RATSUTAMISKUNST- KEHA & MEELE TREENING
  • treeningud
  • KOOLITUSED
  • MINUST
    • Elulugu
    • Minu hobused
  • LUGEMIST
    • BLOG
    • Õpilaste tagasiside
    • Hobukäsitlus
    • Istakuõpe
    • Maatöö ja käekõrval treening
    • Akadeemiline ratsutamiskunst
    • Raamatusoovitused
    • Tsitaadikogumik
  • E-POOD
  • KONTAKT
  • ENGLISH

3 kuud praktikat Bent Branderupi juures: 1. nädal

1/12/2020

0 Comments

 

Esimene nädal ongi juba möödas ning meiega on kõik hästi! Taustainfoks, et mina, minu hobused Limoncin ja Viktoria ning koer Piiru veedame jaanuar-märts 2020 Taanis hobuasju õppimas. Esimene nädal on olnud kohanemise nädal nii hobustele kui mulle. Kindlasti huvitab palusid, et mida ma siin Taanimaal täpsemalt teen või kuidas Bent Branderupi tallis hobuseid peetakse. Bent Branderup on ratsutamiskunsti meister, ratsutamise kui kunsti artist. Tema tall on ratsutamiskunsti meka nagu teadlase laboratoorium ;) Benti elutöö on olnud uurida ja taaselustada ratsutamiskunsti traditsioon, seda paremini mõista ja moderniseerida. Kuidas kasutada koolisõitu hobuse jaoks, mitte hobust koolisõidu jaoks. Teda huvitab hobuse keha loomuliku liikumise kultiveerimine maksimaalsele tasemele. Ja ta on oma töös väga hea- ta ütleb küll, et tema õpilased on temast juba ammu paremad :D ;) Ta on treeninud oma elus paljusid hobuseid Kõrgema Kooli tasemele, säilitades kergusega antavad märguanded ning ülesmäge liikumise. Tasub meeles pidada, et hobust treenides, treenin ma tema nii tema keha kui vaimu: keskendudes liigselt ühele, kaotan ma teise osa. Horsemanshipile keskenduvad inimesed võivad hobuse füüsiliselt rikkuda, koondamisele keskenduvad inimesed aga vaimselt rikkuda.
Igatahes, kui keegi on arvanud, et tulin siia vaid trennitama, siis lood on hoopis teised 🤣Tegelikult osaleb praktikant täiel määral hobustepidamises ja kõiges, mis sellega kaasneb ning saab vastutasuks treeninguid oma hobustega ning tasuta elamise endale ja oma hobustele. Benti ja tema naise hobuseid on kokku kaheksa, kelle eest tuleb hoolitseda nagu need oleks enda hobused ja veel rohkemgi :P Tööd ja tegemised on meil teise praktikandiga kahe peale. Enamus hobustest on täkud (kes on hästi sotsialiseeritud siiski, käivad ka paarilisega koplites), paar ruuna. Hobused elavad ca 5x5m boksides, iga boksiga on otse ühenduses väike jalutusaed (ca 5x10m). Igapäevaselt käivad ka ka suuremates koplites. Kohati pedantselt detailsete tallitööde jaoks kulub päevas kõvasti aega ning kätejõudu, ka kõndimist tuleb omajagu: umbes 28 000-31 000 sammu on mu aktiivsuskell neid kokku lugenud. Esimesel päevadel olid küünarvarre lihased ja selg veidi ülekoormusest väsinud, nüüd sääred. Päev koosneb üldjoontes:
* detailsetest tallitööde tsüklitest (kokku ca 4-6 h olenevat kui kiiresti teha ning kui palju ekstratöid kavva võtta),
* Benti hobuste eest hoolitsemisest (ca 1h, peamiselt puhastamine, kuid seda teeb põgusalt ka Bent ise alati enne igat treeningut, samuti paneb ta varustuse ise),
* treeningtund Bentiga (ca 30min) 3x nädalas, ülejäänud päevadel iseseisev kodutöö harjutamine oma hobustega
* ennelõunal Benti treeningute vaatamisest (ca 2-3 tundi, mille jooksul treenib ta 4-5 hobust), soovi korral ka naise Kathrini treeningu vaatamine pärastlõunal (ca 2 tundi)
* lisaks enda hobuste bokside ja koplite puhastamine ja nende nunnutamine, kui selleks aega üle jääb.
Treeningutes oleme keskendunud baasasjade kordamisele: Benti esimesed sõnad olid: "Me alustame algusest" :P ;) Peamised ratsutamiskunsti baaselemendid on: balance, suppleness, tempo, takt, schwung. 
Keda huvitab rohkem akadeemilise ratsutamiskunsti teooria, siis olen seda varasematel aastatel oma blogisse kirja pannud. Siin on 2015 ja 2016 aasta Soomes toimunud treeningseminari teooriamaterjalid: http://www.ratsutamiskunst.ee/blog/category/bent-branderup

Lisan siia juurde mõned pildid ka ning ärge muretsege- küll neid tuleb järgmise 11 nädala jooksul veel ;)
0 Comments

Õppereis Hollandisse ehk "Paddock Paradise" koplisüsteemi tutvustus

11/24/2019

2 Comments

 
21.-24. november 2019 külastasin treener Ylvie Fros'i ja tema treeningtalli Hollandis. Lisaks treeningtundidele oli minu eesmärgiks ka detailne "Paddock Paradise" hobuste vabapidamissüsteemiga tutvumine, millest kirjutangi selles posituses lähemalt. 

Ylvie Fros'il (viide kodulehele klikates tema nimele) on treening- ja erahobuste tall Hollandi keskel (nimelt asub Hollandi geograafiline keskpunkt vaid kilomeeter-kahe kaugusel) väikese Luntereni linnakese ääres. Tema tallis on kohti kuni ca 25 hobusele: 9 enda hobust/õppehobust, mõned praktikantide ja seminaridel osalevate inimeste hobused ning kuni 10 statsionaarset erahobust. Ylvil on olemas sise- ja väliboksidega tallihoone (sh boksid koos minikoplitega, mis on ka Saksamaal ja Austrias väga levinud- nendest on ka allpool fotosid) , sööda- ja abiruumid, pesuboks, 20x40 drenaazi ja kangakiuga väliplats ning väikesed jalutusaiad külalishobustele, kuid see, mis teeb tema talli ühest keskmisest treeningtallist erinevaks on hoopis "Paddock Paradise" koplisüsteem.  

"Paddock Paradise" on hobuste pidamise viis, mida iseloomustab hobuste elamine ja liikumine "mööda teeradasid" (ing. k "tracks"). See on vastand niiöelda tavapärasele ristkülikukujulisele koplile. Teerajad on mõeldud hobuste loomuliku käitumisviisi paremaks majandamiseks- esmajoones suurema liikumisaktiivsuse võimaldamiseks, kuid pakuvad hobusele ka teisi "tegevusi" teeradade peal, nagu söögialad, pehme pinnasega pikutamise alad, veesilm, puud ja põõsad ja/või varjualused jms olenevalt kohaliselt võimalusest. Kõik Ylvie hobused, sealhulgas ka hobused, kes treenivad Kõrgema Kooli tasemel, elavad õues liikudes ja elades nendel teeradadel, pääsedes rohualale vaid piiratud tundideks. (Vajadusel tuuakse mõned hobused ööseks sisse ja/või tekitatakse). Seesugune pidamisviis mõjub hästi nii hobuste vaimsele kui füüsilisele tervisele ning vastupidiselt paljude sporttallides olevate hobuinimeste hirmudele ei lõhu hobused ennast ega üksteist sellises koplis olles, ei jookse hullunult ega kiindu liigselt oma kaaslastesse. "Üleminekufaasis" võib otseloomulikult intsidente tulla, kuid see on vaid märk sellest, et hobune ei ole nooremalt/varasemalt hästi sotsialiseeritud ning vajab kohanemiseks aega. Seesugune hobuse loomupärane pidamisviis on tegelikult hea preventatsioon ning ravi paljudele vaimsetele ja füüsilistele terviseprobleemidele, alustades ärevusest, karja kiindumusest kuni lõpetades kabja-, ainevahetuse- ja seedeprobleemidega.

Miks teerajad aga mitte koplid? 
Hobuste kehalise füsioloogia ning metsikute ja poolmetsikute hobuste uurimisest on täheldatud, et hobused on loodud kõndima st sammuma kuni kümneid kilomeetreid päevas, veetes suurema osa päevast- erinevate uuringute andmetel ca 15-20 tundi- aeglaselt liikudes ja vähehaaval madala kalorsusega rohtu süües. Lisaks veedavad hobused aega üksteisega suheldes: noored hobused üksteisega mängides, üksteist groomides, magades, oksi või puid närides jms. Seega sobitub teeradadel käimine rohkem hobuste loomupärase käitumisega, kui lopsaka rohuga siledal karjamaal (või heinapalli ümber) lihtsalt seismine või  söömine. Seesugused lopsaka rohuga koplid ei ole paljudele tänapäeva hobustele tervislikud ega ka loomulikud- eriti just vähese kasutuse/treeninguga  hobustele, kes kalduvad ülekaalule ja/või on tundlikud liigsele suhkrule (aborigeensed tõud, ponid, kroonilise subakuutse laminiidi all kannatavad hobused jt).  Kuigi Eesti kliimas on karjatamise periood suhteliselt lühike ning 6-7 kuud kui mitte rohkem aastast söövad hobused heina, siis mõjutab meie hobuste ülekaalu ka see, et vaba heina juurdepääsuga hobused söövad koguseliselt liiga palju ning liiguvad sealjuures liiga vähe.  Jala- ja kabjatervisele mõjub halvasti ka ülessõtkutud kopli mudas seismine. 

Kuidas teerajad täpsemalt töötavad?
Meie kliimavöötmes on esmajoones vajalik pinnase koorimine ning selle asendamine sõelmete/liiva/betooni/sillutise/kunstmuru vms, sest vastasel juhul sumpavad hobused mudas. Sõelmete ja sillutise peal kõndimine mõjub hästi ka kabjatervisele, vähendades kiilu- ja valgeviiruhaigusi (nt  mudast tingitud seen- ja bakterinfekstioonid) ning kulutades kabjamaterjali loomulikul viisil. Suur osa inimesi kardab lasta hobusel kõndida (sammuda) kõval pinnasel, kuid vastupidisel väärarusaamale, kohaneb kabi (sisemised ja välimised koed) aja jooksul sellel keskkonnale vastavalt, mille peal ta kõnnib ;)
Teerajad tuleb rajada pigem suurema kui väiksema ala peale: Ylvie tallis oli koplisüsteemi all umbes 2 hektarit maad (täpsemalt vt joonis). Lisaks tuleb rajada erinevaid "jaamasid"/alasid erinevateks tegevusteks, viies need üksteisest võimalikult kaugele.

Kes selle välja mõtles?
"Paddock Paradise" hobusepidamise süsteemi   mõtles välja kabjahoolduse grand-man ameeriklane Jaime Jackson. Ta on kirjutanud ka samateemalise raamatu: "Paddock Paradise: A Guide to Natural Horse Boarding" (ning mitmeid kabjahoolduse raamatuid). Lähtuvalt Jaime ideest baseerub koplisüsteem metsikute ja vabalt liikuvate ameerika mustangite eluviisile ning tema soov oli töötada välja süsteem ka kodustatud hobustele, mis sarnaneks maksimaalselt hobuste loomulikule eluviisile, leides seeläbi püsivad lahendused nii mõnelegi terviseprobleemile.
Picture
Foto http://paddockparadise.net/en/start/ lehelt näidates looduses vabalt liikuvate hobuste "teeradasid".
Alljärgnevalt on valik Ylvie Fros talli koplisüsteemist ning tallist. Selgitused on lisatud fotode all.
Picture
Siin on näha kooritud pinnasega ca 5-6 meetrit lai teerada. Sõelmed olid Ylvie talli näite põhjal parim teeradade materjal. Teeradade laius varieerus, hetkel minu selja taga mitme teeraja ühenduskoht, mille keskel plats.
Picture
Ülevaade Ylvie Fros koplisüsteemist ja tallist. Kuna tegemist on kiire visandiga, mis valmis lennusõidu ajal, siis skaala on ilmselgelt nihkes ja puudub... kuid ülevaate see väike kritseldus siiski annab.
Picture
Boksid, mille üks uks avanes talli sisevahekäiku ning teine otse õue 3,5 x7 m jalutusaeda. Bokside mõõtmed oli 3,5x, 3,5m.
Picture
Picture
Lasipuu otse platsi kõrval. Otseloomulikult võis hobust minna valmis panema ka talli siseruumidesse.
Picture
Isegi kooritud pinnase puhul kippus söödaküna ees veidi ligaseks.
Picture
Picture
Ühel teeraja lõigul asetsesid väikesed (ca 30-40cm kõrged) palgid, mis julgustasid hobuseid arendama oma tasakaalu ja koordinatsiooni.
Picture
Selline näeb välja mullapõhjaga teerada...
Picture
Veesilm ning üks karjamaadest, lisaks taustal ka väike mägi, mille otsas hobustel meeldis turnida.
Picture
Heinavõrkude kinnitamine söödakünasse. Lisaks võrkudele, said hobused süüa korda päevas ka lahtist heina ning pidevalt oli saadaval hein slowfeeder künast (pilt allpool).
Picture
Hästi näha kooritud pinnase ja koorimata pinnase vahe.
Picture
See on ravimtaimede kast, et hobused saaksid soovi korral ise neid siit ampsata! Seesuguseid kaste oli erinevate taimedega kaks tükki teeradade ääres.
Picture
Seesugune nägi välja "slowfeeder" tüüpi heinaalus: lahtine hein visati künasse ning selle peale lasti vajuda raskel metallraamil, mille peale oli tõmmatud võrk.
Picture
Veesilma kõrval kahjuks veel koorimata pinnas. Veepõhi ise küll väidevalt tugeva pinnaga. Lisaks näha hobuste sügamispost.
Picture
Hea idee kuhu paigutada mahavõetud võsa!
Picture
Pehme liivaga suurem plats, kus pikali visata ja püherdada. Foto tehtud varahommikul, kus on veel näha pikutamise jälgi liival. Lisaks ka kaks varjualust. Nende miinuseks saab pidada nende väikest suurust ning pehme allapnu puudumist (Eesti kliimas hädavajalik, et hobuse saaks igapäevaselt pikali minna).
Picture
Mineraalide ja jõusööda andmiseks eraldati hobused väikestesse aedikutesse, kus nad pidid seisma ja ootama kuni neile söök toodi ning kuniks kõik teised on samuti lõpetanud söömise. See süsteem toimis neil hästi ning paljud hobused olid selle "harjutusega" kannatlikkust juurde õppinud!
Picture
Sõnnikut oli teeradades peal hommikuks omajagu ;) Otseloomulikult koristati junne igapäevaselt, vahepeal ka kaks korda päevas.
Picture
Lisaks "tallivaatlusele" toimus õppereisi ajal ka palju erineva tasemega treeninguid ;)
© ​Eda Vallimäe 2019 
2 Comments

Kuidas tulla toime erinevate emotsioonidega hobustega tegeledes?

1/28/2019

0 Comments

 
Picture
Ma arvan, et see on teema, mille olulisust küll teatakse, kuid tihti ei oska ratsanikud enda ja hobuse emotsioonidega (treeningsituatsioonis) toime tulla. Emotsioonid ja mõtted on meie peas kui makilint, mis hakkavad üha uuesti ja uuesti "mängima". Mida tunneb ratsanik, kui hobune nt kiirustab, kardab, on laisk, lõikab igat nurka, ei painuta, jookseb takistusest mööda, treener käsib teha juba uut harjutust jne jne jne. Kas ta tunneb kärsitust, viha, ärevust, häbi, abitust? Minust käib jõnks läbi, kui näen ratsakoolides lapsi grupitrennides vihaga takistusel tõrkuvaid hobuseid nüpeldamas...
Oluline on emotsioone ja mõtteid mitte kõrvale lükata. Sest kui nad juba meie sees on, siis on nad osa meist ning nende alla surumine toob varem või hiljem kaasa veel suurema probleemi. Hobustega tegeledes (või õigemini kellega iganes tegeledes) ei ole aga iga emotsiooni ajendil tegutsemine päris mõtekas. Üks tähtsamaid omadusi hobuste treeningul on tähelepanelikkuse (ka oma keha suhtes: see on kehataju) ning rahulikkuse säilitamine. Käesoleva hetke teadvustamine ongi see oskus, mis aitab meil paremini emotsioonidega toime tulla. Hobused elavad pidevalt hetkes, see on asi, mida neilt õppida. Üks kõige lihtsam praktiline harjutus on hingamisele keskendumise harjutus.
Võta hetk ja jälgi oma hingamist- kas see on kiire või aeglane, kas hingamiste vahel on pausid. Tunneta õhu jahedust. Märka, kas õhk liigub su rinnakorvi üla- ja või alaosas. Ära analüüsi, miks?, vaid proovi lihtsalt uurida. Pane kogu oma tähelepanu hingamisele külge: võid isegi öelda mõttes "sissehingamine", siis kui on sissehingamine ning "väljahingamine" kui on väljahingamine. Ja samal ajal kui sa hingamist tunnetad, märkad sa ka mõtteid oma peas, hääli enda ümber, riideid enda kehal, hobust enda kõrval (või all) ning sel hetkel kui sa märkad, et hakkasid analüüsima- planeerima- muretsema jäta see mõte ning tule tagasi oma hingamise tajumise juurde. Ning nii üha uuesti ja uuesti. Kui märkad, et sinus on pinge ja/või hingamine on pigem kiire ja pausideta, siis proovi suunata oma hingamist kõhu suunas ning väljahingates justkui mõttes ohata ning lasta oma kehal veidi oma asendis "vajuda".
Niimoodi tekib paus mõtete ja tunnete ning tegutsemise vahele. Hakkan ennast justkui kõrvalt jälgima. Olen enda ja maailma suhtes heasoovlik ja uudishimulik. Sarnaselt nagu väikesed lapsed on head ja uudishimulikud. Märkan asju enda ümber, märkan mõtteid, märkan oma keha ja hobuse keha. Märkan, et järsku tekib aega reageerimiseks. Märkan, et olen käesolevas hetkes, kus puudub minevikuhetke mure ja tulevikuhetke ärevus, märkan et nii mõnigi emotsioon jääb kaugemale ja hetk(eks) ongi rahu.

0 Comments

Mida tähendab hobuse haigutamine?

10/27/2018

0 Comments

 
Picture
Fotol on hobune Viktoria haigutamas elektriravi aparaadi poolt tehtava lihasmassaži ajal
Kui inimestel võib haigutamine olla põhjustatud igavusest või väsimusest, ka vere hapnikutaseme langusest, siis hobustel see nii ilmselt ei ole. Hobune haigutab tihti siis, kui ta on stressis või segaduses, samuti kui ta on valudes. Oluline on muidugi jälgida hobuse kehakeelt tervikuna. Kui hobune haigutab treeningu või massaži ajal, siis võib see olla märk pinge/stressi vabanemisest, kuid kindlasti mitte märk igavusest. 
0 Comments

Kuidas kasutada ratsmeid, et saada hobust nö tagant-ette üle selja liikuma?

10/27/2018

0 Comments

 
Picture
Fotol: õpilane Raili Krusta oma eesti tõugu hobusega istakutunnis
Ratsastuses on üks tähtsamaid põhimõtteid, et kohe algusest peale läheks hobune edasi ratsaniku käe suunas- et me sõidame teda nö tagant ette. See ei juhtu, kui me hobust suust saeme või mängime ratsmetega või kui me ainult hirmsasti hobust edasi ajame ja eest hoiame, vaid hoopis siis, kui tempo on alguses piisavalt madal, et hobune saab läbi selja õõtsuda (hobune peab esmalt õppima lõdvestama aeglases tempos) ning kui hobune tunnetab, et me mõjutame tema keha tervikuna, lastes tihti käekontakti järgi. Meil peaks olema ühtne kontakt hobuse suuga/peaga, käsi liigub koos temaga (sammus ja galopis!) ning et kui me kasutame ratset tagasi võtmiseks või painutamiseks, siis järgneb sellele säärega edasi sõites ratsmesurve vähenemine ja/või (noore hobusega) käe ette-alla viimine, hobune "sukeldub" alla käe poole, pärast mida ühtne kontakt taastub. Vajadusel kõik kordub. Sellisel viisil õpib hobune tempokontrolli, ratsaniku käe suunas sirutamist, tõstab oma selga ning hakkab liikuma parema tasakaaluga. Muidugi on siinkohal paralleelne teema ka istaku kasutamisega, kuidas seda juba mõnes teises blogipostituses. 

0 Comments

Ära pane sadulat hobuse õlgadele!

10/27/2018

0 Comments

 
Foto: Pinterest
Foto: Pinterest
Kui kasutad raamiga sadulat, siis ei tohi sadul asuda hobuse õlgade peal. Selleks õpi nägema ja katsuma, kus asuvad hobuse abaluud. Abaluudest, mis on tegelikult suured lamedad luud hobuse esijalge kohal, moodustavad hobuse õlad. Abaluudel ei ole luulist (fikseeritud) seost hobuse rinnakorviga (nagu näiteks inimestel - meil on selleks rangluud), mille tõttu "ripuvad" hobuse esijalad alates abaluudest allapoole tugevate lihaseliste kinnitustega. Kui raamiga (!) sadul asub abaluude peal, siis takitab abaluu loomulikku liikumist esijala tõstmisel (abaluu pöörleb taha ja allapoole, mis omakord tekitab lihaste kadu abaluude taga (augud abaluude taga) ega lase hobusel lõdvestuda läbi selja ega aita kaasa hobuse õlgade vabamaks (kergemaks) muutumisel. Ma kontrollin kõikidel oma (uutel) õpilastel sadula õiget asetsust, sest see on väga levinud probleem! Kui sadulal on ettepoole ulatuv hõlm (üldsadul, hüppesadul), siis see võib asetseda abaluu peal, sest seal pole tugevaid osasid ning abaluu saab hõlma all liikuda. Kui aga jäik sadula esikaar on abaluu peal, siis see on probleemiks. 
Kuidas kontrollida? Katsu hobuse õlga tema turja lähedal ja proovi leida koht, kus tugev luu läheb üle pehmeks lihaseks- seal abaluu lõppebki. Pane tähele, et abaluu teeb väikese kaare tahapoole ega lõppe ära sirgelt. 
0 Comments

Honza Blaha koolituse õppekonspekt (2017)

4/19/2018

0 Comments

 
Picture
Kuulus hobulausuja Honza Blaha käis esmakordselt Eestis koolitust andmas 24. augustil 2017 aastal. 2018 aasta aprillis tuleb ta uuesti: koolitus toimub 27.-28. aprill Säreveres. Kohal on 11 hobust ja ratsanikku ning paarkümmend vabakuulajat. Koolitusega on võimalik veel ühineda, registreerimine info@ratsutamiskunst.ee aadressil.

Eelmise aasta Honza Blaha koolitusel kõlanud mõtted ja teooria on nüüd kõigile õppimiseks ka minu blogisse kirja pandud ;) Head lugemist!
Picture
Õppekonspekt
Honza Blaha koolituselt
​24. august 2017
 
  • Pole olemas ühte õiget treeningmetoodikat- kõik sõltub eesmärgist ja eelistusest.
  • Honza loodud treeningsüsteem „Free Line Collection“ tähendab hobuse treenimist ilma nöörideta. Turvalisust silmas pidades alustame treeningut hobune nööri otsas, kuid treenime nii nagu see oleks nähtamatu.
  • Hobusega suhtlemisel on inimesel liidri roll, mitte partneri roll. Selle mõistmiseks on sobiv näide, et kui ma soovin oma elukaaslasega minna kinno, kuid tema hoopis kohvikusse, siis ma tulen talle vastu ning me läheme kohvikusse. Järgmine päev tuleb tema mulle vastu ning me teeme seda, mida mina soovisin. Seda nimetatakse partnerluseks. Hobusega niimoodi aga päris ei ole- kui mina soovin jalutada hobusega treeningplatsile, kuid  tema soovib hoopis süüa tee ääres maitsvat rohtu, siis me ei saa omavahel kokku leppida, et hea küll täna sööme rohtu ja küll me homme trenni teeme. See ei tööta nii! Järgmine kord ja ülejärgmine kord ja üleülejärgmine kord tahab hobune ikka vaid rohtu süüa. Me peame olema liidrid hobuse silmis, et ta sooviks vabatahtlikult meiega koos treeningplatsile minna.
  • Ära saada oma hobust endast ainult eemale (nagu join-up meetoodikad teevad). Treeni teda nii, et ta tahaks alati (ka surve all ja see on ärev olukord) sinu juurde tulla, mitte eemale joosta. See on ka ainuke viis, et oleks võimalik vabatreeningut harrastada.
  • Hobustele meeldib harmoonia- koosolemine, pinge puudumine. Nad otsivad alati seda olukorda, kus oleks rohkem harmooniat. Kui me seda pakume, siis soovivad hobused meiega koos olla. Niimoodi tekib meie ja hobuse ümber nö mull.
  • Honza ei kasuta kunagi toitu hobuse premeerimiseks, sest tunneb, et hobune hakkab keskenduma toidule, mitte talle.
  • Me kasutame stekke ja steki otsas olevat nööri, et suuta puudutada kaugemal olevaid hobuse kehaosi.
  • Me ei anu hobust, et ta midagi teeks, me ütleme seda talle.
  • Iga hobune on eriline millegi jaoks- leia see üles. Näiteks inimeste maailmas ei ole mul sama eesmärk puudega inimesele ja tantsijale.
  • Iga hobuse regeerimine on erinev.
  • Hobuse kõrvad ei ole väga head käitumise hindamiseks ning seepärast on vaja vaadata ka teisi märke. Hobuse kõrvad on kui radarid, mis rööprähklevad pidevalt, sest uut infot püüab ta just kõrvadega esmalt.
  • Hobuse nina peaks olema piltlikult öelduna minu kõhu küljes. Mul peab olema alati võimalus (st ka harjutus), et öelda hobusele: keera oma nägu minu poole.
  • Samas, kui hobune vaid mulle järgneb, kuid ei peatu, siis olen ma loonud väikese koletise, kes on ohtlik. Esmalt õpeta hobusele peatamine, distantsi hoidmine ja taandamine. Enne liikuma hakkamist testin, kas saan hobust peatada või taandada.
  • Vabatreening põhineb usul. Kui me ei usu, et hobune meiega suudab lahtiselt olla ning meie juurde tagasi tulla, siis seda ei juhtu kunagi!
  • Kui me lõpetame hobusega suhtlemise, siis hakkame teda nööridest tõmbama.
  • Esmalt peab hobune mind austama. Samas, mina pean omakorda selle austuse ka välja teenima oma käitumisega.
  • Me võidame hobuse enda poolele, mitte läbi lõputu kordamise, vaid läbi õige kogemuse- kui sa aitad hobuse läbi keeruliste situatsioonide ja näitad talle, et inimesega koos on keerulistes olukordades turvaline ja rahulikum.
  • Hea treening tähendab head ajastust.
  • Kui me kasutame stekki (sh maatöö stekki), peab meil käes olema hea tunnetus.
  • Honza treeningul on 10 erinevat taset/eesmärki:
  1. Hobune on alati peatatav. Samm-stopp, traav-stopp, galopp-stopp.
  2. Hobune on vaba (ilma nöörideta) ning püsib alati minu kõrval.
  3. Külgpainutamine. Suudan liigutada hobuse pead, õlgasid ja tagajalgu paremale ja vasakule.
  4. Ette-alla lõdvestamine. Pea all ei ole alati ette-alla lõdevstamine, sest hobune võib olla kukkunud esiotsale veelgi rohkem oma raskusega. Külgpainutamine aitab hobust paremini ette-alla lõdvestada.
  5. Hobune on ratsmes.
  6. Tasakaalu muutmine
  7. Erinevad manöövrid
  8. Üleminekud
  9. „Igal ajal“- hobune on võimeline harjust tegema olenemata keskkonnast. Võin küsida harjutust mis iganes hetkel ning hobune suudab teha kvaliteetse soorituse.
  10. Show-esinemised.

Eda Vallimäe © ​

0 Comments

Vabatreening

1/26/2018

0 Comments

 
Vabatreening on treening ilma nöörideta, kasutades vaid kehakeelt, häält ja stekki. Nii nagu koeri õpetatakse ilma nöörita inimese jala kõrval liikuma, on see võimalik ka koos hobusega :)

Videos on näha minu Wikooria vabatreeningut. See kõik on veel päris alguses, kuid juba sellel tasemel on see tõeliselt vahva ;) 
Võib tekkida küsimus, et kuidas seda saavutada? Ikka läbi maatöö ja võimlemisharjutuste.
Vikiga tegutseme aga edasi ning varsti juba uus video meie arengust . 
0 Comments

Millest kõneleb hobuse saba?

12/27/2017

0 Comments

 
Picture
Foto: Pixabay
Hobuse saba liikumine kõneleb hobuse selja tervisest. Nii nagu hobuse lülisammas liigub iga sammuga, peab ka saba kaasa liikuma- ta on ju lülisamba üks osa! Üks hea ratsastuse välimääraja on see, kas hobune liigutab ainult jalgu või õõtsub ta läbi selja (ing. keeles „back mover“ ja “leg mover“). Need, kes läbi selja õõtsuvad, ei liiguta oma jalgu nii kõrgele, sest see pole biomehaaniliselt lihtsalt võimalik ning nende saba õõtsub rahulikus rütmis kaasa. Need, kes esijalgu efektselt väga kõrgele liigutavad, on seljast kanged ning ei suuda tagujalgadega enda keha alla astuda, et selg saaks pehmemaks muutuda.

Liikumise ajal liigub hobuse selg nagu üks suur vaat, mis pöörleb pikisuunaliselt ümber oma telje - see tähendab, et üks seljapool langeb ning pöördub sissepoole.

Mida ratsahobuse saba juures tähele panna?

* Kui hobuse saba on liikumisel tema tagajalgade vahel, siis on ta tõenäoliselt hirmul või valudes. Sama kehtib ka seisuasendi kohta. Juba vana hobusemeeste tarkus on tõsta seisva hobuse saba ülesse, sest see annab infot hobuse terviseseisundi ja iseloomu kohta: füüsilises valus või vaimselt pinges hobune ei lase oma saba tõsta. Õpitud abituse puhul võib sama saba olla aga justkui surnud („sült“), samas võib see tähendada ka äärmist lõdvestumist. Otsustamisel tuleb jälgida kogu hobuse kehakeelt ning hetke olukorda.

* Kui hobuse saba on liikumise ajal paigal ja allapoole, siis liikumine tema kehas ei liigu läbi kogu keha, vaid jääb „seisma“ enne tagujalgadeni jõudmist. Selline hobune on tavaliselt füüsiliselt kehast kange, üle ratsme või tugevalt esiotsal.
​
* Kui hobune vehib oma sabaga kiiresti ja korduvalt näiteks üleminekute, hüpete, jalavahetuste või külgliikumiste ajal, siis võivad juhtimisvõtted olla liiga tugevad (liiga „valjud“) või on hobune mingil põhjusel frustreeritud. Näiteks ei ole normaalne koondavate harjutuste ajal pidevalt sabaga vehkiv hobune- see on märk, et treeningus on midagi valesti.  Mõningane hobuse saba vehkimine raskema töö õppimisel on normaalne, sest hobune väljendab ennast oma sabaga. Rasket tööd tuleb küsida vähe korraga, tihedate pauside, premeerimisega. Mõlemal juhul tuleb jälgida hobuse kogu kehakeelt (sh tema nägu), et otsustada, kas tegemist on negatiivse märgiga.

* Kui hobune kannab oma saba sirge või üsna sirgena, siis see on märk, et hobuse selg on liiga pinges.

* Kui hobune kannab oma saba vaid ühel küljel on see märk asümmeetriast tema kehas. Hobuse lülisammas, sh tema saba, peab painduma vasakule ja paremale kogu pikkuses. See tähendab, et liikudes päripäeva (paremal ratsmel) peab hobune olema kuklast kuni sabani sissepoole painutatud- ka tema saba peaks asetsema sissepoole! Seega annab saba asend meile märku ka sellest, kas hobune painutab ennast läbi kogu keha.
​
Õigesti hoitud saba õõtsub nõtkelt küljelt küljele (hobuse ühelt kannalt teise suunas) ning asub pehme kaarega hobuse tagajalgadest eemal.
​

Eda Vallimäe ©
0 Comments

Teadusuuring: alaseljavalu on Eesti naisratsutajate sage tervisekaebus ning see võib treeningutega nii leeveneda kui ägeneda, sõltudes ratsutaja treeningharjumustest –ning spetsiifikast

10/4/2017

0 Comments

 
Picture
Foto: Pixabay vabavara pildipank

​2106. aastal viisin oma Tartu Ülikooli terviseteaduste magistriõpingute käigus läbi ratsutajate selja tervise alase teadusuuringu (TÜ eetikakomitee loa nr 254/T-6) nimega „Kroonilise alaseljavalu levimus Eesti ratsutajaskonna hulgas ning naisratsutajate alaselja funktsionaalne seisund“. Osa sealt kogutud statistikast jõudis ka minu magistritöösse, mille pealkiri oli "Alaseljavalu levimus Eesti naisratsutajate seas ning erinevused treeningharjumustes alaseljavaluga ja alaseljavaluta uuritavate" (2017; juhendaja füsioteraapia assistent, MSc, K. Medijainen). Tulenevalt kogutud andmete suurest hulgast, mida etteantud magistritöö mahu  juures poleks olnud võimalik piisava detailsusega käsitleda, otsustasin magistritöös keskenduda just alaseljavalu probleemi kaardistamisele Eesti naisratsutajate seas, jättes funktsionaalsete testimistulemuste (mis saadi füsioterapeutilise hindamise käigus) andmed magistritööst välja. 

Antud magistritöö eesmärgiks oli välja selgitada alaseljavalu levimus Eesti naisratsutajate seas ning kirjeldada  naisratsutajate treeningspetsiifikat ja –harjumusi võrrelduna alaseljavaluga ning alaseljavaluta uuritavatel.
 
Uurimismeetodikana kasutati küsitlusankeeti, mis hindas naisratsutajate alaseljavalu (esinemissagedust, tugevust ja kestust), teisi skeletilihasüsteemi kaebusi, treeningharjumusi ning – spetsiifikat ning subjektiivset hinnangut oma istakule. Koguvalimi moodustas 234 naisratsutajat, keskmise vanusega 26,5 ± 7,7, neist 64 jäi alagruppide võrdlusest välja ning vastavalt 89 ning 81 uuritavat moodustasid alaseljavaluga ning alaseljavaluta grupid.
 
Antud töö tähtsamad tulemused olid järgnevad: Eesti naisratsutajate alaseljavalu hetkelevimus oli 64,5 %, keskmine VAS skoor 2,6 palli. 48 % ratsutajatest esineb valu harva ning 1/3 esineb krooniline alaseljavalu. Alaseljavalu tugevus ei sõltu kehamassiindeksist ega treeningtundide arvust. Keskmiselt veedavad naisratsutajad sadulas 6,3 tundi, alaseljavaluga ning alaseljavaluta  ratsutajate treeningukoormuses ei esinenud erinevusi. Professionaalide alaseljavalu tugevus ja levimus on harrastusratsutajate omast kõrgem. Alaseljavaluga naisratsutajatel esineb valukaebus täisistakus ning nad eelistavad kasutada pigem poolistakut või kergendamist. Poolte alaseljavaluga naisratsutajate valukaebus suureneb treeningute ajal.  
 
Töö lühikokkuvõtteks saab öelda, et alaseljavalu on Eesti naisratsutajate levinud tervisekaebus, mis ei ole seotud kehamassiindeksi ega treeningtundide arvuga. Alaseljavalu võib treeningutega nii leeveneda kui ägeneda ning sõltuda ratsutaja treeningharjumustest – ning spetsiifikast. 

Antud töö täistekst- koos teemakohase teaduskirjanduse ülevaatega ning detailsete uurimistulemustega- on alljärgnevalt ka üles laetud. Head lugemist!
Eda Vallimäe 
© ​

0 Comments
<<Previous
Forward>>

    Ratsutamiskunst.ee blogi ..

    ... on Eda Vallimäe poolt kirjutatud artiklite ja teooriamaterjali kogumik. Lugemiseks vali allolevast tulbast sobiv kategooria.  

    Blogiarhiiv

    June 2020
    March 2020
    February 2020
    January 2020
    November 2019
    January 2019
    October 2018
    April 2018
    January 2018
    December 2017
    October 2017
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    July 2016
    June 2016
    March 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015

    Kategooriad

    All
    Anatoomia
    Bent Branderup
    Charles De Kunffy
    Egon Von Neindorff
    Fotopostitus
    Hanna Engström
    Hempfling
    Hingamine
    Hobuste Käitumine
    Honza Blaha
    Ilma Sadulata
    Intervjuu Treeneriga
    Istak
    Jooga
    Jossy Reynvoet
    Käekõrval Treening
    Kapson
    Karen Rohlf
    Koolituse õppekonspekt
    Koolituse õppekonspekt
    Kordetamine
    Lõdvestatus
    Loomulik Hobukäsitlus
    Marius Schneider
    Massaž Hobusele
    Motivatsioon
    Painutamine
    Paul Belasik
    Pikendatud Traav
    Ratsaniku Treening
    Ratsutamiskunst
    Ratsutamiskunsti Ajalugu
    Ratsutamispadjad
    Raudadeta Kabjahooldus
    Stekk
    Teadlikkus
    Teaduskirjandus
    Teraapia
    The Path Of The Horse
    Vabatreening

    RSS Feed

Fotod Merle Lust ja erakogu                                                                                                                                                                                               edavallimae@gmail.com
Copyright Eda Vallimäe © 2020                                                                                                                                                                                                     +372 590 21564 
  • treeningud
  • KOOLITUSED
  • MINUST
    • Elulugu
    • Minu hobused
  • LUGEMIST
    • BLOG
    • Õpilaste tagasiside
    • Hobukäsitlus
    • Istakuõpe
    • Maatöö ja käekõrval treening
    • Akadeemiline ratsutamiskunst
    • Raamatusoovitused
    • Tsitaadikogumik
  • E-POOD
  • KONTAKT
  • ENGLISH