Intervjuu Jossy Reynvoetiga: teadlikkus on kõige alus

Foto: www.bitless-art-of-riding.com

---

Selle aasta kevadel käisin ma Belgias ning veetsin õppenädala treener Jossy Reynvoet tallis. Jossy on professionaalne treener (ja endine sepp-rautaja), kes õpetab hobuseid ja inimesi , kasutades loomuliku hobukäsitluse ja suulistevaba ratsutamiskunsti põhimõtteid.

Tema kodu- ja Facebooki lehte illustreerivad inspireerivad pildid koolisõidu treeningust ilma suuliseta- hobused sooritamas koondatud harjutusi ja lõdvestatust, korrektse liikumisega ning ilma sunnita, inimesed istumas hobuste seljas tasakaalus (ning vaid ratsutamispatja kasutades). Liikumine on vaba ja voolav, väljendades juhtimisvõtete kergust ja inimeste taktitunnet.  Kuidas seda saavutada?- see küsimus tekkis minulgi :) 

Jossy juures veetsin ma kokku seitse päeva: selle aja sisse jäid minu treeningtunnid tema hobustega, võimalus vaadata Jossy treeninguid enda hobustega ja treeningusse toodud hobustega ning kuulata ja õppida teiste õpilaste treeningutest. Lisaks jäi selle nädala sisse ka Rootsist pärit treeneri Hanna Engströmi treeninseminar ( teooriakonspekt selle kohta asub SIIN) ning võimalus näha ja arutleda Jossyga ka rauavaba kabjahoolduse (barefoot trimming) teemal.

Miks ma alles nüüd- paar kuud hiljem- sellest räägin ning materjale avaldan? Sellepärast, et seal nähtud ja õpitud asjade seedimine- proovimine  on aega just nii kaua võtnudki :)
Jossy oskas tuua mu tähelepanu istakuprobleemidele (eluaegne õpe!!!) ning seal õpitud hobukäsitluse võtted on mind aidanud just hobuste probleemkäitumise mõistmisel ning seda just hetkel ratsastusse toodud eriti kartliku hobuse õpetamisel. 

Seal õpitu teooriakonspekt on samuti avalikult saadaval ning leitav SIIT.

Jossy on äärmiselt sümpaatne ning pühendunud treener, kes jagab oma teadmisi ja oskusi kõigiga, kes on sellest huvitatud. Selleks, et hobukäsitluse ja ratsutamiskunsti treeningut ka Eestis rohkem tutvustada, nõustus Jossy tegema minuga live intervjuu. Minu õppenädala viimasel päeval istusime me maha nende kodu aias ning Jossy rääkis mulle oma loo...

​Jossy, alustame algusest: miks sa hakkasid hobustega tegelema?
Kui ma olin laps, oli mu isa hobuseparsnik: ta ostis ja müüs ponisid. Tema suhtumine hobustesse oli aga teistsugune, sest meil oli tervelt 45 aastat vanusevahet. Mulle meeldis lapsena hobustega suhelda- mitte neid treenida- kuid mu isa heitis mulle tihti ette, kuidas ma ei tohiks sedamoodi hobustega olla või tegin ma pidevalt midagi valesti. Mina ja teised poisid tegelesime tihti hobustega ilma sadula ja valjasteta, kasutades vaid nööri. Kui mu isa oli kodust ära, siis me läksime ponidega metsa ratsutama, mängisime indiaanlaseid ning kõigil oli tore. Aga see muutus, kui sain teismeliseks. Ma hakkasin märkama ratsaspordi maailma sära: uhked ja kallid hobused, päikese käes helkivad suulised ja sadulad ning pikad ratsasaapad, kaunistatud hobusetekid ja võimsad hobuseveo autod. Ma tahtsin saada osaks sellest raha valitsetud säravast maailmast. Ma hakkasin sõitma sadula ja suulisega ning võtsin sportlastelt treeningtunde, et õppida koolisõitu ja hüppamist. Lisaks läksin kooli, et saada rautajaks. Kuskil sügaval sees oli mul aga tunnetus nende ponide järgi, kellel polnud säravat varustust ega uhket liikumist, kuid kes olid rahulikud, turvalised ning kellega ei olnud kunagi probleemi.  
Muutused said alguse paarist erilisest hobusest minu eluteel. Nimelt, ostsin ma oma naisele ühe hobuse, kellel oli väga hea hüppevõime ning kes oli näiliselt justkui igatpidi korras. Saabununa uude koju, läks see hobune aga sõnaotseses mõttes hulluks: ta oli agressiivne, hammustas ja lõi. Me jõudsime arusaamisele, et endised omanikud andsid midagi sellele hobusele, et teda rahustada. Ma läksin tagasi müüja juurde ning ütlesin, et see ei ole see hobune. Müüa oli nõus küll hobuse tagasi võtma, kuid ma oleks kaotanud väga palju raha... otsustasin, et ma hakkan selle hobuse probleemidega ise tegelema. Ma võtsin kogu varustuse ära, lõpetasin ratsutamistreeningud ning vaikselt hakkas meie vahele tulema omavaheline side. Mõne aja pärast sain ma temaga ka ilma suuliseta ratsutada ning asjad hakkasid ühe paremaks minema. Samal ajal töötasin ma rautajana, ratsastasin teiste inimese hobuseid ning võistlesin takistussõidus. Kasutades suulist otseloomulikult. Aga selle hobuse tõttu hakkasid mu silmad avanema. Muidugi, tasub ära manida, et keegi ei olnud huvitatud sellest, mis me tegime. See oli tõeline dilemma, ma jooksin nagu vastu seina. Mulle öeldi, et ma olen hull. [Naerab] Aga sellest hallist märast  sai väga hea takistussõidu hobune. Me  ei saanud küll tegelikult võistelda, sest mulle öeldi pidevalt: sa võid hüpata palju tahad, kuid mitte võistlustel! Sain sõita ainult madalamates klassides, sest hobusel ei olnud suulist suus. Hobune oli aga suurepärane: ta tegi kõike, ta oli mentaalselt minuga. See kõik pani mind ühe enam mõtlema, et hobustega on võimalik ka teistmoodi tegutseda. Mulle meeldis olla koos hobustega, luua see ühendus, saada nende sõbraks ning suuta ka nendega hästi hüpata. Kui aga hobused said heaks, siis nad müüdi Itaaliasse, Hispaaniasse või mujale. Kui ma oli 30 aastane, siis oli mul üks hea hobune, keda ma olin treeninud viimased kolm aastat. Ta oli edukas kõrgemates klassides ning omanik otsustas ta ära müüa. Uued omanikud soovisid seda hobust aga kaks nädalat testida. Neile meeldis see hobune ning pärast testmisperioodi ostsid nad ta ära. Mina  ei saanud aga endise omaniku käest selle hobuse müügist mitte midagi, sest ma ei treeningud teda viimastel nädalatel. See oli mulle suur löök. Ma võtsin aja maha ning otsustasin hobuste treenimisest loobuda: helistasin kõikidele hobuseomanikele ning panin punkti. See oli suur muutus. 

Kas siit edasi hakkaski arenema mõte suulisevabast ratsutamiskunstist?
Aasta aega ei teinud ma hobustega siiski mitte midagi.  Ainuke hobune, keda ma nägin, oli üks väike valge poni minu tagaaias, kes aitas muru pügada. Ühel päeval istusin aga köögis, vaatasin aknast välja ning nägin oma väikest tütart Karenit selle poni seljas. Ilma varustuseta ning ilma mulle midagi ütlemata. See oli pilt minu lapsepõlvest! Mu naine oleks muidugi peaaegu südamerabanduse saanud, sest tema arvates oli see väga ohtlik. Ma rahustasin ta maha, et vastupidi- see on imeline! Otseloomulikult hakkasin ma oma tütar toetama ning õpetama. Ma tundsin, et see oli algus tõelisele hobukäsitlusele- sellele, mis  ma tegelikult hobustega teha tahtsin. Ma polnud kindel, kuhu see kõik viib, kuid  otsustasin siiski hakata taas hobustega tegelema. See oli aasta 1993, kui ma astusin taas hobumaailma. Selleks hetkeks olin ka aru saanud, et ilma suuliseta ratsutamiseks peab olema mul hobusega hea ühendatus. Ja ma mõtlen siinkohal tõelist ühendatust, sest ilma selleta võib suuliseta ratsutamine olla väga ohtlik. Kuid ka suulisega ning ilma mentaalse ühenduseta võib olla väga ohtlik! Mõistsin, et on oluline õppida veel palju enamat: kuidas muuta hobuste elutingimusi ning söötmist loomulikumaks.

Kas sa hakkasid siis alguses lastele teistsugust hobuste treeningut õpetama?
Jah! Kui ma oma tütart tagaaias õpetasin, külastasid meid tihti ka naabrid, kelle juures asus koertekool. Need inimesed oli väga üllatunud, sest see, mida nemad püüdsid teha koertega, tegin mina koos oma tütre ja tema poniga. Nad ei teadnud, et selline asi on üldse inimese ja hobuse vahel võimalik. Edasi läks lugu juba sedamoodi, et ostin ka endale hobuse ning hakkasin nende samade koerainimeste lapsi õpetama.    

Sa hoolitsed ka oma hobuste kabjade eest ise, järgides rauavaba kabjahoolduse (barefoot hoofcare/barefoot trimming) põhimõtteid. Kuidas sa selleni jõudsid?

Kui ma olin 18 aastane, siis õppisin ma kuus aastat koolis, et saada sepaks ja rautajaks. Ma töötasin rautajana kuni selle ajani mil ma ka takistussõidus võistlesin. Enne kui ma lõpetasin, käisin ühes Centered Riding treeningkliinikus, mida andis  Wendy Murdock (http://www.murdochmethod.com/ ). Seal kohtusin ühe ameeriklasega, kes oli rauavaba värkimise praktiseerija: ta oli õppinud seda, kuidas hobused kulutavad oma kapju looduses ise ning missugune on loomupäraselt tasakaalus kabi. Ta jagas lahkelt oma teadmisi ning iga õhtu veetsin ma koos temaga hobuste kapju värkides. Pärast seda kogemust sain ma aru, et soovi hobuseid enam rautada. Paar aastat hiljem, kui hakkasin õpetama teadlikku hobukäsitlust ning hobuste treeningut ilma suuliseta, oli rauavaba kabjahooldus selge jätk, et loobun ka rautamisest. Tänasel päeval on meil tallis aga nii palju hobuseid, et kõiki ma enam ise värkida ei jõua, sest suurem osa ajast ma siiski õpetan.

Kui tihti Sa hobuseid värgid?
Üldiselt värgin ma oma hobuseid  iga nelja nädala tagant.

Kes on Sinu suurimad iidolid, suurimad õpetajad?
Ma arvan, et mul ei ole iidolit. Ma imetlen kõiki: nii oma õpilasi, kui ka oma õpetajaid. Iga hobune on erinev, iga inimene on erinev. Iga indiviidi tunnetus on erinev. Me ei tohiks imetleda vaid ühte ja ainsat. Ma arvan, et ma olen ... koguja. Ma kogun oma õpetajate, oma õpilaste ja oma hobuste erinevaid kogemusi.
Pole olemas ühte ainuõiget varianti, sest me oleme kõik inimesed ning meil on erinevad vaated. See erinevus muudab meid tugevamaks. See on ka see, mida ma ütlen oma õpilastele: mina ei ole see, kes teab kõike. Ma püüan oma hobustega hästi üheskoos aega veeta ning kui inimestele see meeldib, siis ma võin neid õpetada. Aga ma õpin ka ise.
Üks tõeline meister on minu jaoks siiski olemas. See on Bent Branderup. Ka tema ei ole täiuslik- keegi ei ole- kuid minu jaoks on ta minu esimene tõeline meister. Olen õppinud palju erinevatelt spordi- ning hobukäsitluse treeneritelt, kuid nad on kõik olnud vaid õpetajad. Bent on aga meister. Oma töös ja pühenduses on ta  õpetanud mulle väga palju hobuste biomehaanikat- see oli see, mis oli minu varasemast treeningust puudu. Ma keskendusin väga palju hobukäsitlusele ning selle, kuidas meie hobusega ning hobune meiega suhtles, kuid ma olin veidi ära unustanud nende kehad.  Hobuseid treenides on meil nii hobuse keha kui meel. Bent on mulle õpetanud, kuidas me peaksime ka hobuse kehaga töötama, et treening tema tervist ei kahjustaks. Me võime hobuse halva hobukäsitlusega ära rikkuda või teda hulluks ajada, kuid me võime ka hobuse keha ära rikkuda halva füüsilise liikumisega. Need kaks poolt peavad olema tasakaalus. Mõnikord on see dilemma-  peame keskenduma rohkem hobusele meelele, mõnikord tema füüsisele. Siinkohal on oluline teadlikkus, et me paneks neid asju tähele.

Sinu jutust käib tihti läbi sõna „teadlikkus“ (awareness). Mis omadusi on veel vaja, et  saavutada hobustega hea (mentaalne) ühendatus?
Ole sina ise! („Be grounded!“) See tähendab, et tunne ennast enda kehas kui kodus. Paljud inimesed ei taju, et nad ei ole ise ma kehas sees. Teisalt: rahulikkus. Võta aega enda ja hobuse jaoks. Pea meeles, et hobustega on kõik väikesed sammud. Hoia oma fookus seal, kuhu tahad jõuda, kuid tee sinna on vaid väikeste sammukeste haaval. Nii nagu inimlapsed lähevad lasteaega, algkooli, põhikooli jne, siis sama on ka hobustega- see kõik võtab aega. Sa ei saa minna kiiremini. Üks suurimaid probleeme on selles, et me tahame nendega teha igasugu toredaid asju- kohe ja praegu- kuid meil pole tihti õrna aimugi, kuidas seda saavutada.  
Ole teadlik hobusega koosolemisest. Selles kombinatsioonis ei ole tegelikult midagi loomulikku. Mulle ei meeldi tegelikult ka see sõnapaar „loomulik hobukäsitlus“, pigem on asjad seotud teadlikkuse ja tajuga. Loomulik on koosolemine inimeste vahel ning hobuste vahel, kuid nüüd on meil uus dimensioon. Ma arvan, et meie töö on hobuseid selles koosluses juhatada, näidata neile ühendatust inimesega, keskendumist ja suhtlemist. See on ka minu treeningute baas:  lõpetada üksteisest eemale jooksmine ning näidata hobusele, et inimest võib usaldada, järgida ning et me võime koos paremaks kasvada.

Miks on oluline luua hobusega mentaalne ühendatus?
Kui sa oled loonud mentaalse ühendatuse oma hobusega, siis on kõik lihtsalt palju toredam :)
Hobune saab teadlikuks inimesest ning ühistest tegevustest, ta paneb meid tähele. Ta on rohkem teadlik sinust tema seljas, ta ei ole hõivatud asjadega, mis teda ebamugavalt tundma panevad ning sinust- ja treeningust- eemale viib. See kõik algab maa pealt läbi kehakeele, kus inimene suhtleb selgel ja konstansel viisil, püsides ise vaimselt koos hobusega. Hobune õpib, et ta saab loota inimese poolsele juhendamisele ning usalda meid.

Kuigi sinu hobused ei kanna kunagi suulisi- ning mõned neist pole seda kunagi oma elu jooksul teinud- siis on nad õppinud liikuma ka koondatult ning sooritama tavalise ratsutamise mõistes keerulisi liikumisi. Kas hobuse koondamine on vajalik? Miks me peaksime seda talle õpetama?
Jah, ma arvan, et koondamine on väga vajalik. Kuid ainult lõdvestunud kujul, lõdvestunud seljaga. Me ei saa hobust lihtsalt kokku tõmmata- see ei ole see. Selleks, et meid oma seljas kanda, peavad nad õppima oma keha rühti parandama ning see võtab aega. Minu jaoks on tõeline suulistevaba ratsutamiskunst see, kui hobust ei ole treenitud suulisega, vaid päris algusest peale on see olnud suulistevaba. See tähendab, et me peame õpetama hobusele, kuidas reageerida survele pehmelt, kergelt ning kuidas hoida oma selga sirutatuna ratsme poole ka koondamiste ajal. Kõik hobused on erinevad ning mitte kõik ei ole oma kehas ühtemoodi andekad, kuid koondamine põhiliikumistes on võimete kohane igale hobusele- ka ilma suuliseta- ning lausa hädavajalik nende tervisele, kui me nendega liikumisharjutusi soovime teha. Varem ei kasutanud ma võimlemisharjutusi, kuid nüüd tunnen, et  see oli üks suur auk minu treeningus. 

Jossy, mis on sinu suurim soov? Mida sa teeksid, kui sulle antaks üks võlusoov?
[Naerab!] Oh, minu suurim soov on see, et mul ei oleks vaja raha. Et ma saaksin elada koos oma pere ja sõpradega ning kõigi hobustega siin üheskoos. Jah, meil on vaja raha, et jääda ellu selles veidras maailmas, kuid tegelikult on minu ainsaks sooviks rahu maa peal, et iga elusolend võiks teha seda mida ta tahaks teha ning tunda põhjust, miks ta elab.
Ma olen väga õnnelik, et minu ümber on sellised inimesed. Ärgata hommikul üles, oodates põnevusega päeva tegevusi, veeta aega oma hobustega ning sarnaselt mõtlevate inimestega- ma elangi sellist elu! Olen tänulik, et õpilased tulevad mu juurde ning küsivad minu abi. See on imeline tunne, et  ma saan neid ka aidata.  Olen lihtsalt selle kõige eest äärmiselt tänulik! 

Aitäh veelkord Jossyle!

Vaata ilusaid pilte ja videosid Jossy Facebooki lehelt SIIT.
Jossy juures veedetud õppenädala treeningkonspekt asub SIIN.

Eda Vallimäe ©

---