Kaheteistkümnest nädalast ongi juba kaks möödas... Aeg lendab kiirelt! Mul on jätkuvalt väga hea meel, et olen siin :) Trennid- need mille pärast ma siin olen- on sujunud hästi, hobused on kenasti kohanenud, algne võõras kohas olemisega kaasnev üksteise sõltuvus on nüüdseks möödunud ning pärast järk-järgulist üksi olemise eksponeerimist, suudavad mõlemad hobused teise jätta ning iseseisvalt kas koplis olla või minuga tegutseda. Hea meel on ka, et on olen just praegu siin Benti juures õppimas. Kui ma 10 aastat tagasi- või on see nüüd juba 11 aastat...- Marius Schneideri juures praktikal olin, siis rääkis ta mulle lugusid sellest, kui tema kunagi ammu samuti Benti juures käis praktikal ning kuidas ta pidi vagunelamus elama ning kuidas hiired ta leiva ära sõid :D Ajad on muutunud ning meil on väga head elamistingimused. Aga Mariuse juures sain ma intensiivse baastreeningu ning struktuuri, mille põhjal treenida aastaid ning mille baasil ka ise õpetama hakata. Veel aastaid hiljemgi tuli mõni asi meelde, et mis või kuidas me just tookord tegime. Käisin igal aastal edasi lühiajaliselt välismaal täiendusel, kuid nüüd oli aeg justnimelt uueks intensiivseks treeingperioodiks, mis annab teadmisi ja kogemusi järgisteks aastateks. Minu õppimisstiil on ka pigem selline, et mulle meeldib käia ja õppida ning siis kodus seda proovida, katsetada ja kogeda. Ei meeldi, kui keegi pidevalt kõrval kaagutab. See on ka muidugi see, mis õpetab ise mõtlema- ise olema enda igapäevane treener. Sama stiil on ka Bentil- ta ei istu sul iga trenn kõrval ega ütle mis harjutusi teha, vaid laseb annab kodutööd, et sa ise vahepeal pusiks. Aga tagasi mööduva nädala juurde. Tallitööde rutiin on nüüdseks selge nagu seebivesi ... hehe see on tõesti detailne aga sellega on kõik hästi. Kahe inimesega tehtav! Sel nädalal toimus litsenseeritud Bent Branderup treenerite täiendkoolitus, millest kahel päeval viibisid nad ka tallis kohapeal. Üldiselt olid neil loengud ja brainstormid kohalikus konverentsimajas (siis kui meie tallitööd tegema pidime :D Aga tallis olles demonstreeris Bent ühel päeval enda hobuseid ja oma tööd ning teisel päeval toimus huvitav workshop sadulate arendamise teemal. Nimelt Bent Branderupi-nimeline barokksadul on saamas uue kuue uue sadulasepa käel all. Tegemist on nahkraamiga sadulatega, mis on piisavalt paindlikud, et muganuda hobuse selja liikumisega ning võimaldada hobuse keha tunnetamist, kuid samas piisavalt stabiilsed, et kasutada jaluseid (sadula sees on metallist ees ja tagakaared, paneelides on villatope). Eriliseks teeb need sadulad ka fakt, et istmikuosa on võimalik laiemaks-kitsamaks-kõrgemaks ees või tagant vastavalt hobuse ja ratsaniku anatoomiale (istmikuluude laius, alaselja asend). Proovin anda ka lühikese ülevaate minu treeningutest ja kodutööst sel nädalal. Limpsuga oleme keskendunud ette-alla raami saavutamisele, et tunda kuidas tagujalgade energia (Bent nimetab seda saksapäraselt swungiks) läbi kogu keha voolaks. Uueks harjutuseks meile on olnud traaversi küsimine kordetamise asendis (nn edasijõudnud kordetamistehnika). Seniks olin seda harjutanud vaid maatöö asendist, kuid mängleva kergusega hakkas ta aru saama, mida ma soovin, kui küsin sama olles distantil. See harjutus tuli päevakorda seetõttu, et seistes koondpeatuse harjutamisel jõudsime me (pool)peatuse kolmandasse faasi, milleks on tagajalgade liigeste painutamine. Esimese (pool)peatusega pean tunnetama, et kas swung kehas liigub ilma blokeeringuteta, teise taseme (pool)peatusega liigutan raskust vaagna suunas ning sealt edasi tundsin ma vastupanu tagujalgade liigestes. Ma tean, nüüd on juba pooled lugejad ära väsinud, et mis hiina keelt ma räägin aga need, kes koondpeatuse treeninguga tuttavad- now hold on :D Selleks, et maatöö asendis koondpeatust küsida ja muudkui selle vastupanuni jõuda, andis Bent idee küsida tagujalgade painutamist esmalt liikudes: justkuinimelt eelpoolmainitud kordetamise asendis traaversis. Ja Limpsu on saanud sellega mängleva kergusega hakkama: just nagu by the book osutan mina stekiga (ei puuduta) kannaliigesele, painutab ta seda rohkem, osutan sõrgatsile, toimub liigutus rohkem seal. Meie kodutöö on jõuda tagasi koondpeatuse juurde maatöö asendis ning siis kasutada sama juba selgeks õpitud taktikat tagajalgade liigeste painutamiseks. Väga palju on olnud vestlusi erinevatel treeningaspektidel, millest kõige ei jõua siia kirja panna. Olen saanud küsida küsimusi kõikide suurte ja väikest detailide kohta :D Viktooriaga on teemaks olnud maatöö testi elemendid. Seal on palju külgliigumisi ning meie fookus on olnud sellel, et mitte teha külgliikumisi eesmärgiga teha külgliikumisi, sest a) esiteks ei pruugi hobune sellisel juhul seda õigesti teha, vaid liigutab vaid jalgu risti-rästi b) külgliikumise mõte on parandada hobuse tasakaalu- seega vali õige „tendets“ igat harjutust. Raskusi on olnud õlad sees harjutusel välimise õla kergena hoidmisel, sest ülipainduva kaela tõttu on lihtne tal õlaga välja vajuda, mis omakorda seda kuidagi kergemaks ei tee. Teine oluline asi, mida harjutasime – eriti vasakul ratsmel liikudes Viki asümmeetrilise puusa tõttu- oli õlad sees harjutuses traaversi tendentsi hoidmine. Jah, ma tean, see kõlab kreisilt aga põhimõtteliselt tähendas see seda, et pean säilitama ta välimise tagumise jala kontrolli õlad sees või õlad ees harjutust tehes. Ja see töötas nagu magic J hobuse tasakaal koheselt paranes. Sealt edasi jõudsimega järeldusele, et vasakul ratsmel ei tohiks ma panna liigset rõhku sisemise jala edasi astumisele (mis oleks by the book nö esimene harjutusi), sest see jalg tõukab niigi liiga palju ning tasakaal paraneb, kui ta õpib teist jalga aktiivsemalt kasutama. Oluline ahha-moment tuli ka sellest, et selleks, et hobune saaks tasakaalu, peab tal olema korrektne asend. Ära oota vaid selle asendi saamist, vaid aita-näita hobusele seda asendit selgemalt. Sel nädalavahetusel käisime koos teise praktikandiga ka väikesel maastikusõidul (ca 2,5h) mere äärde. Bent Branderup elab Taanis Lollandi- nimelisel saarel (jah, ma tean see nimi!), mille kõrval on teine saar nimega Falster (Taanis on palju saari). Nende kahe vahel on küll rohkem kanali moodi meri, kuid siiski meri. Minu super-duper hobune Limoncin tegi selle matka minuga ratsa kaasa. Pean ära mainitama, et see oli meie teine maastikul ratsutamine ning kõik oli lihtsalt väga hästi! Taaskord: kõik see aeg korraliku suhte, usalduse, lõdvestuse, juhtimisvõtete õpetamiseks, tasub ennast kuhjaga ära. Ahjaa, ma arvan, et ta nägi esimest korda nii suurt kodust vett... Hispaania mägedes vaevalt nii suurt järve on leidunud ning Eestis ei ole ta aasta jooksul veel veekogu äärde jõudnud. Igatahes, natuke imestunud silmadele ning äkitselt tekkinud suurele joogijanule, ei olnud mere ääres midagi muud. Aga tõesti olen uhke ja õnnelik, kui vahva hobune mul on! Piltide järgi võib tunduda, et siin on ilm alati ilus, kuid kahjuks see päris nii ei ole. Tihti on MEGA tuuline, mis mulle tartlasena võõras (jah, olen juba Tõstamaa rannatuuled ära unustanud) ning samuti on siin päevi oavarrest vihma ka alla kallanud. Aga täna oli üks vaikne, soe ning igati kevadist linnulaulu täis päev koos idüllilise maastikusõiduga. Järgmise nädalani!
1 Comment
|
Ratsutamiskunst.ee blogi ..... on Eda Vallimäe poolt kirjutatud artiklite ja teooriamaterjali kogumik. Lugemiseks vali allolevast tulbast sobiv kategooria. Blogiarhiiv
April 2022
Kategooriad
All
|