Mõtteid piitsa ja steki kasutamisest

Ratsutamiskunsti treeningus  ei kasutata piitsa ega stekki  hobuse löömiseks, et teda karistada või liikumist sooritama sundida.  Stekk on delikaatne tööriist, mida hobune ei tohi karta ning selle kasutamist nimetatakse prantsusepäraselt touché'ks, mis tähendab puudutust. Enne steki kasutamisele võtmist peab hobune olema õppinud reageerima inimese kehakeelele ja suunavale nöörivibutusele ning algaja hobusega ei ole steki kasutamine üldsegi hädavajalik või mõtekas. Me ei tohiks hobust stekiga hirmutada, sest see tekitab temas põgenemissoovi- seesuguse hobuse käitumist juhib adrenaliin ning ta soovib hirmutava faktori eest vaid põgeneda. Hobused- nagu kõik elusolendid- on suutelised hästi õppima vaid rahulikus keskkonnas, ilma psüühilise ärevuseta. Stekiga karistamine õpetab hobusele inimest (ja stekki ja seda olukorda) kartma ning ei ütle talle, kuidas ta käituma peaks. 
​
Nii steki kui piitsa kasutamise juures on tähtis selle käes hoidmise ning suunamise oskus. Stekki ei tohiks (ei sadulas ega maa peal olles) sõrmedega pigistada, samuti mitte jäigastada ülajäset randmest või küünarliigesest.  

Stekk annab meie teisejärgulistele juhtimisvõtetele (esmaseks juhtimisvõtteks on istak) justkui pikenduse, olgu see meie käe või sääre töö parandamiseks. Ratsutamiskunsti treeningus on rõhk juhtimisvõtete kerguse suunas, mistõttu tuleb alati alustada vähimast võimalikust ja maksimaalsest vajalikust mõjutusest. Praktikas tähendab see, seda enne piitsaga hobuse puudutamist, tuleb rakendada oma kehakeelt ja häält ning läheneda (suunata) stekiga, alles viimaks teda sellega katsuda (koputada). 

Stekiga koputamist kasutatakse just hobuse baastreeningu edenedes  külgliikumiste sooritamisel ning hobuse koondusvõime parandamisel. Selleks, et hobune saaks parema rühi ja tasakaaluga liikuda, peab ta hakkama rohkem oma tagujalgade liigeseid kõverdama ning voolav ja sujuv liikumine peab toimumas kehas tervikuna. Traditsioonilise abistava võttena kasutatakse steki puudutusi erinevates hobuse keha piirkondades. Treeneri ülesanne on mõista ja jälgida, kas liikumist (näiteks tagujala põlveliigeste kõvendamist) on hobuse kehas kuskil piirkonnas liigselt vähenenud või puudulik ning siis taktitundeliselt seda suurendada püüda. Läbi seesuguse tegutsemise, paraneb  hobuse keha liikumine tervikuna. See on analoog sellele, kuidas dirigent suunab orkesteris pillimängijaid- kes ja kui palju parasjagu mängima peaks. 

Head lisalugemist steki teemal ning kuidas treeningprotsessi ilma karistamiseta üles ehitada, leiab ikka Tuire Kaimio piiblist "Koos Hobusega".

---

Eda Vallimäe © ​