Koolituse konspekt: Hanna Engström (SWE), 15.-16. mai 2016, Belgia

Fotod: Google pildipank

---

Maikuus veetsin ma õppenädala Belgias Jossy Reynvoet tallis, mil toimus ka Hanna Engströmi (Gotlandi Ratsutamisakadeemia, Rootsi) kahepäevane treeningkliinik. 

Hanna on ratsutamiskunsti treener, kelle märksõnadeks on istakuõpe, daamisadulaga ratsutamine ning tunnetus.

Ülevaate Hannast ja tema hobustest ning treeningutest annab järgnev video: 
​

---

Sirgsustreeningust tuntud Marijke de Jong ning Hanna Engströmi ühine lõbus webinar: mis on ratsutamine ning hobuste treenimine?

---

Hanna treeningkliinikus osalesin ma vabakuulajana ning jagan  siinkohal enda teooriakonspekti, mis on kirja pandud  Hanna enda sõnade järgi: 

---

Ole rohkem oma kehas! Taju ja tunneta seda.

Ringliikumine toob rohkem nähtavale hobuse ja ratsaniku keha probleemsed kohad ja tasakaalutuse.

Hobuse peab saama teadlikuks oma kehast ning selle asendist- ka nemad peavad arendama kehataju. 

Treeni oma hobust maa peal niimoodi, nagu sa temaga ratsutades käituks/treeniks.

Keha ei ole vaid füüsis, see on ka meie harjumused, kogemused, ego, mõtted jpm. Mõnikord mõni komponent domineerib või domineerib vales suunas.

Pane tähele, mis liikumisharjutus on hobuse lemmik ning siis võta selle harjutuse idee ka teistesse harjutustesse kaasa (sisse). Näiteks kui traavers teeb hobuse liikumise kangeks ning nõtkus kaob, siis püüa säilitada traaversis veidikene õlad sees harjutuse tendentsi, et säilitada hobuse painutamine ümber sisemise sääre ning seeläbi suurem nõtkus ka tema kehas.

Kui sa oled hobustega sooritanud harjutusi käekõrval ning seejärel jätkad sadulas, siis võta endaga see sama tunne kaasa ka sadulasse.

Hobune õpetab sulle, kuidas ta sooviks olla ja liikuda- me peame seda vaid nägema, tunnetama.

Koondsamm ja piaffee vaheldumisi koondpeatustega parandavad viimase kvaliteeti (tagujalgade liigeste painutamist).

Koonpeatus ei ole liikumise peatumine, vaid liikumine jätkub keha sees, ilma et jalad liiguks. Hobune painutab oma tagujalgade liigeseid, „istudes“ sügavamalt nendele peale, tema esiots muutub kergemaks. Koondpeatuse raskeim vorm on levaad.

Järgi liikumist- ära suurenda seda liigselt.

Kui me suurendame abistamisvõtet (juhtimisvõtet) liigselt, siis hakkab hobune rabistama.
Ratsaniku jalg (alajäse) liigub ühes tükis alates puusast: kui ma keeran jalga puusast väljapoole, liigub väljapoole ka jalalaba ning kui ma keerab jalga puusast sissepoole, liigub sissepoole ka jalalaba.

Õlad sees liikumises keera sisemise jala kanda (sääre sisekülge) rohkem hobuse poole ning välimise jala kanda veidi hobusest eemale.

Traaversis/küljendamises keera sisemise jala kanda hobusest veidi eemale ning välimise jala kanda hobuse poole (sääre sisekülg hobuse poole).

Ringliikumistel või nurga sõitmisel püsib ratsaniku istak nn spiraalistakus („spiral seat“): ratsaniku õlad peavad püsima paralleelsed hobuse õlgadega ning puusad hobuse puusadega. Kuid ära keskendu oma sisemise õla tahapoole pööramisele, kuivõrd oma välimise õla justkui pehmelt, kaarega ettepoole toomisele.

Selleks, et sirgel liikumises hobust lõdvestada, kasutame me õlad ees (või isegi õlad sees) ning traaversi harjutusi.

Stekk on su käe pikendus: sinna kuhu käsi ei ulata suunama, teeb seda stekk.

Töötades käekõrval välimisest asendist (välimise õla kõrval) asub stekk painde säilitamiseks üle hobuse turja sees pool (ratsaniku sisemise sääre kohal).

Suurenda ringliikumise diameetrit läbi õlad sees liikumise, siis saad hobuse ka rohkem lõdvestama ning sisemise jalaga enda alla astuma.

Kui hobusel on kõrge laudjas, siis võtab tema treening 2-4 aastat rohkem aega, et ta õpiks oma taguotsa madaldama.

Kui küsid edasi minemist, siis tee seda alati kerge õlad (s)ees tendentsiga- lase hobusel sisemise jalaga rohkem oma keha alla astuda.

Igav on kogu aeg probleemidega töötada - ära unusta treenida ka seda, mida hobune juba hästi ja rõõmuga teeb.  

Kui hobune võtab painde, siis peab see olema terves tema kehas: tema lülisammas ja rinnakorv roteeruvad (pöörlemine ümber oma telje): sisemine rinnakorvi osa langeb ning välimine tõuseb. Ratsaniku istak peab seda lubama: sisemine istmikuluu langeb koos kogu sisemise jalaga, välimine reis tõuseb kergelt. Ratsanik jääb aga oma ülakehaga keskasendisse.

Hobune peab olema oma kehas kohal.

Ratsaniku puusad peavad tõusma ja langema liikumises, kuid parem on mõelda, et ma laienen üles ja ma laienen allapoole oma istakuga. Ära mõtle surumise peale.

Harjuta maapeal treeningut ka hobuse selja tagant (pikkade ohjadega treenimine)- see lisab treeningusse uue dimensiooni.

Peatus ei ole lihtsalt peatus, see on sel hetkel üks liikumise vorm.

Maatöö või käekõrval treening ei ole lihtsalt kõndimine- see on suhtlemine.

Kui sa teeb harjutusi koos hobusega, siis sa tahad piltlikult öeldes laulda, mitte lihtsalt tähti ükshaaval nimetada.

Esmalt kontrolli lõdvestatust! Saagu see sinu rutiiniks.

Enne kui küsid koondamist, lase kehal (lihastel) pikeneda, sirutada.

Kas hobune on piisavalt lõdvestunud, et küsida koondamist? Kui mitte, siis tegele esmalt sellega.

Liiguta oma keha siis, kui sa välja hingad (lõdvestad). Kuid alati on küsimus, kui palju ma lõdvestan. Lõdvestatus ei tohiks olla kiire järeleandmine, vaid rahulik lõdvestatuses püsimine. Sa tahad saavutada sujuvat flowd.

Hinga oma alaselga [diafragmaalne nn „kõhuhingamine“, mis laiendab kehatüve ette, tahapoole ja külgedele].

Kui mul on tõeline ühendatus esi- ja taguotsa vahel olemas, siis võin küsida tagujalgadele kiiremat takti- siis ma koondan hobust!

Kutsu hobune liikumisse, ära sunni teda.

Ratsaniku märguanded võiksid olla justkui kutse liikumisse. Abistamisvõtted on abistamiseks, mitte sundimiseks.

Hobuse rinnakorv roteerub ringliikumistel sissepoole, välimine pool tõuseb- siis tõusevad ka hobuse seljalihased [musculus erector spinae- seljasirutaja lihased], nad pikenevad ja kannavad siis ka ratsanikku paremini.

Hobuse õlad peavad alati olema asetatud  liikumise suunda, mitte nö liikumisest välja kukkuma.

Korrektne tagumise jalaga keha raskuskeskme alla astumine tuleb korrektsest peaasetusest ja paindest.

Hobuse selg ei pea õõtsuma suurelt („swinging back“), kuid oluline on, et see õõtsuks!
Kui hakkad sooritama uut harjutust või sõitma pööret, siis ära tee nii: lõpetan (koos)liikumise ja siis pööran/võtan külgliikumiste asendi, vaid jätka lihtsalt liikumist ning muuda seda sujuvalt.

Hobused soovivad oma keha jagada- neil on ruumi veel ühele hingele.

Kui hobune kaotab liikumises oma raami (ühendatuse), siis kaotab ta ka oma tagujalad.

Kui sa tunned ratsutades, et istak hakkab põrkuma, siis hinga suunaga oma alaselga.

Kui hobune on treenitud, siis kasuta kaudseid juhtimisvõtteid peamiselt ning otseseid vaid korrigeerimiseks. Näiteks küsi seljas traaversit hoopis enda sisemise jalaga, viies kanda hobusest kaugemale [kogu jalg pöördub siserotatsiooni], selle asemel, et küsida välimise jalaga, viies kanda hobuse poole.

Liikumise sees on oluline teha mikropause- alati ei ole vaja ega tarbekas jääda seisma selleks. Õpi lõdvestama liikumise sees- hinga, lõdvesta ning siis alustage uuesti.  

Ratsutamises ei ole midagi staatilist- sa ei saa midagi hoidma jääda, lase järgi ja kui vaja võta uuesti.

---