RATSUTAMISKUNST- HOBUSEGA HARMOONIAS
  • treeningud
  • KOOLITUSED
  • MINUST
    • Elulugu
    • Minu hobused
  • LUGEMIST
    • BLOG
    • Õpilaste tagasiside
    • Hobukäsitlus
    • Istakuõpe
    • Maatöö ja käekõrval treening
    • Akadeemiline ratsutamiskunst
    • Raamatusoovitused
    • Tsitaadikogumik
  • E-POOD
  • KONTAKT
  • ENGLISH

Liimitavatest plastraudadest ning barefoot kabjahooldusest

4/16/2022

0 Comments

 
Picture
Viimastel kuudel olen sotsiaalmeedias jaganud pilte liimitud plastraudadest, mis on iga kord elevust ning küsimusi tekitanud- mis need on, kust neid saab, kuidas need all püsivad, miks selliseid kasutada jne. Otsustasin seda teemat veidi pikemalt avada, sest Eestis ilmselt tab-süsteemiga plastraudu tõesti kuskil ei kasutata (kas keegi mõnda muud liimimise tehnikat PLASTrauaga on teinud? Anna endast märku ning jaga kogemusi 😉)

Igatahes, lugu algab tegelikult sellest, kuidas nüüdseks üle 10 a tagasi hakkasin esmalt omal käel raamatute (sest siis oli internett veel lapsekingades) abil, hiljem välismaal professionaalide käel ning koolitustel, õppima rauavaba kabjahooldust. See oli tingitud asjaolust, et sepp lihtsalt ei käinud siis kui vaja oli ning isegi mina juba tollal sain aru, et õige kabjahooldust peaks olema midagi muud, kui vaid kabja lühikeseks lõikamine, eriti veel nii, et hobune pärast pikalt hellitab, probleemid püsivad, kabjad sümmetrilised, kiilud kitsad, ninad pikad ning kabjad näevad hoopis midagi muud välja, kui pildid heas tervises ja tasakaalus kabjadest.
Sellest ajast saati on barefoot kabjahooldus olnud mu suur hobi Mis on aga rauavaba kabjahooldus? Lühidalt öeldes tähendab barefoot kabjahooldus, et hobuse kapjade eest hoolitsetakse, st hobust värgitakse, söödetakse ja peetakse viisil, mille tulemuseks on tugevad, terved ja tasakaalus kabjad. Jah, see võib kõlada uina-muina lumehelbekese jutt, kuid tegelikult ei ole ;) ja PÄRISELT tõsised kabjaproffesionaalid tegelevad sellega, missest et Eestis see kõik veel lapsekingades. Aga tagasi teemasse. See kui palju ning mis pinnasel hobune liigub, mida ta sööb ning mismoodi ja mis aja tagant me teda värgime, mõjutab 100% hobuse kabjade tervist (ja tema üldtervist!). Barefoot tähendab otseloomulikult, et suurema toe ja kaitse vajadusel ei kasutata metallraudu, vaid kabjasusse ning plastraudu (nende kasutamise põhjuste kohta veidi hiljem). Metallraudade vastasus on tegelikult täielikult põhjendatud ega sarnane mingile sektiliikumisele :P (täiesti teaduslikult korduvalt uuritud): metallraud vähendab kabjamehanismi- see tähendab, et loomulik kabja amortisatsioon väheneb ning tagant lahtine (st nö kõige tavalisem ja levinum hobuseraud) raud tekitab kabja tagaosa deforeerumist (kaudaalne läbivajumine) ning atrofeerumist (kabja kiilupatjade kõhetumine- need on kabjad ühed suurimad amortisatsiooni tagamisel). Välismaal ka sepad juba tunnevad neid probleeme ära ning on leiutatud lahendusi ja alternatiive ka nö traditsionaalses sepatöös (järjepidev kiilu toestuse kasutamine avatud metallraudadega, naeltega löödud tagant kinnised plastrauad, vajadusel ja võimalusel IGA aasta vähemalt paar kuud ilma raudadeta olek, et kabja sisemised struktuurid saaksid taastuda jne jne).

Antud kirjutis tahaks aga avada liimitud plastraudade teemat. Miks liimitud- kas naelad on ka pahad? Ma arvan, et naelte kasutamine raua kinnitamisel (olgu siis tegemist plast- või metallrauaga) ei ole omaette suureks probleemiks. Jah, nael läbib kabja valgeviiru ning vale asetuse korral on küll oht nii infektsiooniks kui ka valureaktsiooniks. Naelad ise aga suurel määral kabjamehhanismi toimimist ei takista (seda võivad teha liiga tagumise asetusega naelad küll), uuringud on hoopis leidnud, et need liimimise tehnikad, mille puhul liim asetatakse ka kabja alla, pärsib rohkem kabjamehhanismi toimimist, kui naeltega kinnitatud rauad. Miks see kabjamehhanism nii oluline on? See on esiteks kabja loomulik (st evolutsioonilaselt loodud) viis toimimiseks: kokkupuututel maapinnaga kabja tagaosa laieneb ja avardub ning kabi madaldub, mis pakub sõnaotseses mõttes vedrustust hobuse luulisele struktuurile (ja seeläbi kehamassile), et vältida põrutust ning teisalt pumpab kabjamehhanism keha distaalsetesse osadesse (sh kapjadesse) verd. Viimane on aga ülioluline kudede verevarustuse tagamisel ning arenemisel/taastumisel. Ehk kui hobune liigub vähe või kabi ei ole (värgitud) tasakaalus, siis on kapjades ka vähenenud verevarustus ning suurenevad varem mainitud pehme koe atroofia.

Tagasi plastraudade juurde. Mis need nüüd ikkagi on? Kõnekeeles plastraudade nime all tuntud komposiitrauad (composite shoe) on painduvast kummi-plastisegusest materjalist painduvad hobuse“rauad“, mis on maailma kasutusel juba vist võib öelda paarkümmend aastat vähemalt. Mõned neist on tugevamast kummist, teised veidi painduvamast, mõnel neist on ninaosas sees õhuke rauatükk (annab suurema stabiilsuse kabjaluu alla, kuid ei vähenda kabjamehhanismi toimumist), mõndasid saab alla panna naeltega, mõndasid saab liimida jne jne. Võimaluste piirid on üsna laiad, samuti liimimise tehnikad (erinevat sorti liimid, liimi hulk ning liimi asukoht- kas talla all või vaid kabjaseinal). Komposiitraudasid iseloomustab aga see, et
1) nad on tagant kinnised, et pakkuda kabja tagaosale (päkkadele ja kiilule) tuge ja stimulatsiooni, et kabja sisemised struktuurid (peamiselt kiilupadjad) ei atrofeeruks (kõhetuks) ega deformeeruks (vale ehk ebafunktsionaalse kujuga)- just nii nagu kabi funktsioneeriks ilma rauata ning
2) nende suhteliselt pehme aga siiski stabiilne kummi-plastisegust materjal võimaldab kabjal säilitada oma loomupärane kabjamehhanism (võrdlusena metallrauaga, mis seda piirab)

Okey... aga miks neid ikkagi vaja? Kui barefoot kabjahooldus on nii hea, siis võiks ju olla probleemid lahendatud ning meil ei ole midagi vaja kabja külge panna? Kahjuks on kabi nii keeruline looduse ime, et seda mõjutavad faktoreid on palju. Hea kabjahooldus ei ole vaid see, et kabjad on "ilusad" või et hobune ei lonka. Tihti ratsanikud ei tea tegelikult, millised ka peaksid nende hobuste kabjad tegelikult välja nägema või kuidas hobune peaks jalga maha asetama. Kui me soovime treeningus tegeleda peenema kommunikatsiooni ja ka füüsiliselt raskemate harjutustega, siis ei saa mööda vaadata näiteks sellest, et kabjakuju ning kabja maandumise mehhanism mõjutab hobuse rühti, lõdvestust ning liikumist/võimet läbi kogu keha töötada ehk teisisõnu vale kabjaluude joonduse ning varbale maandumisega tekitab hobuse kehasse kompensatoorseid liikumismustrid ( ülekoormused, asümmeetriad). Minu kogemusel on nii professionaalid kui ratsanikud veel väheste teadmiste ja oskustega selles vallas. Heas tervises kabjad, mis ei kurna hobuse keha, on tugevad aga samas adaptiivsed, suurte amortidega maandudes päkkadele, õigete teljenurkade, suurte kiilude ja lühikese ninaga, omajagu nõgususega ning paksu tallaga.
Mõnikord ( või isegi tihti) on kabjatervis AGA tugevalt negatiivselt mõjutatud
- vale värkimistehnika
- vale rautuse
- liiga pika värkimise/rautamise tsükli
- ülekaalu
- söötmisvead (liiga vähe mikromineraale, liiga palju rauda, liiga palju lihtsüsivesikuid, liiga vähe aminohappeid- eriti "dieedil" hobused või ainult heinal hobused)
- liiga vähe liikumist ja/või liiga vähe liikumist kapju stimuleerival (abrasiivsel) pinnasel

Nende asjade tulemusel võivad hobusel välja areneda nii kliinilised kui sub-kliinilised kabjaprobleemid/üldised terviseprobleemid ning mõne või kõikide nende probleemide koosmõjul on meil mõnikord vaja "lisakompensatsiooni" välise toetuse näol, et hobune ennast oma kapjades paremini tunneks 😊 Ning kahjuks olen ka mina olukorras, kus hobuse pidamise aspektidest ei saa ma pakkuda neile seda, mis nende kapjadele ning tervisele parim oleks. Tuleb leida kompromisse! Lisaks on oluline lisatoe kasutamise põhjendus, et kabjad kohanevad selle keskkonna järgi, kus hobune enim viibib- kui ta viibib suurem osa ajast pehmes mullakoplis, siis on ka naljakas eeldada, et kivisel kruusateel ta enesekindlalt suudab kõndida, sest kabjad ei ole kohastunud sellise keskkonna jaoks... Hobused ja nende (kabja)tundlikkus ja tervis on väga erinevad!
Olen aastaid erinevate hobustega kasutanud kabjasusse, kuid olen laisk ..ning väsinud kabjasussidega mässamisest :P ning kuna plastraud on põhimõtteliselt kabjasussi tald 24/7 hobuse jala küljes, siis oli see antud hobuse jaoks täpselt õige lahendus, et aidata tal muuta varvas ees või lamedalt kabjaga maandumise liikumismustrit- ei olnud võimalik luua muutust, kui toestus oli vaid 1h päevas. Selletõttu võtsin mõned kuud tagasi ette teekonna, et õppida selgeks plastraudade liimimine. Olen nüüdseks kasutanud 5 tsüklit Duplo plastraudu ning hetkel käsil kolmas liimiraudade tsükkel ( ca 4 nd ühe tsükli pikkus minul olnud hetkel). Tegemist on kindlasti õppekõveraga, et saada selgeks õige raua kuju ning vajalik modifikatsioon antud hobusele ( Duplo firmal väga suur valik), tab-süsteemi ( "kõrvakeste") sulatamine plastraua külge, kabja ettevalmistus ning siis muidugi liimimine ise, mis võtab küll kõige vähem aega ;) rauad püsivad all nii lume, jää ja mudaga. Seppade arvamusele vastupidiselt ei ole liimiraud sellel hobusel MITTE ühtegi korda alt ära tulnud ja seda ka siis kui esimesel tsüklil hobune pidevalt omale päkkadesse hakkas astuma ( hiljem sain probleemist aru)- imestan kui tugev on Duplo liim! Jah, mõni kõrvake on siiski üksikuna kuskilt lahti vahepeal löönud või plastiku sulatus on väikeses alas alt vedanud ( see kõige olulisem samm!), kuid alguse õppimise kohta siiski pole siiski paha :) Mis kõige tähtsam- plastraudade puhul säilib kabjamehhanism, kabja pehmekoe struktuurid saavad tuge/pinnastimulatsiooni, et suuremaks kasvada, mitte kõhetuda ning konkreetselt selle hobuse puhul tõin breakoveri tahapoole, et maandumine saaks minna päkkadele ja päkad aja jooksul püstisemaks. Olen mega rahul, kui palju hobuse liikumise kvaliteet nendega on paranenud, isegi kui selle töö õppimine on kallis ja aeganõudev olnud. Kes juba ise oma hobuseid värgib ning tahab kabjasussidest pääseda või seni värkimisega lahendamata kabjaprobleeme ära lahendama hakata, siis soovitan Duplo plastraudu Konkreetsete küsimuste korral proovin vastata, kuid palju infi leiab nt duplo-frank.de lehelt (inglise keeles ka olemas) või siis glue-on shoes Facebooki grupist.
Kindlasti tuleb küsimusi, et mis täpselt vaja osta on ning palju see maksab? Panen mingisuguse ülevaate juba ennetavalt siia kirja. Lisatud pildil on hobusel:
Duplo plastrauad ca 20-30 euro vahel paar (oleneb mudelist), tabs („kõrvakesed“, mille abil raud kabja küljes püsib) ca 20 eurot kahele jalale, liim ca 10 euri pudel (jätkub ehk ca 8 raua liimimiseks- ja ma olen raisanud ikka mõnuga :P), kabjapinna ja tab-ide puhastusvahend ca 15 eur (jätkub pikalt), kabja pehmete kudede stimulatsiooniks ja kabjatalla/kabjaluu toetuseks spetsiaalne silikoonmaterjal DIM (lühend: dental impression materjal ehk põhimõtteliselt hambajäljendite tegemise silikoonmaterjal) ca 100 euri (jätkub pikalt- hinnanguliselt ehk ca 10 -15 jala jaoks- pole veel otsa saanud igatahes). Raudu saab panna ka ilma DIM’ita, kui hobune seda ei vaja. Sellisel juhul on materjalikulu kahe jala jaoks ca 60-70 euri. AGA plastrauad käivad edukalt mitu ringi ehk on korduvkasutatavad kuskil 3-4 tsüklit (olevalt siis kulumise astmest), mis toob hinna tegelikult alla 😉 Tööriistadest on veel kabjavahenditele lisaks vaja ketaslõikurit ja kuumaõhupüstolit ning akutrelli kui krihve ka lisada. Ning siis on muidugi võimalik plastraudu ka naeltega kinnitada, mida välismaal sepad edukalt ka teevad ja sellisel juhul hind oluliselt madalam. Firmadest kasutatakse enim: Easyshoe, Duplo, Epona.


PS 1! Liimiraudade firmasid ja tehnikaid on tõesti palju, kuid hetkel olen saanud Duplo plastikud enda jaoks toimima 😊
PS 2! Ma ei paku liimiraudade teenust! Võib-olla tulevikus teen seda lähiümbruses, kuid hetkel pole lisatöödeks tõesti aega. Kirjutis on tehtud inspiratsiooni ja teadlikuse tõstmise eesmärgil.
PS 3! Kui sa vajad oma hobuse kabjade tervise osas abi (st teenust), siis soovitan professionaalset barefoot kabjahooldajat Laura Lemmingut.
 

0 Comments

Füsioteraapia vahendid ratsutamistunnis?!

3/5/2021

0 Comments

 
Picture
Kõik, kes minu ratsatreeningutes pikemalt käinud, siis teavad, et need ei ole päris tavapärased ratsutamistreeningud :) Enda ja hobuse keha tunnetamiseks, tasakaalus istaku ning lõdvestunud hobuse saavutamiseks ei kasuta ma pea kunagi väljendeid "selg sirgeks ning kannad alla" vaid
- asendite ja liigutuste metafoore ning ettekujutusi,
- kehasendite käelist assisteerimist,
- harjutusi klassikalisest koolisõidust (ratsutamiskunstist),
- harjutusi Centered Ridingu metoodikast
- harjutusi ning põhimõtteid füsioteraapiast/anatoomiast/biomehaanikast

Ja mõnikord on kasulikud ka pallid ja padjad või kummid Fotol demonstreerib Karmen Kalinina massažipalle oma istmiku all ;) Seesuguste pehmete pallide kasutamine ratsaniku istmiku all võib anda mitmeid erinevaid võimalusi:
- aitab ratsanikul oma istmikuluud paremini üles leida ning tajuda kahe istmikuluu eraldatud liikumist alla-ette-üles
- annab ratsanikule uue, tavapärasest erineva toepinna ehk toob ta oma harjumuspärasest istakust välja- see loob aga võimaluse kehataju arenguks, et uusi ja võib-olla ka paremaid asendeid oma kehaga võtta
- võimaldab leida "neutraalasend" oma alaseljas ehk ravib hästi nii toolistakus ratsanikke, kes istuvad kumera alaseljaga oma tagataskute peal kui ka liignõgususega ratsanikke
- kuna pallid tõstavad istmikuluud puusaliigesest kõrgemale, siis vabastab see pingeid ka ratsaniku puusadest- ratsanik õpib põlvede ülestõmbamise (ja jaluste kaotamise ) asemel paremini oma reisi ja põlvi just puusadest sügavamale ümber hobuse sirutama.

Eda Vallimäe
0 Comments

Kuidas istuda hobuse seljas tasakaalus?

3/5/2021

0 Comments

 
Tasakaalus ja hea istakuga ratsutamine sõltub sajast väikesest detailist, millest võiks rääkida pikalt ja kirjutada raamatuid. Täna tutvustan neist ühte- see on tuntud kui kõrv-õlg-puus-kand põhimõte, mis tähendab, et need ratsaniku piirkonnad võiksid olla sirgelt joondatud. Mida see aga tegelikult tähendab? Oma õpilastele ütlen tihti nii: kui ma võtaksin sõrmenipsuga hobuse tema alt ära, siis kuidas langeks ta maa peale? Kas tahapoole kallutades tagumik ees või oma jalgade peale langedes?
Minu keha on hobuse seljas tasakaalus, kui langeksin oma vetruvatele jalgadele! Ja seda ka siis, kui mu jalus on lühem (näiteks poolistakus). Võib ka öelda, et õige ratsutamisistak ei sarnane mitte istumisele vaid pigem seismisele
Fotodel on näha väga tüüpiline toolistak (vasakul) ning õigesti joondatud istak (paremal). Kogu konks seisneb aga seesuguse joondatud kehaasendi säilitamisel hobuse liikumise ajal Kui ratsaniku puusad või alaselg on pinges ja ei järgi hobuse selja liikumist, siis kompensatorselt kukubki ülakeha puusadest tahapoole ning ratsanik istub oma tagataskutele. Selline viga on väga sage just ka täisistaku praktiseerimisel. Vaene hobune tunneb aga seda, et ratsanik jääb liikumisest maha ning surub tema selga nõgusamaks. Õige on tuua oma õlad puusade kohale, alaselg neutraalasendisse, osa keharaskust reitele ning lasta puusaliigestel koos hobuse seljaga õõtsuda.

Picture

Eda Vallimäe
0 Comments

Päeva mõte: kuidas parandada ratsaniku käekontakti?

3/5/2021

0 Comments

 
Picture
Üks viis, kuidas saavutada stabiilsem ja hobusele usaldusväärsem käekontakt, on kujutada ette, et pean oma käsi ise kandma. Tavapärases ratsutamisõpetuses öeldakse selle kohta, et ratsaniku küünarnukist hobuse suuni/ninani peaks olema sirge joon. Aga tegelikult tähendab see seda, et kui ma oma käed küünarnukkidest kergelt kõverdan, siis pean neid ka ise "üleval hoidma", mitte viima sirgeks ja raskeks allapoole. See teeb ratsmekontakti kangeks ja liiga tugevaks, mille peale läheb hobune kas üle ratsme või ratsme taha. Lisaks on raskendatud õigete käemärguannete andmine ning hobune ei õpi ratsmekontakti poole pürgima.
Mõnikord aitab ratsanikke ettekujutus, et nende käte all on justkui kandik, mis imeväel nende käsi altpoolt toetab või siis, et kandik on just nende käte peal: kui nad käed alla sirgeks lasevad, siis kandik kukub minema. Kandiku metafoor ei tähenda, et käed on tõstetud kõrgele, vaid lihtsalt seda, et ratsanik ise oma käte raskust kannaks
Fotol on näha steki toetamine ratsaniku käte alla, et luua tunnetus kandiku olemasolekust. Lisaks lase vabaks ranne ning ära unusta, et ratsaniku käed ei seisa kandiku peal paigal : sammus ja galopis teeb hobune oma pea- ja kaelaga tasakaalu liigutust, mida ratsanik ei tohi takistada- tema mõlemad käed peavad hobuse peaga ette ja tahapoole kaasa liikuma.
​Eda Vallimäe


0 Comments

Ratsakooli hobuse rüht mõjutab tema heaolu

12/2/2020

0 Comments

 
Picture
2019. aastal tegi grupp Prantsusmaa teadlasi (Sénèque jt*) huvitava uuringu, mis hindas 85 ratsakooli hobuse kehaasendit morfomeetria abil ning võrdles seljaprofiilide kuju samade hobuste negatiivse stressi märkidega [stereotüüpsed käitumised, õpitud abitus (depressiooni) ning kõrvade asend].

Spetsiaalsete arvutiprogrammide abil võrreldi seljaprofiilide kuju, heaolu märke ning saadi järgnevad seosed (statistiliselt olulised seosed):
- hobused, kel esines kõrge turi, nõgus kaelaprofiil (sirge kael/vähearenenud ülaliil) või madal kaela asend (kael seljaga samal joonel) näitasid oluliselt rohkem stereotüüpseid käitumismustreid, kui kumera selja/kaela profiiliga hobused
- hobused, kel esines väiksem kolju, esines rohkem stereotüüpseid käitumismustreid
- hobused, kel oli suhteliselt väike ja lame laudjas või nõgus alaselg näitasid rohkem depressiooni märke
Kaasuvana hinnati ka hobuste pidamistingimusi ning statistiliselt oluline seos leiti järgneva vahel:
- hobused, kes said pigem vähem koresööta (1-2 heina portsjonit päevas) näitasid rohkem depressiooni märke

Fotol: kaks uuringus tuvastatud seljaprofiili tüüpi (A-hobused ja B-hobused). A-hobuste seljaprofiil on seotud madalama heaoluga: kõigil sellise seljaga hobustel esines mõni stereotüüpne käitumismuster ja märgid õpitud abitusest/depressioonist. B-tüüpi hobustel aga ei esinenud stereotüüpseid käitumismustreid ega märke õpitud abitusest.

Mida sellest uuringust õppida ja edasi analüüsida? Ehk seda, et hobuse keha ning liikumise kuju ei ole vaid individuaalne eripära, mida ei saa muuta, vaid see mõjutab oluliselt hobuse heaolu. Hobuse selja profiil on aga korrektse ja hobust arvestava psühholoogilise ning füüsilise treeninguga muudetav.

*Viide uuringule: Sénèque E, Lesimple C, Morisset S, Hausberger M (2019) Could posture reflect welfare state? A study using geometric morphometrics in riding school horses. PLoS ONE 14(2): e0211852. https://doi.org/10.1371/journal.pone.0211852
0 Comments

Mõtteid laste ratsakoolide treeningutest

11/28/2020

0 Comments

 
Picture

Mul on üks teema juba kaua aega südame peal. See tuleb taas meelde nüüd aasta lõpus, kui inimesed mõtlevad mööduvale aastale ning teevad plaane uueks aastaks.
Lisaks, tuli see üles ka täna, kui andsin intervjuu võistluskoolisõidu eetika teemal. Üldiselt ei võta ma omaalgatuslikult avalikult kunagi sõna „küll on halvasti“ teemadel ega too enda initsiatiivil sotsiaalmeedias negatiivseid näiteid asjadest, mida hobustega seoses halvasti tehakse, vaid püüan see-eest alati praktikas oma treeningutes näidata ning õpetada, kuidas oleks targem tegutseda, et mitte liigselt negatiivsele keskenduda ja olla vaid teoreetiline õhku hõiskaja. Aga kuna see teema puudutab väga paljusid osapooli (ja mitte kõiki, kes viibivad minu treeningtunnis kohapeal), siis olen otsustanud selle kohta väikese arvamusavalduse kirjutada.

See teema toob ilmselt lauale palju vastandlikke probleeme, arvamusi ning sõnavõtte, kuid nii see siis lihtsalt on. Kui alljärgnev ei käi sinu lapse ratsakooli kohta, siis on kõik hästi, kuid on paljusid talle- eriti sportgruppidega tallid- kus selline käitumine on tavapärane praktika. Ma räägin sellest, kuidas ratsakoolide treeningtundides õpetatakse lapsi olema
hobuse vastu karmid, et mitte öelda julmad. Ja seda rutiinselt.

Probleemil on muidugi suur taust: esmalt hobused ise, kellega siis lastel on probleeme (muidu nad nii ei käituks) ning teiselt täiskasvanud, kes treeninguid läbi viivad. Need vaesed ratsakooli hobused, kes on kas igavesti aeglased või tuliselt ärevad ning selleks, et lapsed nendega „hakkama saaksid“, õpetatakse neid, et füüsilise sunniga saab hobuse tegema seda, mida tunnis vaja. See tähendab steki ja jalgadega löömine, tikutama ja suust saagima. Ja ikka selleks, et hobust kiiremaks saada, peatada, pöörata või „pea asendit ilusaks saada“. Lastele õpetatakse, et kui poni ei lähe edasi, siis tuleb teda rohkem jalgadega ja stekiga lüüa ning kui ta ei jää seisma, siis rohkem suust tõmmata.

Jah, tundub, et mongilite-stiilis ratsutamine on tänapäeval möödanik, kuid seesugune pilt on tegelikult väga sage... näen ja kuulen seesugust käitumist peaaegu igal pool, kui käin „teistmoodi“ trenne andmas. Siis on muidugi sportlased, kes õigustavad oma käitumist hobuse xyz asjaolude tõttu või nimetavad näiteks pidevat ratsmesurvet peenete sõnadega nagu „toetamine“ jne. Okey, ma tean, millest ma räägin, sest laias laastus on see ka see, mida mulle kunagi õpetati. Ma lõpetasin ratsaspordi, sest mul kästi pidevalt hobust suust saagida, kasutada abiratsmeid ning rohkem suruda, et hobune hakkaks tegema seda, mida vaja... ma ei olnud nõus seda tegema ning asusin otsima teisi treeningmetoodikaid. Las ma ütlen selle nüüd selgelt välja, kui keegi peaks selles veel kahtlema: see ei ole normaalne käitumine ega viis kuidas hobuseid treenida. Ja seda ka siis, kui sinu ümber on ratsanikke- ka medalitega pärjatud ratsanikke- kes seda teevad!

Aga tagasi ratsakoolide juurde. Ma mõtlen, et kui vaid lapsevanemad sügavamalt mõistaksid, et nende lapsi, kes läksid treeningutele suurest hobuste armastuses, õpetatakse järjepidevalt elusat tundlikku looma probleemide korral LÖÖMA, siis nad ei laseks sellisel asjal juhtuda või võtaks oma lapse seesugusest trennist ära. Kas mõnes teises huvialaringis oleks selline asi aksepteeritav, et laps peab looma lööma ja sikutama, et täita eesmärk või harjutus? Aga see on täiesti tavaline hobuste treenimise maailmas, sh laste treeningutel. Edukas laps ratsakoolis on see, kes sunnib ponid kiiremini enda sõna kuulama ning kui laps on rohkem „pehmo“ ega taha /suuda seda teha, siis jääb ta „amatööriks“. Seesugune käitumine on 21. sajandil täiesti uskumatu. Kui koeri, tiigreid, delfiine või kaelkirjakuid treenitaks sedamoodi, siis oleks see kohe suure kella küljes.

Tahan rõhutada, et kindlasti ei poolda hipsteritest „puukallistajate“ mõtteviisi, et hobune võib teha mis tahab ja valida, mida teeb või et suulised, stekk ja kannused on halvad, kuid soovin vaid tähelepanu tuua sellele, mis moodi neid kasutatakse ning missugune on suhtumine, mida lapsele õpetatakse. Steki kasutamine ei ole probleem, sest stekk peaks olema nö dirigendi kepp, mis suunab hobuse keha teatud piirkonda liikuma mingisse suunda, kuid hetkel käib jutt steki kasutamisest löömisega seoses, sest see on viis, kuidas seda ratsakoolides tavaliselt kasutakse.

Olen nii mõnigi kord näinud Tartu linna tänavapildis kõndimas pisikesi tüdrukuid ratsariided seljas ning väike sätendav roosa stekk käes... See on isegi haiglane, et lastele on välja mõeldud oma varustus, mis omakorda normaliseerib olukorda. Lastele õpetatakse, et ponid on üleannetud ja neile peab koha kätte näitama või et muud moodi neid edasi liikuma ei saagi.
Treenerina näen, et „laisad“ hobused on 1) märguannete ebatäpse andmise tõttu muutunud tuimaks (vajalik psühholoogline ümbertreenimine) ning 2) kehaliselt väga jäigad, raskusega esiotsal, rinnakorv vajunud liigselt õlgade vahele (vajalik kehaline ümbertreenimine/rehabilitatsioon). Et seesuguseid hobuseid edasi liikuma või aeglasemaks saada õpivad noored ratsanikud oma keha liigselt pingestama ega suuda hobuse liikumisega kaasa minna (liikumist mida küll kahjuks selliste hobuste kehas ka eriti ei ole sel hetkel, kuid mis pole normaalne).

Kõik väikesed lapsed, kes on minu trennides olnud ning varasemalt alustanud ratsakoolis ratsutamisega, ei oska hobust enda all tunnetada vaid neid on õpetatud, et hobust tuleb vaid „juhtida“. Neile ei ole kunagi õpetatud, et hobusega tuleb koos liikuda või siis kui nad isegi seda kuulnud on, pole treeneril olnud oskust seda lahti seletada ega teha vastavaid harjutusi selle arendamiseks (mida laps peab oma kehaga tegema). Siis teisalt on ka muidugi need ratsakooli hobused, kes on „tulised“ ehk vaesed ärevuses ülitundlikud hobused, kelle seljas õpib noor ratsanik taaskord vaid oma keha pingestamist, et mitte iga kõrvalehüppe peale maha sadada. Tihti ütlevad ratsanikud, et nad ei pea sellise hobusega üldse midagi sundima, et ta „tahab ise minna“ või et „alati hüppab“, kuid nägemata, et seesuguse agara edasiminemisega kaasneb väga suur emotsionaalne ja füüsiline pingestatus: ärevus koos kehaliste stressi märkidega. Nende hobustega ei saa midagi rahulikult teha, sest nad reageerivad kõigele ja kõigile ning täidavad märguanded lausa neurootilise kiirusega. Need noored ratsanikud näevad, et on normaalne oma eesmärkide nimel tekitada hobusele seesugust hirmu (ärevus on hirm) ning ebamugavust.

Nüüd on aga lugejad küsimuse ees, et mida siis teha nende ratsakooli hobustega? Kui hobune ei liigu või tirib või hammustab või on harjutustel kange (ei painuta näiteks) või kihutab? Kõikide nende käitumiste taga on põhjus ning hobuse käitumist peab:
1) märkama
2) analüüsima ning
3) proovima järk-järguliselt muuta

Suurem osa seesuguseid probleeme- eriti ratsakooli hobustega- ei lahene kohesel. Ka minu treeningtunnis. Vaja on plaani, kuidas hobuse käitumist pikema aja jooksul muuta ning mida kõik selle hobusega kokku puutuvad/treenivad inimesed peavad arvestama ning tegema. See on aga see, mida ratsakoolides ei tehta, sest laps peab praegu saama üle selle tõkke hüpatud või just praegu saama selle hobuse galopile ning sundima hobust seetõttu seda tegema, isegi kui on palju- palju faktoreid, mis kõik räägivad selle vastu. Mul on aastate jooksul olnud lugematuid õpilasi, kellel on käitumis- või kehalise probleemiga ratsakooli hobune või poni ning see takistab head füüsilist treeningut sel hetkel. Ainult, et keegi pole aru saanud, et tegemist on probleemiga ning seda oleks vaja "ümber treenida" pika aja jooksul enne kui laps saab selle hobuse või poniga turvaliselt ja hästi sõita ja oma istkut arendada. Nad peavad hakkama hobuse treeneriteks sel hetkel aga kas see on normaalne? Juba edasijõudnud lapse puhul tegelikult on, kuid algajaga kindlasti mitte.

On hädavajalik, et ratsakooli hobune saaks järjepidevalt „ümbertreenimise“ treeninguid: et laisk hobune õpiks oma keha lõdvestama ning tervikuna läbi keha liikuma ning ülierutunud hobune psühholoogiliselt lõdvestuma. Et edasiajamise märguandeid tuleb uuesti õpetada minimaalse surve-vabastamise metoodikal ning treeningutes tuleb rohkem leida positiivse kinnitamise hetki hobuse „õige“ käitumise esinemisel. Hobune ei tea, mis on "õige"- neil puudub selline ajutöö, me peame suunama hobust meile sobiva käitumise suunas ka siis kui neil esineb probleemkäitumine.

Aga muutusi saab teha ka lühiajaliselt ühes treeningus. Tuleks kontrollida varustus: esitaks, asetada sadul õlgade taha (ning teiseks lasta sadula paneelid korralikult villaga ära toppida - seda küll ei saa koheselt teha aga käib sadulate probleemiga koos) ning kolmandaks lasta sadulavöö ning kapsel veidi lõdvemaks. Uskuge mind, need on kõige sagemad ratsakooli hobuste varustuse probleemid, mida lapsed kogu aeg valesti teevad. Õpetada ratsanikule hobuse stressi märkide nägemist ja analüüsima hobuse käitumist inimese käitumisega seoses, õpetada hobusega üheskoos liikumist ja tema tunnetamist läbi puusade, tegema suunamuutusi ja üleminekuid minimaalse käte tööga, kergendama tasakaalus ja mis kõige tähtsam: õpetada, kuidas nende poni või hobust järk-järgult oma märguannetele tundlikmaks muuta või vastupidi, kuidas ülitundlikku hobust järk-järgult desensibiliseerida. Ja muidugi, et mitte unustada keskkonna tähtsust: võib-olla on vaja muuta hobuse pidamistingimusi...

On äärmiselt tähtis, et noor ratsanik teeks mitmeid aastaid (jah, aastaid!) istaku- ja tasakaaluharjutusi, et saavutada kätest ja jalgadest iseseisvat istakut, et ta oma halva tasakaalu, vähese koordinatsiooni ja tunnetusega hobust pidevalt tuimemaks või ülitundlikumaks ei muudaks. Hobune õpib kogu aeg- juba noor ratsanik peab mõistma, et tema oskamatuse tõttu võib tekkida probleeme hobuse käitumises või treeningus ning see peaks olema ratsaniku oluline motivaator oma istaku ja käitumise järjepidevaks parandamiseks juba päris ratsutamistreeningute alguses. Jah, täiskasvanud peavad tegema kõik selleks, et laste hobused oled õppimiseks sobivad (ja, need eelpoolmainitud hobused ei ole!), kuid noor ratsanik peab siiski mõistma päris varakult, et ta võib oma tegevusega (või tegevusetusega) põhjustada hobusele ebamugavust või valu ning hobusega sõitmine ei ole „lõbusõit“.

Minu järgmise aasta soov on see, et üha rohkem ratsakoolide omanikke ja treenereid hariks ennast (ja vajadusel treeniks regulaarselt ümber oma ratsakooli hobuseid), luues tõeliselt hobust väärtustava keskkonna, kus lapsed saaksid õppida paljusid pehmeid elulisi väärtusi ning enda kehalist arendamist hobuste abil. 
​

0 Comments

Kokkvõte praktikast Bent Branderupi tallis

6/15/2020

0 Comments

 
Viimased nädalad läksid Taanis lennates ning koroonakriisist hoolimata jõudsime läbi Rootsi kenasti koju ka tagasi. Siin on kokkuvõte minu elust Taanimaal ;)
Olen tänulik oma tublidele hobustele, kes selle seikluse minuga kaasa tegid, muidugi Bentile ning Kathrinile ning kõigile kodustele, kes mind toetasid.
12- tunniste tallitöö päevade eest õppisin ikka palju- ikka selleks, et saada aina paremaks ratsutajaks ning treeneriks. Pilte ja videosid on mega palju, proovisin võimalikult lühikeseks kokku panna aga ikka tuli 18 minutit kokku ​;) ;) 
0 Comments

3 kuud praktikat Bent Branderupi juures: 8. nädal

3/11/2020

0 Comments

 
Eelmise nädalaga möödus kaks kuud praktikandi tööd Taanis. Olen igapäevasest füüsiliselt tööst omajagu väsinud, kuid trennide osas siiski veel sharp :)
Hobused on ka hästi vastu pidanud, ei näe neil mingit vaimset ega füüsilist ülekoormust, pigem on näiteks Limoncin liiga paksuks läinud, sest liikumist ei ole piisavalt (ja Taani hein on ilmselt liiga kvaliteetne :P ) ning Viki hakkab üha rohkem oma peas ja käitumises avanema, tunneb asjade vastu rohkem huvi ning suudab ilma draamata hirmutavate/uute/ebatavaliste olukordadele reageerida. Olen ka veidi Facebooki dieedil ka, seetõttu tuleb eelmise nädala kokkuvõte alles nüüd.
Mulle väga meeldib, et ratsutamiskunst avab hobuse ja ratsaniku treeningusse alati uusi dimensioone. Püüan lühidalt ja vabas vormis, viimistlemata panna kirja, millega olen viimasel ajal ratsatreeningutes tegelenud. Viimas(te)l nädala(te)l on olnud minu treeningute teemaks, et leida ratsutamise ajal enda kehas tasakaalupunkt, millele hobune peab piltlikult öeldes täpselt alla astuma- sellisel juhul kannab ta ratsanikku. Tasakaalupunkt (ja istak) muutub "neutraalist" vastavalt sellele, mida me teeme: kas me sõidame rohkem edasi või koondame, kas me liigutame õlgasid sisse või väljapoole või tagujalgu sisse või väljapoole. Baasülesandena peab ratsanik laskma hobuse rinnakorvil sissepoole roteerida rohkem kui väljapoole, istudes sisemise istmikuluuga-reiega vastavalt ette-allapoole. Seda nimetatakse õlad-ees liikumisest (või õlad sees tendents), mis automaatselt hobuse tasakaalustab. See on alguses ette-alla suunaline, et sirutada hobuse ülaliini ning "aktiveerida" kukla- ja ogajätkete ligamendid hobuse ülaliinil, kuid ette-alla ei tähenda kiiresti edasi sõitmist või hobuse õlgadele toomist. Ratsahobuse oluline ülesanne on just seesama enda keha ja seeläbi ka ratsaniku kandmine- kui seesugune mõlema jalaga tasakaalus enda keha alla astumine puudub, siis langeb hobuse rinnakorv ja seeläbi ka õlad, mistõttu on liikumine nn allamäge. Hobuse pea võib sellest olenemata olla nii üle ratsme kui ratsme taga. On oluline mõista, et hobuse esijalad (koos õlgadega) ripuvad piltlikult öeldes kehatüve (rinnakorvi) küljes vaid pehme koe jõuga (puudub luuline ühendus ehk rangluu). Teisisõnu, kui me langetame hobuse rinnakorvi või lasemel sel roteeruda valele poole (paindes liikumise ajal vale poole rotatsioon), siis ei ole esijalgades ja õlgades vabadust ega ülesmäge liikumist. Tagujalade poolt genereeritud edasitõukav- kuid siiski 3D suunaline liikumine- kandub läbi hobuse selja ja kaela (lülisamba) ratsaniku kätte. See on see põhjus, et tasakaalus hobune tundub käes "kerge"- sest ta ei ole kukkunud õlgadele ja tõttu ka ratsaniku käele ega otsi sealt omale "viiendat jalga", mille abil tasakaalu hoida. Tasakaalupunkt ratsaniku kehas muutub vastavalt harjutustele: olen veetnud palju aega, et leida oma kehas külgliikumised ning muuta tasakaalupunkti nii, et hobune saab/peab neile üleminekutel järgnema. Bent õpetab ratsutamist läbi istaku sõnaotseses mõttes: kehatüvi ja vaagen peab esmalt andma hobusele "tunde õigest istakust" ning kui hobune sellest välja läheb (tasakaalu kaotab), siis teisejärgulised juhtimisvõtted korrigeerivad teda tagasi "istakusse". Need on need võtted, mida on hobune juba maa peal selgeks õppinud (maatöö ja käekõrval treeninguga). Ehk teisisõnu, kui hobune vajub välimise õlaga välja, siis ratsaniku välimine ratse ja/või välimine reis korrigeerivad teda tagasi istakusse. Või kui ratsanik viib sisemise istmikuluu hobusest kaugema, siis peab hobune järgnema traaversis, vajadusel kasutab ratsanik välimist säärt, kui ratsanik viib sisemise istmikuluu lähemale lülisambale, siis peab hobune järgnema õlad-sees liikumises või kui ratsanik nõjatub ülakehaga neutraalsest asendist hobuse saba suunas, siis peab hobune järgnema õlad-sees koondamisega. Kõik see ja palju muud on toimumas siis, kui vaadata ühte minu ratsatundi, mis treenimata silmale võib tunduda "lihtsalt ringiratast või sirgelt" sõitmine. Bent ei õpeta põhimõtteliselt mitte harjutusi ning trennid ei kulge skeemile sarnaselt ratastusharjutuste "läbisõitmisega", vaid ta õpetab tundma juhtimisvõtteid, biomehaanikat, mis omakorda annavad meile võimaluse ja oskuse sõita ka harjutusi, olles õppinud tundma, mida ma selle harjutusega saavutada soovin, mitte lihtsalt käe ja sääre jõuga panna hobune kuidagi risti astuma või närvilisi samme kohapeal tammuma...
Igapäevaelulistest asjadest rääkides, siis vahepeal on vahetunud minu paariline: Johanna Saksamaalt lõpetas ning asemele tuli Konny Saksamaalt. Praktika ongi üldjoontes 3 kuud ning on nüüd juba minulgi viimased nädalad jooksmas... Alates sellest nädalast on meil ka regulaarselt külalisõpilased (weekstudentid) ning õppimist ja vaatamist ja muljetamist veelgi rohkem. Tänaseks aga kõik! Lisan siia mõned fotod ka möödunud nädalast.
Järgmise nädalani!
Picture
Picture
0 Comments

3 kuud praktikat Bent Branderupi juures: 7. nädal

2/22/2020

0 Comments

 
Aeg lendab- juba on rohkem kui pool praktikast läbi!
Selle nädala kokkuvõte tuleb hoopis Elerin Innoselt, kes oli mul siin Taanis külas. Vaata videot ja tema kokkvõtet siit: 
https://www.facebook.com/Tasakaalushobune/videos/3024195967604021/​

Järgmise nädalani!


Picture
0 Comments

3 kuud praktikat Bent Branderupi juures: 6. nädal

2/22/2020

1 Comment

 

Tervitused Taanimaalt! Kõik kahe - ja neljajalgsed elavad hästi, ilmad on olnud väga tormised, kuid sellest hoolimata on tuju hea ja asjad laabuvad. Muidu ikka tallitööd ja trennid ja tallitööd ja trennid. Magamine ja söömine ka vahepeal. Nädalavahetusel toimus kunstiline fotosessioon hobusega iidsete puudega metsas- oli tore kogemus! Jagan siinkohal ka mõne foto sellest päevast.
Nüüd on aga Tasakaalus hobune - Elerin Innos mul paariks päevaks külas. Girls just wanna have fun! :) Jälgige tema lehelt meie tegemisi ;)
Järgmise nädalani!
1 Comment
<<Previous

    Ratsutamiskunst.ee blogi ..

    ... on Eda Vallimäe poolt kirjutatud artiklite ja teooriamaterjali kogumik. Lugemiseks vali allolevast tulbast sobiv kategooria.  

    Blogiarhiiv

    April 2022
    March 2021
    December 2020
    November 2020
    June 2020
    March 2020
    February 2020
    January 2020
    November 2019
    January 2019
    October 2018
    April 2018
    January 2018
    December 2017
    October 2017
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    July 2016
    June 2016
    March 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015

    Kategooriad

    All
    Anatoomia
    Barefoot Kabjahooldus
    Bent Branderup
    Charles De Kunffy
    Egon Von Neindorff
    Fotopostitus
    Hanna Engström
    Hempfling
    Hingamine
    Hobuste Käitumine
    Honza Blaha
    Ilma Sadulata
    Intervjuu Treeneriga
    Istak
    Jooga
    Jossy Reynvoet
    Kabjahooldus
    Käekõrval Treening
    Kapson
    Karen Rohlf
    Koolituse õppekonspekt
    Koolituse õppekonspekt
    Kordetamine
    Lõdvestatus
    Loomulik Hobukäsitlus
    Marius Schneider
    Massaž Hobusele
    Motivatsioon
    Paddock Paradise
    Painutamine
    Paul Belasik
    Pikendatud Traav
    Plastrauad
    Ratsaniku Treening
    Ratsutamiskunst
    Ratsutamiskunsti Ajalugu
    Ratsutamispadjad
    Raudadeta Kabjahooldus
    Stekk
    Teadlikkus
    Teaduskirjandus
    Teraapia
    The Path Of The Horse
    Träck-süsteemiga Koplid
    Vabatreening
    Värkimine
    Ylvie Fros

    RSS Feed

Fotod Merle Lust ja erakogu                                                                                                                                                                                               edavallimae@gmail.com
Copyright Eda Vallimäe © 2022                                                                                                                                                                                                     +372 590 21564 
  • treeningud
  • KOOLITUSED
  • MINUST
    • Elulugu
    • Minu hobused
  • LUGEMIST
    • BLOG
    • Õpilaste tagasiside
    • Hobukäsitlus
    • Istakuõpe
    • Maatöö ja käekõrval treening
    • Akadeemiline ratsutamiskunst
    • Raamatusoovitused
    • Tsitaadikogumik
  • E-POOD
  • KONTAKT
  • ENGLISH