 Oktoobri lõpus käisin koos oma hobuse Hunduga Soomes, Helsingi lähedal Bent Branderupi treeningkliinikus. Bent Branderup annab treeningseminari Soomes iga aasta ühe korra, neid seminare korraldab Sara Autelo, Granasa tallis Degerby lähedal. Seminr kestis kaks päeva, kohal oli ca 65 vabakuulajat ning kaheksa hobusega osalejat. Eestist oli kohal lisaks minule veel neli vabakuulajat: Elerin, Marju, Piret ja Siim. Seminarireisi blogipositus (koos rohkemate fotodega) asub SIIN.  Selle aasta teooriakonspekt sai kirja pandud lähtuvalt sellest, mis mind ennast seekord rohkem kõnetas- mis oli uus või mis pani taaskord mõtisklema. Konspektis on nii Benti tsitaate (märgistamata küll), kui ka minu tõlgendusi tema ütlustest. Kõik on kirja pandud vabatõlkes, kuid püüdes siiski läbivalt samasid eesti keelseid termineid kasutada (mõnikord üsna raske eesti keele hobusõnava piiratuse tõttu). Kes soovib pikemalt (ja paremini strkutureeritud konspekti lugeda), siis 2015 aasta treeningseminari konspekt sai kirja pandud väga detailselt ja põhjalikult- see asub samuti siin blogis, otselink asub SIIN.
2 Comments
Videomeenutus sellest, kuidas neli eestlast käisid vabakuulajatena Soomes Bent Branderupi treeningkliinikus (31.10.-01.11.15), Granasa tallikompleksis (Degerby, Inkoo). Sama treeningkliiniku teooriakonspekt on siin.  31.10.-01.11.15 toimus Granasa tallikompleksis (Degerby, Inkoo) Soome esimene treeningkliinik Bent Branderupiga. Kohal oli kaheksa hobusega osalejat ning sadakond vabakuulajat, sh neli huvilist ka Eestist :) Jagan enda õppekonspekti, mis on kirja pandud Benti enda sõnade järgi. Konspekt on pikk (pidage vastu!), pungil informatsiooni & inspiratsiooni. Teksti paremaks jälgimiseks jagasin selle osadesse: hobuse ratsastus, ratsaniku istak, hobukäsitlus/suhtumine hobusesse ja üldine ratsutamiskunsti filosoofia. Head lugemist!
Soomes õpetavad akadeemilist ratsutamiskunsti:
- Anna Clara Olofsson -Christofer Dahlgren (koos oma hobukäsitlust ja vabatreeningut õpetava naise Rebeccaga- temast ilmus 2015 aastal ka Oma Hobus väike artikkel) Hobuse ratsastus Me alustame hobuse treeningut maast- tema kõrvalt- ning õpetame talle esmalt selgeks teisejärgulised juhtimisvõtted, kuigi istak on meie peamine ja esmane juhtimisvõte. Teisejärgulised juhtimisvõtted on ratse, hääl, stekk, sest esmalt ei oska hobune meie istakule reageerida ega seda järgida. Siis on meil seljas tööriistad, mida hobune juba mõistab ning me saame teda järk-järgult oma istakuga sõitma hakata. Maatöös alustame me treeningut hobuse pea mõjutamisest, kuigi – jah- see on justkui hobuse vale ots. Hobuse peaga töötamine on oluline nii vaimselt kui füüsiliselt. See nõuab hobuselt vaimset lõdvestatust, et me saame tema pead mõjutada. Me alustame kapsoniga. Ma pean analüüsima: missugune hobuse tagujalg on pigem tahapoole tõukav ning missugune on pigem edaspidi astuv? See kuidas jalg astub, mõjutab hobuse selja loomupärast õõtsumist („swinging“; sks. k „swung“). Kui hobune on ettepoole astuv, siis astub ta meie käe (kontakti) poole. Kui ta on pigem tõukav, siis ei tule ta meie käekontakti ja läheb seljast nõgusaks. Ära võitle sümptomitega, ravi põhjust. Esimene ülesanne on suunata hobune oma peaga ette-alla. Ta peab avama pea ja kaela nurga ette suunas, mitte seda sulgema. Kui me tõmbame pea alla, siis kaela alumise külje lihased pingulduvad, kuid seda me ei soovi. Kui pea liigub ette- alla, siis sirutub kogu ülaliin ning pingulduvad veidi rohkem kõhulihased ning hobuse selg tõuseb. Ette-alla sirutus toimub nii lihastöö kui ligamentide mõjul. Hobuse ülaliinil on kuklaligament [kuklast turjani] ning ogajätkete ligamendid [turjast nimmeselja lõpuni], mis venivad välja ning hoiavad hobuse pead ette-alla sirutatud asendis üleval, et see maha ei kukuks. Noore hobusega töötades on see hea, sest nende lihaskond ei ole veel suuteline seda tööd tegema. Aja jooksul lihased võtavad rohkem sellest tööst üle. Samas kui vajalikku lihastööd ei ole ligamentide sirutatusele järgnema hakanud, siis ligamendid venivad aja jooksul välja. Sellisel juhul „kukub“ rinnakorv alla, rohkem raskust tuleb esiotsale. Sedasi jooksevad hobused, kes küll justkui sirutavad ette-alla, kuid kes on tugevalt esiotsal. Pärast sirutuse saamist, küsime me külgsuunalist painet. Paine algab kukla asetusest ning peab läbima kogu hobuse keha. Märguanded, mida annan hobuse peale (koljule), peavad läbima tema keha, samamoodi nagu märguanded tema tagujalgadele peavad läbima kogu tema keha. Kui hobune astub külgliikumiste ajal lihtsalt risti, siis kukub ta üle õlgade. Kõik keha osad peavad olema selle sama keha osad- nad ei tohi töötada eraldi. Tagujalgade loodud energia peab voolama läbi kogu hobuse keha. Peatus on tunne vastupanu puudumisest. Kui sa tunned vastupanu, siis ära pane survet juurde. Kõik liigesed peavad töötama üheskoos. Olenevalt sellest missugusest liigesest on hobune rohkem kange, selle järgi tuleb meie treening ehitada. Mida varem me saame aru, missugused liigesed on liiga kanged või liiga liikuvad, seda varem me saame treeningu hobuse järgi kohandada. Peatus peab läbima kõik tagujalgade liigesed. Püüa jõuda hobuse põlvede ja kandadeni, püüa saada meid painduma. Korrektne peatus õpetab hobusele raskuse viimist tagujalgadele. Selle raskeim variant on see, kui kogu raskus on tagujalgadel (levaad). Välimine säär on ainult siis välimine säär, kui sisemine säär on teinud hobuse sissepoole nõgusaks. Ükski juhtimisvõte ei räägi oma lugu- nad kõik räägivad hobusele sama lugu, ainult keha erinevast otsast. Prantsuse kuningas Louis XIII (17.sajand) küsis oma ratsutamisõpetajalt Pluvinelilt, et miks me teeme neid külgliikumisi? Ta vastas: „Selleks, et hobune suudaks ka sirgelt liikuda.“ Juba sajandeid tagasi räägiti sellest! Sirge tähendab seda, kui kõik keha osad töötavad ühe loo järgi. Kui kõik keha osad töötavad ühes suunas, siis ei teki liikumisele vastuseisu. Arusaam sirgsusest muutub siis, kui mängu tuleb tsentrifugaaljõud. Kui hobune liigub ringil, siis peab ta terve keha olema "kaardunud" (paindes) ringjoone järgi. Ta on ringjoonel liikudes sirges asendis siis, kui ta on paindes! Kõige raskem juhtimisvõte on järgi andmine. Me ei saa järgi andmist teha tugevamaks. Hobune peab selle ise õppima. Kõik mida ma tunnen oma ratsmekontaktis, on jäänud mul tagapool (hobuse tagujalgades) tegemata. See on juba juhtunud, ma ei saa sellega võidelda. Koondamine annab meile parema edasi minemise. Ratsmekontakti kergus ei ole tühjus. See on kergus hobuse kehas, mida käsi püüab tunnetada. Hobune ei ole laisk- ta on jäik. Kui nad saavad oma kehas elastsemaks, siis tuleb nende kehasse ka rohkem energiat. Kui me teeme üleminekuid, siis see uus allüür, kas parandab või rikub eelmist. Kui inimesed tahavad mulle muljet avaldada, siis arvavad nad, et peavad näitama piafeed ja passaži. Ma tahaks aga neid näha sammus: „Näita mulle sammu ning ma ütlen milline ratsanik sa oled.“ Harjutused jäävad samaks, lihtsalt allüür on teine. Vead sammus on vead ka traavis ja galopis. Hobuse tagujalgade poolt loodud energia, peab liikuma mitte ainult läbi hobuse keha tema pea poole, vaid ka läbi ratsaniku istaku. Istak ei tohi seda takistada. Kui sa ei suuda hobust oma sisemisest jalast edasi sõita, siis on midagi valesti. Külgliikumistel ei tohiks olla jalgade liikumine sikk-sakk kujuline. Hobune peab astuma keha alla ja liikumise suunda. Külgliikumised on edasi ja küljele, mitte küljele. Kui sa tahad hästi purjetada, siis sul peab olema tuult purjedes. Sama ratsutades. Inimesed ajavad tihti sassi edasi ja kiiremini ning aeglasemalt ja koondates. Kõik mida me teeme, saame testida vastupidise liikumisega. Kui sa koondad hobust eest, siis toob see teda vaid õlgade peale. Sa pead küsima sääre või stekiga, et ta koondaks ennast tagant poolt. Kui ta seda ei suuda, siis ei ole ta selleks valmis. Eralda käe märguanne ratsme märguandest. Käsi- peaasend, ratse- õlad. Kui hobune läheb koondamisest jäigemaks ja kangemaks, siis oli see halb koondamine. Traavers vabastab sisemise esijala, õlad-sees vabastab välimise esijala. Kui me hakkame hobust koondama, siis nii mõnigi läheb ülaliinist liiga pingesse- kangsuuline hoiab ta sirutatuna. See on juhtimisvõte, et saada hobune ülaliinist taas pikemaks ning sirutama käe poole. Need on poolpeatused ülespoole suunal. Kangsuuline on selleks, et hoida hobuse pea ja kael pikana ka koondamiste ajal. Kui hobune läheb liiga sügavale oma pea/kaela asetsusega, siis kangsuuline toob ta veel sügavamale. Sellisel juhul ei vaja see hobune kangsuulist- kasuta kapsonit või trenselsuulist. Kui me hobune suudab liikuda ette-alla meie juhtimisvõtete sees, siis me saame hakata tema esiotsa ka tõstma- liikumine läheb siis ette ja üles (koondamistel). Ette tähendab, et hobune sirutab kontakti. Me kasutame ette-alla asendit selleks, et valmistada hobust ette koondamiseks. Kui me sõidame ainult ette-alla, siis võime ainult kapsonit kasutada. Kui me hakkame hobust koondama, siis lisame kangsuulise. Kapson peaks asetsema 2 sõrme hobuse ninaluu kõhrest üleval pool. Pannes kapsoni liiga kõrgele, toimib see rohkem luukoele, allpool aga pehmemale kõhrele. Märguanded vastu luud on valusamad. Samas peame me kapsonit kasutama tunnetusega. Hobuse nina on palju tundlikum kui tema suu. Nahk on hobuse ninal väga õhuke, kui samas keel hobuse suus on paks ja lihaseline. Kordetamine ei ole hobuse jooksutamine. Selleks on vaba liikumine õues. Kordel peab hobune distantsilt (!) hoidma enda keha tasakaalus, säilitades ringliikumise trajektoori. Kui hobune ei kanna enda keha hästi, siis ei kanna ta ka sind hästi. Õppimine on nagu torni ehitamine- vundament peab olema lai. Sul on vaja treenerit, kes ütleks millal „tühjus“ on õige kergus ja millal vale kergus. Vale kerguse ja koondamisega, ei ole hobuse esi- ja taguots meie juhtimisvõtete vahel, vaid me töötame tema pea ja kaelaga. On võimatu panna raskust hobuse suu peale, ilma et me paneks seda esmalt õlgadele. Ära õpeta hobusele käe peale raske olema. Kui hobuse keha ei ole võtnud liikumise geomeetrilist kujundit, siis ei liigu ta tasakaalus. Koondatus ei tähenda ilmtingimata aeglasemat liikumist- see võib olla sama kiirus, kuid allüüri takt on kiirem. Kiirem takt peab tulema selja õõtsumisega. Siis liigub hobune läbi selja, mitte ei liiguta vaid jalgu. Ratsaniku istakRatsutamismeister Pluvinel- kes suri aastal 1620.- kõneles sellest, et peamine eesmärk on sõita hobust ainult istakuga. Sellest rääkis ka juba antiikaja Xenophon. Istak- see on sisemine tunnetus. Kui ma ei kõnni kaunilt ja enesekindlalt, siis ei saa minust kunagi head ratsanikku. Monty Python!- Ole oma kehas vaba. Lapsed on oma kehahoius ja liikumises hästi loomulikud- täiskasvanud kipuvad selle ära kaotama. Täiskasvanud kaotavad kõhuhingamise ja lähevad ka muidu krampi :) Ratsutamisel asub keha raskuskese madalal puusades. Ratsaniku õlad peavad olema paralleelsed hobused õlgadega, ratsaniku puusad paralleelsed hobuse puusadega. Näiteks, kui ma tahan õlga sisse saada või hobust pöörata, siis keeran esmalt oma kõhu (so naba) ja õlad sellesse suunda. Kui hobuse liikumine on ratsanikule ebamugav, siis on see liikumine ebamugav ka hobusele endale. Korrektne liikumine on mugav liikumine. Ei ole võimalik istuda hästi või arendada istakut, kui hobune ei liigu tasakaalus. Ratsaniku istaku arendamisel on kolm faasi:
Istak on primaarne (esmane) juhtimisvõte, sest seda ei saa ära lõpetada- ma jään alati hobuse selga edasi istuma. Või noh põhimõtteliselt.. kui ma maha ei kuku :) Teisejärgulised juhtimisvõtted on kõik see, mida me saame lisada ja eemaldada: säär, ratse, hääl, stekk. Neid kasutan ma siis, kui kui hobune istakut ei mõista/kuula. Kõik asendid/liikumised, mis ma tahan et hobune teeks, pean ma esmalt võtma enda kehasse. Hobukäsitlus/ üldine treeningfilosoofiaÕpeta hobusele suhtluskeelt, kuid õpi see ise kõigepealt. Treening ei ole religioon! Kui hobune teeb midagi, mida ta ei tohiks, siis ütle talle „Ei! Aga.. tee seda niimoodi.“ Ehk näita/õpeta hobusele kuidas käituda, selle asemel, et öelda talle ainult „Ära tee seda!“ ja „Ära tee ka seda!“ Hobune peab tundma, et see oli vajalik ja õiglane. Ära iialgi sunni hobust seisma paigal- nad peavad õppima seisma paigal. Hobune peab emotsionaalselt töötama nö rohelises tsoonis. Vahepeal kollases (et mugavustsooni tõsta) aga mitte kunagi punases. Missugune näen ma välja hobuse silmis? Kui ma tahan hea välja näha, siis ma tahan seda olla hobuse silmis. Kui sa ei suuda oma õpilase (hobuse) üle heameelt tunda, siis ei suuda sa teda ka tänada. Hobusele on meie positiivne emotsioon tänu. Me peame kõigepealt õpetama suhtluskeelt ja siis saame hobuse ennast kuulama. Sa ei pea olema oma suhtluskeelega „vali“! Kurat, sa ju istud hobuse seljas- sa oled talle ju väga lähedal! Ära õpeta 10 erinevat asja samaaegaselt, sest 10 aastat hiljem õpite te ikka veel neid. Õpeta üks asi ning kui see on selge, mine edasi. Kui järgmise asja õppimisel läheb treening hullemaks, siis polnud hobune (inimene!?) valmis: eelmine samm ei olnud õpitud. Hobused tahavad kuhugi „minna“- maneežis treenimine on neile esmalt raske, sest nad justkui ei jõua kuhugi. Noore hobusega on parim minna maastikule, käekõrval või seljas. Hobune peab ennast maneežis hästi tundma- ei tohiks olla ärev ega närviline. Esimene ülesanne: teha mitte midagi. Mõne aja pärast (see võib võtta päevi või nädalaid) hakkab hobusel igav. Siis annan ma talle ülesande, millega ta saab kindlasti hakkama. Ma premeerin teda selle eest ning lõpetan selleks korraks. Järgmisel päeval ta mäletab juba seda, et ta sai millegagi hakkama ning tema enesekindlus tõuseb. Kasuta ära neid asju, milles hobune on hea- et teda rohkem kiita- selle asemel, et pidevalt korrutada, milles ta halb on. Ma pean hakkama mõtlema nagu hobune. Kõik algab sellest, kui ma hakkan hobust talutama. Õpeta hobuse kuidas seista, anda jalgu, kuidas lasta ennast talutada. Kui sa ei suuda seda õpetada, siis unusta piafee õpetamine. Õige hobuseinimene ei hooli vaid ratsutamisest. Hobukäsitlus on hobuse jaoks lasteaed. Maneežitreening on tema kooliharidus. Igasugune vaba liikumine (hobuse liikumisvajaduse täitmine) peab toimuma vabalt koplis. Nii nagu hobustel on omavahel suhtlusteel ja reeglistik, siis on ka inimeste ja hobuste vahel oma reeglistik. See reeglistik on suhtlemiskeel. See on tasakaal sümpaatia ja austuse vahel. Kui hobune mind kardab, siis on ta suletud minu jaoks ning ma ei saa teda õpetada. Kui hobune mind kardab, siis on ta kuulekas, kuid ta ei mäleta seda treeningtundi hiljem. Ma tahan, et hobune oleks lõdvestunud ja õpiks koos minuga. Kui ta on rahulik, küsin ma tema tähelepanu. Samas liiga rahulik ei ole ka hea- kui õpilane magab, siis ei saa ma teda õpetada. Hobune peab mind otsima ja vaatama. Seni kuni ta ei kuula ega vaata mind, ei ole ma tema õpetetaja. Ma pean saama paremaks, et hobune mind hindaks. Kui ma ei räägi hobuse keeles, siis ei aita kõvemini karjumine- ta ei mõista ikkagi. Head hobuste treenerit iseloomustavad kaks tunnust:
Ratsutamiskunstist üldiseltEsmalt on vaja hobusega leida suhtluskeel. Sind peaks ajendama harmoonia- see on vastupanu puudmine. Harmoonia on tunnetus- sa pead seda otsima ja kogema. Ma ei saa sulle tunnetust õpetada. Ma võin püüda seda seletada aga ma ei saa seda sinu eest mõista. Kui ma ei tunne midagi, ei tähenda see veel, et see on harmoonia. Kui ma ei tunne midagi, siis võib-olla ... polegi midagi. Võib-olla olen ma liiga "tuim" või kaugenenud, võib-olla pole mu meeled piisavalt erksad? Kui sa tunned ebakõla (vastupanu), siis on selge, et see on ebakõla. Aga ebakõla puudumine ei ole veel harmoonia. Kõik probleemid pärinevad algtaseme probleemidest. Algtase on algtase aga ainult siis, kui see on algtase millegile järgnevale. Ratsmed kahes käes hakati massiliselt ratsutama alles pärast Teist Maailmasõda. Enne seda sõideti ratsmed ühes (vasakus käes), et teine käsi oleks vaba. Head ratsanikku iseloomustavad kaks omadust: kirg ja kannatlikkus. Kui meil on liiga palju kirge, siis me jookseme liiga tihti peaga vastu seina. Kannatlikkus hoiab meid aga teel, hoiab meid arenemas. Andekad ratsanikud on edukad ainult alguses, kuid kui teekond läheb raskeks, siis nad lõpetavad. Vähem andekatele ratsanikele on teekond olnud alati raske. Andekus ei tähenda midagi. Halvad tunded on väga vajalikud- ilma nendeta ei toimu arengut. Meil on vaja väljakutset. Elu ilma väljakutseteta on elu ilma tunneteta. Me tahame oma tundmusi arendada ja kogeda. Elu ilma tunnetuseta on surnud. Minu töö on moderniseerida ajaloolist ratsutamist, et see sobituks tänapäeva maailma. Uuri välja, mis sulle meeldib ning siis tee seda! Me ei ole ideaalsed. Me ei ole jumalad. Sa saad teha ainult seda, mida sa saad sel hetkel teha. Me peame õppima iseenda ja oma hobusega ise töötama. Halvim pedagoogiline viga on jääda õpetajast sõltuvaks. On oluline, et sul on tase, milles sa oled hea: siis saad sa alati sellele tagasi minna ning uuesti edasi minemist proovida. Kui sa oled liiga kartlik, ei jõua sa kuhugi. Kui sa teed aga liiga palju, jõuad sa varsti algusesse tagasi. Hobune on sinu instrument aga sa pead ta üles ehitama, mitte ainult mängima õppima. Ära sööda hobust niimoodi nagu seda tehti vanasti, kui hobused töötasid päev otsa. Põhk on parim alternatiiv heinale, et kaloraaži vähendada, kuid et hobuse seedesüsteemi tervena hoida. Sa ei saa sooritada piafeed, kui hobusel on halvad kabjad, ta on paks jne. Sa ei saa oma hobusega töötada kahel päeval: eile ja homme. Sa pead töötama sellega, mis sul hetkel on. Treening on areng. Raamat räägib meile ideaalsest hobusest, ideaalsest treeningust. Ideaali ei juhtu kunagi, kuigi me püüdleme sinna poole. Ükski raamat ei suuda seletada kõike nüansse, mida hobuse treenimisel on vaja arvesse võtta. See on treeneri silm ja keha, mis hobust õpetab. Klaver on alati ühtemoodi klaver, kuid iga hobune on erinev. Kui sa oled huvitatud hobustest, siis sa pead olema huvitatud kõigest sellest, mis on hobustega seotud: millises seisus on hobuse kabjad, hambad, elukeskkond? Kui sa oled ainult huvitatud sellest, et olla hobuse seljas, siis osta parem jalgratas. Kui hobune on hästi treenitud, siis spetsiifiline varustus ei oma enam nii suurt rolli. Kui sa saad oma tunnetusele nime anda, siis sa saad seda tunnet uuesti ja uuesti otsima hakata. Alguses hakkad sa nägema ühte viga ning hakkad tegutsema selle vastu. Kuid tegelikult on vigu palju- kõik oleneb sellest, mida sa näed. Treenerid õpetavad meile tööriistu- meie eesmärk on õppida neid kasutama õigel ajal ja õiges koguses. Ma ei saa näha seda, mida ma ei otsi. Ole avatud teiste inimeste (ja hobuste!) ideedele. Mida hobune ei oska, ei suutnud me talle õpetada. Sinust peab saama sinu hobuse õpetaja. Sinust peab saama sinu hobuse õpetaja. |
Ratsutamiskunst.ee blogi ..... on Eda Vallimäe poolt kirjutatud artiklite ja teooriamaterjali kogumik. Lugemiseks vali allolevast tulbast sobiv kategooria. Blogiarhiiv
April 2022
Kategooriad
All
|
RSS Feed