Üks viis, kuidas saavutada stabiilsem ja hobusele usaldusväärsem käekontakt, on kujutada ette, et pean oma käsi ise kandma. Tavapärases ratsutamisõpetuses öeldakse selle kohta, et ratsaniku küünarnukist hobuse suuni/ninani peaks olema sirge joon. Aga tegelikult tähendab see seda, et kui ma oma käed küünarnukkidest kergelt kõverdan, siis pean neid ka ise "üleval hoidma", mitte viima sirgeks ja raskeks allapoole. See teeb ratsmekontakti kangeks ja liiga tugevaks, mille peale läheb hobune kas üle ratsme või ratsme taha. Lisaks on raskendatud õigete käemärguannete andmine ning hobune ei õpi ratsmekontakti poole pürgima. Mõnikord aitab ratsanikke ettekujutus, et nende käte all on justkui kandik, mis imeväel nende käsi altpoolt toetab või siis, et kandik on just nende käte peal: kui nad käed alla sirgeks lasevad, siis kandik kukub minema. Kandiku metafoor ei tähenda, et käed on tõstetud kõrgele, vaid lihtsalt seda, et ratsanik ise oma käte raskust kannaks Fotol on näha steki toetamine ratsaniku käte alla, et luua tunnetus kandiku olemasolekust. Lisaks lase vabaks ranne ning ära unusta, et ratsaniku käed ei seisa kandiku peal paigal : sammus ja galopis teeb hobune oma pea- ja kaelaga tasakaalu liigutust, mida ratsanik ei tohi takistada- tema mõlemad käed peavad hobuse peaga ette ja tahapoole kaasa liikuma. Eda Vallimäe
0 Comments
Leave a Reply. |
Ratsutamiskunst.ee blogi ..... on Eda Vallimäe poolt kirjutatud artiklite ja teooriamaterjali kogumik. Lugemiseks vali allolevast tulbast sobiv kategooria. Blogiarhiiv
April 2022
Kategooriad
All
|