 15.-16. juulil 2017 toimus Säreveres taaskord ratsutamismeister Marius Scheideri treeningkoolitus. Marius on professionaalne treener ja ratsutaja Saksamaalt, kes on varasemalt võistelnud rahvusvahelisel tasemel koolisõidus ning siis spetsialiseerunud ratsutamiskunsti treeningutele ning hobuste liikumisravile läbi käekõrval treeningu. Ta on Bent Branderupi õpilane ning teeninud "Meister" tiitli akadeemilises ratsutamiskunstis. Oma kodutallis Münsteri lähedal treenib ja õpetab ta algtasemest kuni Kõrgema Kooli tasemele. Särevere treeningseminar õpetas akadeemilist ratsutamiskunsti nii maa peal kui sadulas. Osa võttis 30 vabakuulajat ning kaheksa hobusega osalejat, vabakuulajaid oli ka Lätist kohale tulnud, kus akadeemiline ratsutamiskunst kinnitab samuti üha rohkem kanda. Treeningkliinikus käsitleti ja õpetati lugematul hulgal erinevaid teemasid, probleeme ja küsimusi :) Näiteks hobuse probleemkäitumisest, usalduse saavutamisest, esmaste lõdvestusharjutusteni, lisaks hobuse funktsionaalse anatoomia õpe, enda kehakeel nii talutamisel kui maatööl, kuidas ennast kehtestada, kuid mitte domineerida, külgliikumiste õpetamine, efektiivne kordetamine ilma abiratsemeteta, koondamise alustamine, istakuõpe, hobuse painutamine oma istakuga, valesti ratsastatud hobuste ümberõpe jne- kõik teemad olid individuaalsed (see mida antud hobuse-inimese paar parasjagu vajas), kuid samas probleemid tuttavad meile kõigile :) Ratsutamiskunsti üks suur läbiv küsimus on järgnev: kuidas kasutada treeningut hobuse jaoks, mitte hobust treeningu jaoks. Kuidas aidata hobusel liikuda paremas tasakaalus? Kuidas aidata tal paremini ennast painutada? Missugused harjutused on need, mida hetkel hobune vajaks? Või kuidas aidata hobusel rahuneda ja lõdvestuda inimesega koos käekõrval? Kuidas pean mina olema, et hobust aidata? Selleks kõigeks on tööriistad ning ratsutamiskunst seda õpetab, et meie tegutsemine koos hobusega oleks teadlikum ja hobust ning ennast austavam. Pole olemas ühte retsepti, vaid on olemas põhimõtted- nende praktiline rakendamine sõltub aga hobusest ja inimesest ning nõuab meilt (või õpetajalt) loomingulist mõttetööd. Teine läbiv ratsutamiskunsti mõte on see, et meil ei ole vaja hobuseid pidada ega treenida. Me teeme seda, sest meil on see valik, see võimalus. Kuna me ei vaja hobuseid, et ellu jääda, siis on see meie hobi ning me kasutame hobuseid oma lõbuks. Parim mis me taha saame, on pidada ning treenida neid viisil, mis nende keha ega vaimu ei riku. Treening peaks tegema hobuse veel uhkemaks ja ilusamaks! Ratsutamiskunsti treening on teekond hobusega, see nõuab meilt arenemist ja paremaks saamist. Mariuse seminar oli tõeline aasta suursündmus- inspiratsiooni ja teadmiste ammutamise koht siinsamas Eestis. Suured tänud kõigile abilistele kelleta see seminar poleks toimunud, kõigile osalejatele ning fanaatikutele. Mul on tunne, et Eesti oma ratsutamiskunsti kogukond hakkab tasapidi juba tekkima- rõõm! Kohtumiseni trennis või järgmisel seminaril! ;) Eda Fotojäädvustusi seminarilt:
Järgnevalt (tähestikulises järjekorras) kõik hobusega osalejad. Elerin Innos ja eesti tõugu hobune Rommi:
Karine Rajasaar ja trakeeni tõugu hobune Power:
Marju Uusen ja eesti sporthobune Willy:
Merili Kuuse ja hobune Geysa-Geyra:
Piret Väinsalu ja eesti sporthobune Confetti:
Siim Sepman ja hobune Ria:
Tiiu Kuusik ja hobune Hess:
Eda ja eesti sporthobune Wiktoria:
0 Comments
20.-21.august 2016 toimus ratsutamismeister Marius Schneideri (Saksamaa) treeningseminar Säreveres. Kohal oli üle 60 vabakuulaja ning kaheksa hobuse-inimese paari. Aitäh kõigile, kelle toel sai see üritus teoks! Oli hariduslik ja inspireeriv nädalavahetus. Edaspidi hakkab Marius Eestis käima igal aastal- järgmise aasta treeningkliiniku kuupäevad on 15.-16. juuli. Siin on videomeenutus selle aasta seminarist. Eda Vallimäe oli praktikandina Marius Schneideri juures Saksamaal tööl aastatel 2009 ja 2010. Siin on tema kogemuslugu ;)  Marius Schneider on professionaalne ratsutaja ja treener, kes elab Saksamaal Münsteri lähedal oma treeningtallis nimega "Gestüt Moorhof". Ta on kogenud koolisõitja, Saksamaa Ratsaliidu (FN) klassifikatsiooni järgi A-taseme treener ning litsenseeritud akadeemilise ratsutamiskunsti treener, samuti hobuste füsioterapeut, spetsialiseerudes terapeutilisele liikumisravile läbi maatöö ja käekõrval treenimise. Ta on treener, kes õpetab hobuseid ja oma õpilasi kuni Kõrgema Kooli tasemele. Õpetajana pühendab Marius oma elu hobuste ja ratsanike koolitamisele nii enda tallis Saksamaal kui mitmel pool Euroopas. Vabal ajal meeldib talle harrastada ajaloolisi Euroopa võistluskunste hobuse seljast (vibulaskmine ja piigivõitlus hobuse seljast) ning käia pistrikujahil. Pistrikujahi jaoks on tal mitu isetreenitud pistrikut, linnukoer ning tuhkrud.  Marius, Orfeo ja pistrik. Marius on treeninud oma pistrikuid istuma ratsutamise ajal käe peal, lendama eemale ning tagasi käe peale. Õpetajana pühendab Marius oma elu kirglikult hobuste ja ratsanike koolitamisele nii enda tallis Saksamaal kui mitmel pool Euroopas. Mariuse õpetamisstiili iseloomustab detailirohkus, individuaalsus ja harjutuste loogiline ülesehitus. Ta näeb hobuste treeningut kui liikumisteraapiat ning hoiab ennast kursis tänapäevaste hobualaste teadusuuendustega. Hobuste treenimisel on suur rõhk tunnetusel ning juhtimisvõtete mõistmisel. Ratsutamiskunsti õpilased mõistavad paremini miks ja kuidas hobust ratsastada- mis on harjutuste mõtte taga ning kuidas treenida hobuseid nii, et see oleks meeldiv, kuid efektiivne. Mariuse esindab "pehmet", hobust arvestavat käsitlust ning treeningstiili, mis on samas biomehaniliselt korrektne ning tulemuslik.
Mariuse juures olin ma praktikandina tööl aastatel 2009 ja 2010 - kahel erineval perioodil kokku seitse intensiivset kuud. Neli kuud sellest ajast oli minuga kaasas ka tollal veel nooruke inglise täisvereline hobune Urpsrung XX. Töö praktikandina tema tallis tähendas töötamist üheskoos kogu tema pere ning abilistega kuuel päeval nädalas. Ma tegin kõiki tallitöid ning hoolitsesin tema hobuste eest nii nagu need oleks minu enda hobused. Treeningtunnid algasid tallis kell 8 hommikul ning lõppesid tihti alles kell 9 või 10 õhtul, mil Marius lõpetas päeva enda isiklike hobuste treenimisega. Sel ajal asus Moorhof veel Dortmundis ning tallis oli ruumi kahekümnele hobusele ning tosinale šetlandi ponile. Mariuse enda hobused olid peamiselt täkud: kaks Portugalist pärit lusitaano tõugu sugutäkku Orfeo ja Xeique, Itaaliast pärit noor murgese tõugu täkk Zenit ning hannoveri tõugu sporthobune Warengo. Lisaks õpilaste erahobustele oli Mariuse tallis ka õppehobused, kes olid enamuses „suvalisest“ tõust, näitamaks hästi seda, et hea treening teeb iga hobuse paremaks ja tervemaks. Õppehobune ei tähendanud tema tallis midagi negatiivset: kõik õppehobused olid erksad, tundlikud ning hästi ratsastatud (mõned neist kuni Kõrgema Koolini). Õppehobuste hea ratsastuse tase säilis seetõttu, et Marius või edasijõudnud õpilased/praktikandid treenisid õppehobuseid regulaarselt ka ise, et nende ratsastustaset säilitada või parandada.
Vasakul: Eda ja Mariuse õppehobune Chardas, paremal: Eda ja Ursprung. Kuigi tööpäevad praktikandina olid pikad ja väsitavad, oli see aeg samaaegselt ka tõeliselt inspireeriv ja hariv. Mul on võtnud aega aastaid, et kõike seal õpitut harjutada ning mõistma hakata. Tema juures töötades sain ma otseloomulikult igapäevaselt vaadata ja abistada tema trenne, samuti tema õpilaste trenne, osaleda Mariuse ja Bent Branderupi seminaridel ning aidata noorte hobuste treenimisel assistendina. Igapäevaselt sain ka ühe treeningtunni kas enda hobuse või Mariuse õppehobusega. Tema juures õppisin ma hobukäsitlust, käekõrval treenimist ja ratsutamist. Kuigi olin aastaid ratsutanud, hobuseid ise õpetanud ning saanud Inglismaal ka praktilist koolitust klassikalises koolisõidus, siis leidsin ma ennast tema õppehobuste seljas ikkagi taas algajana. Hobune, kes on treenitud kerguse ja harmooniaga, minimaalsete ratsmemärguannetega ja kes oskab ratsaniku istaku järgi painutada, sirutada, sooritab külgliikumisi ja koondamisi hea enesetunde ja mängeva kergusega- see kõik oli mulle enne akadeemilise ratsutamiskunsti leidmist vaid muinasjutt. Aja jooksul hakkas see maailm aga mulle üha rohkem avanema.  Marius ja hannoveri tõugu sporthobune Warengo demonstreerimas koondgaloppi käekõrval Assistendina oli minu „projektiks“ tema uue hobuse- paberiteta lapilise ristandruuna- Aramise tutvustamine akadeemilise ratsutamiskunsti treeningusse läbi maatöö. Aramis oli hobune müügitallist- treeningus kiirustav, kartlik ja ratsme taga. Aastaid hiljem on temast saanud käekõrval töötamises Mariuse üks peamine õppe- ja esinemishobune. Kuna Aramis on väga tundlik, siis treenib Marius teda Kõrgema Kooli tasemel jätkuvalt suulisevabalt (ainult kapsoniga). Mariuse kohta leiab rohkem infot tema kodulehelt http://www.gestuet-moorhof.de/ ning youtube.com kanalilt https://www.youtube.com/user/ReitzentrumSchneider
Marius ja ristandruun Aramis sooritamas kordel piafeed (vasakul) ning käekõrval levaadi (paremal). Näidisvideo 1: Marius ja Aramis. Näidisvideo 2: Marius ja Orfeo esinemas Saksamaa hobumessidel.  Mis on akadeemiline ratsutamiskunst? "Akadeemiline ratsutamiskunst" tähendab ratsutamisstiili, mille olulisimaks põhimõtteks on hobuse õiglane kohtlemine ning tema järk-järguline füüsiline treening läbi loogiliste ratsastusharjutuste. Kehaliste harjutuste mõte on parandada hobuse keha paindlikkust ning tasakaalu, läbi mille suudab hobune inimest seljas kanda ilma oma kehale ja meelele kahju tegemata. Akadeemilises ratsutamiskunstis on loogiline harjutuste järjestus päris algusest alates: alates hobuse talutamisest, painutamiste, külgliikumiste ning Kõrgema Kooli harjutusteni välja. Samuti võimaldab see treeningstiil treenida hobust Kõrgema Kooli tasemele ka ilma suuliseta! Akadeemilisele ratsutamiskunstile andis nime kuulus Taani ratsutamiskunsti meister Bent Branderup ning see viitab ajaloolistele Euroopa ratsutamisakadeemiatele- ülikoolide eelkäijatele- kus õpetati ratsutamist läbi kunstilise, vaimse ja füüsilise aspekti. Akadeemilise ratsutamiskunsti teooria baseerub vanade ratsutamismeistrite teadmistel, nagu näiteks Xenophon (4. saj eKr), Pluvinel (16.-17. saj), de la Guérinière (18. saj) ja Steinbrecht (19.saj). Akadeemilist ratsutamiskunsti on viimastel aastakümnetel palju arendanud ja juhtinud ratsutamismeister Bent Branderup Taanist. Bent Branderup ja Egon von Neindorff (1923- 2004) lõid Akadeemilise Ratsutamiskunsti Rüütelkonna (Knighthood of the academic art of riding), et koondada ratsutamiskunsti õpilasi ja õpetajaid üle kogu maailma. Bent Branderupi ning kümnete teiste akadeemilise ratsutamiskunsti õpetajate treeningseminaridel käib üle kogu Euroopa igal aastal sadu õpilasi. |
Ratsutamiskunst.ee blogi ..... on Eda Vallimäe poolt kirjutatud artiklite ja teooriamaterjali kogumik. Lugemiseks vali allolevast tulbast sobiv kategooria. Blogiarhiiv
April 2022
Kategooriad
All
|
RSS Feed