Paul Belasik: hea hobuste treenimine teeb meid paremateks inimesteks

Paul Belasik on klassikalise koolisõidu õpetaja Ameerikas. Ta on kirjutanud mitmeid raamatuid koolisõidust ning teinud muuhulgas koostööd ka veterinaararsti Dr. Hilary Claytoniga, kes- olles ka ise koolisõitja- on spetsialist hobuse biomehaanika ning koondamise teemal. Lisaks biomehaanikale tundub Paul Belasikil olevat eriline huvi hobuste treenimise artistlikule ning filosoofilisele küljele- ta on uurinud ka seda, missugune potensiaal on hobustel inimese arendamisel. Oma raamatus „Exploring the Dressage Tehniques: journeys into the art of classical riding“ (J.A. Allen, 1994) kirjutab ta järgmist: [...]See mis lahutab kahte suurt filosoofilist ratsutamiskoolkonda, ei ole mitte humaansus versus jõhkrus, vaid see, kas ratsutamist väärtustatakse tema metafoorsete meditatiivsete omaduste poolest. [...] Mõlemad treeningstiilid võivad vormida hästi treenitud hobuseid, kuid ainult üks neist vormib ka hästi õpetatud inimesi.[...] Selline psühholoogiline meditatiivne lähenemine ei ole omane vaid ratsutamiskunstile- näiteks Idamaades rakendavad võitluskunstide praktiseerijad palju oma ala vaimseid-psühholoogilisi aspekte.[...] Harjutused eraldiseisvalt ei ole viiteks klassikalisele ratsutamiskunstile. See mis ühendab Xenophoni, Pluvineli ja de la Guerinere’i ei ole tehniline. See on esteetiline. See on kunstipärane.[...] Ükskõik kui hea on ratsaniku tehnika, võib ta jääda kinni teatud arengutasemele. Meditatiivses praktikas tähendab see seda, et inimene on jäänud kinni teatud psühholoogilisele arengutasemele. Peaasjalikult jäänud kinni ego valitsetavasse maailma.“