„Jõhkrus algab sealt, kus lõpeb oskus“ ehk ratsutamismeister Egon von Neindorffi ratsatunni analüüs

​Tsitaat pärineb ratsutamismeister Egon von Neindorffilt (1923-2004), kes antud videos juhendab oma õpilast ratsatunnis. Treening leiab aset Egoni poolt asutatud Ratsutamisinstituudis Karlsruhe linnas, Saksamaal.

Info hobuse, ratsaniku ja aastaarvu  kohta on minul teadmata. Treening toimub ajaloolises 1904. aastal ehitatud ratsutamismaneežis. Neindoffi poolt asutatud tall asub siiani Karlsruhe ajaloolises linnaosas, kus tegutseb ratsakool ning 1991. aastal Egoni enda poolt loodud sihtasutus (Egon von Neindoff Stiftung), mille eesmärk on säilitada klassikalist koolisõitu kuni Kõrgema Kooli tasemeni. Neindoffi õpetajateks oli tema enda isa ning hiljem Alois Podhajsky, Otto Lörke, Felix Bürkner jt. Ka ratsutamismeister Bent Branderupi üheks suurimaks õpetajaks on olnud samuti just Egon von Neindorff, viimane on ka Akadeemilise Ratsutamiskunsti Rüütelkonna grandmeister.

Seesugune ratsutamistreening võib paljudele (tänapäeva ratsakooli tundidega harjunud) inimestele tunduda veidi võõras. Enda silma treenimiseks  otsustasin koostada tagasihoidliku analüüsi antud video põhjal.

Video on hea praktiline näide klassikalise koolisõidu printsiipidest kesktasemel. Toon välja suurimad erinevused moodsa ratsakooliga võrreldes, lisaks tõlkisin ära mõned peamised juhised (tsitaadid) eesti keelde.
​

• Ratsaniku istak. Tasub tähele panna kui sirutatult ning tasakaalus ratsanik istub. Puudub silmaga nähtav  liigne istakuga edasisõitmine (puusa tahapoole, enda alla tõmbamine) või tahapoole nõjatumine (toolistak, õlgade viimine puusadest tahapoole). Neindoffi instruktsioon: „Ülakeha ettepoole- sa jääd liikumisest maha“, „Pane tähele, et Sa sügaval [sirutatult] istuksid!“, „Tunneta hobuse tagumiste jalgade astumist“, „Põlved sügavamale sadulasse.“

• Hobuse painutamine ratsaniku sisemise istmikuluu (ja sääre) abil. Neindoffi instruktsioon : „Sisemine puus rohkem ettepoole“, „Keera enda keha liikumisse: parem puus ettepoole, vasak tahapoole“, „Lase sisemisel tagujalal astuda keha alla“, „Võta tagasi [st poolpeatus, allapoole allüürile] tunnetusega.“

 
Puusade ja õlgade asetsus põhineb nn „spiraalistaku“ põhimõttel, mida tuleb rakendada kaarliikumistel (ning ka külgliikumistel): ratsaniku puusad peavad olema paralleelsed hobuse puusadega, ratsaniku õlad aga hobuse õlgadega. Kui hobune liigub painutatult (või ringjoonel), siis peab tema sisemine puus olema ettepoole asetatud, et sisemine tagujalg saaks keha alla tugevamalt astuda. Selleks, et painutusasend võimalik oleks, peab hobune sisemise õla sissepoole tooma (välimist õlajoont pikendama). Seda liigumist julgustab ka ratsanik oma istakuga: sisemine, ettepoole toodud puus (ja säär) on see, mille ümber hobune ennast painutab, samal ajal peab ratsanik oma sisemist õlga tagapoole pöörama (roteerima).

• Käte (ratsmete kasutamine) hobuse mõjutamiseks. Käte kasutamine on tõesti peaaegu nähtamatu, hobune on suust pehme, ei ole närviline ega üleliia süljega vahutav. Hobuse peaasend on verikaalis või vertikaali ees. Hobune pürgib ratsme poole, mitte ei ole ratsme taga! Neindoffi instruktsioone on videoklipis vist käte kohta kõige rohkem. Ta ütleb:   „Käed rohkem rahulikumaks.“, „Ratsmed ühte kätte ning hobune peab tööraamis püsima.“, „Kerge, sundimatu (pigevaba) käekontakt.“, „Anna sisemist ratset järele.“, „Võta paine ja anna järele.“, „Käsi peab olema järeleandlik.“, „Käsi rahulikumaks!“ (korduvalt!)

• Tempo. Läbi selja või läbi tagujalgade töötamisel ei ole otsest seost kiirusega. Kiirema tempoga pigem (eriti treenimata, tasakaalust väljas) hobune kaotab läbi selja õõtsumise. Hobune peab edasi liikuma (pürgima), kuid mitte nii, et tagujalad rohkem tõukavad, vaid vaja on kandmist ja keha alla asutmist. Ratsutamiskunsti treeningus ei ole kiiretel, äkilistel liigutustel kohta.  

Veel mõned head tsitaadid videost:

• "Mõtle alati ettevalmistusele."
• "Küljendamises on kõige tähtsam edasi, mitte küljele."
• Korduvalt veel "Anna järele!" ja "Käsi rahulikumaks!" 

 
Seesugune ratsutamine keskendub istakule, et läbi ratsaniku muutmise hobuse liikumist muuta. Hobune ei ole milleski süüdi- ta saab teha vaid nii palju, kui ratsanik laseb, oskab, küsib.  

Ja muidugi trenni lõpus- „Täna hobust!“. Kuid tasub mõelda, et seesuguses treeningus on pidevalt ka läbi istaku tänamise (järeleandmine, tasakaalus istumine) hetki  ;) 


Eda Vallimäe ​ ©