Turvaliselt Soomes kohal!

Enne seminari käisime soomlasest ratsutamiskunsti huvilise Saija ja tema abikaasa juures õhtusöögil ning hobuseid vaatamas. 

Individuaaltreeninguid Bentiga oli nädalavahetuse peale kokku kolm, samuti oli kolm teoorialoengut. Esimeses ja teises tunnis keskendusin treeningule maa peal. Tegelesime hobuse koondamise parandamisega läbi koondpeatuse harjutuse ning traaversi. Oma teises tunnis sooritasin positiivsele tulemusele ka maatöö ja kordetamise testi. See test on hobuse ja inimese baastreeningu kontroll ehk test juhtimisvõtetest. Kindlas koreograafilises järjekorras tuleb sooritada harjutusi just nagu koolisõidus skeemi sõites, vaid selle vahega, et kõik harjutused on maa peal. Maatöö harjutused on sammus ning hobune peab demonstreerima mõlemal ratsmel ette-alla sirutatust ja kogu keha küljele painutamist, koondsammu, õlad sees ning traavers harjutust nii madalas raamis kui koondatult, küljendamist, sammupiruetti ning renversit. Lisaks koosneb test kordetamisest koos korrektsete üleminekutega kõikide  allüüride vahel (samm, samm-peatus, peatus- samm, samm-traav, traav-samm, traav-peatus, peatus-traav, traav-galopp, galopp-samm) ning hobune peab taaskord näitama head ette-alla sirutatust ning kogu keha painet, säilitama üleminekutel kindlat ringjoont, püsima juhtimisvõtete vahel ning vahetama sujuvalt suunda läbi ringjoone. Kuigi mul oli probleeme renversi sooritusega, siis läbisin ma testi! Nüüdsest on minu maatöö ja kordetamine Benti poolt kinnitatud :) See muidugi ei tähendab, et kõik oli perfektne, kaugel sellest. Testi läbimine tähendab, et suudan probleeme näha, analüüsida ning olukorda parandada. Nii nagu nimi ütleb, on see test juhtimisvõtetest, mitte perfektsusest :)

Hundu treeningute vahepeal oma jalutuskoplisse minemas. Taustal paistab osa Granasa tallikompleksist, mis on  ehitatud aktiivtalli stiilis (spetsiaalne hobuste vabapidamistall, mille eesmärgiks on pakkuda hobustele rohkem liikumist, sotsiaalset kontakti karjas ning slow-feed koresööta).

Teooria ja treeningud toimusid maneežis kella 9 hommikul kuni kl 19.30ni õhtul- see tähendas, et riietuda tuli soojalt!

Selline tore eestlaste punt (vasakult): Siim, Elerin, hobune Ursprung, mina, Marju ja Piret.

Tagasiteel koju! Mul on väga hea meel, et minu hobusele ei olnud see Soome reis sugugi nii stressirikas, kui ma ette kartsin. Hundu on varem palju reisinud, sh ka kaks pikka laevareisi, kuid pärast pikki reise on tema enesetunne alati pigem kehva olnud. Seekord oli aga lugu teistmoodi. Üks põhjustest tuleneb ehk heast ettevalmistusest ja planeeringust, kuidas tagada reisi ja seminari ajal hobuse loomupäraste vajaduste rahuldamine ning rahulikkus, teisalt tunnen, et osaliselt on see tingitud ka sellest, et läbi loomuliku hobukäsitluse treeningu on meie omavaheline suhe palju tugevam ning hobune usaldab mind rohkem. Nägin selgelt, kuidas võõras keskkonnas minu kohalolek ja tavapärased, tuttavad ja rahustavad toimingud tema stressitaset alandasid, ta oli rahulikum ja enesekindlam. Kasutasin ka massaži, et teda oma kehas paremini tundma panna. Treeningute eel ja ajal oli ta rahulik ning uudishimulik, soovis inimestega suhelda ning kuuletus tundides just nagu kodus. Seesugune seminar ei olnud talle vaimselt liiga raske, vaid just täpselt mugavustsooni piirist väljas nö kollases tsoonis. Nüüd on aga nii minul kui hobusel mõnda aega väljateenitud puhkus :)  

Eda Vallimäe © ​

Oktoobri lõpus käisin koos oma hobuse Hunduga Soomes, Helsingi lähedal Bent Branderupi treeningkliinikus.
Bent Branderup annab treeningseminari Soomes iga aasta ühe korra, neid seminare korraldab Sara Autelo, Granasa tallis Degerby lähedal. Seminr kestis kaks päeva, kohal oli ca 65 vabakuulajat ning kaheksa hobusega osalejat. Eestist oli kohal lisaks minule veel neli vabakuulajat: Elerin, Marju, Piret ja Siim. Seminarireisi blogipositus (koos rohkemate fotodega) asub SIIN.

Selle aasta teooriakonspekt sai kirja pandud lähtuvalt sellest, mis mind ennast seekord rohkem kõnetas- mis oli uus või mis pani taaskord mõtisklema. Konspektis on nii Benti tsitaate (märgistamata küll), kui ka minu tõlgendusi tema ütlustest. Kõik on kirja pandud vabatõlkes, kuid püüdes siiski läbivalt samasid eesti keelseid termineid kasutada (mõnikord üsna raske eesti keele hobusõnava piiratuse tõttu). Kes soovib pikemalt (ja paremini strkutureeritud konspekti lugeda), siis 2015 aasta treeningseminari konspekt sai kirja pandud väga detailselt ja põhjalikult- see asub samuti siin blogis, otselink asub SIIN. 

​

• Me nimetame istakut esmaseks (primaarseks) juhtimisvõtteks, sest see on ainuke juhtimisvõte, mida ei saa ära lõpetada.
• Painutades tagajala kanda või põlve, peab sama poole puus langema, mitte tõusma nagu siis kui koonduse ajal taguots „hüpleb“.
• Koondamise ajal peame tõstma hobuse rinnakorvi tema õlgade (abaluude) vahel. Kuna me istume hobuse rinnakorvil, siis me surume seda niikuinii alla- treeningu eesmärk on õpetada hobust meid kandma ja see nõuab rinnakorvi tõstmist (see kumerdab ka selga).
• Me küsime hobuse ülaliini (so tema kaela ülaosa ja selja) pikenemist sellepärast, et keha vastaspoolel (so alumisel poolel) peavad lihased lühenema. See on see viis, kuidas hobune ennast kandma hakkab.
• Hobuse kõrvad peavad sammu käies liikuma ettepoole, käe suunas. Kui nad liiguvad tahapoole, on hobune seljast nõgus.
• Saksa keeles on sõna „stellung“, mis tähendab painet. Aga kuna painutamine („bending“) on tänapäeval väga segane termin, siis ma kasutan inglise keeles väljendit „stellning“. See tähendab, et hobune on pea asetusega sissepoole ning kogu lülisammas on sinna poole painutatud- paine peab läbima kogu keha.
• Ära tööta hobuse pea mõjutamisega, vaid pane tähele, kas märguanded lähevad läbi kogu lülisamba. Kui ei lähe, siis töötad ainult pea asetusega, kuid pea on vaid lülisamba üks osa. Me peame treeningus mõjutama kogu hobuse keha.
• Ratsutamiskunst on omamoodi teekond hobuse lülisambasse J Et kui kaugele, ja kas mõlemas suunas [so tagant ette ja eest tahapoole]  toimivad minu märguanded.
• Kui hobune on treeningus oma kaelast jäik, siis tähendab see seda, et ta nõjatub oma õlgadele (surub õlgasid allapoole).  Treeningu eesmärk on teha hobuse õlgasid kergemaks, et hobune meid kannaks, mitte lihtsalt ei transpordiks.
• Tagaveerdandid annavad hobuse õlgadele suuna.
• Kui hobusel on probleeme tagujalade kanna või põlve painutamisega (et enda keha alla paremini astuda), siis õpeta hobusele nende painutamist esmalt seistes. Küsi esmalt käega jalga üles, siis järk-järgult stekiga koputades. Jälgi, et jala tõstmine oleks keha alla, mitte taga (välja) suunas.
• Probleem kaelas on probleem jalgades.
• Kui pärast harjutusest väljumist ei suuda sa hobust sisemise säärega edasi sõita (ja ümber allapoole sirutatud istmikuluu) painutada, siis ei olnud ka see eelnev harjutus hästi sooritatud.
• Sel hetkel kui hobune on mõistnud traaversit, siis kasuta seda! Kasuta läbi traaversi hobuse välimise tagujala mõjutamist, et  parandada kandevõimet (koondamist).
• See, mida teen oma istakuga, testin kätega.
• Kas käekontakt läheb hobust koondades raskemaks või kergemaks? Kui koondamine on tehtud valesti, siis läheb kontakt raskemaks.  Kontakt peab minema kergemaks, kui see nii ei ole, siis ei olnud see koondamine.
• Hobune peab hakkama astuma otse ratsaniku keharaskuse alla, mitte tõukama tagujalgu enda keha alt tahapoole välja.
• Küsi koondpeatust (raskuse viimist tagujalgadele seistes), siis kui hobuse tagujalad on võrdselt keha all.
• Kui hobuse liikumine on raske istuda (loobib), siis on selle hobuse liikumine ka tema endale raske ja ebamugav- ta ei ole tasakaalus. Tasakaalust välja ja pinges kehaga ei ole ju tore liikuda- hobune tunneb sama.
• Kui me painutame hobust läbi istaku, siis tähendab see, et sisemine istmikuluu peab langema ja me kasutame ka vajadusel säärt (alt, jalg jääb sirutatud asendisse). Kui hobune on kitsa rinnakorviga, siis ratsanik tunneb, et reis langeb rohkem sissepoole, laia rinnakorviga hobuse seljas aga rohkem allapoole.
• Kui hobuse tagujalad astuvad tema õlgade suunas, siis on hobune sirge.
• Hobuse suu (pea) peab olema asetatud sinnapoole, kuhu hobune läheb. Kui hobune liigub voldil, siis peab ta liikuma sissepoole peaasetuses (ja paindes).
• Kui ratsanikul on raske tunnetada sisemise istmikuluu langemist, siis vabasta/tõsta hoopis välimist. Me tahame, et painutamise ajal hobuse rinnakorv roteerub (pöörab) väljast sissepoole, kuid me ei taha sisemist rinnakorvi osa alla suruda (selle tulemusel kukub hobune õlaga sisse) ,vaid see langeb seetõttu, et välimine külg tõuseb.
• Ratsaniku naba peaks alati näitama liikumise suunda, so. hobuse sisemisest kõrvast veidi sissepoole.
• Ratsaniku  õlad ja hobuse õlad peavad olema samas asendis. Jälgi külgliikumisi ja spiraalistaku puhul seda ka!
• Minimalism on see, mida meistrid teevad. Algajad teevad palju asju. Enamasti teemegi oma kehaga (istakuga) liiga palju.
• Me ratsutamine on istakuga (so puusad ja kehatüvi), mitte käte ja jalgadega. Kui me sõidame vaid käte ja jalgadega, siis me reisime hobusega, mitte ei ratsuta.
• Kõikide harjutuste ja asendite kvaliteeti saab testida vastupidisega, näiteks kui sa ei suuda minna koondusest otse ette-alla asendisse või traaversist õlad sees asendisse, siis on see treeningu kvaliteedi probleem.
• Kui treening näib lihtne, siis on see võib-olla kunst. Kui treening näib raske, siis on see ilmselt sport. Ja kui see näib lihtne, siis võib kindel olla, et seda oli väga raske saavutada.
• See, mida ratsanik tunneb oma kätes, ei suutnud ta mõjutada hobuse tagajalgades.
• Kui hobune saaks mõtisleda, siis mida ta arvaks minu istakust? Kas talla kiidaks seda?
• Kui hobune saaks mõtiskleda, siis mida ta arvaks minust kui tema õpetajast?
• Hobuse ja inimese vahel ei ole loomulikku suhtlemiskeelt. Lammas ja hunt ei suhtle omavahel looduses. Me peame looma ja õpetama- esmalt endale ja siis hobusele- seda suhtlemiskeelt.
• Õpetada hobusele, kuidas inimese juures õppida- see on meie raskeim ülesanne.
• Muuda on õpetamisstiil hobusele sobivaks.
• Kas ratsanik suudab õpetada hobusele jalgade andmist? Kui ei suuda, siis unusta traaversi õpetamine.
• Isegi õpetades hobusele, kuidas hästi oma jalgu anda, peab meil olema teadmisi sellest, kuidas hobune õpib, kuidas ta inimest näeb (suhtub), kuidas liiguvad jäsemete liigesed (mis suundades) jms.
• Küsi tagujalgu alati esmalt keha alla, mitte kohe taha poole, sest viimane on hobuse jaoks ebaloomulik liigeste liikumise suund.
• Sa ei saa õpetada midagi, mida sa ise ei oska teha.
• Õpi ise kõigepealt seda, mida sa soovid õpetada.
• Meie esimene hobune on alati projekt, mis läheb veidi (või rohkem) aia taha. Meil ei ole alguses vaja perfektset (ja kallist või suurepärase sugupuuga) hobust, et temaga koos õppida. Meie esimene hobune kannatab alati kõige rohkem, sest me alles õpime, kuidas saada hobuste õpetajaks. Kui aga järgnevate hobustega on samad probleemid, siis ei õppinud me esimesel ringil  midagi. Kui meie esimene hobune on kallis ja uhke, siis me lihtsalt maksame (maksime) rohkem, et seda hobust ära rikkuda. Sest me alati rikume enda vigadega oma hobuseid.
• Häid ratsutamisstiile on palju. See ei pea olema akadeemiline ratsutamiskunst. Häid ratsanike on igas ratsutamisstiilis, nagu on ka halbasid. Ratsutamiskunsti saab ka väga halvasti teha- stiil ei enneta halba treenimist.
• Otsi häid treenereid ja õpi nendelt.
• On täiesti mõtetu käia ringi (ka sotsiaalmeedias) ning rääkida seda, mis meile ei meeldi, selle asemel, et rääkida sellest, mis meile meeldib ja mis on hea.
• Kõige raskem juhtimisvõte on järeleandmine...
• Iga harjutuse eesmärk on descente de mains (pr keeles).  See tähendab, et hobune sooritab harjutust ilma käekontaktita, ainult istakust.
• Descente de jambes tähendab pr. keeles ilma sääreta, ainult istakust.
• Ratsmega mõjutan hobuse õlgasid, käega mõjutan hobuse suud (peasetust). De la Guerinere selgitab seda oma raamatus, kuid vanasti teadsid ratsanikud seda, tänapäeval aga enam mitte.
• Ratsutades: käsi küsib pea asetust, kuid ratsmega liigutan hobuse õlgasid sisse- või väljapoole ehk annan hobusele suuna.  Hobuse õlad määravad tema liikumise suuna, mitte tema pea. Keera õlad liikumise suunda- juhtides õlgu, juhime hobust. Mitte juhtides pead.
• Squire test on ratsaniku istaku test. See tähendab, et igas harjutuses on vähemalt mõni selline hetk, kus teisejärgulised märguanded (ratse, käsi, stekk, säär) on minimaalsed, so hobune sooritab harjutust läbi istaku. Squire tase on tegelikult enamusele hobustele saavutatav, kuid mitte iga ratsanik ei saavuta oma istakuga seda taset.
• Amatöör ei tähenda ratsaniku, kes ei tea, mida ta teeb, vaid see tähendab ratsanikku, kes teeb seda, mida ta armastab. Amatöör tuleb ladina keelsest sõnast amator- armastaja, armuke ja amare- armastama.
• Akadeemiline ratsutamiskunst ei ole religioon. Ratsutamiskunstis on kindlad põhimõtted, kuid ei ole alati A-B-C samme, kuidas me peaksime neid ellu viima. Meetodid (harjutused) nende põhimõtete ellu viimiseks tuleb valida vastavalt hobusele ja inimesele.
• Biomehhaaniliselt on traavis kergendamise mõte selles, et siis kui ratsanik toob oma ülakeha ettepoole, astub hobune oma sisemise tagumise jalaga edasi (nn välimisel esimesel jalal kergendamine, sest samaaegselt tõuseb ka see jalg) ning ettepoole viidud raskuskese on see, millele peab hobune järgnema. Selleks peab aga hobune olema õppinud ratsaniku raskuskeset järgima ning ettepoole kallutatud ülakeha puhul astuma rohkem pikemalt (ette-alla raamis) oma keha alla. Muidugi on kergendamine hea ka ratsaniku (ja hobuse) selja kaitseks, sest kui me ei suuda täisistakut korrektselt istuda, siis on parem, kui me ei istu seda väga palju.
• Kui hobune järgib mu istakut, siis vajan ma oma käsi minimaalselt. Koondpeatus on suurepärane vahend, et õpetada tunnetama oma keharaskuse ja juhtimisvõtete mõju hobuse keha vormimisel.
• Selle asemel, et juhtimisvõtteid suurendada, kui hobune ei reageeri, proovi teha hoopis vastupidist ning siis uuesti üleminek esimesse harjutusse. See parandab alati hobuse reageerimist.
• Õlad sees harjutuses peab ka ratsanik oma õlgasid veidi sissepoole keerama.
• Kui hobune ei ole tasakaalus, ei saa ta lõdvestuda.
• Kui me tunneme vastuhakku, siis see tähendab, et kuskil on pinge. Püüa aru saada, kust see tuleb. Sa ei pea üldse vastuhakkamisega tegelema.
• Alusta oma istaku ja hobuse tunnetamisega seistes ja sammus, kasutades selleks koondpeatust. Küsi hobusel liikuda ette-alla õlad sees suunal ning siis koondamist traaversi suunal.
• Kui hobune pöörab oma pead  (tilting) selle asemel, et asetada pea sissepoole paindesse, siis on see märk sellest, et tema rinnakorv ja välimine õlg on langenud alla.
• Suured sadulate põlvepadjad takistavad meil iseseisva ja hea istaku omandamist. 
• Hobuse pea on sümptom. Sina näed seda probleemi ja rahvas näeb ning sellepärast soovid sa seda peita. Aga las see olla ilmselge, et meil on see probleem- siis me saame sellega tegelema hakata. 

​Tsitaat pärineb ratsutamismeister Egon von Neindorffilt (1923-2004), kes antud videos juhendab oma õpilast ratsatunnis. Treening leiab aset Egoni poolt asutatud Ratsutamisinstituudis Karlsruhe linnas, Saksamaal.

Info hobuse, ratsaniku ja aastaarvu  kohta on minul teadmata. Treening toimub ajaloolises 1904. aastal ehitatud ratsutamismaneežis. Neindoffi poolt asutatud tall asub siiani Karlsruhe ajaloolises linnaosas, kus tegutseb ratsakool ning 1991. aastal Egoni enda poolt loodud sihtasutus (Egon von Neindoff Stiftung), mille eesmärk on säilitada klassikalist koolisõitu kuni Kõrgema Kooli tasemeni. Neindoffi õpetajateks oli tema enda isa ning hiljem Alois Podhajsky, Otto Lörke, Felix Bürkner jt. Ka ratsutamismeister Bent Branderupi üheks suurimaks õpetajaks on olnud samuti just Egon von Neindorff, viimane on ka Akadeemilise Ratsutamiskunsti Rüütelkonna grandmeister.

Seesugune ratsutamistreening võib paljudele (tänapäeva ratsakooli tundidega harjunud) inimestele tunduda veidi võõras. Enda silma treenimiseks  otsustasin koostada tagasihoidliku analüüsi antud video põhjal.

Video on hea praktiline näide klassikalise koolisõidu printsiipidest kesktasemel. Toon välja suurimad erinevused moodsa ratsakooliga võrreldes, lisaks tõlkisin ära mõned peamised juhised (tsitaadid) eesti keelde.
​

• Ratsaniku istak. Tasub tähele panna kui sirutatult ning tasakaalus ratsanik istub. Puudub silmaga nähtav  liigne istakuga edasisõitmine (puusa tahapoole, enda alla tõmbamine) või tahapoole nõjatumine (toolistak, õlgade viimine puusadest tahapoole). Neindoffi instruktsioon: „Ülakeha ettepoole- sa jääd liikumisest maha“, „Pane tähele, et Sa sügaval [sirutatult] istuksid!“, „Tunneta hobuse tagumiste jalgade astumist“, „Põlved sügavamale sadulasse.“

• Hobuse painutamine ratsaniku sisemise istmikuluu (ja sääre) abil. Neindoffi instruktsioon : „Sisemine puus rohkem ettepoole“, „Keera enda keha liikumisse: parem puus ettepoole, vasak tahapoole“, „Lase sisemisel tagujalal astuda keha alla“, „Võta tagasi [st poolpeatus, allapoole allüürile] tunnetusega.“

 
Puusade ja õlgade asetsus põhineb nn „spiraalistaku“ põhimõttel, mida tuleb rakendada kaarliikumistel (ning ka külgliikumistel): ratsaniku puusad peavad olema paralleelsed hobuse puusadega, ratsaniku õlad aga hobuse õlgadega. Kui hobune liigub painutatult (või ringjoonel), siis peab tema sisemine puus olema ettepoole asetatud, et sisemine tagujalg saaks keha alla tugevamalt astuda. Selleks, et painutusasend võimalik oleks, peab hobune sisemise õla sissepoole tooma (välimist õlajoont pikendama). Seda liigumist julgustab ka ratsanik oma istakuga: sisemine, ettepoole toodud puus (ja säär) on see, mille ümber hobune ennast painutab, samal ajal peab ratsanik oma sisemist õlga tagapoole pöörama (roteerima).

• Käte (ratsmete kasutamine) hobuse mõjutamiseks. Käte kasutamine on tõesti peaaegu nähtamatu, hobune on suust pehme, ei ole närviline ega üleliia süljega vahutav. Hobuse peaasend on verikaalis või vertikaali ees. Hobune pürgib ratsme poole, mitte ei ole ratsme taga! Neindoffi instruktsioone on videoklipis vist käte kohta kõige rohkem. Ta ütleb:   „Käed rohkem rahulikumaks.“, „Ratsmed ühte kätte ning hobune peab tööraamis püsima.“, „Kerge, sundimatu (pigevaba) käekontakt.“, „Anna sisemist ratset järele.“, „Võta paine ja anna järele.“, „Käsi peab olema järeleandlik.“, „Käsi rahulikumaks!“ (korduvalt!)

• Tempo. Läbi selja või läbi tagujalgade töötamisel ei ole otsest seost kiirusega. Kiirema tempoga pigem (eriti treenimata, tasakaalust väljas) hobune kaotab läbi selja õõtsumise. Hobune peab edasi liikuma (pürgima), kuid mitte nii, et tagujalad rohkem tõukavad, vaid vaja on kandmist ja keha alla asutmist. Ratsutamiskunsti treeningus ei ole kiiretel, äkilistel liigutustel kohta.  

Veel mõned head tsitaadid videost:

• "Mõtle alati ettevalmistusele."
• "Küljendamises on kõige tähtsam edasi, mitte küljele."
• Korduvalt veel "Anna järele!" ja "Käsi rahulikumaks!" 

 
Seesugune ratsutamine keskendub istakule, et läbi ratsaniku muutmise hobuse liikumist muuta. Hobune ei ole milleski süüdi- ta saab teha vaid nii palju, kui ratsanik laseb, oskab, küsib.  

Ja muidugi trenni lõpus- „Täna hobust!“. Kuid tasub mõelda, et seesuguses treeningus on pidevalt ka läbi istaku tänamise (järeleandmine, tasakaalus istumine) hetki  ;) 


Eda Vallimäe ​ ©

Kuna üha enam koguvad populaarsust lambanahast valmistatud „sadulad“ ning minu käest on mitmeid kordi nende kohta arvamust küsitud, siis otsustasin koostada väikese arvustuse. Tegemist on minu isikliku arvamusega, mis põhineb enda praktilisel kogemusel ning ratsutamispatju kasutatavate treenerite soovitustel. 

Alustame algusest- seesugused sadulad on tegelikult ratsutamispadjad. Neid nimetatakse tihti ka raamita sadulateks, kuid see ei ole õige, sest põhimõtteliselt on tegemist siiski vaid valtrapiga, mis on mitmekordse karvaga kaunistatud :) 

Lambanahast ratsutamispadjad on pärit Saksamaalt, kus nende nimeks on „lammfellsattel“ (kui keegi soovib guugeldada). Need on tavaliste ratsutamispatjade („reitpad“) veidi uhkemad järeltulijad ning ratsutamispadjad on olnud edukalt kasutuses loomuliku hobukäsitluse ja ratsutamiskunsti viljelejate hulgas. Üldjoontes koosnevad lambanahast ratsutamispadjad kahekordsest lambanahast (karvane külg on nii hobuse selja kui ratsaniku tagumiku vastas), tugevast valtrapist ning „paneelidest“, mis moodustavad polstri kahele poole hobuse lülisammast. Paneele padja alumisel küljel ei tohi sassi ajada tugedega ratsaniku ees ja taga, mida nimetatakse galeriideks ning mille eesmärgiks on ratsaniku istakut veidi toestada. Nende sees on pehme svammitaoline materjal.
​
Mina ise olen kasutanud Christ firma ratsutamispatju aastast 2012. Esimese mudeli nimi oli Christ „Premium Plus“ ning teine Christ „Iberica“. Minu enda hobune Ursprung on olnud alates 2012 aastast pea 100%  ratsutamistreeningutes vaid ratsutamispadjaga.

Miks otsustasin ratsutamispatja proovida? Selleks oli mitu põhjust:

• Minu hobusel (tollal 5 aaastane) seondus sadulate ning sadulavöödega negatiivseid reaktsioone, mida lootsin välja treenida just midagi „pehmemat“ kasutades.
• Oli raske leida sadulat, mis sobiks nii minule kui minu hobusele. Vastaks minu ootustele istuda hobusele võimalikult lähedal, et tema liikumist paremini tunnetada, võimaldaks istuda korrektses klaasikalises ratsastusistakus (ei sunniks mu jalgu liiga ette näiteks), oleks võimalikult väikese kaaluga, sobituks hobuse alles kasvava ja areneva seljaga ning oleks rahakotile sobilik. Sellist sadulat oli tollel hetkel väga raske leida. 
• Saksamaal praktikal olles ning seminaridel käies, nägin oma tuttvaid just neid ratsutamispatju kasutamas- nad olid äärmiselt rahul!

Kes valmistab lambanahast ratsutamispatju? Kvaliteetsemaid lambanahast ratsutamispatju müüvad näiteks firmad nimega Mattes, Christ ja Grandeur (kõik Saksamaal). Nende firmade mudelitel (va Christ firma mõned odavamad mudelid nagu „Premium“) on padja sees olevates taskutes polstermaterjalid  (ja/või neid on võimalik lisada).  Patja ostes tasub tähele panna, et nii mõnegi firma - sealhulgas ka Eestis edasimüüdavate ratsutamispatjade- patjadel need taskud puuduvad ning ratsutamispadi koosneb vaid puhvis lambanahast ning valtrapist. 

Kas lambanahast ratsutamispadjaga ratsutamine on sobilik igale ratsanikule ja igale hobusele?
Otseloomulikult oleneb kõik meie ratsutamise eesmärkidest ning treeningute põhimõtetest, kuid lühidalt öeldes ei ole ratsutamispadi kindlasti sobilik kõikidele ratsutajatele. Sellel on mitmeid põhjuseid. 
Ratsutamispadjaga ratsutamine ei ole sama, mis sadulaga ratsutamine- põhimõtteliselt toimub ratsutamine nagu ilma sadulata. Ja see ei ole lihtne. Lambanahast ratsutamispadi ei anna ratsanikule seesugust tuge ja toetust ning ei jaota ratsaniku keharaskust nagu tavaline raamiga sadul (või isegi raamita sadul). Ratsutamispadjaga ratsutamine ei ole seepärast parim valik algajatele ja pühapäevaratsutajatele, samuti suurema kehakaaluga ratsutajatele.
Ratsutamispadjaga ratstutamine on väga hea valik sellele ratsanikule, kes soovib oma istakut arendada, rohkem hobuse liikumist tunnetada ning hobust läbi oma istaku juhtima õppida. 

Kas ratsutamispadjaga saab hobust ratsastada?
Jah! Samas sõltub kõik meie meetoditest ja eesmärkidest. Allajärgnevalt minu enda hobune vasakul 5 aastasena ning paremal 9 aastasena. Treeninguteks on vahepeal kasutatud vaid ratsutamispatja nii maneežis kui maastikul ratsutades. Ratsutamispadja kasutamine hobuse ratsastamisel ei ole lihtne ülessanne, üsna vastupidi, sest see seab suuremad nõudmised meie enda istakule. 
Välismaal on palju harrastajaid ja treenereid, kes sõidavad Kõrgema Kooli tasemel ainult ratsutamispatja kasutades (ning on ka hobused sellele taseme treeninud vaid ratsutamispatja kasutades).

​
Kas lambanahast ratsutamispatja võib kasutada koos jalustega? Kas sellega saab hüpata ja poolistakut  sõita?
Siinkohal treenerite arvamused lahknevad, kuid suurem enamus ei soovita jaluseid kasutada. Esiteks on jaluste kasutamine turvarisk hobuse seljast kukkumisel, sest jaluserihmade kinnitusrõngad on kinnised  ning suure tõmbe peale ei tule jalus koos rihmaga ratsutamispadja küljest ära (nagu see juhtub tavalise sadula puhul). Seetõttu tuleks jaluste kasutamisel kasutada vaid turvajaluseid.
Minu isiklik arvamus on see, et ratsutamispatja ei tohiks kasutada järjepidevalt koos jalustega, sest seesugusel padjal puudub stabiilne põhi (raam), mis keharaskust hobuse seljal jaotaks. Spetsiaalsete sadula alla käivate koormusjaotusemattide abil on tehtud uuringuid, mis on leidnud, et ratsutamispatjade jaluserihmade kinnitused tekitavad selgeid ülekoormuspunkte hobuse seljal. Need kohad tekivad intensiivsemalt, kui ratsanik ei istu tasakaalus (st istub toolistakus või tema puusad ei liigu hobuse seljaga sünkroonis kaasa) või kui ratsaniku kehakaal on kõrgem (kaal alates ca 70kg). Selge on see, et  aeg-ajalt jaluste kasutamine kergendamiseks/poolistakuks ei oma suurt negatiivset efekti (olen seda ka oma hobusega testinud), kuid tavapäraseid 1h ratsutamistreeninguid ei tohi selliste ratsutamispatjadega läbi viia. Lühiajaliselt jalustele toetumine ei ole hobuse selja jaoks probleem ning jaluseid kasutades saab kergendada, võtta poolistak ning ka hüpata, kuid see padi ei ole selleks siiski mõeldud.  Huvi korral on ratsutamispadjaga turvaline hakata harjutama siis, kui me ei vaja jaluseid üheski allüüris, et tasakaalus püsida. 

Kas ma ise soovin jääda kasutama ainult ratsutamispatja? Kas olen rahul?
Kindlasti olen ma rahul- muidu poleks ma viimased neli aastat Ursprungil seda patja kasutanud ning sellel aastal ka uut mudelit ostnud. Ilmselgelt ei saa kiita siinkohal vaid ratsutamispatja, kuid Ursprungil ei ole enam mingisugust negatiivset emotsiooni saduldamise, sadulavöö, sadulasse istumisega jms. 
Kas ma soovin ka tulevikus ainult ratsutamispatja kasutada? Tegelikult ei. Kindlasti soovin tulevikus kasutada ka nahksadulat, olen otsimas ja kaalumas (mitte küll väga aktiivselt) parimat varianti paindliku raamiga ning nahksaamiga sadulate vahel. Ratsutamispadi on minu jaoks ka edaspidi asendamatu tööriist ratsatustreeningutel ning see on aidanud mul arendada ja tajuda oma istakut ilmselt kordades rohkem kui vaid sadulat kasutades. Kuid lühidalt öeldes on minu jaoks ratsutamispadja kasutamine olnud selgelt enda elu veidi raskemaks tegemine- ratsutamispadjaga istaku arendamisel ei saa oma probleemidest mööda vaadata, nendega peab tegelema hakkama, sest puudub tugeva raamiga sadul, mis minu istakuvigu (olgu see siis stabiilsus, tasakaal, liikuvus, juhtimisvõtete andmine jne) peidaks ja leevendaks. 

Kokkuvõtteks?
Lõppude lõpuks on kõik suhteline: istakut saab hästi arendada ka raamiga nahksadulas ning hobuse selja võib haigeks sõita ka raamiga sadulaga. Ratsutamispadi on lihtsalt vaid taas üks tükk varustust - loeb see, mismoodi me seda kasutame. Nothing will work unless you do! :)

Eda Vallimäe ©

Kordetamise mõte ei ole hobuse jooksutamine. Selleks peab hobune saama karjas vabalt teiste hobustega piisavalt igapäevaselt liikuda. Kordetamise mõte on õpetada hobusele, kuidas liikuda ringjoonel tasakaalus. Tasakaalus liikumine vajab esmalt rahulikku tempot ning madalat allüüri, sest vead sammus on ka vead traavis ning galopis. Selleks, et liikuda tasakaalus, peab hobune alati võtma liikumise trajektoori kuju. Kordetamise puhul tähendab see volti ehk painutama end kogu kehast sissepoole suunas nõgusaks. Siit alates läheb asi aga keeruliseks: ilmsiks tuleb hobuse loomupärane kehapoolte ja erinevate kehaosade (nagu kael ja tagaveerandid) elastsus, tagujalgade erinev tõukejõud, tendents liikuda raskusega esiotsal jne. Selleks, et hobune saaks oma kehas võimalikult tasakaalukaks ja tugevaks, et ka meid kergusega oma seljas kanda, peab treeninguga seesuguseid asümmeetriaid vähendama. Hobune peab õppima enda kogu keha painutama ning liikumisenergiat läbi selja pea poole edasi andma. Seesugune liikumise voolavus hobuse keha sees on taga- ja esiotsa ühendatus. Kordetamisel õpib hobune inimese kehakeele märguandeid kuulama, oma ülaliini (selga ning kaela ülemist osa) ette-alla suunas sirutama, samuti ka kõiki teisejärgulisi juhtimisvõtteid (nagu ratsme-, steki- ja häälmärguanded), mida ratsanik kasutab hiljem ka sadulas, et kinnistada istaku (kui esmase juhtimisvõtte) märguandeid. Ratsutamiskunsti treeningus ei kasutata kordetamisel hobuse pead fikseerivaid abiratsmeid.