Kuulus hobulausuja Honza Blaha käis esmakordselt Eestis koolitust andmas 24. augustil 2017 aastal. 2018 aasta aprillis tuleb ta uuesti: koolitus toimub 27.-28. aprill Säreveres. Kohal on 11 hobust ja ratsanikku ning paarkümmend vabakuulajat. Koolitusega on võimalik veel ühineda, registreerimine info@ratsutamiskunst.ee aadressil. Eelmise aasta Honza Blaha koolitusel kõlanud mõtted ja teooria on nüüd kõigile õppimiseks ka minu blogisse kirja pandud ;) Head lugemist! Õppekonspekt Honza Blaha koolituselt 24. august 2017
Eda Vallimäe ©
0 Comments
Vabatreening on treening ilma nöörideta, kasutades vaid kehakeelt, häält ja stekki. Nii nagu koeri õpetatakse ilma nöörita inimese jala kõrval liikuma, on see võimalik ka koos hobusega :) Videos on näha minu Wikooria vabatreeningut. See kõik on veel päris alguses, kuid juba sellel tasemel on see tõeliselt vahva ;) Võib tekkida küsimus, et kuidas seda saavutada? Ikka läbi maatöö ja võimlemisharjutuste. Vikiga tegutseme aga edasi ning varsti juba uus video meie arengust . Hobuse saba liikumine kõneleb hobuse selja tervisest. Nii nagu hobuse lülisammas liigub iga sammuga, peab ka saba kaasa liikuma- ta on ju lülisamba üks osa! Üks hea ratsastuse välimääraja on see, kas hobune liigutab ainult jalgu või õõtsub ta läbi selja (ing. keeles „back mover“ ja “leg mover“). Need, kes läbi selja õõtsuvad, ei liiguta oma jalgu nii kõrgele, sest see pole biomehaaniliselt lihtsalt võimalik ning nende saba õõtsub rahulikus rütmis kaasa. Need, kes esijalgu efektselt väga kõrgele liigutavad, on seljast kanged ning ei suuda tagujalgadega enda keha alla astuda, et selg saaks pehmemaks muutuda. Liikumise ajal liigub hobuse selg nagu üks suur vaat, mis pöörleb pikisuunaliselt ümber oma telje - see tähendab, et üks seljapool langeb ning pöördub sissepoole. Mida ratsahobuse saba juures tähele panna? * Kui hobuse saba on liikumisel tema tagajalgade vahel, siis on ta tõenäoliselt hirmul või valudes. Sama kehtib ka seisuasendi kohta. Juba vana hobusemeeste tarkus on tõsta seisva hobuse saba ülesse, sest see annab infot hobuse terviseseisundi ja iseloomu kohta: füüsilises valus või vaimselt pinges hobune ei lase oma saba tõsta. Õpitud abituse puhul võib sama saba olla aga justkui surnud („sült“), samas võib see tähendada ka äärmist lõdvestumist. Otsustamisel tuleb jälgida kogu hobuse kehakeelt ning hetke olukorda. * Kui hobuse saba on liikumise ajal paigal ja allapoole, siis liikumine tema kehas ei liigu läbi kogu keha, vaid jääb „seisma“ enne tagujalgadeni jõudmist. Selline hobune on tavaliselt füüsiliselt kehast kange, üle ratsme või tugevalt esiotsal. * Kui hobune vehib oma sabaga kiiresti ja korduvalt näiteks üleminekute, hüpete, jalavahetuste või külgliikumiste ajal, siis võivad juhtimisvõtted olla liiga tugevad (liiga „valjud“) või on hobune mingil põhjusel frustreeritud. Näiteks ei ole normaalne koondavate harjutuste ajal pidevalt sabaga vehkiv hobune- see on märk, et treeningus on midagi valesti. Mõningane hobuse saba vehkimine raskema töö õppimisel on normaalne, sest hobune väljendab ennast oma sabaga. Rasket tööd tuleb küsida vähe korraga, tihedate pauside, premeerimisega. Mõlemal juhul tuleb jälgida hobuse kogu kehakeelt (sh tema nägu), et otsustada, kas tegemist on negatiivse märgiga. * Kui hobune kannab oma saba sirge või üsna sirgena, siis see on märk, et hobuse selg on liiga pinges. * Kui hobune kannab oma saba vaid ühel küljel on see märk asümmeetriast tema kehas. Hobuse lülisammas, sh tema saba, peab painduma vasakule ja paremale kogu pikkuses. See tähendab, et liikudes päripäeva (paremal ratsmel) peab hobune olema kuklast kuni sabani sissepoole painutatud- ka tema saba peaks asetsema sissepoole! Seega annab saba asend meile märku ka sellest, kas hobune painutab ennast läbi kogu keha. Õigesti hoitud saba õõtsub nõtkelt küljelt küljele (hobuse ühelt kannalt teise suunas) ning asub pehme kaarega hobuse tagajalgadest eemal. Eda Vallimäe ©
2106. aastal viisin oma Tartu Ülikooli terviseteaduste magistriõpingute käigus läbi ratsutajate selja tervise alase teadusuuringu (TÜ eetikakomitee loa nr 254/T-6) nimega „Kroonilise alaseljavalu levimus Eesti ratsutajaskonna hulgas ning naisratsutajate alaselja funktsionaalne seisund“. Osa sealt kogutud statistikast jõudis ka minu magistritöösse, mille pealkiri oli "Alaseljavalu levimus Eesti naisratsutajate seas ning erinevused treeningharjumustes alaseljavaluga ja alaseljavaluta uuritavate" (2017; juhendaja füsioteraapia assistent, MSc, K. Medijainen). Tulenevalt kogutud andmete suurest hulgast, mida etteantud magistritöö mahu juures poleks olnud võimalik piisava detailsusega käsitleda, otsustasin magistritöös keskenduda just alaseljavalu probleemi kaardistamisele Eesti naisratsutajate seas, jättes funktsionaalsete testimistulemuste (mis saadi füsioterapeutilise hindamise käigus) andmed magistritööst välja. Antud magistritöö eesmärgiks oli välja selgitada alaseljavalu levimus Eesti naisratsutajate seas ning kirjeldada naisratsutajate treeningspetsiifikat ja –harjumusi võrrelduna alaseljavaluga ning alaseljavaluta uuritavatel. Uurimismeetodikana kasutati küsitlusankeeti, mis hindas naisratsutajate alaseljavalu (esinemissagedust, tugevust ja kestust), teisi skeletilihasüsteemi kaebusi, treeningharjumusi ning – spetsiifikat ning subjektiivset hinnangut oma istakule. Koguvalimi moodustas 234 naisratsutajat, keskmise vanusega 26,5 ± 7,7, neist 64 jäi alagruppide võrdlusest välja ning vastavalt 89 ning 81 uuritavat moodustasid alaseljavaluga ning alaseljavaluta grupid. Antud töö tähtsamad tulemused olid järgnevad: Eesti naisratsutajate alaseljavalu hetkelevimus oli 64,5 %, keskmine VAS skoor 2,6 palli. 48 % ratsutajatest esineb valu harva ning 1/3 esineb krooniline alaseljavalu. Alaseljavalu tugevus ei sõltu kehamassiindeksist ega treeningtundide arvust. Keskmiselt veedavad naisratsutajad sadulas 6,3 tundi, alaseljavaluga ning alaseljavaluta ratsutajate treeningukoormuses ei esinenud erinevusi. Professionaalide alaseljavalu tugevus ja levimus on harrastusratsutajate omast kõrgem. Alaseljavaluga naisratsutajatel esineb valukaebus täisistakus ning nad eelistavad kasutada pigem poolistakut või kergendamist. Poolte alaseljavaluga naisratsutajate valukaebus suureneb treeningute ajal. Töö lühikokkuvõtteks saab öelda, et alaseljavalu on Eesti naisratsutajate levinud tervisekaebus, mis ei ole seotud kehamassiindeksi ega treeningtundide arvuga. Alaseljavalu võib treeningutega nii leeveneda kui ägeneda ning sõltuda ratsutaja treeningharjumustest – ning spetsiifikast. Antud töö täistekst- koos teemakohase teaduskirjanduse ülevaatega ning detailsete uurimistulemustega- on alljärgnevalt ka üles laetud. Head lugemist! Eda Vallimäe © 15.-16. juulil 2017 toimus Säreveres taaskord ratsutamismeister Marius Scheideri treeningkoolitus. Marius on professionaalne treener ja ratsutaja Saksamaalt, kes on varasemalt võistelnud rahvusvahelisel tasemel koolisõidus ning siis spetsialiseerunud ratsutamiskunsti treeningutele ning hobuste liikumisravile läbi käekõrval treeningu. Ta on Bent Branderupi õpilane ning teeninud "Meister" tiitli akadeemilises ratsutamiskunstis. Oma kodutallis Münsteri lähedal treenib ja õpetab ta algtasemest kuni Kõrgema Kooli tasemele. Särevere treeningseminar õpetas akadeemilist ratsutamiskunsti nii maa peal kui sadulas. Osa võttis 30 vabakuulajat ning kaheksa hobusega osalejat, vabakuulajaid oli ka Lätist kohale tulnud, kus akadeemiline ratsutamiskunst kinnitab samuti üha rohkem kanda. Treeningkliinikus käsitleti ja õpetati lugematul hulgal erinevaid teemasid, probleeme ja küsimusi :) Näiteks hobuse probleemkäitumisest, usalduse saavutamisest, esmaste lõdvestusharjutusteni, lisaks hobuse funktsionaalse anatoomia õpe, enda kehakeel nii talutamisel kui maatööl, kuidas ennast kehtestada, kuid mitte domineerida, külgliikumiste õpetamine, efektiivne kordetamine ilma abiratsemeteta, koondamise alustamine, istakuõpe, hobuse painutamine oma istakuga, valesti ratsastatud hobuste ümberõpe jne- kõik teemad olid individuaalsed (see mida antud hobuse-inimese paar parasjagu vajas), kuid samas probleemid tuttavad meile kõigile :) Ratsutamiskunsti üks suur läbiv küsimus on järgnev: kuidas kasutada treeningut hobuse jaoks, mitte hobust treeningu jaoks. Kuidas aidata hobusel liikuda paremas tasakaalus? Kuidas aidata tal paremini ennast painutada? Missugused harjutused on need, mida hetkel hobune vajaks? Või kuidas aidata hobusel rahuneda ja lõdvestuda inimesega koos käekõrval? Kuidas pean mina olema, et hobust aidata? Selleks kõigeks on tööriistad ning ratsutamiskunst seda õpetab, et meie tegutsemine koos hobusega oleks teadlikum ja hobust ning ennast austavam. Pole olemas ühte retsepti, vaid on olemas põhimõtted- nende praktiline rakendamine sõltub aga hobusest ja inimesest ning nõuab meilt (või õpetajalt) loomingulist mõttetööd. Teine läbiv ratsutamiskunsti mõte on see, et meil ei ole vaja hobuseid pidada ega treenida. Me teeme seda, sest meil on see valik, see võimalus. Kuna me ei vaja hobuseid, et ellu jääda, siis on see meie hobi ning me kasutame hobuseid oma lõbuks. Parim mis me taha saame, on pidada ning treenida neid viisil, mis nende keha ega vaimu ei riku. Treening peaks tegema hobuse veel uhkemaks ja ilusamaks! Ratsutamiskunsti treening on teekond hobusega, see nõuab meilt arenemist ja paremaks saamist. Mariuse seminar oli tõeline aasta suursündmus- inspiratsiooni ja teadmiste ammutamise koht siinsamas Eestis. Suured tänud kõigile abilistele kelleta see seminar poleks toimunud, kõigile osalejatele ning fanaatikutele. Mul on tunne, et Eesti oma ratsutamiskunsti kogukond hakkab tasapidi juba tekkima- rõõm! Kohtumiseni trennis või järgmisel seminaril! ;) Eda Fotojäädvustusi seminarilt: Järgnevalt (tähestikulises järjekorras) kõik hobusega osalejad. Elerin Innos ja eesti tõugu hobune Rommi: Karine Rajasaar ja trakeeni tõugu hobune Power: Marju Uusen ja eesti sporthobune Willy: Merili Kuuse ja hobune Geysa-Geyra: Piret Väinsalu ja eesti sporthobune Confetti: Siim Sepman ja hobune Ria: Tiiu Kuusik ja hobune Hess: Eda ja eesti sporthobune Wiktoria:
15.mai 2017 külastasid Sõbra Talli Tartus Nick Hill ja Ralitsa Grancharova, et anda nõuandeid rauavaba kabjahoolduse ning hobustele loomulikuma pidamis- ning söötmistingimuste kohta.
Olen viimased ca 8 aastat oma huviks praktiseerinud rauavaba kabjahooldust enda hobuse Hundu ning tuttavate hobustega. Rauavaba kabjahoolduse positiivsete külgede ning erinevate värkimistehnikate, Paddock Paradise koplisüsteemide (mis ärgitavad hobuseid koplites rohkem liikuma) jms tutvusin ma esmakordselt Suurbritannias praktikal olles- seal on juba ammu levinud Ameerikas Jamie Jacksoni poolt välja töötatud praktikad, et kabjatervist parandada läbi hobusele loomupärasemate lähenemiste. Eelmine sügis käisin ka Eesti esimesel ametlikult barefoot koolitusel Säreveres, sel korral oli mõtekam võtta koduvisiit. Arvan, et barefoot-stiilis ühte-kahte või paari hobust värkida on täiesti jõukohane ja võimalik igale hobuseomanikule ;) Regulaarse tööna võtab see reaalselt 10 minutit korraga. Lisaks on see mõnus väike nokitsemine, et oma hobusega veidi teistmoodi aega veeta, samuti õppida rohkem analüüsima hobuse kapjade+ liikumise + söötmise omavahelist seost ning kindlustada, et kapjade hooldus on alati kontrolli all ilma seppa - mõnikord liiga kaua- ootamata ;) Kelle jaoks on rauavaba kabjahooldus veel uus maailm, siis ülevaatlikeks märksõnadeks võib pidada: minimaalse suhkrusisaldusega sööt, maksimaalselt palju liikumist ööpäevas (sh tugeval pinnasel), värkimine iga ca 4 nädala tagant, lühike kabajasein (kabjaseina ümardamine), tugev kiil ning madalad päkad. Raudadeta kabjad võivad õige hooldusega olla tugevad ja terved- paremal sellest ka illustratiivne pilt.
Turvaliselt Soomes kohal! Enne seminari käisime soomlasest ratsutamiskunsti huvilise Saija ja tema abikaasa juures õhtusöögil ning hobuseid vaatamas. Individuaaltreeninguid Bentiga oli nädalavahetuse peale kokku kolm, samuti oli kolm teoorialoengut. Esimeses ja teises tunnis keskendusin treeningule maa peal. Tegelesime hobuse koondamise parandamisega läbi koondpeatuse harjutuse ning traaversi. Oma teises tunnis sooritasin positiivsele tulemusele ka maatöö ja kordetamise testi. See test on hobuse ja inimese baastreeningu kontroll ehk test juhtimisvõtetest. Kindlas koreograafilises järjekorras tuleb sooritada harjutusi just nagu koolisõidus skeemi sõites, vaid selle vahega, et kõik harjutused on maa peal. Maatöö harjutused on sammus ning hobune peab demonstreerima mõlemal ratsmel ette-alla sirutatust ja kogu keha küljele painutamist, koondsammu, õlad sees ning traavers harjutust nii madalas raamis kui koondatult, küljendamist, sammupiruetti ning renversit. Lisaks koosneb test kordetamisest koos korrektsete üleminekutega kõikide allüüride vahel (samm, samm-peatus, peatus- samm, samm-traav, traav-samm, traav-peatus, peatus-traav, traav-galopp, galopp-samm) ning hobune peab taaskord näitama head ette-alla sirutatust ning kogu keha painet, säilitama üleminekutel kindlat ringjoont, püsima juhtimisvõtete vahel ning vahetama sujuvalt suunda läbi ringjoone. Kuigi mul oli probleeme renversi sooritusega, siis läbisin ma testi! Nüüdsest on minu maatöö ja kordetamine Benti poolt kinnitatud :) See muidugi ei tähendab, et kõik oli perfektne, kaugel sellest. Testi läbimine tähendab, et suudan probleeme näha, analüüsida ning olukorda parandada. Nii nagu nimi ütleb, on see test juhtimisvõtetest, mitte perfektsusest :) Hundu treeningute vahepeal oma jalutuskoplisse minemas. Taustal paistab osa Granasa tallikompleksist, mis on ehitatud aktiivtalli stiilis (spetsiaalne hobuste vabapidamistall, mille eesmärgiks on pakkuda hobustele rohkem liikumist, sotsiaalset kontakti karjas ning slow-feed koresööta). Teooria ja treeningud toimusid maneežis kella 9 hommikul kuni kl 19.30ni õhtul- see tähendas, et riietuda tuli soojalt! Selline tore eestlaste punt (vasakult): Siim, Elerin, hobune Ursprung, mina, Marju ja Piret. Õppisin seminaril nii enda treeningutest, kui ka teiste ratsutajate tunde jälgides. Bent räägib alati palju detailset teooriat praktiliste näidete juurde, kuid samas sain küsida ka konkreetseid küsimusi oma probleemide kohta. Ta andis tagasisidet selle kohta, kuhu oleme hetkel Hunduga jõudnud ning millele on vaja edaspidi rõhku panna. Ta analüüsis hobuse kehaehitust, seda kuidas hobune oma keha kasutab ning kus on probleemkohad, mida on vaja treeningus rohkem mõjutada (näiteks vähene tagujalgade painutamine just põlve ja kannaliigesest), et hobuse tasakaalu parandada. Sadulas keskendusime minu istakule ning sellele, et hobune istakut järgiks ette-alla või koondamise asendites. Enda üllatuseks sain palju positiivset tagasisidet, Bent oli tundides väga konkreetne ja detailne, kuid siiski alati lõbus ja mitte liiga kuiv ning sundiv. Suur osa õppimisest ja praktiseerimisest ootab küll aga alles ees- kõike kuuldut (ja treeningtundide videosid) tuleb kodus analüüsida ning seejärel rahulikult praktiseerima hakata. Tagasiteel koju! Mul on väga hea meel, et minu hobusele ei olnud see Soome reis sugugi nii stressirikas, kui ma ette kartsin. Hundu on varem palju reisinud, sh ka kaks pikka laevareisi, kuid pärast pikki reise on tema enesetunne alati pigem kehva olnud. Seekord oli aga lugu teistmoodi. Üks põhjustest tuleneb ehk heast ettevalmistusest ja planeeringust, kuidas tagada reisi ja seminari ajal hobuse loomupäraste vajaduste rahuldamine ning rahulikkus, teisalt tunnen, et osaliselt on see tingitud ka sellest, et läbi loomuliku hobukäsitluse treeningu on meie omavaheline suhe palju tugevam ning hobune usaldab mind rohkem. Nägin selgelt, kuidas võõras keskkonnas minu kohalolek ja tavapärased, tuttavad ja rahustavad toimingud tema stressitaset alandasid, ta oli rahulikum ja enesekindlam. Kasutasin ka massaži, et teda oma kehas paremini tundma panna. Treeningute eel ja ajal oli ta rahulik ning uudishimulik, soovis inimestega suhelda ning kuuletus tundides just nagu kodus. Seesugune seminar ei olnud talle vaimselt liiga raske, vaid just täpselt mugavustsooni piirist väljas nö kollases tsoonis. Nüüd on aga nii minul kui hobusel mõnda aega väljateenitud puhkus :)
Eda Vallimäe © Oktoobri lõpus käisin koos oma hobuse Hunduga Soomes, Helsingi lähedal Bent Branderupi treeningkliinikus. Bent Branderup annab treeningseminari Soomes iga aasta ühe korra, neid seminare korraldab Sara Autelo, Granasa tallis Degerby lähedal. Seminr kestis kaks päeva, kohal oli ca 65 vabakuulajat ning kaheksa hobusega osalejat. Eestist oli kohal lisaks minule veel neli vabakuulajat: Elerin, Marju, Piret ja Siim. Seminarireisi blogipositus (koos rohkemate fotodega) asub SIIN. Selle aasta teooriakonspekt sai kirja pandud lähtuvalt sellest, mis mind ennast seekord rohkem kõnetas- mis oli uus või mis pani taaskord mõtisklema. Konspektis on nii Benti tsitaate (märgistamata küll), kui ka minu tõlgendusi tema ütlustest. Kõik on kirja pandud vabatõlkes, kuid püüdes siiski läbivalt samasid eesti keelseid termineid kasutada (mõnikord üsna raske eesti keele hobusõnava piiratuse tõttu). Kes soovib pikemalt (ja paremini strkutureeritud konspekti lugeda), siis 2015 aasta treeningseminari konspekt sai kirja pandud väga detailselt ja põhjalikult- see asub samuti siin blogis, otselink asub SIIN.
„Jõhkrus algab sealt, kus lõpeb oskus“ ehk ratsutamismeister Egon von Neindorffi ratsatunni analüüs10/8/2016 Tsitaat pärineb ratsutamismeister Egon von Neindorffilt (1923-2004), kes antud videos juhendab oma õpilast ratsatunnis. Treening leiab aset Egoni poolt asutatud Ratsutamisinstituudis Karlsruhe linnas, Saksamaal. Info hobuse, ratsaniku ja aastaarvu kohta on minul teadmata. Treening toimub ajaloolises 1904. aastal ehitatud ratsutamismaneežis. Neindoffi poolt asutatud tall asub siiani Karlsruhe ajaloolises linnaosas, kus tegutseb ratsakool ning 1991. aastal Egoni enda poolt loodud sihtasutus (Egon von Neindoff Stiftung), mille eesmärk on säilitada klassikalist koolisõitu kuni Kõrgema Kooli tasemeni. Neindoffi õpetajateks oli tema enda isa ning hiljem Alois Podhajsky, Otto Lörke, Felix Bürkner jt. Ka ratsutamismeister Bent Branderupi üheks suurimaks õpetajaks on olnud samuti just Egon von Neindorff, viimane on ka Akadeemilise Ratsutamiskunsti Rüütelkonna grandmeister. Seesugune ratsutamistreening võib paljudele (tänapäeva ratsakooli tundidega harjunud) inimestele tunduda veidi võõras. Enda silma treenimiseks otsustasin koostada tagasihoidliku analüüsi antud video põhjal. Video on hea praktiline näide klassikalise koolisõidu printsiipidest kesktasemel. Toon välja suurimad erinevused moodsa ratsakooliga võrreldes, lisaks tõlkisin ära mõned peamised juhised (tsitaadid) eesti keelde.
Puusade ja õlgade asetsus põhineb nn „spiraalistaku“ põhimõttel, mida tuleb rakendada kaarliikumistel (ning ka külgliikumistel): ratsaniku puusad peavad olema paralleelsed hobuse puusadega, ratsaniku õlad aga hobuse õlgadega. Kui hobune liigub painutatult (või ringjoonel), siis peab tema sisemine puus olema ettepoole asetatud, et sisemine tagujalg saaks keha alla tugevamalt astuda. Selleks, et painutusasend võimalik oleks, peab hobune sisemise õla sissepoole tooma (välimist õlajoont pikendama). Seda liigumist julgustab ka ratsanik oma istakuga: sisemine, ettepoole toodud puus (ja säär) on see, mille ümber hobune ennast painutab, samal ajal peab ratsanik oma sisemist õlga tagapoole pöörama (roteerima).
Veel mõned head tsitaadid videost:
Seesugune ratsutamine keskendub istakule, et läbi ratsaniku muutmise hobuse liikumist muuta. Hobune ei ole milleski süüdi- ta saab teha vaid nii palju, kui ratsanik laseb, oskab, küsib. Ja muidugi trenni lõpus- „Täna hobust!“. Kuid tasub mõelda, et seesuguses treeningus on pidevalt ka läbi istaku tänamise (järeleandmine, tasakaalus istumine) hetki ;) Eda Vallimäe © |
Ratsutamiskunst.ee blogi ..... on Eda Vallimäe poolt kirjutatud artiklite ja teooriamaterjali kogumik. Lugemiseks vali allolevast tulbast sobiv kategooria. Blogiarhiiv
April 2022
Kategooriad
All
|