostati huvitav teadusuuring seitsmeteistkümne koolisõiduhobusega, mis käsitles ratsme pikkuse seost ratsme pingega.
Lisaks leiti selles uuringus, et nendel hobustel, keda treeniti regulaarselt (ratsastuse) harjutusi käekõrval sooritama, oli madalam südame löögisagedus- ning autorite sõnul ilmselt ka suurem usaldus oma ratsanikku- võrreldes selle grupi hobustega, keda regulaarselt käekõrval ei treenitud.

Täpsemalt saab lugeda siit

0 Comments

Esimene Marius Schneideri treeningkliinik Eestis

Kuidas alustada hobuse võimlemistreeninguga käekõrval?

1. Ettevalmistus

2. Varustuse ning maa pealt antavate märguannetega harjumine

3. Keha sirutamine ette alla

4. Keha painutamine küljele

5. Ette-alla sirutuse ja külgpainutuse säilitamine liikumises

Kokkuvõte

Mis on kapson?

Bent Branderupi koolituse õppekonspekt

Hobuse ratsastus

Ratsaniku istak

Hobukäsitlus/ üldine treeningfilosoofia

Ratsutamiskunstist üldiselt

Külgpainutuse anatoomia

Regulaarselt käekõrval treenitud hobused on lõdvestatumad kui need hobused, keda regulaarselt käekõrval ei treenita.

Ratsutamiskunst.ee blogi ..

Blogiarhiiv

Kategooriad

Esimene Marius Schneideri treeningkliinik Eestis

Kuidas alustada hobuse võimlemistreeninguga käekõrval?﻿

1. Ettevalmistus

2. Varustuse ning maa pealt antavate märguannetega harjumine

3. Keha sirutamine ette alla

4. Keha painutamine küljele

5. Ette-alla sirutuse ja külgpainutuse säilitamine liikumises

​Kokkuvõte

Mis on kapson?

B﻿ent Branderupi koolituse õppekonspekt

Hobuse ratsastus

Ratsaniku istak

Hobukäsitlus/ üldine treeningfilosoofia

Ratsutamiskunstist üldiselt

Külgpainutuse anatoomia

Regulaarselt käekõrval treenitud hobused on lõdvestatumad kui need hobused, keda regulaarselt käekõrval ei treenita.

Ratsutamiskunst.ee blogi ..

Blogiarhiiv

Kategooriad

Kuidas alustada hobuse võimlemistreeninguga käekõrval?

Kokkuvõte

Bent Branderupi koolituse õppekonspekt