Kuna üha enam koguvad populaarsust lambanahast valmistatud „sadulad“ ning minu käest on mitmeid kordi nende kohta arvamust küsitud, siis otsustasin koostada väikese arvustuse. Tegemist on minu isikliku arvamusega, mis põhineb enda praktilisel kogemusel ning ratsutamispatju kasutatavate treenerite soovitustel. Alustame algusest- seesugused sadulad on tegelikult ratsutamispadjad. Neid nimetatakse tihti ka raamita sadulateks, kuid see ei ole õige, sest põhimõtteliselt on tegemist siiski vaid valtrapiga, mis on mitmekordse karvaga kaunistatud :) Lambanahast ratsutamispadjad on pärit Saksamaalt, kus nende nimeks on „lammfellsattel“ (kui keegi soovib guugeldada). Need on tavaliste ratsutamispatjade („reitpad“) veidi uhkemad järeltulijad ning ratsutamispadjad on olnud edukalt kasutuses loomuliku hobukäsitluse ja ratsutamiskunsti viljelejate hulgas. Üldjoontes koosnevad lambanahast ratsutamispadjad kahekordsest lambanahast (karvane külg on nii hobuse selja kui ratsaniku tagumiku vastas), tugevast valtrapist ning „paneelidest“, mis moodustavad polstri kahele poole hobuse lülisammast. Paneele padja alumisel küljel ei tohi sassi ajada tugedega ratsaniku ees ja taga, mida nimetatakse galeriideks ning mille eesmärgiks on ratsaniku istakut veidi toestada. Nende sees on pehme svammitaoline materjal. Mina ise olen kasutanud Christ firma ratsutamispatju aastast 2012. Esimese mudeli nimi oli Christ „Premium Plus“ ning teine Christ „Iberica“. Minu enda hobune Ursprung on olnud alates 2012 aastast pea 100% ratsutamistreeningutes vaid ratsutamispadjaga. Miks otsustasin ratsutamispatja proovida? Selleks oli mitu põhjust:
Kes valmistab lambanahast ratsutamispatju? Kvaliteetsemaid lambanahast ratsutamispatju müüvad näiteks firmad nimega Mattes, Christ ja Grandeur (kõik Saksamaal). Nende firmade mudelitel (va Christ firma mõned odavamad mudelid nagu „Premium“) on padja sees olevates taskutes polstermaterjalid (ja/või neid on võimalik lisada). Patja ostes tasub tähele panna, et nii mõnegi firma - sealhulgas ka Eestis edasimüüdavate ratsutamispatjade- patjadel need taskud puuduvad ning ratsutamispadi koosneb vaid puhvis lambanahast ning valtrapist. Kas lambanahast ratsutamispadjaga ratsutamine on sobilik igale ratsanikule ja igale hobusele? Otseloomulikult oleneb kõik meie ratsutamise eesmärkidest ning treeningute põhimõtetest, kuid lühidalt öeldes ei ole ratsutamispadi kindlasti sobilik kõikidele ratsutajatele. Sellel on mitmeid põhjuseid. Ratsutamispadjaga ratsutamine ei ole sama, mis sadulaga ratsutamine- põhimõtteliselt toimub ratsutamine nagu ilma sadulata. Ja see ei ole lihtne. Lambanahast ratsutamispadi ei anna ratsanikule seesugust tuge ja toetust ning ei jaota ratsaniku keharaskust nagu tavaline raamiga sadul (või isegi raamita sadul). Ratsutamispadjaga ratsutamine ei ole seepärast parim valik algajatele ja pühapäevaratsutajatele, samuti suurema kehakaaluga ratsutajatele. Ratsutamispadjaga ratstutamine on väga hea valik sellele ratsanikule, kes soovib oma istakut arendada, rohkem hobuse liikumist tunnetada ning hobust läbi oma istaku juhtima õppida. Kas ratsutamispadjaga saab hobust ratsastada? Jah! Samas sõltub kõik meie meetoditest ja eesmärkidest. Allajärgnevalt minu enda hobune vasakul 5 aastasena ning paremal 9 aastasena. Treeninguteks on vahepeal kasutatud vaid ratsutamispatja nii maneežis kui maastikul ratsutades. Ratsutamispadja kasutamine hobuse ratsastamisel ei ole lihtne ülessanne, üsna vastupidi, sest see seab suuremad nõudmised meie enda istakule. Välismaal on palju harrastajaid ja treenereid, kes sõidavad Kõrgema Kooli tasemel ainult ratsutamispatja kasutades (ning on ka hobused sellele taseme treeninud vaid ratsutamispatja kasutades). Kas lambanahast ratsutamispatja võib kasutada koos jalustega? Kas sellega saab hüpata ja poolistakut sõita? Siinkohal treenerite arvamused lahknevad, kuid suurem enamus ei soovita jaluseid kasutada. Esiteks on jaluste kasutamine turvarisk hobuse seljast kukkumisel, sest jaluserihmade kinnitusrõngad on kinnised ning suure tõmbe peale ei tule jalus koos rihmaga ratsutamispadja küljest ära (nagu see juhtub tavalise sadula puhul). Seetõttu tuleks jaluste kasutamisel kasutada vaid turvajaluseid. Minu isiklik arvamus on see, et ratsutamispatja ei tohiks kasutada järjepidevalt koos jalustega, sest seesugusel padjal puudub stabiilne põhi (raam), mis keharaskust hobuse seljal jaotaks. Spetsiaalsete sadula alla käivate koormusjaotusemattide abil on tehtud uuringuid, mis on leidnud, et ratsutamispatjade jaluserihmade kinnitused tekitavad selgeid ülekoormuspunkte hobuse seljal. Need kohad tekivad intensiivsemalt, kui ratsanik ei istu tasakaalus (st istub toolistakus või tema puusad ei liigu hobuse seljaga sünkroonis kaasa) või kui ratsaniku kehakaal on kõrgem (kaal alates ca 70kg). Selge on see, et aeg-ajalt jaluste kasutamine kergendamiseks/poolistakuks ei oma suurt negatiivset efekti (olen seda ka oma hobusega testinud), kuid tavapäraseid 1h ratsutamistreeninguid ei tohi selliste ratsutamispatjadega läbi viia. Lühiajaliselt jalustele toetumine ei ole hobuse selja jaoks probleem ning jaluseid kasutades saab kergendada, võtta poolistak ning ka hüpata, kuid see padi ei ole selleks siiski mõeldud. Huvi korral on ratsutamispadjaga turvaline hakata harjutama siis, kui me ei vaja jaluseid üheski allüüris, et tasakaalus püsida. Kas ma ise soovin jääda kasutama ainult ratsutamispatja? Kas olen rahul? Kindlasti olen ma rahul- muidu poleks ma viimased neli aastat Ursprungil seda patja kasutanud ning sellel aastal ka uut mudelit ostnud. Ilmselgelt ei saa kiita siinkohal vaid ratsutamispatja, kuid Ursprungil ei ole enam mingisugust negatiivset emotsiooni saduldamise, sadulavöö, sadulasse istumisega jms. Kas ma soovin ka tulevikus ainult ratsutamispatja kasutada? Tegelikult ei. Kindlasti soovin tulevikus kasutada ka nahksadulat, olen otsimas ja kaalumas (mitte küll väga aktiivselt) parimat varianti paindliku raamiga ning nahksaamiga sadulate vahel. Ratsutamispadi on minu jaoks ka edaspidi asendamatu tööriist ratsatustreeningutel ning see on aidanud mul arendada ja tajuda oma istakut ilmselt kordades rohkem kui vaid sadulat kasutades. Kuid lühidalt öeldes on minu jaoks ratsutamispadja kasutamine olnud selgelt enda elu veidi raskemaks tegemine- ratsutamispadjaga istaku arendamisel ei saa oma probleemidest mööda vaadata, nendega peab tegelema hakkama, sest puudub tugeva raamiga sadul, mis minu istakuvigu (olgu see siis stabiilsus, tasakaal, liikuvus, juhtimisvõtete andmine jne) peidaks ja leevendaks. Kas siis ikkagi kasutada ratsutamispatja või mitte?
Kas saadaval on ka teistsuguseid ratsutamispatju? Jah, lambanahast ratsutamispadjade turule tuleku järgselt on disainitud veel mitmeid teisi (uhkeid) ratsutamispatju, mis on saaanud inspiratsiooni ajaloolistes ratsutamisakadeemiates kasutatud sadulatest. Seesugused ratsutamispadjad on valmistatud vildist ning on villatoppega, võimaldades rohkem ratsaniku keharaskuse jaotust (neil on ka lülisambakanal). Nendest tuntumad on näiteks "Marik-pad" ning "Filzsattel" Fotodel mõned näited: vasakul ratsutamispadi "MariK" (autor Maria Roob Saksamaal) ning paremal vildisadul "Filzsattel" (autor Dr. Isabel Steiner Saksamaal). Kokkuvõtteks? Lõppude lõpuks on kõik suhteline: istakut saab hästi arendada ka raamiga nahksadulas ning hobuse selja võib haigeks sõita ka raamiga sadulaga. Ratsutamispadi on lihtsalt vaid taas üks tükk varustust - loeb see, mismoodi me seda kasutame. Nothing will work unless you do! :) Eda Vallimäe ©
0 Comments
20.-21.august 2016 toimus ratsutamismeister Marius Schneideri (Saksamaa) treeningseminar Säreveres. Kohal oli üle 60 vabakuulaja ning kaheksa hobuse-inimese paari. Aitäh kõigile, kelle toel sai see üritus teoks! Oli hariduslik ja inspireeriv nädalavahetus. Edaspidi hakkab Marius Eestis käima igal aastal- järgmise aasta treeningkliiniku kuupäevad on 15.-16. juuli. Siin on videomeenutus selle aasta seminarist. Ratsutamiskunsti treeningus ei kasutata piitsa ega stekki hobuse löömiseks, et teda karistada või liikumist sooritama sundida. Stekk on delikaatne tööriist, mida hobune ei tohi karta ning selle kasutamist nimetatakse prantsusepäraselt touché'ks, mis tähendab puudutust. Enne steki kasutamisele võtmist peab hobune olema õppinud reageerima inimese kehakeelele ja suunavale nöörivibutusele ning algaja hobusega ei ole steki kasutamine üldsegi hädavajalik või mõtekas. Me ei tohiks hobust stekiga hirmutada, sest see tekitab temas põgenemissoovi- seesuguse hobuse käitumist juhib adrenaliin ning ta soovib hirmutava faktori eest vaid põgeneda. Hobused- nagu kõik elusolendid- on suutelised hästi õppima vaid rahulikus keskkonnas, ilma psüühilise ärevuseta. Stekiga karistamine õpetab hobusele inimest (ja stekki ja seda olukorda) kartma ning ei ütle talle, kuidas ta käituma peaks. Nii steki kui piitsa kasutamise juures on tähtis selle käes hoidmise ning suunamise oskus. Stekki ei tohiks (ei sadulas ega maa peal olles) sõrmedega pigistada, samuti mitte jäigastada ülajäset randmest või küünarliigesest. Stekk annab meie teisejärgulistele juhtimisvõtetele (esmaseks juhtimisvõtteks on istak) justkui pikenduse, olgu see meie käe või sääre töö parandamiseks. Ratsutamiskunsti treeningus on rõhk juhtimisvõtete kerguse suunas, mistõttu tuleb alati alustada vähimast võimalikust ja maksimaalsest vajalikust mõjutusest. Praktikas tähendab see, seda enne piitsaga hobuse puudutamist, tuleb rakendada oma kehakeelt ja häält ning läheneda (suunata) stekiga, alles viimaks teda sellega katsuda (koputada). Stekiga koputamist kasutatakse just hobuse baastreeningu edenedes külgliikumiste sooritamisel ning hobuse koondusvõime parandamisel. Selleks, et hobune saaks parema rühi ja tasakaaluga liikuda, peab ta hakkama rohkem oma tagujalgade liigeseid kõverdama ning voolav ja sujuv liikumine peab toimumas kehas tervikuna. Traditsioonilise abistava võttena kasutatakse steki puudutusi erinevates hobuse keha piirkondades. Treeneri ülesanne on mõista ja jälgida, kas liikumist (näiteks tagujala põlveliigeste kõvendamist) on hobuse kehas kuskil piirkonnas liigselt vähenenud või puudulik ning siis taktitundeliselt seda suurendada püüda. Läbi seesuguse tegutsemise, paraneb hobuse keha liikumine tervikuna. See on analoog sellele, kuidas dirigent suunab orkesteris pillimängijaid- kes ja kui palju parasjagu mängima peaks. Head lisalugemist steki teemal ning kuidas treeningprotsessi ilma karistamiseta üles ehitada, leiab ikka Tuire Kaimio piiblist "Koos Hobusega". Eda Vallimäe ©
Kordetamise mõte ei ole hobuse jooksutamine. Selleks peab hobune saama karjas vabalt teiste hobustega piisavalt igapäevaselt liikuda. Kordetamise mõte on õpetada hobusele, kuidas liikuda ringjoonel tasakaalus. Tasakaalus liikumine vajab esmalt rahulikku tempot ning madalat allüüri, sest vead sammus on ka vead traavis ning galopis. Selleks, et liikuda tasakaalus, peab hobune alati võtma liikumise trajektoori kuju. Kordetamise puhul tähendab see volti ehk painutama end kogu kehast sissepoole suunas nõgusaks. Siit alates läheb asi aga keeruliseks: ilmsiks tuleb hobuse loomupärane kehapoolte ja erinevate kehaosade (nagu kael ja tagaveerandid) elastsus, tagujalgade erinev tõukejõud, tendents liikuda raskusega esiotsal jne. Selleks, et hobune saaks oma kehas võimalikult tasakaalukaks ja tugevaks, et ka meid kergusega oma seljas kanda, peab treeninguga seesuguseid asümmeetriaid vähendama. Hobune peab õppima enda kogu keha painutama ning liikumisenergiat läbi selja pea poole edasi andma. Seesugune liikumise voolavus hobuse keha sees on taga- ja esiotsa ühendatus. Kordetamisel õpib hobune inimese kehakeele märguandeid kuulama, oma ülaliini (selga ning kaela ülemist osa) ette-alla suunas sirutama, samuti ka kõiki teisejärgulisi juhtimisvõtteid (nagu ratsme-, steki- ja häälmärguanded), mida ratsanik kasutab hiljem ka sadulas, et kinnistada istaku (kui esmase juhtimisvõtte) märguandeid. Ratsutamiskunsti treeningus ei kasutata kordetamisel hobuse pead fikseerivaid abiratsmeid. Foto: www.bitless-art-of-riding.com ja erakogu 2016 aasta maikuu lõpus veetsin nädal aega Belgias Jossy tallis, et täiendada end hobuste ja ratsanike treeningu alaselt kasutades loomuliku hobukäsitluse (natural horsemanship) ja ratsutamiskunsti põhimõtteid. Allpool on leitav minu teooriamaterjali konspekt, mis on kirja pandud selle nädala aja jooksul. Siin on mõtteid maatöö, istaku, tunnetuse ning juhtimisvõtete kohta. Tegin Jossy'ga ka intervjuu, mida saab lugeda SIIT. Head lugemist! Esmalt peab hobune mulle järgnema (to follow), alles siis saan ma hakata teda juhtima (to lead).
Ära küsi liiga vara hobust enda kõrvale talutamise asendisse (to a leading position), ta peab enne sulle järgnema sinu taga käies. Alusta maatöö harjutustest, kus hobune peab järgnema, hoidma distantsi, peatuma ja taandama. Ta õpib lugema inimese kehakeelt, seda tähele panema, ning enda keha sellele vastavalt muutma. Kui vaja, siis korrigeerin (küsin teda edasi tulema koos minuga, taandan kui tuleb otsa). Hobune liigub, kui mina liigun ja seisab, kui mina seisan. Kui sa annad (maatööd) tehes hobusele märguandeid, siis märguande lõpetades too käed (õlavarred) oma keha lähedale tagasi neutraalsesse asendisse. Maa peal on hobusel kolm erinevat liikumise asendit:
Kui hobune järgneb mulle selja taga, siis hoidan 180* vaadet hobuse poole. Oota hobuse reageering ära- ära lisa enne märguannet juurde. Liiga kiire reageerimine on ärevus- sa ei taha tegelikult seda oma hobusesse. Ole oma keha keskmes: raskuskese on vaagnas, mitte oma peas. Hobukäsitluse juures on kõige tähtsam taju- teadvustada enda ja hobuse keha. Hobuse pea peab olema inimese poole. Hobusele peab õpetama, et ta seisaks paigal, et ta ei tohi liikuda. Kui sa suudad seda teha, siis hakkavad nad ka paremini liikuma. Minu käte (nööri) ja hobuse vahel peab alati olema pehmus, kergus. Kui ma olen oma kehas tasakaalus (raskuskese vaagnas) ning tähelepanuga käesolevas hetkes, siis on mu kontakt pehmem. Kasuta ka visuaalseid märguandeid, enne füüsilisi. Ka hääl on osa kehakeelest, mida kasutada enne füüsilist kontakti. Õpeta hobust liikuma siis, kui tema kehas on endorfiinid, mitte siis, kui seal on adrenaliin. See tähendab: küsi liikumist siis, kui hobune ei ole ärev/hirmul, vaid siis kui ta on rahulik. Kui hobusel on ekstra halb komme (probleemkäitumine), siis peab keegi seda talle selgelt ütlema, et see ei ole aksepteeritav. Kui hobusel on mingil põhjusel tekkinud komme- ja see tavaliselt kehva hobukäsitluse tagajärg- käest ära tõmmata, inimesele otsa joosta jms, siis tuleb hobusele öelda, et ta ei tohi niimoodi käituda. Ja see võib olla kõrvaltvaatajale karm. Aga selles korrigeerimises ei ole emotsiooni ega vägivalda. Järgmisel hetkel jätkan ma hobuse suunamist ja mõjutamist läbi kergete ja tunnetuslike märguannete- mitte kunagi ära pane viha sinna korrigeerimisse sisse. Sa tahad, et hobune sind usaldaks, reageeriks väikestele märguannetele, siis ole talle eeskuju! Treeningutel on struktuur ja me teame, et sedamoodi tegutsedes kõik toimib. Kuid- kes tegelikult seda kasutab: see on inimene, indiviid. Asi ei ole stuktuuris või tehnikas, vaid selles inimeses, kes seda kasutab. Mõnikord oleme me oma peas nii kinni, et me ei näe enam probleemi oma nina ees. Suhtlemine püüab anda kahe indiviidi vahel olevatele signaalidele tähenduse. Alati nii pehmelt kui võimalik, kuid nii rangelt kui vajalik. Kui sul on vaja käitumist korrigeerida, siis ära tee seda tundega, et ma tegelikult ei taha seda teha. Kui hobune on ärev või hirmul, siis kasuta talutamisel järgnemise (to follow) tehnikat, mitte käekõrval käimist. Hobune peab sel juhul järgima inimese tempot, lubama oma pead mõjutada. Selle tehnika kasutamine üks võti lõdvestuseks. Kasuta oma nööri otsa (millel on lapats) nagu hobused kasutavad oma saba üksteise käitumist korrigeerides. Hobune peab hakkama enda käitumist ja asendeid tähele panema. Pane tähele ruumi enda ümber: intiimne, personaalne, sotsiaalne ja avalik. Ära unusta seda ruumi ka hobusega tegeledes. Kui hobusega puudub ühendatus, siis on väga raske teha kõike muud [harjutusi]. Tagurdamine mõjub hobusele käitumist korrigeerivalt. Alati küsi esmalt käte/sõrmedega, siis alles nööriga. Kasuta nööri otsa (lapatsit) nagu hobused kasutavad saba (küljelt küljele). Hobune peab liikuma minuga samas tempos, kui ei liigu, siis korrigeerin. Kui hobune oskab inimest järgida, siis järgmisena küsin õlgade asendi muutmist. Õlgade liigutamist küljele küsin enne kui tagumiku küljele liigutamist. Hobune peab seisma seinaga paralleelselt. Kui su istak on juba alguses hobust koondav, siis kuidas sa küsid koondust? Täisistakul on kolm varianti:
Mõnikord peame keskenduma rohkem hobuse meelele, mõnikord tema kehale ning mõnikord ei ole ole võimalik neid eraldada. Mõnikord kaotame me hobuse liikumise kvaliteeti, kui me keskendume tema meelele ja omavahelisele suhtele ning mõnikord me kaotame veidi hobuse meelt, kui me keskendume tema liikumise tasakaalule. Hobune ei tohiks kunagi käele (so kontaktile) vastu tõmmata. Kui sa oled maa peal, siis sa pea vaatama tagujalgu- sa tunnetad neid oma käekontaktis. Küsi taandamist, et saada hobuse tagujalgu rohkem enda keha alla astuma. Kuid pane tähele, et hobune tagurdaks otse! Ratsaniku puusad liiguvad üles-alla sammus ja traavis. Kui ratsaniku puus langeb, langeb ka sama poole jalg. See tähendab,e t see jalg läheb vastu hobust ning siis on õige hetk hobust selle jalaga edasi sõita, sest ka siis sama poole tagajalg astub edasi. Sammus sõidan hobust edasi vahelduvate säärtega, mitte mõlemad sääred korraga. Jalg on hobuse vastas siseküljega, mitte tagaküljega. Hobune peaks painutama ümber ratsaniku sääre + ratsaniku ülakeha pööramise [rotatsiooni sissepoole]. Seda nii seistes, sammus, traavis kui galopis ning samuti kõigis harjutustes. Ratse tuleb appi, kui hobune vajab korrektsiooni. Hobuse seljas istumine ei ole nagu diivani peal lõdvestunult lebamine- see on aktiivne kehahoid! Treeni hobust tagurdama kolme erineva märguande peale: ratse/nöör, hääl, kehakeel. Kui hobune läheb käekontaktile vastu, siis ära võta survet pidevaks, vaid alati annan-võtan intervalliga, et käsi püsiks järelandlik. Siis annab ka hobune järgi. Taandamiseks too keharaskus rohkem reitele ning pane sääred peale, ratse ei lase edasi. Koondamiseks too rohkem raskust istmikuluudele, sääred peale, ratse ei lase edasi. Esimesel juhul on hobusel ruumi, et taandada, teisel juhul peab ta „istuma“ oma tagujalgele ning neid allapoole painutama. Selleks, et treenida hobust, peame arenema inimesena. On olemas hobuseinimesed ja inimesed hobustega. Enne kui õpetad hobust liikuma, õpeta teda seisma. Sadulasse istumine ei ole ratsutamine, see on ootamine. Hobune peab ootama! See õpetab talle kannatlikkust. Kõik märguanded peaksid olema pehmed. Isegi kui märguanne on suur, siis jääb ta siiski pehmeks. Ära pane negatiivset emotsiooni sinna sisse. Kõik põhineb tunnetusel ja kogemusel. Selleks, et hobust liikumise ajal premeerida, kasuta nautraalset kehaasendit ja häält. Ära jää oma kehaga märguandeid hoidma, taasta neutraalne asend nii kiiresti kui võimalik. Harjutuse edukus sõltub ettevalmistusest. Foto: www.bitless-art-of-riding.com Selle aasta kevadel käisin ma Belgias ning veetsin õppenädala treener Jossy Reynvoet tallis. Jossy on professionaalne treener (ja endine sepp-rautaja), kes õpetab hobuseid ja inimesi , kasutades loomuliku hobukäsitluse ja suulistevaba ratsutamiskunsti põhimõtteid. Tema kodu- ja Facebooki lehte illustreerivad inspireerivad pildid koolisõidu treeningust ilma suuliseta- hobused sooritamas koondatud harjutusi ja lõdvestatust, korrektse liikumisega ning ilma sunnita, inimesed istumas hobuste seljas tasakaalus (ning vaid ratsutamispatja kasutades). Liikumine on vaba ja voolav, väljendades juhtimisvõtete kergust ja inimeste taktitunnet. Kuidas seda saavutada?- see küsimus tekkis minulgi :) Jossy juures veetsin ma kokku seitse päeva: selle aja sisse jäid minu treeningtunnid tema hobustega, võimalus vaadata Jossy treeninguid enda hobustega ja treeningusse toodud hobustega ning kuulata ja õppida teiste õpilaste treeningutest. Lisaks jäi selle nädala sisse ka Rootsist pärit treeneri Hanna Engströmi treeninseminar ( teooriakonspekt selle kohta asub SIIN) ning võimalus näha ja arutleda Jossyga ka rauavaba kabjahoolduse (barefoot trimming) teemal. Miks ma alles nüüd- paar kuud hiljem- sellest räägin ning materjale avaldan? Sellepärast, et seal nähtud ja õpitud asjade seedimine- proovimine on aega just nii kaua võtnudki :) Jossy oskas tuua mu tähelepanu istakuprobleemidele (eluaegne õpe!!!) ning seal õpitud hobukäsitluse võtted on mind aidanud just hobuste probleemkäitumise mõistmisel ning seda just hetkel ratsastusse toodud eriti kartliku hobuse õpetamisel. Seal õpitu teooriakonspekt on samuti avalikult saadaval ning leitav SIIT. Jossy on äärmiselt sümpaatne ning pühendunud treener, kes jagab oma teadmisi ja oskusi kõigiga, kes on sellest huvitatud. Selleks, et hobukäsitluse ja ratsutamiskunsti treeningut ka Eestis rohkem tutvustada, nõustus Jossy tegema minuga live intervjuu. Minu õppenädala viimasel päeval istusime me maha nende kodu aias ning Jossy rääkis mulle oma loo... Jossy, alustame algusest: miks sa hakkasid hobustega tegelema? Kui ma olin laps, oli mu isa hobuseparsnik: ta ostis ja müüs ponisid. Tema suhtumine hobustesse oli aga teistsugune, sest meil oli tervelt 45 aastat vanusevahet. Mulle meeldis lapsena hobustega suhelda- mitte neid treenida- kuid mu isa heitis mulle tihti ette, kuidas ma ei tohiks sedamoodi hobustega olla või tegin ma pidevalt midagi valesti. Mina ja teised poisid tegelesime tihti hobustega ilma sadula ja valjasteta, kasutades vaid nööri. Kui mu isa oli kodust ära, siis me läksime ponidega metsa ratsutama, mängisime indiaanlaseid ning kõigil oli tore. Aga see muutus, kui sain teismeliseks. Ma hakkasin märkama ratsaspordi maailma sära: uhked ja kallid hobused, päikese käes helkivad suulised ja sadulad ning pikad ratsasaapad, kaunistatud hobusetekid ja võimsad hobuseveo autod. Ma tahtsin saada osaks sellest raha valitsetud säravast maailmast. Ma hakkasin sõitma sadula ja suulisega ning võtsin sportlastelt treeningtunde, et õppida koolisõitu ja hüppamist. Lisaks läksin kooli, et saada rautajaks. Kuskil sügaval sees oli mul aga tunnetus nende ponide järgi, kellel polnud säravat varustust ega uhket liikumist, kuid kes olid rahulikud, turvalised ning kellega ei olnud kunagi probleemi. Muutused said alguse paarist erilisest hobusest minu eluteel. Nimelt, ostsin ma oma naisele ühe hobuse, kellel oli väga hea hüppevõime ning kes oli näiliselt justkui igatpidi korras. Saabununa uude koju, läks see hobune aga sõnaotseses mõttes hulluks: ta oli agressiivne, hammustas ja lõi. Me jõudsime arusaamisele, et endised omanikud andsid midagi sellele hobusele, et teda rahustada. Ma läksin tagasi müüja juurde ning ütlesin, et see ei ole see hobune. Müüa oli nõus küll hobuse tagasi võtma, kuid ma oleks kaotanud väga palju raha... otsustasin, et ma hakkan selle hobuse probleemidega ise tegelema. Ma võtsin kogu varustuse ära, lõpetasin ratsutamistreeningud ning vaikselt hakkas meie vahele tulema omavaheline side. Mõne aja pärast sain ma temaga ka ilma suuliseta ratsutada ning asjad hakkasid ühe paremaks minema. Samal ajal töötasin ma rautajana, ratsastasin teiste inimese hobuseid ning võistlesin takistussõidus. Kasutades suulist otseloomulikult. Aga selle hobuse tõttu hakkasid mu silmad avanema. Muidugi, tasub ära manida, et keegi ei olnud huvitatud sellest, mis me tegime. See oli tõeline dilemma, ma jooksin nagu vastu seina. Mulle öeldi, et ma olen hull. [Naerab] Aga sellest hallist märast sai väga hea takistussõidu hobune. Me ei saanud küll tegelikult võistelda, sest mulle öeldi pidevalt: sa võid hüpata palju tahad, kuid mitte võistlustel! Sain sõita ainult madalamates klassides, sest hobusel ei olnud suulist suus. Hobune oli aga suurepärane: ta tegi kõike, ta oli mentaalselt minuga. See kõik pani mind ühe enam mõtlema, et hobustega on võimalik ka teistmoodi tegutseda. Mulle meeldis olla koos hobustega, luua see ühendus, saada nende sõbraks ning suuta ka nendega hästi hüpata. Kui aga hobused said heaks, siis nad müüdi Itaaliasse, Hispaaniasse või mujale. Kui ma oli 30 aastane, siis oli mul üks hea hobune, keda ma olin treeninud viimased kolm aastat. Ta oli edukas kõrgemates klassides ning omanik otsustas ta ära müüa. Uued omanikud soovisid seda hobust aga kaks nädalat testida. Neile meeldis see hobune ning pärast testmisperioodi ostsid nad ta ära. Mina ei saanud aga endise omaniku käest selle hobuse müügist mitte midagi, sest ma ei treeningud teda viimastel nädalatel. See oli mulle suur löök. Ma võtsin aja maha ning otsustasin hobuste treenimisest loobuda: helistasin kõikidele hobuseomanikele ning panin punkti. See oli suur muutus. Kas siit edasi hakkaski arenema mõte suulisevabast ratsutamiskunstist? Aasta aega ei teinud ma hobustega siiski mitte midagi. Ainuke hobune, keda ma nägin, oli üks väike valge poni minu tagaaias, kes aitas muru pügada. Ühel päeval istusin aga köögis, vaatasin aknast välja ning nägin oma väikest tütart Karenit selle poni seljas. Ilma varustuseta ning ilma mulle midagi ütlemata. See oli pilt minu lapsepõlvest! Mu naine oleks muidugi peaaegu südamerabanduse saanud, sest tema arvates oli see väga ohtlik. Ma rahustasin ta maha, et vastupidi- see on imeline! Otseloomulikult hakkasin ma oma tütar toetama ning õpetama. Ma tundsin, et see oli algus tõelisele hobukäsitlusele- sellele, mis ma tegelikult hobustega teha tahtsin. Ma polnud kindel, kuhu see kõik viib, kuid otsustasin siiski hakata taas hobustega tegelema. See oli aasta 1993, kui ma astusin taas hobumaailma. Selleks hetkeks olin ka aru saanud, et ilma suuliseta ratsutamiseks peab olema mul hobusega hea ühendatus. Ja ma mõtlen siinkohal tõelist ühendatust, sest ilma selleta võib suuliseta ratsutamine olla väga ohtlik. Kuid ka suulisega ning ilma mentaalse ühenduseta võib olla väga ohtlik! Mõistsin, et on oluline õppida veel palju enamat: kuidas muuta hobuste elutingimusi ning söötmist loomulikumaks. Kas sa hakkasid siis alguses lastele teistsugust hobuste treeningut õpetama? Jah! Kui ma oma tütart tagaaias õpetasin, külastasid meid tihti ka naabrid, kelle juures asus koertekool. Need inimesed oli väga üllatunud, sest see, mida nemad püüdsid teha koertega, tegin mina koos oma tütre ja tema poniga. Nad ei teadnud, et selline asi on üldse inimese ja hobuse vahel võimalik. Edasi läks lugu juba sedamoodi, et ostin ka endale hobuse ning hakkasin nende samade koerainimeste lapsi õpetama. Sa hoolitsed ka oma hobuste kabjade eest ise, järgides rauavaba kabjahoolduse (barefoot hoofcare/barefoot trimming) põhimõtteid. Kuidas sa selleni jõudsid? Kui ma olin 18 aastane, siis õppisin ma kuus aastat koolis, et saada sepaks ja rautajaks. Ma töötasin rautajana kuni selle ajani mil ma ka takistussõidus võistlesin. Enne kui ma lõpetasin, käisin ühes Centered Riding treeningkliinikus, mida andis Wendy Murdock (http://www.murdochmethod.com/ ). Seal kohtusin ühe ameeriklasega, kes oli rauavaba värkimise praktiseerija: ta oli õppinud seda, kuidas hobused kulutavad oma kapju looduses ise ning missugune on loomupäraselt tasakaalus kabi. Ta jagas lahkelt oma teadmisi ning iga õhtu veetsin ma koos temaga hobuste kapju värkides. Pärast seda kogemust sain ma aru, et soovi hobuseid enam rautada. Paar aastat hiljem, kui hakkasin õpetama teadlikku hobukäsitlust ning hobuste treeningut ilma suuliseta, oli rauavaba kabjahooldus selge jätk, et loobun ka rautamisest. Tänasel päeval on meil tallis aga nii palju hobuseid, et kõiki ma enam ise värkida ei jõua, sest suurem osa ajast ma siiski õpetan. Kui tihti Sa hobuseid värgid? Üldiselt värgin ma oma hobuseid iga nelja nädala tagant. Kes on Sinu suurimad iidolid, suurimad õpetajad? Ma arvan, et mul ei ole iidolit. Ma imetlen kõiki: nii oma õpilasi, kui ka oma õpetajaid. Iga hobune on erinev, iga inimene on erinev. Iga indiviidi tunnetus on erinev. Me ei tohiks imetleda vaid ühte ja ainsat. Ma arvan, et ma olen ... koguja. Ma kogun oma õpetajate, oma õpilaste ja oma hobuste erinevaid kogemusi. Pole olemas ühte ainuõiget varianti, sest me oleme kõik inimesed ning meil on erinevad vaated. See erinevus muudab meid tugevamaks. See on ka see, mida ma ütlen oma õpilastele: mina ei ole see, kes teab kõike. Ma püüan oma hobustega hästi üheskoos aega veeta ning kui inimestele see meeldib, siis ma võin neid õpetada. Aga ma õpin ka ise. Üks tõeline meister on minu jaoks siiski olemas. See on Bent Branderup. Ka tema ei ole täiuslik- keegi ei ole- kuid minu jaoks on ta minu esimene tõeline meister. Olen õppinud palju erinevatelt spordi- ning hobukäsitluse treeneritelt, kuid nad on kõik olnud vaid õpetajad. Bent on aga meister. Oma töös ja pühenduses on ta õpetanud mulle väga palju hobuste biomehaanikat- see oli see, mis oli minu varasemast treeningust puudu. Ma keskendusin väga palju hobukäsitlusele ning selle, kuidas meie hobusega ning hobune meiega suhtles, kuid ma olin veidi ära unustanud nende kehad. Hobuseid treenides on meil nii hobuse keha kui meel. Bent on mulle õpetanud, kuidas me peaksime ka hobuse kehaga töötama, et treening tema tervist ei kahjustaks. Me võime hobuse halva hobukäsitlusega ära rikkuda või teda hulluks ajada, kuid me võime ka hobuse keha ära rikkuda halva füüsilise liikumisega. Need kaks poolt peavad olema tasakaalus. Mõnikord on see dilemma- peame keskenduma rohkem hobusele meelele, mõnikord tema füüsisele. Siinkohal on oluline teadlikkus, et me paneks neid asju tähele. Sinu jutust käib tihti läbi sõna „teadlikkus“ (awareness). Mis omadusi on veel vaja, et saavutada hobustega hea (mentaalne) ühendatus? Ole sina ise! („Be grounded!“) See tähendab, et tunne ennast enda kehas kui kodus. Paljud inimesed ei taju, et nad ei ole ise ma kehas sees. Teisalt: rahulikkus. Võta aega enda ja hobuse jaoks. Pea meeles, et hobustega on kõik väikesed sammud. Hoia oma fookus seal, kuhu tahad jõuda, kuid tee sinna on vaid väikeste sammukeste haaval. Nii nagu inimlapsed lähevad lasteaega, algkooli, põhikooli jne, siis sama on ka hobustega- see kõik võtab aega. Sa ei saa minna kiiremini. Üks suurimaid probleeme on selles, et me tahame nendega teha igasugu toredaid asju- kohe ja praegu- kuid meil pole tihti õrna aimugi, kuidas seda saavutada. Ole teadlik hobusega koosolemisest. Selles kombinatsioonis ei ole tegelikult midagi loomulikku. Mulle ei meeldi tegelikult ka see sõnapaar „loomulik hobukäsitlus“, pigem on asjad seotud teadlikkuse ja tajuga. Loomulik on koosolemine inimeste vahel ning hobuste vahel, kuid nüüd on meil uus dimensioon. Ma arvan, et meie töö on hobuseid selles koosluses juhatada, näidata neile ühendatust inimesega, keskendumist ja suhtlemist. See on ka minu treeningute baas: lõpetada üksteisest eemale jooksmine ning näidata hobusele, et inimest võib usaldada, järgida ning et me võime koos paremaks kasvada. Miks on oluline luua hobusega mentaalne ühendatus? Kui sa oled loonud mentaalse ühendatuse oma hobusega, siis on kõik lihtsalt palju toredam :) Hobune saab teadlikuks inimesest ning ühistest tegevustest, ta paneb meid tähele. Ta on rohkem teadlik sinust tema seljas, ta ei ole hõivatud asjadega, mis teda ebamugavalt tundma panevad ning sinust- ja treeningust- eemale viib. See kõik algab maa pealt läbi kehakeele, kus inimene suhtleb selgel ja konstansel viisil, püsides ise vaimselt koos hobusega. Hobune õpib, et ta saab loota inimese poolsele juhendamisele ning usalda meid. Kuigi sinu hobused ei kanna kunagi suulisi- ning mõned neist pole seda kunagi oma elu jooksul teinud- siis on nad õppinud liikuma ka koondatult ning sooritama tavalise ratsutamise mõistes keerulisi liikumisi. Kas hobuse koondamine on vajalik? Miks me peaksime seda talle õpetama? Jah, ma arvan, et koondamine on väga vajalik. Kuid ainult lõdvestunud kujul, lõdvestunud seljaga. Me ei saa hobust lihtsalt kokku tõmmata- see ei ole see. Selleks, et meid oma seljas kanda, peavad nad õppima oma keha rühti parandama ning see võtab aega. Minu jaoks on tõeline suulistevaba ratsutamiskunst see, kui hobust ei ole treenitud suulisega, vaid päris algusest peale on see olnud suulistevaba. See tähendab, et me peame õpetama hobusele, kuidas reageerida survele pehmelt, kergelt ning kuidas hoida oma selga sirutatuna ratsme poole ka koondamiste ajal. Kõik hobused on erinevad ning mitte kõik ei ole oma kehas ühtemoodi andekad, kuid koondamine põhiliikumistes on võimete kohane igale hobusele- ka ilma suuliseta- ning lausa hädavajalik nende tervisele, kui me nendega liikumisharjutusi soovime teha. Varem ei kasutanud ma võimlemisharjutusi, kuid nüüd tunnen, et see oli üks suur auk minu treeningus. Jossy, mis on sinu suurim soov? Mida sa teeksid, kui sulle antaks üks võlusoov? [Naerab!] Oh, minu suurim soov on see, et mul ei oleks vaja raha. Et ma saaksin elada koos oma pere ja sõpradega ning kõigi hobustega siin üheskoos. Jah, meil on vaja raha, et jääda ellu selles veidras maailmas, kuid tegelikult on minu ainsaks sooviks rahu maa peal, et iga elusolend võiks teha seda mida ta tahaks teha ning tunda põhjust, miks ta elab. Ma olen väga õnnelik, et minu ümber on sellised inimesed. Ärgata hommikul üles, oodates põnevusega päeva tegevusi, veeta aega oma hobustega ning sarnaselt mõtlevate inimestega- ma elangi sellist elu! Olen tänulik, et õpilased tulevad mu juurde ning küsivad minu abi. See on imeline tunne, et ma saan neid ka aidata. Olen lihtsalt selle kõige eest äärmiselt tänulik! Aitäh veelkord Jossyle! Vaata ilusaid pilte ja videosid Jossy Facebooki lehelt SIIT. Jossy juures veedetud õppenädala treeningkonspekt asub SIIN. Eda Vallimäe © Hobuse motiveerimine on palju enamat, kui vaid maiuse kasutamine. See on kõik see, kuidas hobune õpib ning kuidas inimene temaga suhtleb. Alljärgnevad punktid baseeruvad hobuste loomupärasel käitumisel ning treeningõpetusel, tekitades inimesega koosolemisest pigem positiivse emotsiooni. Nimistu ei ole lõplik ning järjekord on juhuslik, välja arvatud päris esimene punkt :)
Võib juhtuda, et nii mõnegi punkti ellurakendamisel ei toimunud hobuses muutust. Ära anna kohe alla! Võib-olla ei olnud kasutatud märguanne veel päris õige või vajab hobune aega, et hakata ennast rohkem väljendama, reageerima uutele märguannetele ning inimest usaldama. Last but not least... Naudi oma hobust! ;) Fotod: Google pildipank Maikuus veetsin ma õppenädala Belgias Jossy Reynvoet tallis, mil toimus ka Hanna Engströmi (Gotlandi Ratsutamisakadeemia, Rootsi) kahepäevane treeningkliinik. Hanna on ratsutamiskunsti treener, kelle märksõnadeks on istakuõpe, daamisadulaga ratsutamine ning tunnetus. Ülevaate Hannast ja tema hobustest ning treeningutest annab järgnev video: Sirgsustreeningust tuntud Marijke de Jong ning Hanna Engströmi ühine lõbus webinar: mis on ratsutamine ning hobuste treenimine? Hanna treeningkliinikus osalesin ma vabakuulajana ning jagan siinkohal enda teooriakonspekti, mis on kirja pandud Hanna enda sõnade järgi: Ole rohkem oma kehas! Taju ja tunneta seda. Ringliikumine toob rohkem nähtavale hobuse ja ratsaniku keha probleemsed kohad ja tasakaalutuse. Hobuse peab saama teadlikuks oma kehast ning selle asendist- ka nemad peavad arendama kehataju. Treeni oma hobust maa peal niimoodi, nagu sa temaga ratsutades käituks/treeniks. Keha ei ole vaid füüsis, see on ka meie harjumused, kogemused, ego, mõtted jpm. Mõnikord mõni komponent domineerib või domineerib vales suunas. Pane tähele, mis liikumisharjutus on hobuse lemmik ning siis võta selle harjutuse idee ka teistesse harjutustesse kaasa (sisse). Näiteks kui traavers teeb hobuse liikumise kangeks ning nõtkus kaob, siis püüa säilitada traaversis veidikene õlad sees harjutuse tendentsi, et säilitada hobuse painutamine ümber sisemise sääre ning seeläbi suurem nõtkus ka tema kehas. Kui sa oled hobustega sooritanud harjutusi käekõrval ning seejärel jätkad sadulas, siis võta endaga see sama tunne kaasa ka sadulasse. Hobune õpetab sulle, kuidas ta sooviks olla ja liikuda- me peame seda vaid nägema, tunnetama. Koondsamm ja piaffee vaheldumisi koondpeatustega parandavad viimase kvaliteeti (tagujalgade liigeste painutamist). Koonpeatus ei ole liikumise peatumine, vaid liikumine jätkub keha sees, ilma et jalad liiguks. Hobune painutab oma tagujalgade liigeseid, „istudes“ sügavamalt nendele peale, tema esiots muutub kergemaks. Koondpeatuse raskeim vorm on levaad. Järgi liikumist- ära suurenda seda liigselt. Kui me suurendame abistamisvõtet (juhtimisvõtet) liigselt, siis hakkab hobune rabistama. Ratsaniku jalg (alajäse) liigub ühes tükis alates puusast: kui ma keeran jalga puusast väljapoole, liigub väljapoole ka jalalaba ning kui ma keerab jalga puusast sissepoole, liigub sissepoole ka jalalaba. Õlad sees liikumises keera sisemise jala kanda (sääre sisekülge) rohkem hobuse poole ning välimise jala kanda veidi hobusest eemale. Traaversis/küljendamises keera sisemise jala kanda hobusest veidi eemale ning välimise jala kanda hobuse poole (sääre sisekülg hobuse poole). Ringliikumistel või nurga sõitmisel püsib ratsaniku istak nn spiraalistakus („spiral seat“): ratsaniku õlad peavad püsima paralleelsed hobuse õlgadega ning puusad hobuse puusadega. Kuid ära keskendu oma sisemise õla tahapoole pööramisele, kuivõrd oma välimise õla justkui pehmelt, kaarega ettepoole toomisele. Selleks, et sirgel liikumises hobust lõdvestada, kasutame me õlad ees (või isegi õlad sees) ning traaversi harjutusi. Stekk on su käe pikendus: sinna kuhu käsi ei ulata suunama, teeb seda stekk. Töötades käekõrval välimisest asendist (välimise õla kõrval) asub stekk painde säilitamiseks üle hobuse turja sees pool (ratsaniku sisemise sääre kohal). Suurenda ringliikumise diameetrit läbi õlad sees liikumise, siis saad hobuse ka rohkem lõdvestama ning sisemise jalaga enda alla astuma. Kui hobusel on kõrge laudjas, siis võtab tema treening 2-4 aastat rohkem aega, et ta õpiks oma taguotsa madaldama. Kui küsid edasi minemist, siis tee seda alati kerge õlad (s)ees tendentsiga- lase hobusel sisemise jalaga rohkem oma keha alla astuda. Igav on kogu aeg probleemidega töötada - ära unusta treenida ka seda, mida hobune juba hästi ja rõõmuga teeb. Kui hobune võtab painde, siis peab see olema terves tema kehas: tema lülisammas ja rinnakorv roteeruvad (pöörlemine ümber oma telje): sisemine rinnakorvi osa langeb ning välimine tõuseb. Ratsaniku istak peab seda lubama: sisemine istmikuluu langeb koos kogu sisemise jalaga, välimine reis tõuseb kergelt. Ratsanik jääb aga oma ülakehaga keskasendisse. Hobune peab olema oma kehas kohal. Ratsaniku puusad peavad tõusma ja langema liikumises, kuid parem on mõelda, et ma laienen üles ja ma laienen allapoole oma istakuga. Ära mõtle surumise peale. Harjuta maapeal treeningut ka hobuse selja tagant (pikkade ohjadega treenimine)- see lisab treeningusse uue dimensiooni. Peatus ei ole lihtsalt peatus, see on sel hetkel üks liikumise vorm. Maatöö või käekõrval treening ei ole lihtsalt kõndimine- see on suhtlemine. Kui sa teeb harjutusi koos hobusega, siis sa tahad piltlikult öeldes laulda, mitte lihtsalt tähti ükshaaval nimetada. Esmalt kontrolli lõdvestatust! Saagu see sinu rutiiniks. Enne kui küsid koondamist, lase kehal (lihastel) pikeneda, sirutada. Kas hobune on piisavalt lõdvestunud, et küsida koondamist? Kui mitte, siis tegele esmalt sellega. Liiguta oma keha siis, kui sa välja hingad (lõdvestad). Kuid alati on küsimus, kui palju ma lõdvestan. Lõdvestatus ei tohiks olla kiire järeleandmine, vaid rahulik lõdvestatuses püsimine. Sa tahad saavutada sujuvat flowd. Hinga oma alaselga [diafragmaalne nn „kõhuhingamine“, mis laiendab kehatüve ette, tahapoole ja külgedele]. Kui mul on tõeline ühendatus esi- ja taguotsa vahel olemas, siis võin küsida tagujalgadele kiiremat takti- siis ma koondan hobust! Kutsu hobune liikumisse, ära sunni teda. Ratsaniku märguanded võiksid olla justkui kutse liikumisse. Abistamisvõtted on abistamiseks, mitte sundimiseks. Hobuse rinnakorv roteerub ringliikumistel sissepoole, välimine pool tõuseb- siis tõusevad ka hobuse seljalihased [musculus erector spinae- seljasirutaja lihased], nad pikenevad ja kannavad siis ka ratsanikku paremini. Hobuse õlad peavad alati olema asetatud liikumise suunda, mitte nö liikumisest välja kukkuma. Korrektne tagumise jalaga keha raskuskeskme alla astumine tuleb korrektsest peaasetusest ja paindest. Hobuse selg ei pea õõtsuma suurelt („swinging back“), kuid oluline on, et see õõtsuks! Kui hakkad sooritama uut harjutust või sõitma pööret, siis ära tee nii: lõpetan (koos)liikumise ja siis pööran/võtan külgliikumiste asendi, vaid jätka lihtsalt liikumist ning muuda seda sujuvalt. Hobused soovivad oma keha jagada- neil on ruumi veel ühele hingele. Kui hobune kaotab liikumises oma raami (ühendatuse), siis kaotab ta ka oma tagujalad. Kui sa tunned ratsutades, et istak hakkab põrkuma, siis hinga suunaga oma alaselga. Kui hobune on treenitud, siis kasuta kaudseid juhtimisvõtteid peamiselt ning otseseid vaid korrigeerimiseks. Näiteks küsi seljas traaversit hoopis enda sisemise jalaga, viies kanda hobusest kaugemale [kogu jalg pöördub siserotatsiooni], selle asemel, et küsida välimise jalaga, viies kanda hobuse poole. Liikumise sees on oluline teha mikropause- alati ei ole vaja ega tarbekas jääda seisma selleks. Õpi lõdvestama liikumise sees- hinga, lõdvesta ning siis alustage uuesti. Ratsutamises ei ole midagi staatilist- sa ei saa midagi hoidma jääda, lase järgi ja kui vaja võta uuesti. 1. EttevalmistusSelleks, et hobusega võimlemisest ei kujuneks üks suur lükkamine-tõmbamine ja arusaamatus, siis on oluline, et hobune ja inimene on loonud omavahelise suhtluskeele. Seda on võimalik teha maatööga, kus läbi teadliku hobukäsitluse meetodite õpib inimene hobust kuulama, märkama tema käitumist ja tagasisidet meile, kasutama kergusel põhinevaid märguandeid, looma turvalisi situatsioone enda ja hobune jaoks ning nägema hobuses partnerit. Hobusele õpetab teadlik hobukäsitlus "kombeid", meid austama, järgima ja usaldama. Hobukäsitluse kohta saab rohkem lugeda siit: LINK. Alles pärast seda saame me tegelema hakata hobuse ratsastusega (võimlemisharjutused, hobuse keha ja tasakaalu suunamine ja korrigeerimine) kas seljas või läbi käekõrval treeningu. 2. Varustuse ning maa pealt antavate märguannetega harjumineKäekõrval võimlemisharjutustega alustamiseks ei ole ei ole vaja muud varustust kui hästi passivat kapsonit, kordenööri või veidi pikemat talutusnööri ning koolisõidustekki. Esimene asi, mida hobune kapsonit kandes õpib, on kapsonile avaldatavale survele järgi andmine. Ilma selleta ei ole järgev treening koos poolpeatuste märguannetega üldsegi mõeldav. Algusest peale on väga oluline, et hobune püsib vabalt meie poolt antud asendis (hobuse pead ei hoita asendis) ning me alustame alati väikseimast võimalikust survemärguandest. Selleks on oluline, et märguandeid ninalt tuleb anda alati taktitundega ning kui hobune annab poolpeatusele järgi, siis tuleb surve ka koheselt lõpetada. Isegi kui me järgmisel hetkel peame andma poolpeatuse uuesti, tuleb surve siiski vahepeal katkestada. Vaid sellisel juhul saame me treenitud hobuse puhul piisavaks poolpeatuse märguandeks vaid sisemise ratsme kerge värina. Sedamoodi treenides püsib hobune juhtimisvõtele ergas ning kerge. Märguannete kinnistamisel, eriti juhtimisvõtete õppimise faasis, on hea idee survel põhinevaid märguandeid kombineerida maiuse ja/või häälega preemeerides. Positiivsed on ka rohked pausid (seismine ja paitamine või pingevaba jalutamine). Parim oleks kinnistada kindel häälmärguanne, mille puhul hobune teab, et ta tegi õiget liigutust ning lõpetab tegevuse (järgneb puhkus ja/või paitamine, maius). Hea teoreetilise teadmise, kuidas märguandeid koos häälkäskluste ja maiusega üles ehitada, saab Tuire Kaimio „Koos hobusega“ raamatust. Samuti ei tohiks hobune karta stekki (ega piitsa) ning peaks selle puudutust kehal rahulikult austama. Kui hobune on piitsa suhtes ärev, siis tasub aeg maha võtta ning teda hirmust üle saamisel aidata. Selleks sobib piitsa rahulik näitamine hobusele ning sellega kogu keha silitamine, koos rohkete pauside ja premeerimisega. Iseenesest mõistetavalt ei tohiks ratsastustreeningul piitsa kasutada valu tekitamise eesmärgil, vaid märguandena. Alustada kehakeelest ja/või häälkäsklusest ning steki hobuse keha poole suunamise, puudutamise või koputamisega. 3. Keha sirutamine ette allaSeistes peab hobune õppima oma pead ette-alla asendisse tooma. Läbi selle sirutuvad ülaliini (kaela ülaosa ja selja) lihased ning selg tõuseb üles. See harjutus mõjub rahustavalt ka hobuse psühhikale. Inimene seisab hobuse nina ees ning küsib taktitundeliselt minimaalse võimaliku survega hobuse nina ette ja alla poole. Oluline on mitte suruda hobuse nina sissepoole, vaid lasta tal sirutada ette. Kohe kui hobune survele reageerib, vabasta surve. Soovi ja vajaduse korral võid taaskord märguandeid kombineerida maiuspreemiaga. 4. Keha painutamine küljeleKui hobune püsib lõdvestatult ette-alla asendis, on aeg küsida külgsuunalist painet. Korrektne külgsuunaline paine leiab aset kogu kehas (sabast kuklani), kuid peamised pidepunktid, mida on kerge jälgida ja korrigeerida, on - pea sissepoole asetsus kuklast (ing. kl head carriage, sks. kl Stellung) - ja sisemise puusanuki ettepoole asetsus (ing. kl sideways bending, sks. kl Biegung). On äärmiselt oluline, et paine läbiks kogu keha: kui pea ja kael on ette-alla sirutatud, saame me sissepoole peaasetsusega tuua ettepoole sisemise puusanuki. Viimane on heaks eelduseks järgmiseks sammuks, et hobune saaks astuda sisemise tagujalaga keha raskuspunkti alla (ingl. kl step under, sks. kl Untertreten). Inimene seisab hobuse nina ees ning küsib taktitundeliselt minimaalse võimaliku survega hobuse nina ette ja alla ning seejärel küljele. Noor hobune tahab külgsuunalise survele järgi minna ning kipub kohe oma jalgu liigutama- kui see juhtub, siis palu tal tagasi astuda ning alusta uuesti. Hobune peab võtma paindeasendi ilma oma jalgu liigutamata. Õige külgsuunalise painde jaoks on oluline esmalt peaasetus sissepoole (alalõualuu liigub alla-sisse suunal), misjärel on eesmärgiks "võtta küljele kaasa" kogu hobus lülisammas. Hobuse tagakeha paindeasetust näeme me enim nimme-ristluuliigesest, kui hobune toob oma vaagna sisemise niudeluuoga ettepoole ning tema saba asetub sissepoole. Kohe kui hobune survele reageerib, vabasta surve. Ära sunni hobust asendit hoidma, kui ta seda teha ei soovi. Tee paus ja proovi taktitundeliselt uuesti. Soovi ja vajaduse korral võid taaskord märguandeid kombineerida maiuspreemiaga. 5. Ette-alla sirutuse ja külgpainutuse säilitamine liikumises |
Ratsutamiskunst.ee blogi ..... on Eda Vallimäe poolt kirjutatud artiklite ja teooriamaterjali kogumik. Lugemiseks vali allolevast tulbast sobiv kategooria. Blogiarhiiv
April 2022
Kategooriad
All
|